Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Valgevene – tõrjutud, kuid vajalik partner

AP/Scanpix
AP/Scanpix
Valgevene võimude jõudemonstratsioon Minskis märtsis. Jõuvõtted opositsiooni vastu on tavalised, ometi pole Valgevene Põhja-Korea sugune totalitaarriik.

Eesti ja teiste Euroopa riikide tihedamad suhted Valgevenega aitaksid riiki eemale juhtida Moskva orbiidist.

Valgevene avalik kuvand pole kiita: viimane diktatuur Euroopas, tõsised probleemid inimõiguste kaitsmise ja demokraatia juurutamisega. Sellele vaatamata oleks lühinägelik suhtuda Valgevenesse kui Vene vasallriiki, kellega Eestil poleks mõtet otsesuhtlust arendada.

Nimelt peetakse septembris Lääne-Venemaal ja Valgevenes sõjaväeõppus Zapad 2017. Venemaa juhtimisel teostatav õppus on õigustatult nii meie kui NATO liitlaste tugeva jälgimise all. Arvestades eelmiste aastate analoogsete õppuste kogemust harjutatakse Zapadil tõenäoliselt suuremahulist sõjategevust NATO vastu Balti regioonis. Kui Venemaa tegevusest ja eesmärkidest on meil suhteliselt parem ülevaade, siis Valgevene kohta on info ebamäärasem ja seda tühikut riigikogu delegatsiooni juunikuine Valgevene külastus pidigi täitma. Minule teadaolevalt oli see läbi aastate esimene parlamendipoolne ametlik visiit Valgevenesse, mis oma olemuselt on märgiline: jää on hakanud sulama.

Oluline küsimus, mida Eesti välispoliitika kujundajad peavad endalt küsima, on lihtne: millisena me Valgevenet näeme? Kas vaenlasena, keda Venemaa kasutab ära oma huvides, või potentsiaalse partnerina, kelle suhted Venemaaga ei ole ainus seda riiki defineeriv tegur? Ühest küljest on tegu riigiga, kelle majandusmudel ja riigi korraldus on üle võetud Nõukogude Liidust, samas on Valgevenesse investeerinud mitmed Lääne ettevõtjad (hiljuti sai sealne farmaatsiatööstus suurinvesteeringu Hollandist) ja riik panustab tõsiselt tööstuslikku innovatsiooni.

Valgevene majandusliku ja poliitilise arengu peamisi pidureid on Valgevene sõltuvus Venemaa naftast ja gaasist. See sõltuvussuhe annab Venemaale võimaluse hoida Valgevenet oma nisa otsas. Paraku pole üheseid andmeid, mis võimaldaksid öelda, milline on selle sõltuvuse määr. Valgevenelased ise väidavad, et Venemaast sõltub ligi kolmandik riigieelarvest, aga see on suure tõenäosusega ilustatud number või soovmõtlemine. Analüütikute väitel moodustab nafta ja gaasi ekspordi osakaal Valgevene eelarvest kaks kolmandikku. Mööda ei saa vaadata ka sellest, et riigi põllumajandussaadustele on põhiline eksportturg Venemaa. Selline olukord on andnud Venemaale võimaluse survestada Valgevenet osalema Venemaa sõjaväeõppustel, mis pingestab julgeolekuolukorda meie naabruses ja täidab Venemaa geopoliitilisi huve.

Vaatamata majanduslikule sõltuvusele on Valgevenes tugevalt juurdunud veendumus, et riik on iseseisev ja sõltumatu. Valgevenes on üritatud üles ehitada rahvuslikku identiteeti, kuid tulemus pole kindlasti kas või Eestiga võrreldes rahvuslik. Valgevenelaste identiteet on segu nii oma ajaloost, aukartusest president Aljaksandr Lukašenka vastu kui ka tugevast sidemest vennasrahva venelastega. Identiteedi mitmepalgelisus seisneb ka selles, et kui ühel päeval tähistatakse näiteks mõnda oma rahvuslikku tähtpäeva, siis pole mingi probleem järgmisel päeval tähistada Venemaa sõjavõite Teises maailmasõjas ja kolmandal tunda ennast Lääne popmuusika taktis ehtsate eurooplastena. Valgevenelasi võib lugeda siirderahvuseks, kelle identiteet on kujunemisjärgus ja kes üritab leida oma rahvuselist ja kultuurilist keset.

Me oleme Eestis ikka võrrelnud oma arengut ja edusamme teiste idabloki maadega, kes 1990. aastate alguses koos meiega Nõukogude Liidu haardest vabanesid. Samas kipub see võrdlus piirduma lätlaste-leedulaste ja vahel ukrainlastega. Valgevene puhul ei tohiks mööda vaadata edusammudest, mida mitmed teised endise idabloki riigid – eelkõige Ukraina ja Moldova – ei ole suutnud teha.

Ukraina ja Moldova puhul ei saa me üle ega ümber korruptsioonist, süvenevast vaesusest ja kõrgest kuritegevusest. Kas tahame seda tunnistada või mitte, aga Valgevenes ei pea maksma pistist patrullpolitseinikele või kartma röövi ohvriks langemist. Pealinn Minsk on puhas, korrastatud, hea välisilmega linn, mille hinnatase peaks rõõmustama kõiki turiste Euroopa Liidust.

Et majandusmudel on kopeeritud Nõukogude Liidu süsteemist, siis selle tulemusel on 80 protsenti kaubandusettevõtetest riiklikud ja eraettevõtluse tase on ääretult madal. Samas on nad suutnud seda süsteemi jätkuvalt töös hoida, mis on omamoodi väike ime. See paneb küsima, kas läänemaailma ootused Valgevene muutumise suhtes on õigustatud. Araabia kevade järel esitati sagedasti küsimus, kas demokraatia sinna kultuuri üldse sobib. Sest mis kasu on demokraatiast, kui selle tulemusel tõusevad võimule demokraatiavaenulikud jõud, kes sellesama demokraatia kiiresti ära lõpetavad? Valgevene puhul võib küsida, et ehk sobib Valgevenele just praegune poliitiline ja majanduslik süsteem. Eestis oleme me edukalt saanud toimima kapitalistliku vabakaubanduse, kuid teisalt on meil Ukraina ja Moldova, kelle püüd käia Eestiga samas taktis on lõppenud krahhiga. Kas majandusmudeli kiuste või tänu sellele, aga Valgevenel läheb paremini kui Ukrainal ja Moldoval.

Riigikaitse ja Venemaa

Üheks suurimaks üllatuseks oli Valgevene armee, mis on üles ehitatud vähese ressursiga. Kui Eesti aastane riigikaitse-eelarve jääb 500 miljoni euro kanti, siis peaaegu sama rahaga peab hakkama saama Valgevene armee, millega hoitakse alaliselt ülevalt 40 000 mehelist sõjaväge. Lisaks sellele on Valgevenel Balti riikidega võrreldes eeskujulik õhu- ja maavägi. Riigimajanduse tingimustes on olmetingimuste loomine sõjaväeüksustele kordades odavam kui vabaturumajanduslikus Eestis.

Et majanduslik sõltuvus on viinud Valgevene Venemaa haardesse, siis see on andnud Venemaale suure mõjuvõimu korraldamaks sõjaväeõppusi oma äranägemise järgi. Valgevene näeb ühelt poolt Venemaad suurima liitlasena ja seda toetab ka avalik arvamus, teisalt rõhutatakse korduvalt, et Valgevene on iseseisev riik ja õppustejärgselt on Venemaa sõjaväeüksuste jäämine Valgevenesse välistatud. Samas on Venemaa oma sammudega mänginud paljusid lääneriike oskuslikult üle. Viimase kümne aasta sisse on mahtunud Gruusia ja Ukraina ründamine, enne mida on palju lääneriigid ilmutanud naiivsust ja üritanud näha Venemaas vaid kasulikku liitlast. Aastal 2017 ollakse targemad – Venemaa käitumine on tugevdanud lääneriikide valmidust reageerida võimalikele ohusignaalidele.

Me ei suuda Venemaa plaane detailselt täpselt ette näha, kuid vähesed vaidlevad vastu, et nende plaanide aluseks on aina suurenev vastandumine NATOle ja Ameerika Ühendriikidele ning ambitsioon taastada impeerium ja suurendada Vene riigi mõjujõudu maailmas.

Valgevene üheks hea tahte märgiks võib lugeda püüdu hoida Zapadi õppused võimalikult läbipaistvad ja selleks on nad kutsunud õppustele välisvaatlejad. Valgevene ja Euroopa riikide vahelist kommunikatsiooni kahjustavad siiski kaks tegurit. Esiteks Venemaa sammudest ei oma täpset ülevaadet ka Valgevene ise, sest Venemaa annab neile infot just nii vähe, kui on nende meelest hädavajalik. Seega võib Valgevene kinnitada Zapadi õppuste läbipaistvust ja ohutust naaberriikidele, kuid ei saa mõistagi anda mitte mingisugust garantiid. Teiseks tõsiseks probleemiks on Valgevene ja Leedu suhted, mis pole kõige sõbralikumad. Valgevenelaste solvumist saime ka ise näha, kui samadele päevadele langesid Leedu presidendi väga krõbedad sõnavõtud Valgevene aadressil.

Kuidas parandada Euroopa Liidu ja Valgevene suhteid?

Euroopa välispoliitika üheks alusväärtuseks on vähemasti retoorikas olnud väärtuspõhisus. Valgevene puhul ei saa me oluliste alusväärtuste järgimisest rääkida, seni kuni pole võimaldatud vabu valimisi ja inimõiguste tagamist. Samas pole Valgevene Põhja-Korea sugune diktatuuririik ja ka Euroopa väärtuspõhine poliitika ei ole absoluutne.

Me näeme, kuidas Euroopa sedasama väärtuspõhisust alati ei järgi. Näiteks vibutame me inimõigustest, vabast ajakirjandusest ja demokraatlikest valimistest rääkides näppu Valgevene suunas, aga võtame oluliselt vaiksemaks, kui juttu tuleb Türgist. Kui Türgis vahistati möödunud aastal tuhandeid inimesi pärast nn riigipöördekatset, siis Euroopa riigid ei olnud kõige agaramad küsima, kuidas said vahistamisnimekirjad olla valmis juba järgmisel päeval.

Me ei ole olnud agarad küsima, kuidas läheb kokku väärtuspõhise poliitikaga asjaolu, et Euroopa Liit on maksnud Türgile kuus miljardit eurot, et nad hoiaksid põgenikke oma piiride taga. Samas on oldud väga aktiivsed väärtuspõhisusest rääkimisel Valgevene puhul.

Põhilistest väärtustest ei saa ega tohi loobuda, kuid iga riik on unikaalne. Kui me ei võta arvesse konkreetse riigi ajalugu, poliitilist olukorda ja julgeolekuolukorda meie regioonis, siis oleme välispoliitiliselt läbi kukkunud. Meie huvides on poliitilise olukorra stabiilsus Valgevenes. Meil on hoiatav näide Ukrainast, mis võib juhtuda, kui olukord väljub kontrolli alt ja puhkeb kaos. Eurooplastena võime küll tahta, et Valgevene muutuks üleöö demokraatlikuks vaba turumajandusega riigiks, kuid me ei saa välispoliitikat rajada ainult soovunelmatele.

Õigupoolest saame Valgevene muutmisele ise kaasa aidata, kui loome tihedamaid suhteid ja usaldust. Mida rohkem on Valgevenel majanduslikke suhteid Eesti ja teiste Euroopa riikidega, seda väiksemaks muutub Venemaa roll nende majanduses. Valgevene on olnud välisinvestoritele siiani avastamata pärl ja meie eesmärk peab olema poliitilise stabiilsuse loomine kahepoolseteks suheteks, et ettevõtjad saaksid tugineda investeeringute tegemisel stabiilsetele suhetele.

Eesti roll Euroopa Liidu eesistujana

Meie Euroopa Liidu eesistumine on pannud meile suure vastutuse vedada ka idapartnerlust ajal, mil toimub Zapad. Meie ülesanne on tuua ühe laua taha kõik idapartnerluse riigid ja olla vahendajaks suhetes Euroopa Liiduga. Kõik kuus idapartnerluse riiki on tähtsad, kuid julgeolekukontekstis on Valgevene tähtsus mõnevõrra aktuaalsem. Arvestades pingelisi suhteid Leedu ja Valgevene vahel, on Eesti ülesanne koos Lätiga, kes sõlmis Valgevenega möödunud aastal ka sõjalise koostööleppe, suurendada läbikäimist ja õhustiku loomist suhete arendamiseks. Meil, kes me tunneme paremini Ida-Euroopa ajalugu ja mõistame poliitilisi ja sõjalisi ohte, on võimalus tuua Valgevene poliitiliselt Euroopale lähemale.

Selles valguses on kahju, et Eesti valitsus otsustas idapartnerluse tippkohtumise 24. novembril korraldada Brüsselis, mitte Tallinnas. Aasta algul oli terav debatt selle üle, kas korraldada tippkohtumine eesistujamaal või Euroopa Liidu südames. Kahjuks mindi kergema vastupanu teed ja otsustati loobuda Brüsseli kasuks. Samas just meie oleme eesistujana vastutavad idapartnerluse arengu eest ja sellest tulenevalt huvitatud tihedamast koostööst Valgevenega. Nüüd on peamine ülesanne tagada selle kohtumise produktiivsus ja tuua Valgevene meile sammhaaval lähemale.

8.–10. juunini külastas Valgevenet Riigikogu riigikaitsekomisjon. Võõrustajate kutsel viibisid Valgevenes komisjoni esimees Hannes Hanso ja liikmed Ants Laaneots, Johannes Kert ning allakirjutanu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimehena. Delegatsioon kohtus parlamendi esindajatekoja asespiikriga, rahvusliku julgeoleku komisjoni liikmetega, kaitseministeeriumi juhtkonnaga, Valgevene Riikliku Ülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonna tudengitega, Njesvižii omavalitsuse esindajatega ja sõjaväeakadeemia juhtkonnaga.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header