Zapad-2017: mida õppus õieti näitas?
NATO, mitte terroristid, on Venemaa põhivaenlane Läänemere piirkonnas.
14.–20. septembrini peetud Zapad-2017 pidi kujunema suurimaks sõjaliseks õppuseks, mida Venemaa (kaasa arvatud strateegiliselt tähtis Kaliningradi oblast) ja Valgevene on pärast NSV Liidu kokkuvarisemist pidanud.1 Ajalooliselt on strateegilis-operatiivsed õppused olnud äärmiselt oluline element sõjalises väljaõppes ja hariduses nii Tsaari-Venemaal kui ka Nõukogude Liidus ning nüüd paistab see trend tagasi ilmuvat. Siiski on ilmne, et Zapad-2017 oli varasematega võrreldes märksa mitmetahulisem ilming, mis ei kajasta ainult Venemaa praegust sõjalist tugevust, vaid võimaldab ühtlasi mõista sedagi, kuidas ja kellega valmistub Venemaa tulevikus kokku põrkama.
Mida kujutab endast Zapad ja miks on ajalugu endiselt nii tähtis?
Strateegilised õppused koodnimetusega Zapad (vene keeles „lääs”), mis pidid vapustama ja hirmutama Nõukogude bloki väliseid riike ning demonstreerima Varssavi pakti sõjalist kõikvõimsust, kujunesid Euroopas külma sõja orgaaniliseks kaasnähtuseks. Neist kõige võimsamal – Zapad-81, mis peeti 1981. aasta 4.–12. septembril – osales ligikaudu 100 000 sõjaväelast ning seal võis näha mitmeid ainulaadseid tehnilis-taktikalisi lahendusi.2 Need õppused kujutasid endast märkimisväärseid sündmusi Nõukogude relvajõudude ajaloos, mida võis lausa võrrelda Teise maailmasõja aegsete operatsioonidega. Ent NSV Liidu kokkuvarisemine, sellele järgnenud majanduslik katastroof ning vajadus säilitada liberaalne „nägu” sundisid Venemaad ajutiselt ambitsioone kärpima, mis puudutas ka Zapadit.
Zapad-2017 oli varasematega võrreldes märksa mitmetahulisem ilming, mis ei kajasta ainult Venemaa praegust sõjalist tugevust, vaid võimaldab ühtlasi mõista sedagi, kuidas ja kellega valmistub Venemaa tulevikus kokku põrkama.
Konservatiivsuse tagasitulek (alates 1996. aastast), mis tegi lõpu lühiajalisele flirtimisele liberalismiga, muutis järsult ka Venemaa riigisisest õhustikku, tähistades neoimperialistliku natsionalismi taassündi. Saatuslike metamorfooside läbi, mida Venemaa koges aastail 1999–2013, tõusis taas tuhast külma sõja aegne retoorika, hakati uuesti relvi täristama ning valjul häälel hirmutama Balti riike ja Poolat – kõike seda Venemaa läänetiiva kiire remilitariseerimise foonil. Kõik need muudatused käisid kenasti käsikäes õppuse Zapad taassünniga, mida peeti aastail 1999, 2009 ja 2013 ning mis andsid selgelt mõista, kus, kelle vastu ja millisel kujul kavatseb Venemaa tulevikus sõjalisi konflikte pidada.
Zapad-2017 eellugu: ootused, mured, hirmud
Kõik Zapad-2017 eelsed mõttekäigud olid kahes aspektis ääretult sarnased. Esiteks kipub Venemaa suuremate õppustega kaasnema piirkondlike pingete ägenemine, mille iseloomulikumateks näideteks on Gruusia (2008) ja Ukraina (2013). Teiseks andsid õppusele Zapad-2017 konteksti kestev sõjaline konflikt Ukrainas, Venemaa sekkumine Süürias, Venemaa Lääne sõjaväeringkonna jätkuv tugevdamine ning kahe A2/AD (juurdepääsu ja tegevuse takistamise) „kupli” teke Läänemere (Kaliningrad) ja Musta mere rannikul (Krimm).3 Üheskoos mõjutasid need ääretult sügavalt seda, kuidas suhtusid eesseisvasse suurõppusse Venemaa naabrid. Iseäranis selgelt ilmnes see Balti riikides, Poolas ja Ukrainas, kellele „Vene oht” on palju enamat kui pelk klišee. Ebameeldivust suurendas tohutult Venemaa aina kasvav sõjatehnika koondamine Läänemere – Musta mere teljele (kaasa arvatud ebaseaduslikult annekteeritud Krimmi).4 Lisaks ajendas asjaolu, et Venemaa oli tellinud Valgevenes peetava õppuse tarbeks 83 korda rohkem vaguneid kui tarvis5 (piisavalt palju näiteks terve Venemaa 1. kaardiväe tankiarmee transportimiseks), Valgevene opositsiooni suhtuma ääretu umbusuga Venemaa tegelikesse plaanidesse.
Neist kõige võimsamal – Zapad-81, mis peeti 1981. aasta 4.–12. septembril – osales ligikaudu 100 000 sõjaväelast ning seal võis näha mitmeid ainulaadseid tehnilis-taktikalisi lahendusi.
Krimmi liidendamine, Kagu-Ukraina separatistlike jõudude toetamine ja uued sõjaväebaasid riigipiiri ääres olid Venemaa sammud, mis tekitasid Ukraina poliitilises juhtkonnas äärmist ärevust. Riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu sekretär Oleksandr Turtšõmov väitis, et õppustele tuuakse astronoomiliselt suur arv mehi, tervelt 240 0006, ning Venemaa tõeline siht olevat läbi mängida „Kaliningradi koridori” rajamine juhuks, kui puhkeb sõda NATOga. Üsna samalaadseid mõtteavaldusi võis kuulda Varssavis ja Vilniuses. Peamiselt lähtusid need arusaamast, et Venemaa püüab kasutada kurikuulsat „Suwałki koridori” Poola ja/või Leedu vastu suunatud sõjalise rünnaku lähtepunktina.7
Päris ennustatavalt olid Lääne meeleolud teravas kontrastis Venemaa ja Valgevene ametlike deklaratsioonide ja avaldustega. Ehkki Moskva tembeldas kõik Venemaa-vastaseks hüsteeriaks ja põhjendamatuteks süüdistusteks, kasvas ärevus Euroopas aina suuremaks.
Mida võis näha pealispinnal …
Venemaa sõnul ei olnud õppusel Zapad-2017 muud eesmärki kui läbi mängida kaitseoperatsioonid kolme väljamõeldud riigi (Lubeenia, Vesbaaria, Veišnooria) vastu, kes õppuse legendi kohaselt ründasid üheskoos Valgevenet. Ametlike avalduste põhjal ei kaasatud selle ülesande täitmisse üle 13 000 sõjaväelase8 ning lisaks tagati õppuse „läbipaistvus” välismaiste vaatlejate kohalviibimisega.9 Ent Moskva ja Minski ametlik retoorika ja korduvad rahustavad kinnitused ei veennud kuidagi Venemaa naabreid. See oli suurel määral tingitud õige mitmest ebakõlast, mida rahuldavalt ei seletatud.
Esiteks õppuse geograafiline haare. Zapad-2017 korraldati hiiglaslikul territooriumil Venemaa Arktikast kuni Valgevene ja Kaliningradi oblastini, mistõttu ametlikult teada antud osalevate sõjaväelaste arv oli väga ebarealistlik.
Teiseks oli silmatorkaval väliste vaatlejate kohalekutsumisel oma varjukülg. Sisuliselt lubati neil vaadelda ainult õppuse Valgevenes toimuvat osa, soovides sel moel korraga mitte rikkuda Viini dokumendis kirjapandut (Valgevene tunnistab ju jätkuvalt Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingut) ning varjata ülejäänud õppust (ilmselt tegelikult olulisemat ja tähtsamat osa) „soovimatute” silmapaaride eest.
… ja mis oli varjul selle all?
Infokillud ja -pudemed, mida on tulnud koguda mitmesugustest allikatest, võimaldavad õppuse Zapad-2017 põhilised tulemused kokku võtta järgmiste punktidena.
1) Zapad kui infosõja relv. Informatsioonilis-psühholoogilised operatsioonid (ja refleksiivne juhtimine) kujutavad Venemaa läänevastase infosõja praeguse vormi selgroogu. Tegelikult on see, kui palju sõjaväelasi täpselt õppusel osales, teisejärgulise tähendusega. Venemaa saavutas oma põhilise propagandistliku sihi juba enne Zapadi algust: informatsiooniga manipuleerides ning seda moonutades ja võltsides õnnestus Venemaa propagandamasinal külvata kahtluseseemneid, mis levitasid innukalt Läänes paanikat – see aga oligi üks Kremli tähtsamaid eesmärke. Lisaks kujutas Zapad-2017 erinevalt eelkäijatest (mille ajal Venemaa tahtlikult näitas oma ründepotentsiaali väiksemana) omapärast hirmutamis- ja kaitseretoorika segu, mis oli mõeldud korraga nii välis- kui ka sisemaisele publikule.
2) Zapad kui „tulevikusõja” katsepolügoon. Sekkumine Ukrainas ja Süürias on andnud Venemaa sõjaväestrateegidele rohkelt väärtuslikku teavet, mida on usinalt töödeldud ja mida nüüd Zapad-2017 käigus üritati rakendada. Eriti tasub siinkohal toonitada elektroonilise sõjapidamise (nii ründe- kui ka kaitseotstarbelise) võime kasvavat tähtsust: seda elementi on ulatuslikult proovile pandud (paljudes Venemaa piirkondades) nii enne Zapad-2017 algust kui ka mõistagi selle ajal.10 Samuti pöörati tohutut tähelepanu nõndanimetatud sõja algperioodile, mis Roger McDermotti sõnul on endiselt väga tugevasti seotud hirmuga üllatusrünnaku ees (tagapõhjaks nii juuni 1941 kui ka Jugoslaavia sõda), mida tahetakse välistada „õhukaitsele ja konventsionaalsetele täpsusrünnakusüsteemidele tugineva sõjalise plaanimisega”.11 Teiselt poolt rõhutas õppus taas Venemaa strateegilist muret nii juhtimise (C2) kui ka väeliikide integreeritud kasutamise pärast. Selles suhtes ei ole sugugi tarbetu ära mainida, et Venemaa arusaam „tulevikusõjast” on väga tihedalt seotud juurdepääsu ja tegevuse takistamise (A2/AD) tsoonide ehk „kuplite” loomisega, mis peavad muutma vallutamatuks niisugused piirkonnad, mida peetakse Venemaa riigikaitse huvides esmavajalikuks. Sellest johtuvalt tasub eriliselt silma peal hoida Kaliningradil, Venemaa läänepoolseimal valdusel ja kõige võimsamal A2/AD „kuplil”.
3) Kaliningrad: tähtsam kui kunagi varem. Lisaks paljudele äkkõppustele oblastis juba enne Zapad-2017 ja selle ajal etendatud tähtsale osale (sellest on väga palju kõneldud) on mõned aspektid ometi varju jäänud. Nimelt loodi otse enne Zapad-2017 algust nõndanimetatud territoriaalkaitse allüksused (mida Venemaal peetakse tulevaste konfliktide lahutamatuks osaks). Kohaliku ajakirjanduse väitel pidid need ka õppusest osa võtma.12 Kui see peaks õige olema, võib kõnelda oblasti militariseerimise kvalitatiivselt uuest tasemest, sisuliselt täielikust naasmisest Nõukogude aja mobiliseerimismehhanismi juurde.
4) Zapad kui Venemaa-Valgevene suhete lakmuspaber. Õppus, mille üks eesmärk oli demonstreerida Minski ja Moskva äärmiselt suurt ühtsust ja ühtekuuluvust, võis tegelikult anda märku sootuks vastupidisest. Juhtivate Valgevene asjatundjate analüüsid on näidanud, et kahe partneri suhted ei ole kaugeltki sellised, nagu neid tavaliselt kujutatakse.13
Kokkuvõtte asemel
Nüüd, mil mure Venemaa-Valgevene ühisõppuse pärast on suurelt jaolt vaibunud, ei ole ehk tarbetu mainida sedagi, et lisaks probleemidele ja ohtudele on Zapad-2017 pakkunud rohkelt hindamatut teavet, kinnitanud mõningate juba varem täheldatud suundumuste ja kalduvuste püsimist ning toonud nähtavale ka mõningaid uusi. Tulevased analüüsid pakuvad kahtlemata rohkem teavet selle kohta, mis tegelikult 14.–20. septembril toimus ja mida võib edasi oodata. Praegu on igal juhul selge, et Venemaa käsitleb NATOt oma põhivaenlasena Läänemere piirkonnas, millel on nii praegu kui ka usutavasti edaspidi Kremli geopoliitilistes arvestustes keskne koht. Balti riike ja Poolat, mis kujutavad endast NATO idatiiva põhjapoolset osa, tuleb seepärast pidada Venemaa „hübriidsõja” peamisteks sihtmärkideks juhul, kui pinged peaksid hakkama kasvama. Kaliningradi oblast aga, kus on moodustatud Venemaa kõige võimsam A2/AD „kuppel”, on kõigest „mänguväljak”, millel Moskva mängib läbi „tulevikusõja” kontseptsiooni põhipostulaadid.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Sergei Suhhankin on päris tabavalt võtnud kokku terve rea järeldusi hiljuti toimunud Venemaa relvajõudude suurõppustest Zapad-2017. Kusjuures rõhutanud just neid sõnumeid, mida need õppused andsid laiemas poliitilises plaanis enam kui konkreetsetes sõjalis-tehnilistes elementides.
Tuleb igati nõustuda, et nende õppuste kaudu manifesteerub Venemaa tänane visioon nii oma potentsiaalsetest vastastest kui ka enda rollist eelkõige sõjalise jõukeskusena uues maailma ja regionaalses poliitilises korralduses. Kusjuures tegu on tõepoolest ajalooliselt järjepideva positsioneerimisega, mida vaid viivuks katkestas 1990. aastate alguse ajutine segaduse hetk, mis piiras ka naaberriigi sõjalisi ja geopoliitilisi ambitsioone mitte vast niipalju autori pakutud liberalismiga flirtimise, vaid pigem banaalse majandusliku võimetuse tõttu. Omalt poolt lisaks vaid, et Venemaa välispoliitiline visioon on alati olnud tugevalt mõjutatud n-ö „kindralstaabilisest” mõtlemisest klassikaliste 19. sajandi geostrateegiliste koolkondade vaimus, kus territoriaalne puhver riigi südapiirkondade jaoks on eluliseks eesmärgiks, eriti lääne suunal. Samas on Moskva visioones kunagine kaugele ettenihutatud Varssavi pakti aegne „läänerinde” joon Kremli strateegias juba niigi Nõukogude Liidu lagunemisega nihkunud liiga lähedale riigi keskusele ning Ukraina arengutega tegi seda veelgi „ohtlikumalt”. Seepärast oli Krimmi annekteerimine väga hästi sobituv samm uue sõjalise kaitseliini ülesehitamiseks, kus ühes otsas on Kaliningradi kindlustatud sõjaline keskus ja teises otsas Krimmi analoog, mida praegu intensiivselt vastavate tehnika ja üksustega ka sisustatakse. Nende kahe vahele aga jäävad Valgevene ja Ukraina, millistes suundades järjest suurendatakse sõjalist võimekust nii uute võimsamate relvasüsteemide kui uute väekoondiste formeerimise abil. Seejuures tegelikult praktilises mõttes pigem ründevõimekuse eelisarendamise vormis… Kuid lisaks on samasugune protsess kulgenud juba pikemat aega ka teistes piirkondades piki Venemaa läänepiiri Põhja-Jäämerest Musta mereni. Vana tõde aga on, et võimekuse võtmeelemendiks on tegelik tegevus ja erinevate elementide koostöö, mida peab pidevalt harjutama. Milleks ongi vajalikud just võimalikult mastaapsed ja mitmekesised sõjalised õppused. Sellised nagu äsjased. Lisaks kannavad säärased õppused alati ka teatud jõu eksponeerimise ja selles mõttes ähvarduse elementi kui välispoliitilise mõjukuse sümbolit ja vahendit.
Kaheldamatult on Suhhankinil õigus ka selles osas, et eriti pärast Gruusiat ja Ukrainat/Krimmi on Venemaa naabrite närvilisuse aste Venemaa kavatsuste suhtes märgatavalt kasvanud, seda arusaadavatel põhjustel.
Sergei Suhhankini metoodiline lähenemine läbi pealispindse ja varjatud faktorite analüüsi on väga omal kohal, sest nende õppuste väline pilt, mida demonstreeriti välismaailmale, oli vaid klassikaline „pakazuuha”, mis oli parimal juhul vaid väike fragment palju suuremast mosaiigist viimaste aegade suurimas vastavas ettevõtmises. Sellest andis tunnistust ka detail, et tavapärasest erinevalt president Vladimir Putin Valgevenesse oma ametivennaga koos õppusi jälgima ei läinudki, eelistades osaleda Venemaal toimuvate harjutuste jälgimisel. Omalt poolt lisaks siia veel paar järeldust.
Esiteks, isegi avalikustatud õppuste legend, veelgi enam aga arvukate Venemaal toimunud harjutuste teadaolev sisu polnud tegelikult kaitse iseloomuga. Õigemini polnud tegelikult seda deklareeritud „terroristide ja separatistide” kui tingliku vaenlase kontekstis. Sest kogu õppuste sarja jooksul kasutatud ja siin-seal isegi meediasse jõudnud tegevused ja vahendid eeldasid vastase sedavõrd massiivset ja kõrgetasemelist varustatust ja taktikalis-tehnilist toimimist, mis sai olla ainult suhteliselt suurtele riikide või nende kogumite regulaarsetele relvajõududele iseloomulik. Millistele? Ilmselt NATOle, keda Venemaa ju tegelikult peabki ametlikult oma peamiseks strateegiliseks vastaseks. Lihtsalt paar näidet: tankikiilude harjutamine, massiivse tingliku vastase lennuväe rünnakute imiteerimine, taktikaliste tuumavõimekusega rakettide sihtimine naaberriikide sihtmärkidele, ka Suhhankini viidatud A2/AD intensiivne läbiharjutamine, reaalse mereblokaadi harjutamine kogu Läänemere ranniku ulatuses, tagalateenistuste ja pioneeriväeosade eelpositsioneerimine, mida harjutati, muuseas, Valgevenes juba enne ametlikku õppuste aega jne.
Teiseks tuleb arvestada ka sellega, et armeele lisaks kaasati sõjaväelaste õppustel osalemisse Viini leppe järgi arvesse mitte minevaid FSB, piirivalve, Rahvuskaardi väeosi. Väidetavasti ka territooriumi „zatšistkat” elik hõlvamisel puhastamist. Isegi välipangad pandi tööle, pidades ilmselt silmas Ida-Ukraina sündmuste õppetunde… Ühe hüpoteesi järgi sobituvad suuremasse õppuste konteksti ka samaaegsed massilised evakueerimised erinevate Venemaa suurlinnade keskustest, mida väidetavalt olevat neli vene emigranti välismaalt (sic!) korraldanud…
Kolmandaks, kõik asjaolud viitavad, et üheks harjutamise ülesandeks oli nn Suwałki koridori läbiraiumine ja maismaaühenduse loomine Kaliningradi enklaaviga. Mis on sellel pistmist võitlusega „terroristidega“?
Neljandaks, Suhhankin aktsentueerib õigustatult tähelepanu EW (elektroonilise sõjapidamise) komponendile neil õppustel, mille tase ja korraldus on tekitanud teatud murekurdusid meie liitlastele, aga ka väidetavaid katkestusi arvutivõrkudes ning elutähtsate süsteemide toimimises meie lõunanaabrite juures.
Viiendaks, tegu oli kaheldamatult ka infosõja komponendiga, nii hirmutamise kontekstis, nagu Suhhankin asjakohaselt välja toob, aga ka Valgevene positsioneerimisel kui Venemaa „oma“ . Teistpidi aga lisaks omalt poolt, et tingvastase Veišnooria kontuur tuletas kahtlaselt meelde omaaegseid kahe ilmasõja vahel Poolale kuulunud alasid tänase Valgevene territooriumil, kus kunagistel presidendivalimistel oli kõige enam antud valijahääli Lukašenka vastaskandidaadile… Seega poliitiline vihje nii liitlasele kui ka Poolale? Vähemalt Ukraina hirm, et nende ründamist harjutatakse, jäi esialgu veel siiski õhku rippuma.
Kui aga proovida omalt poolt võtta kokku üldmulje, toetudes ka Suhhankini järeldustele: tegelikult seekord harjutati praktiliselt täiemahulist sõjalist konflikti meidki puudutavas piirkonnas. Kogu lugu.
Riigikogu liige (Reformierakond)
Möödunud aasta septembris teatas Vene kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerassimov, et 2017. aastal toimuvad Vene ja Valgevene relvajõudude suurimad ühised strateegilised õppused Zapad 2017. Tema sõnul oli õppuste eesmärgiks liitlasvägede võimekuse testimine laiaulatuslike sõjaliste operatsioonide planeerimisel ja läbiviimisel väga piiratud aja jooksul, suure väegrupi juhtimissüsteemi ettevalmistamine tegutsemiseks sõjaolukorras, regionaalse õhukaitsesüsteemi efektiivsuse suurendamine, integreeritud luure-, side- ja elektronvõitluse süsteemide koostöö täiustamine. Õppused plaaniti läbi viia Valgevene ja Venemaa polügoonidel.
Mõni kuu hiljem teatas Vene kaitseminister Sergei Šoigu omakorda, et õppused toimuvad maa-alal Barentsi merest kuni Ukrainani Venemaa läänepoolse riigipiiri läheduses ja et neis osalevad peale Lääne sõjaväeringkonna vägede 1. kaardiväe tankiarmee üksused, Põhja- ja Balti mere laevastikud, Kaliningradi enklaavis asuv 11. armeekorpus. Ta märkis ka, et „õppuste kontseptsiooni ja stsenaariumi väljatöötamisel võetakse arvesse olukord, mis on seotud NATO aktiivsuse suurenemisega liitriigi piiride läheduses“. 11. augustil teatas Vene õhudessantvägede juhataja kindralpolkovnik Andrei Serdjukov omakorda, et õppustest Pihkva oblastis võtavad osa ka kolm tema alluvuses olevat õhudessantdiviisi. Käesoleva aasta kevad-suvel avalikustas Vene meedia mitmel korral viitega kaitseministeeriumile, et selles osaleb kokku kuni 100 tuhat sõjaväelast koos oma relvastuse ja tehnikaga.
Detsembris 2016 taotles Vene kaitseministeerium Valgevenelt luba kasutada oma üksuste veoks õppustele 4162 vagunit, mis tegi Minski üpris murelikuks. Teatavasti sõltub rongi pikkus raudteejaamade rööbaste pikkusest. Standardse Vene sõjaväerongi (ešeloni) keskmine pikkus on 50 vagunit, seega võib 4162 vagunist moodustada kokku umbes 83 ešeloni. Isegi edasi-tagasi veo puhul on sellise hulga vagunitega võimalik transportida täielikult komplekteeritud ja relvastatud luure, spetsnazi, dessantründe ja dessantvägede üksustega ning õhukomponendiga tugevdatud motolaskurdiviisi ehk 14–15 tuhat meest koos oma relvastuse ja tehnikaga. Minski andmetel lubati neil kasutada vaid 400 vagunit, mis muutis ilmselt ka Vladimir Putini plaane Valgevenes. Õppusi juhtisid Venemaa ja Valgevene kindralstaapide ülemad. Nende käigus lisandusid eelnimetatud üksustele veel õhujõud, sh rasked pommitajad ja strateegilised raketiväed. Viimased tulistasid Kamtšatkale ka kaks kontinentidevahelist raketti. Seega 12700-mehelised õppused Valgevenes, mida Moskva esitas Läänele õppustena Zapad-2017 ja millele oli koondatud Lääne massmeedia peamine tähelepanu, olid ainult üks väike osa neist.
Strateegiliste õppustega Zapad 2017 järgis Kreml ilmselt järgmisi eesmärke:
1. Demonstreerida Läänele Vene relvajõudude võimsust, heidutada Lääne-Euroopa riike ja NATOt ning sundida neid olema järeleandlikum Kremli nõuetele mõjusfääride jagamisel postnõukogude ruumis.
2. Harjutada regionaalse strateegilise väegrupi juhtimist ja koostööd suurte kaitse- ja pealetungioperatsioonide ettevalmistamisel ja läbiviimisel laial rindel ja suurele sügavusele.
3. Pidades silmas presidentide Putini ja Aljaksandr Lukašenka omavahelist vaenu ei saa ka välistada, et Kremlil oli plaan saata õppuste sildi all Valgevenesse suur väegrupp eesmärgiga eemaldada Lukašenka võimult, jätta püsivalt sinna oma väekontingent ning teha Valgevenest kuulekas Moskva vasall.
4. Järgmise aasta 18. märtsil on Venemaal presidendivalimised. Pole lõpuni välistatud, et Putin ei kavandanud riigi üldise isoleerituse ja majanduskriisi taustal raskustesse sattunud Vene presidentidele tavaks saanud väikest võidukat „operatsiooni“ Valgevenes oma rahva lollitamiseks ja enda järjekordseks edukaks tagasivalimiseks.
Viited
- https://www.nbcnews.com/news/world/russia-plans-huge-zapad-2017-military-exercises-belarus-n788741 ↩
- https://tvzvezda.ru/news/forces/content/201709192226-zlk6.htm ↩
- http://neweasterneurope.eu/2017/08/02/kaliningrad-oblast-russia-s-formidable-a2-ad-bubble/ ↩
- https://informnapalm.org/39417-manevry-zapad-2017-foto-video/ ↩
- http://begemot.media/persons/27650/ ↩
- http://www.rnbo.gov.ua/news/2858.html ↩
- https://ru.delfi.lt/news/politics/ministr-oborony-litvy-ucheniya-zapad-vyzyvayut-bespokojstvo-iz-za-otrabotki-atak-protiv-nato.d?id=74639972 ↩
- http://www.belta.by/society/view/lichnyj-sostav-voennaja-tehnika-i-predstaviteli-zapada-ravkov-rasskazal-o-podrobnostjah-uchenija-zapad-238351-2017/ ↩
- https://www.belnovosti.by/politika/lukashenko-priglasil-amerikanskuyu-delegaciyu-obse-na-ucheniya-zapad-2017 ↩
- https://jamestown.org/program/russia-tests-ew-capabilities-ahead-of-zapad-2017/ ↩
- https://jamestown.org/program/zapad-2017-and-the-initial-period-of-war/ ↩
- https://jamestown.org/program/kaliningrad-oblast-russias-testing-ground-for-warfare-of-the-future/ ↩
- https://jamestown.org/program/lukashenka-and-russian-officials-part-ways-during-zapad-2017/ ↩
Seotud artiklid
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Vadõm Skibitskõi: Sõja müüdid ja tegelikkus
Ukraina luure töö on äärmiselt keeruline, eriti okupeeritud aladel, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid, rõhutas Ukraina luure peavalitsuse ülema asetäitja Vadõm Skibitskõi usutluses Diplomaatiale. Ukraina sihtideks on infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab ja kaitsta infot hankivate agentide võrgustikku.
András Rácz: Venemaa aeglane mürgistus
Pole tõsi, et Venemaa käsutuses on ammendamatu Nõukogude relvaarsenal või lõputu võimekus uusi mehi värvata ja välja õpetada. Seega pole kindel, kas Venemaa suudab sellistes tingimustes sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Samas tähendab see, et needsamad 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev, argumenteeris usutluses Diplomaatiale dr. András Rácz.
Vene luureteenistused äpardusid, sest režiimi turvalisus seati ühiskonna julgeolekust kõrgemaks
Hoolimata ulatuslike seirevõrgustikega julgeolekuaparaadi valvsusest ei suutnud Vene riik ära hoida terroristide rünnakut kontserdisaalile pealinna lähistel. On põhjust küsida, mis oli nurjumise taga. Miks Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), kelle ülesanne on terrorismiga võidelda, pisendab Islamiriigi osalust rünnakus? Millised tagajärjed on sel tragöödial Putini režiimile? Neile küsimustele vastamiseks tuleb tunda Venemaa eripärast suhtumist terroritõrjesse.
Jüri Saar: Kuus teesi Venemaa kohta ja Lääne võidule viiv strateegia
Lääneriikidel on võimalik Venemaa marssimine pidama saada, kui lõpetada ülereageerimine Putini ähvardustele ja bluffimisele. Selleks on tarvilik, et Lääs kasutaks oma majanduslikku ja sõjalist võimekust ning samm-sammult suurendaks Ukrainale antavat hävitusjõulist abi. Eesmärgiks peab olema agressori kaotus, et Venemaast võiks viimaks ometi saada üks normaalne rahuarmastav riik.
Igor Gretski: Putini võltsvalimised – tugevnev haare keset opositsiooni dilemmasid
Hiljutised presidendivalimised kujunesid kõige vähem konkurentsitihedateks ja kõige läbipaistmatumateks kogu nõukogudejärgse Venemaa ajaloos. Nendega astus Vene maffiariik veel ühe sammu neototalitaarse diktatuuri poole, mida sisemiselt kindlustab imperialismi, läänevastasuse ja suurriikliku šovinismi ideoloogiline sulandumine.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur
Sergei Suhhankin joonistab oma analüüsis üsna selgelt välja Venemaa õppuse Zapad-2017, milles oli ka kahepoolne (Venemaa-Valgevene) element, peamised poliitilised ja sõjalised aspektid. Ma sooviksin siia lisada ainult mõned mõtted.
Kreml teeskleb, et pelgalt „reageerib”, mõistagi „kaitsvalt”, NATO „ekspansioonile” ja „taristu tugevdamisele” alliansi läänetiival, eitades täielikult oma tegelikku rolli Venemaa ja NATO poliitilise ja sõjalise vastasseisu õhutamises, eriti Läänemere piirkonnas. Moskva ametliku retoorika ja tegelike sammude erinevus on sama vapustav nagu Nõukogude ajal, mil NSV Liit reklaamis end üleilmse „rahu kantsina”. Tegelikult käitub Venemaa sõjalises mõttes vastavalt külma sõja aegsele mudelile, mida on mõnevõrra uuendatud tehnilise ja doktrinaalse külje pealt, mis eriti puudutab (des)informatsiooni, küber- ja elektroonilist sõjapidamist ning täpsusrelvastust.
Õppus Zapad näitas, et Venemaa peab Valgevenet sisuliselt oma Lääne sõjaväeringkonna koostisosaks. Siiski puudub Valgevenes praegu Venemaa püsiv sõjaline kohalolek, kui välja arvata Venemaa-Valgevene ühise piirkondliku õhukaitsesüsteemi kaks radari- ja sidekeskust. Teiselt poolt sõltuvad kahe riigi poliitilised suhted väga tugevasti kahe presidendi, Putini ja Lukašenka omavahelistest suhetest, kes, tundub, teineteisele väga ei meeldi. Nad jälgisid Zapad-2017 eraldi, kumbki oma riigis, mis võib anda aimu nende omajagu erinevatest vaadetest ja taotlustest.
Zapad-2017 mängis läbi Venemaa maa-, eri-, raketi- ja õhuväe siirmise Valgevenesse tingimustes, kus Venemaa otsustab „reageerida” NATO täiustatud ettenihutatud kohalolekule Balti riikides ja Poolas ning USA raketitõrje elementidele Poolas ja Rumeenias. Samuti mängiti läbi režiimimuutuse stsenaarium Valgevenes, mis loomulikult omistati kolmele fiktiivsele läänenaabrile. See peaks andma, ehkki eri põhjustel, Lukašenkale ja ka kõigile iseseisvusmeelsetele valgevenelastele tublisti põhjust muretseda.