Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Vesi ja rahusobitamine

AFP/Scanpix
AFP/Scanpix
Naine kõndimas mööda Chandola järve põhja Indias. India on silmitsi mitme kümnendi suurima veekriisiga, kus põua tõttu kannatab umbes 330 miljonit inimest. Veepuudus on maailmas üha aktuaalsem küsimus.

Me peame lähitulevikus olema valmis konfliktideks vee pärast.

Möödunud aasta novembri keskpaiku asutati Genfis üleilmne kõrgetasemeline vee ja rahu komisjon. Et tõlge pole ametlik, siis inglise keeles Global High-Level Panel on Water and Peace. Sattusin selle asutamisele keskkonnaministeeriumi soovitusel, kuna praegune asekantsler Harri Liiv on pikka aega aktiivselt tegutsenud maailma meteoroloogia organisatsiooni alla kuuluvas Genfi Vesirummus (Geneva Water Hub. Hub tõlge rattarummuks ennast ilmselt ei õigusta, mistõttu kasutan edaspidi nime Genfi veekeskus). Ta tõenäoliselt soovis, et Eesti oleks loodavas komisjonis esindatud ja nii siis juhtuski.

„Kõrgetasemeline komisjon” ei pea ilmtingimata tähendama, et endised tuttavad peaksid liikmete poole pöörduma, öeldes kõigepealt „Teie kõrgeausus!”. See tähendab pigem, et peale asjatundjate on delegaatide seas leida endisi ministreid ja presidente. Tegemist ei ole ÜRO organisatsiooniga, ehkki tõenäoliselt raport ÜROle saadetakse. Et Eestis ei ole varasematest komisjonidest, mis samal moel loodud, palju juttu tehtud, siis vaatame need lühidalt üle. Järjekord on kronoloogiline.

1. Rahvusvahelise arengu sõltumatu komisjon (1977). Loomisettepaneku esitas Maailmapanga president Robert McNamara, selleks et lahendada läbirääkimisi arenenud ja arengumaade vahel, sest ametlikkude kanalite kaudu läheneda ei suudetud. Esimees oli Willy Brandt. Sõltumatus tähendas, et ei olnud otsest ühendust ühegi riigiga ega ÜRO organisatsioonidega või Maailmapangaga. Rahastas Hollandi valitsus 50 protsendi ulatuses ja lisaks tuli rühma valitsusorganisatsioonide poolt veel teine 50 protsenti. Tulemuseks oli aruanne pealkirjaga „Põhi-Lõuna”. (See käibib siiamaani.) Komisjon jätkas mõnda aega tööd Kanada valitsuse finantseerimisel. See lõppes aastal 1980.

2. Sõltumatu komisjon desarmeerimise ja julgeoleku küsimustes, mis organiseeriti Olof Palme ja David Oweni initsiatiivil 1980. aastal. Kantselei- ja reisikulud finantseeris Austria valitsus. Komisjonil olid vahepeal tihedad suhted ÜROga. Raport, mille ÜRO peasekretär saatis desarmeerimiskomisjonile, ilmus 1982. aastal.

3. Keskkonna- ja arengukomisjon – UNCED (1984). Seda juhatas Gro Harlem Brundtland ja komisjoni loodi ÜRO resolutsiooniga ning oli tihedas koostöös UNEPiga. Raport ilmus 1987. aastal, kandes nime „Meie ühine tulevik” ja selle järelmiteks olid Rio de Janeiro keskkonna- ja arengukonverents (UNCED) 1992. aasta juunis (seni vististi maailma suurim jutupidu), hiljem terve rida muid jälgimis- ja arenduskonverentse inimkonna ja keskkonna suhetest kuni Pariisi kliimakonverentsini 2015. aasta detsembris. Paraku see kõrgetasemeliste komisjonide edulugu võib-olla tundub allakirjutanule nii edukas ainult sellepärast, et see on ainus, mille tegevusega olen püüdnud ennast kursis hoida veerand sajandit. Kuid pikk aeg kõneleb ka sellest, milline on normaalne globaalpoliitika tempo osalistekski kokkulepeteks.

4. Lõuna komisjon koostati Malaisia peaministri Mahatir Mohammedi initsiatiivil. Juhi koht pakuti Julius Nyererele. Komisjon oli sõltumatu ja selle liikmed vastutasid isiklikult. Komisjoni rahastasid arengumaade valitsused, ettevõtted ja fondid paljudest maadest.

5.Komisjon globaalseks valitsemiseks (kliimasoojenemise haldamiseks). Ettepanek Willy Brandtilt, rahastasid mitmed fondid ja UNDP. Komisjoni juhtisid Ingvar Karlsson ja Sony Ramphal. Raport 1995. aastal.

6. Carnegie komisjon surmatoovate konfliktide tõkestamiseks asutati Carnegie’ Corporation’i poolt New Yorgis. Esimehed Cyrus Vance ja David Hamburg. Ühegi valitsuse toetust ei olnud. Asukoha tõttu toimisid ühendused ÜRO juhtkonnaga. Raport ilmus 1997. aastal.

7. Kanada välisministeeriumi ettepanekul loodud interventsiooni ja riikide suveräänsuse komisjon (2000), mida juhtis Gareth Evans. Finantsiliselt toetasid USA fondid ning Ühendkuningriigi ja Šveitsi valitsused. Aruanne esitati ÜRO peasekretärile millenniumi raporti koosseisus (2001) ning edasine usaldati ÜRO süsteemis tegutsemiseks.

8. Rahvusvaheline migratsiooni globaalne komisjon (2003) asutati ÜRO peasekretäri poolt ja sellega ühinesid Rootsi, Šveits, Brasiilia, Maroko ja Filipiinid juhtivate valitsustena. Raport aastal 2005.

9. Kõrgetasemelise grupi „Tsivilisatsioonide allianss“ asutas 2005. aastal ÜRO peasekretär Türgi ja Hispaania valitsuste initsiatiivil. Tegevuse finantseerimiseks moodustati New Yorgis ka sõpradest riikide klubi. Raport aastal 2006.

10. Ladina-Ameerika riikide valitsuste initsiatiivil asutatud ning Brasiilia think-tank’i juhitud narkootikumide poliitika globaalne komisjon. Komisjonil ei ole plaanis lõpparuannet, vaid raporteid tehakse ÜRO peasekretärile, käsitledes jätkuvalt uusi aspekte.

11. Migratsiooni ja arengu globaalne foorum, mille organiseeris Belgia valitsus. Foorum ei kuulu ÜRO koosseisu, vaid on avatud kõigile ÜRO liikmesriikidele või vaatlejatele. Foorum asutati 2007. aastal ning iga-aastased aruanded avaldatakse ÜRO peasekretäri kaudu.

12. Relvastatud vägivalla ja arengu Genfi deklaratsioon, mis valmis Šveitsi valitsuse algatusel, ei kujuta endast komisjoni. See on kõrgetasemeliste diplomaatiliste algatuste rakendamine kindlate printsiipide järgi. Partnerlus toimib UNDP ja 14 riigi tuumikgrupi kaudu. Neil on ka think-tank ja tsiviilühiskonna partnerid.

Niisiis on kolmeteistkümnenda komisjoni loomiseks kulunud pea nelikümmend aastat. Inimestele, kes mäletavad või on lugenud 20. sajandi riigimeestest selle aja jooksul, vaatab vastu hulk tuttavaid nimesid. Tähele võiks panna ka seda, et mänguväljakul esinevad algatustega, aga ka finantseerimisega, väikeriigid, harvemini keskmise suurusega riigid. Ja üsna sageli kohtab tegelasi Põhjamaadest, kelle eeskujust Eestile unistas juba Ilmar Tõnisson, ning mida on deklareerinud ka Eesti praegune valitsus.

Muidugi, isegi põgus pilk lühiiseloomustustele näitab, et mitme endise komisjoni töö ei ole olnud edulugu. Üheks selliseks võib nimetada migratsiooni ja arengu globaalset foorumit, mille töö tulemusel on teada üsna täpselt praeguse migratsiooni raamidesse mahtuvad pagulashulgad, kuid mille järelduste hulgas on ka Euroopas hingitsenud möödaniku maailmavaatelised ekstreemsused lõkendama löönud. Sama õnnetuks võib pikemas perspektiivis hinnata praeguses seisus desarmeerimis- ja julgeolekukomisjoni tegevust, pidamata siinjuures algatajate initsiatiivi lihtsalt teatriks.

Kolmeteistkümnendale, vee ja rahu komisjonile on hoiatavaks eeskujuks 1998. aasta maailma veenõukogu organiseeritud „suveräänsuskomisjon”, mis 2003. aasta kevadel tuli välja rahvusvahelise vetealase koostöö asutuse loomisega. See jäigi loomata. Kõnealuses komisjonis mängis olulist rolli maailmaorganisatsioon Roheline Rist, mida juhtis Mihhail Gorbatšov.

Ta on hiljem oma mälestusteraamatus „Mihhail Gorbatšov: muudatuste prohvet” väitnud, et puudu jäi poliitilisest juhtimisest. Hilisema analüüsi järgi oli põhjuseks hoopis see, et veega tegelevad organisatsioonid monopoliseerisid asjaajamise. Kuigi kolmeteistkümnenda komisjoni otsused on alles ees, võib see tähendada, et rahvusvahelises ulatuses saab piiriveekogude kasutamises ning sellega relvastatud konfliktide vältimises kokku leppida ÜRO Julgeolekunõukogu kaudu. Edasine prognoos sõltub sellest, kui optimistlik või pessimistlik ennustaja on. Julgeolekunõukogu otsustele kindlalt loota ja midagi ehitada pole ehk kogemuste järgi mõistlik, kuid teiselt poolt ei ole võimalik ka loota, et see anakronistlik organisatsioon lähiaegadel parema maailmavalitsemise süsteemiga asendatakse. Seepärast on õigem tegutseda kohe, läbikukkumist kartmata.

Konkreetselt Eestile tuleneb siit kaks asja. Esiteks, teades et meie idapiir koosneb 80 protsendi ulatuses veekogudest, mille kasutamises on osaliselt Venemaaga kokku lepitud (Peipsi kalandusleping 1994. aasta kevadel oli neist esimene Jeltsini Venemaaga sõlmitu), kuid et kassi ja hiire mäng piirileppe sõlmimisega võib jätkuda veel kaua, oleks täpsemate reeglitega ÜRO leping ka selles asjas kasulikum. Praegu võiks aga Eesti pürgimisel Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks Eesti osavõtt kolmeteistkümnendast komisjonist olla midagi lubadusesarnast, et me töötame veepuudust kannatavate riikide heaks Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Nii-öelda lobitöö argumendina. Mu kontakt sel teemal välisministeeriumiga on mõnevõrra kannatanud Eesti suve täitva presidendiralli kära käes, mis paisub kindlasti veelgi, ja teema arutamist võiksid jätkata välis- ja keskkonnaministeeriumid nagu korralikus valitsuses kombeks.

Vee ja rahu komisjon on kokku pandud 15 riigi esindajatest, Indias Mumbais asuvast think-tank´ist (mida juhib Sundeep Waslekar) ning Genfi veekeskusest (mis on loodud Šveitsi Arengu- ja Koostööagentuuri poolt veepoliitika küsimuste lahendamiseks). Isikkoosseis on järgmine:
dr Danilo Türk, Sloveenia Vabariigi endine president; prof Laurence Boisson de Chazournes, Genfi ülikooli professor, Šveits; dr Claudia Patricia Mora, endine veevarustuse ja sanitaartehnika aseminister; dr Pascual Fernandez, endine vee ja rannikute riigisekretär; prof Andras Szöllösi-Nagy, endine UNESCO-IHE veehariduse instituudi rektor Deftis, Ungari; Tema Kuninglik Kõrgus prints Hassan bin Talal, Jordaania Hašimiidii Kuningriik; Mr. Jerlan Nisanbajev, Kasahstani Vabariigi Põllumajandusministeeriumi aseminister; Exc. Mansour Faye, vee ja hüdraulika minister, Senegali Vabariik; Mr. Mike Hammah, Ghana Vabariigi endine maa ja loodusressursside minister; Mr. Ciaran Oćuinn, Kesk-Ida desalinatsiooni keskuse uurimisinstituudi peadirektor, Omaani Sutlaniriik; (allakirjutanu, Eesti Vabariik); Exc. Thor Cheta, riigisekretär, veeressursside ja meteoroloogia ministeerium, Kambodža Kuningriik; dr Alvaro Umaña Quesada, endine energia- ja keskkonnaminister, Costa Rica Vabariik; Mr. Franc Galland, Strateegiliste Uuringute Instituudi (Pariis) tegevdirektor keskkonnakriiside ja -julgeoleku alal, Prantsusmaa Vabariik; Mr. Azis Bouignane, Molouya jõebasseini agentuuri direktor, Maroko Kuningriik. Genfi istungil valiti presidendiks Danilo Türk ja asepresidendiks Alvaro Umaña Quesada.

Milline aga on seis maailma magevetega praegu? Ühelt poolt on alates 1948. aastast Genfi veekeskuse andmetel piiriveekogudega seotud konfliktides olukord paranenud ja seis on 2 : 1 rahulike lahenduste kasuks. Mõistus on võitnud, kuid mitte kogu aeg. Alles hiljuti (2016. aasta jaanuaris) vallutas Daesh Süürias Taqba tammi, et hoida seal väärtuslikumaid pantvange ja enda kõrgemaid ametnikke. Juba 2014. aastal proovisid nad kätt Iraagis Fallujah’ tammiga, mille sulgemisega uputati 12 000 perekonna asuala. See tähendas ka pisut pagulasi lisaks. Pikki aastaid kestnud konflikt Niiluse vee kasutamisel alam- ja ülemjooksu riikide vahel on olnud ähvardavates faasides, kuid selle aasta algusest peale läbirääkimised jätkuvad. Et rahumeelsed lahendused on võimalikud ka arengumaade vahel, selle demonstreerimiseks valis komisjon (täpsemalt komisjoni abistamiseks mõeldud Genfi veekeskus ja Mumbais paiknev India think tank) teiseks istungiks Senegali pealinna Dakari. Siin sõlmitud leping Guinea, Mali, Mauritaania ning Senegali valitsuste vahel on hea näide diplomaatiliste lahendite võimalikkusest ka arenguriikide vahel (kõik neli nimetatud riiki kuuluvad inimarengu indeksi järgi maailma viimasesse veerandisse). Praegu üritatakse analoogset lahendust Nigeri jõe äärsete naaberriikide vahel. Seega leiab võib-olla Must Aafrika rahumeelseid lahendusi vee jagamisel rohkem kui konfliktne Lähis-Ida.

Lähitulevikus peame siiski arvestama konfliktide võimalikkusega järgmistel põhjustel. Esiteks maakera rahvastik kasvab teatud rahunemisest hoolimata just paljudes veepuudusega piirkondades. See on mõnekümne aasta peale kaunis täpselt ennustatav. Küsimus on, kui palju valitsused sellest hoolivad ja järeldavad. Tagantjärele tarkusega ja mitte parastamiseks meenutagem, et Rooma Klubi esimene aruanne 1972. aastast väitis, et tol ajal võrdsest Euroopa ja Aafrika rahvastikust kasvab Aafrika rahvastik kaks korda kiiremini. Sellest realiseeriti järeldusena Euroopas ainult nn odava tööjõu osa. Ei ole loota, et poliittehnoloogia ajastul saaks küsimus laiema kandepinna.

Teiseks, juba kakskümmend aastat ei ole märke, et maakera kliima soojenemisega kaasnev sademete vähenemine niigi kuivadel aladel oleks modelleerimise viga. Mudelite arendamine ei ole pakkunud teistsuguseid tulemusi. Võime ju koos Euroopaga rõõmustada, et meie sademed pigem suurenevad, kuid enam ei ole seegi solidaarne. Kaheksa aastat tagasi sõitsin Euroopa parlamendi delegatsiooniga Valenciasse, kus märkasin oma põhjas rohtu kasvatavat ehk kuiva Turia jõge. Esitasin sellekohase küsimus kõrval istuvale Valenciast pärit MEPile, kes teatas rõõmsalt, et me joome just niipalju ära, kui jõge mööda tuleb. Ja lisas, et puurime joogivett 400 meetri sügavuselt. Viisakuse pärast ma ei küsinud, kui sügavale nad vee järele loodavad minna.

Kolmandaks on kliimasoojenemisel veel üks väga vesine aspekt. Seda kasutatakse tihti inimeste hirmutamiseks, eriti nende, kes elavad suurtes sadamalinnades. See on veetaseme kerkimine ookeanides nii soojuspaisumisest kui ka liustike sulamisest sinna jooksvast veest. On tõsi, et viimasel poolaastal on ilmunud rida artikleid, mis kõnelevad nii Gröönimaa, Lääne-Antarktika mandriliustike kui ka Siberi igikeltsa kiirenevast sulamisest. Muidugi kaasneb sellega ookeani taseme tõus, aga see ei toimu ühe pauguga näiteks järgmisel aastal. Võib-olla on asja hullem pool siiski mageveevarude märgatav vähenemine planeedil Maa. Sellest ma siin rohkem ei kirjuta lootuses teha sel teemal ettekande vee ja rahu komisjoni järgmisel istungil Costa-Ricas veel enne jõulu.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header