Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Toomas Hendrik Ilves: e-riik ei ole muinasjutumaa ega teerajaja, e-riik on teenused, mis aitavad lõimida Euroopat

AFP/Scanpix
AFP/Scanpix
Toomas Hendrik Ilvest vannutatakse sisse USA Senati õiguskomitee kuulamisel Venemaa sekkumistegevuse kohta demokraatlikes riikides üle maailma. Märts 2017.

Eesti eelmine president: e-riigi küsimused on pigem poliitilised kui tehnoloogilised.

Stanfordis küberrünnakuid ja digiühiskonna aluseid uuriv president Toomas Hendrik Ilves ütles intervjuus infotehnoloogia ettevõtjale Sten Tamkivile, et tehnoloogiavallas ei ole teistel riikidel Eestilt palju õppida. Küll aga saab olla Eesti eeskujuks, kuidas teha seaduseid, mis tehnoloogia inimeste kasuks tööle paneksid.

Alustaksime Bertelsmanni fondi Mohni auhinnast, mille sel aastal digiriigi idee eest said. See auhind on mõeldud uuendustele, mida Saksamaal oleks tarvis üle võtta. Kas Sinu 25 aasta töö Eesti e-riigi ja küberkaitse alal on üldse midagi, mida Saksamaa-sugune riik saaks Eestilt õppida?

Sel küsimusel on kaks tahku, tehnoloogiline ja poliitikategemist puudutav. Tehnoloogilises plaanis ei ole Saksamaal vaja Eestilt õppida ega Eestil pole vaja Saksamaad õpetada. Tehnoloogiliselt on Eesti e-riik lihtne ja arusaadav igale infotehnoloogiaga kursis olevale inimesele.

E-riigi puhul ei ole küsimus niivõrd tehnoloogias kui poliitilistes otsustes: kas neid samme, mida Eesti kakskümmend aastat tagasi astus, on teiste riikide poliitikutel julgust järele teha.

Eesti e-riik seisab kolmel talal: digitaalne identiteet, selle juriidiline alus ja teenused, mida riik kahele eelmisele tuginedes oma kodanikele pakkuda saab. Kõik kolm on peamiselt poliitilised, mitte tehnoloogilised küsimused.

Esimene neist on digitaalne identiteet. Lihtsamalt, inimese digitaalne isikutunnistus, viis, kuidas internetis tõestada, et sina oled sina. See on palju laiem küsimus kui digiteenused, see puudutab kõiki netitehinguid, meilisaatmisest alates.

Mudel, mida mujal seni kasutatakse, pärineb aastast 1978-1979: inimesel on meiliaadress – nimi@domeen – ja salasõna. See mudel on vananenud. Toona, kui seda kasutas 3500 akadeemikut e-kirjade vahetamiseks, oli see piisav. Praegu kasutab internetti 3500 inimese asemel 3,5 miljardit inimest, Google’i andmetel 4,2 miljardit. See olukord nõuab uut mudelit. Vana mudelit kasutades ei ole digitaalne identiteet enam kaitstud – salasõna teadasaamiseks kulub vaid aega. ID-kaart seevastu andis digiidentiteedi, mis on kaitstud.

Teine oluline poliitiline otsus, mille Eesti tegi, oli digitaalsele identiteedile juriidilise aluse andmine, isikukoodi sidumine rahvastikuregistriga, mis andis võimaluse digiallkirja kasutamiseks. See samm tähendas, et sinu digitaalne identiteet on sama kaaluga kui sinu pass ja digiallkiri sai sama tähenduse kui füüsiline allkiri. Seega, kõiki need tehingud, mis olid seaduslikud füüsilise allkirjaga, olid seaduslikud ka digitaalse allkirjaga. Taas, tehnoloogiliselt on see lihtne. Poliitiline otsus nõuab julgust. Saksamaal ei ole seda sammu veel astutud. Jaapanis, teises tehnoloogiliselt arenenud riigis, samuti mitte. Ometi on mõlemal kiibiga ID-kaardid olemas.

Kas põhjus, miks seda ei ole Saksamaal tehtud, on sealne alateadlik seos inimeste nummerdamise ja Teise maailmasõja õuduste vahel?

Küsimus ei ole ajaloolises mälus, vaid muus. Suurbritannia, USA, Kanada, Uus-Meremaa, Austraalia – nende riikide ajalugu on erinev, aga ka nemad ei julge seda poliitilist otsust teha.

Kümme aastat tagasi ütles üks Iiri ajakirjanik mulle, et eestlased on altimad riigi kontrollile, sest elasid Nõukogude Liidus. Digitaalsel identiteedil ei ole riigi kontrolliga midagi pistmist, kuid müüdid Suurest Vennast elavad oma elu. Tegelik olukord on sellele vastupidine. Eestis on inimese andmed paremini kaitstud kui mujal. Sinu andmed on sinu omad, nende andmetega toimetatavad tehingud on inimese enda kontrolli all, ta saab alati vaadata, kes tema andmeid vaadanud on. Aga mis siis, kui terviseandmed lekivad, küsitakse. Kui Michael Schumacher tegi avarii ja viidi haiglasse, võttis kõigest pool päeva, et tema paberkandjal terviseandmed avalikuks saaksid. Keegi ei tea, kes pistis käe kartoteeki, tõmbas dokumendid välja, tegi neist fotokoopiad ja pani dokumendid tagasi. Paberil dokumente on oluliselt lihtsam varastada kui digitaalseid. Juurdepääs on lihtsam ja vargusest ei jää jälge. Eesti süsteemi puhul saab sinu andmetele ligi ainult see, kellele oled loa andnud, ja kui keegi vaatab sinu andmeid, jääb sellest maha jälg.

Sarnaseid müüte on palju, need ei ole kuidagi põhjendatavad IT-ga, vaid on tingitud teadmatusest ja poliitilise tahte puudumisest. Poliitilist tahet on vaja, et oleks võimalik luua seadusandlik baas, ja seadusandlikku baasi on vaja, et saaks luua regulatsioonid. Seadusandlik baas teeb digiallkirja võimalikuks, regulatsioonid määravad ära näiteks selle, et inimene näeb, kes tema andmeid on vaadanud.

Daniel Vaarik pakkus välja kaks arusaama, mis teistes riikides e-Eestist võib kujuneda. Üks on e-Narnia, muinasjutt, mis leiab aset seitsme maa ja mere taga, ja teine on Eesti kui teerajaja. Kas Sinu visioonis on Eesti pigem teerajaja?

Ma arvan, et see on liiga lihtsustatud käsitlus. E-riik ei ole e-Narnia ega teerajaja, e-riik on teenused, mis aitavad lõimida Euroopat.

2008. aastast on Euroopas tõusva populismi taustal kõneldud inimestele loosungites – vajame rohkem Euroopat, mitte vähem Euroopat. Euroopa 500 miljonil (õige pea küll 450 miljonil) inimesel ei ole neist loosungitest sooja ega külma, loosungid ei veena kedagi Euroopa tulevikku ühtsena nägema. Neid huvitab see, et teenused, mis neile meeldivad ja mida neil vaja, oleksid kättesaadavad. ELi kõige populaarsem teenus on Schengeni viisaruum. Teine populaarne teenus on euro.

E-riik tähendab teenuseid, mis inimestele meeldivad: maksudeklaratsiooni on kerge esitada, retsepti on kerge uuendada. Eesti populaarseim digiteenus on digiretsept. Viis aastat tagasi tegin ettepaneku Sauli Niinistöle, et Soome võiks teha sama. Nüüdseks on sellega tegeldud aastaid, praegu on loota, et see käivitub 2018. aastal. Tehnoloogiliselt aga võtaks Eesti ja Soome ühtse digiretsepti süsteemi ehitamine pool päeva. Poliitiline otsus võttis viis aastat. Aga mis oleks, kui ehitaks sarnase ühise digiretsepti süsteemi kogu Põhjalas või koos Läti ja Leeduga? Üle kogu Euroopa?

Järgmine Euroopa ühisteenus võiks olla arstiteenus. Lähed suvel Horvaatiasse või Kreekasse ja jääd haigeks. Lähed seal arsti juurde, pead talle seletama, mis viga ja mida varem oled põdenud, kuid arst ei pruugi osata inglise keeltki, saati siis eesti keelt. Talle kogu oma haigusloo seletamine nõuaks tõlki. Digitaalse teenuse puhul piisaks sellest, kui lähed arsti juurde ja sisestad ID-kaardi ning kogu sinu haiguslugu on ladina keelde tõlgituna arsti ees – varasemad tervisehädad, mida on vaja teada õige diagnoosi panemiseks, allergiad õige rohu kirjutamiseks ja nii edasi.

Seega, need on inimeste elu lihtsamaks tegevad teenused, mis Euroopat ühises ruumis hoiavad. Paneme need teenused tööle. Ludiitlik lähenemine, mis ei toetu teadmisele, on mulle arusaamatu.

Tehnoloogiasektoris on väga keeruline tegutseda, kui asjad, mida ei ole enne tehtud, on vaikimisi halvad. See on lühinägeliku mentaliteedi tüüpiline tees: kuna seda ei ole varem nähtud, järelikult on see halb.

Võrreldes riigipea võimalustega, kas endine riigipea saab maailma vajalikus suunas mõjutada?

Pigem on küsimus ajapuuduses – ei jõua igale poole, kuhu kutsutakse. India soovib 20 protsenti minu ajast ja ma ei ole veel otsustanud, kas mul on seda aega. Ladina-Ameerikas soovivad e-riiki rakendada Uruguay ja Paraguay, Costa Rica ja Panama. Eesti hea sõber Alec Ross, kes oli Hillary Clintoni ajal välisministeeriumi innovatsiooninõunik, kandideerib Marylandi kuberneriks ja lubas võitmise korral Eesti e-riigi süsteemi Marylandis käiku panna. Ühendriikides võiks süsteem toimida sarnaselt Eesti tiigrihüppega, mis käivitati vallas-paaris, teistele valdadele meeldis ja nad tegid järele.

Siit jõuame Stanfordi juurde. Miks sa siin oled? Kas see on seotud juba mainituga – Ladina-Ameerika on lähemal, Maryland on lähedal, Indiasse on otselennud?

Mul ei olnud aasta eest aimugi, et Stanfordi jõuan. Kui ametiaeg hakkas lõppema, küsis mitu ülikooli, millised mu tulevikuplaanid on – Harvard, Columbia, Cambridge, Stanford. Lõpuks oli asukoht see, mis määras. Stanfordi välispoliitika instituut oli just loonud uue fellowship’i endisele riigipeale või valitsusjuhile, kel on midagi öelda. Fellowship oli pooleks aastaks, kuid kuueks kuuks teise riiki kolida on suur ettevõtmine, sisseelamiseks kulub mitu kuud. Kui Hooveri instituut pakkus, et jäägu ma veel aastaks, tundus see mõistliku lahendusena.

Alguses oli plaan kirjutada raamat, kuid siis tulid Ühendriikide presidendivalimised ja selgus, et Donald Trumpi valimise tõttu said kokku minu kolm põhihuvi: demokraatia, Venemaa ja IT. Raamat edeneb aeglaselt.

Kui oled põgenike laps, huvitab sind lapsest saati, mis see Venemaa on. Hakkasin 8-9-aastaselt lugema New York Timesi, et teada saada, mida NSVL endast kujutab. 15-16-aastaselt lisandus sellele laiem huvi demokraatia vastu. Mida demokraatia tähendab? Kuidas erineb demokraatia sellest, mis on Nõukogude Liidus või mis oli Saksamaal 1930. aastatel? Mis on need tegurid, mis teevad riigikorra demokraatiaks ja riigi demokraatlikuks? Ajaliselt nende kahe vahele jäi huvi tekkimine IT vastu. Kui ma olin 14, oli minu väikses koolis matemaatikaõpetaja, kes kirjutas doktoriväitekirja matemaatikapedagoogikast, ja otsustas, et teeb eksperimendi: kas lapsed suudavad õppida programmeerimist. Mina olin üks neist 12 lapsest. See oli 1969. aastal. Kooli keldris oli teletaip, perfolint, suur modem, mis oli ühendatud arvutiga, mis paiknes 60 km eemal. Õppisime Basicut. See tunne, mis mul tekkis, kui ma kirjutasin programmi y=x2 ja sain vastu väljatrükitud kõvera, oli võimas, ja sellest on tulnud minu eluaegne IT-huvi.

Ja siis tulid Ühendriikides presidendivalimised, kus kõik need kolm huvi langesid kokku. Erakondade serveritesse häkiti sisse, varastatud dokumente levitati ehk doksiti. Seda tehti valikuliselt – doksiti Clintonit, mitte Trumpi, just nagu Prantsusmaal doksiti Macroni, mitte Le Peni. Saksamaal tunti hirmu, sest oli teada, et kaks häkkerite võrgustikku ehk Advanced Persistent Threat’i – APT 29 ehk Cozy Bear ja APT 28 ehk Fancy Bear, GRU ründegrupid, on korduvalt murdnud sisse Bundestagi liikmete arvutitesse, erakondade serveritesse ja poliitiliste sihtasutuste serveritesse. Mis iganes neis serverites ei olnud, on juba ilmselt teada.

Macroni meeskond sai olukorra ohjamisega oluliselt paremini toime kui Ühendriigid. See näitab, et õpitakse, ja õpitakse kiiresti.

See, mida nad doksingu osas tegid, oli suurepärane – tootsid ise võltsitud dokumente ja panid oma serveritesse. Kui Wikileaks need suure hurraaga välja paiskas, oli kõigile ilmne, et dokumendid olid võltsing. Seega selline vastuaktsioon on täiesti võimalik.

Kuid lisaks häkkimisele ja doksimisele on ka valeuudised. Statistika järgi jagati kolme kuu jooksul enne USA valimisi Facebookis valeuudiseid 8,7 miljonit korda ja pärisuudiseid 7,3 miljonit korda. Aastavanune uuring näitab, et 62 protsenti ameeriklastest peab Facebooki peamiseks uudisteallikaks. Neid kahte asja kokku pannes on pilt päris kurb.

Kui siia juurde panna veel botid, mis doksitud materjali ja valeuudiseid kordavad nii Facebookis kui eriti Twitteris, on pilt veel tumedam.

Edasi läheb pilt enigmaatiliseks, sest me ei tea täpselt, millega tegu. Facebookist ja ka mujalt korjatud megadatat analüüsides saadakse ettekujutus kasutajate iseloomust, maailmavaatest, harjumustest. Stanfordis on praegu üks järeldoktor, kes Cambridges selle põhjal doktoritöö tegi. Üksnes inimese Facebooki laike analüüsides saab järeldada, kas inimene on introvertne või ekstravertne, ühte- või teistmoodi neurootiline, hetero või gei ja nii edasi.

Kas see on Cambridge Analytica, millest juttu on?

Cambridge Analytica võttis kõnealuse inimese doktoritöö, varastas metoodika ja rakendas seda poliitilises võitluses. Trumpi digikampaania maksis 78 miljonit dollarit.

Viimane aste on küllalt sünge. Facebook, toetudes megadata põhjal tehtud analüüsidele, müüb niinimetatud tumedaid reklaame. Kui tavalisi reklaame näevad kõik, siis tumedaid reklaame ainult need, kellele need on suunatud. Sina oled mures majanduse pärast, sina saad majandusalase reklaami. Naaber on mures kuritegevuse pärast ja saab kuritegevusalase reklaami. Tagatipuks teatas Facebook, et ei avalda, milliseid tumedaid reklaame on levitatud, ega ütle ka, palju nende eest on makstud. (Intervjuu trükkimineku ajaks oli Facebook teatanud, et ta siiski avaldab, mis reklaamidega oli tegu, aga vaid USA Kongressile - ST.)

Mida see tähendab tuleviku mõttes demokraatiale, me veel ei tea. Aga ma arvan, et sarnaseid tegevusi hakatakse piirama ja Facebook langeb vähemalt Euroopas tugeva kriitika alla.

Teine pool, mis on demokraatiale ohtlik, on riikide vastumeetmed. Saksamaa võttis vastu seaduse, mille kohaselt saab platvorm 50 miljonit eurot trahvi, kui ei võta 24 tunni jooksul valeuudiseid maha. See võimaldab sõnavabaduse, väljendusvabaduse piiramist.

Lisaks kõigele sellele tuli NSA töötaja Reality Winneri kaudu välja, et venelased on murdnud sisse 39 osariigi valijaregistrisse. Kaks nädalat hiljem ütles asesiseminister, et sissemurdmine toimus 21 registrisse, eesmärgiga valijaregistrit muuta. Inimesi lisada valijaregistrisse ei saa, aga saab muuta juba olemasolevate inimeste andmeid – näiteks vahetada nimes mõne tähe. Kui see inimene läheb valima, öeldakse talle, et kuna dokumendis olev nimi ei lange kokku registris oleva nimega, siis valida ei saa. Kui seda teha vastavalt inimese profiilile – muuta nende andmeid, kes mustanahaline, demokraat –, saab valimistest teatud osa inimesi kõrvale jätta.

Kõik need vahendid on täiesti uued. Kümme aastat tagasi ei olnud ühtegi neist ründevektoreist olemas. Demokraatia toimis nagu demokraatia. Häda on selles, et IT-inimesed ei saa aru, mis demokraatia on, ja need, kes saavad aru, mis demokraatia on, ei saa aru, mis IT on.

Seega, tulin Stanfordi, et kirjutada raamatut, mis ei puuduta ühtegi neist probleemidest. Aga nende probleemidega tegelemata ei möödu praegu päevagi. Käin kongressis, konverentsidel, ümarlaudadel, pea iga päev on mingi intervjuu. Raamatu jaoks palju aega ei jää.

Millest raamat räägib?

Raamat räägib demokraatliku digiühiskonna alustest. Esimene neist alustest on identiteet. Selle analoog füüsilises maailmas on pass, mis ütleb, et sina oled see, kelle väidad end olevat.

Passiga saab minna muuhulgas teise riiki: sinu pass ütleb, et oled usaldusväärne ja sind võib riiki lasta.

Aga millegipärast ei taheta digiruumis sama teha. APT 28 ei tule füüsiliselt üle piiri, ta tuleb digitaalselt ja murrab sisse vabariiklaste ja demokraatide serveritesse, riiklikesse andmebaasidesse. Ta tuleb digitaalselt sinu riiki ja paneb toime kuriteo. Kui sa ei taha, et igaüks üle piiri saab, siis on vaja digitaalset passi, digitaalset identiteeti.

Huvitav on see, et Demokraatide Rahvuskomitees töötas 126 inimest, kellel oli juurdepääs serverile, kust dokumendid varastati. 124 neist kasutasid kahefaktorilist autentimist. Kaks ei kasutanud.

Ja sellest piisas.

Jah. See on maailm, milles me nüüd elame. Ja sellega kohaneda on riikidel suhteliselt raske. Meil läks väga libedalt. See on veel üks põhjus, miks teised riigid ütlevad, et ei saa teha sama, mida Eesti tegi, ja selles osas on neil ehk isegi õigus.

Meil oli Nõukogude okupatsioon ja selle järel algus tehnoloogiliselt puhtalt lehelt.

Kaudselt on põhjus tõesti selles.

Selleks, et e-riigi teenused oleksid võimalikud, peab digi-ID olema kohustuslik ja universaalne, see tähendab – kõigil olemas. Kui see ei ole kohustuslik ja universaalne, siis ei hakka ei avalik ega erasektor teenuseid arendama. Soomes, Lätis ja Leedus on kiibiga ID-kaardid olemas, aga neid kasutab 10–20 protsenti elanikkonnast. Firma või riigisektori juht ei pane raha teenuse arendamisse, mida 80 protsenti inimestest ei saa kasutada. Meie loogika oli teine. Kõigil on ID-kaart, teenuseid saavad kasutada kõik ja seega on ka motivatsioon teenuste arendamiseks. Aga põhjus, miks me saime seda teha ja miks teiste riikide jaoks võib see probleemiks osutuda, on kaudselt tõesti Nõukogude okupatsioonis, täpsemalt selles, et Eesti sai vabaks. Ajavahemikus oktoobrist 1991 kuni maini 1992 võttis pea kogu Eesti rahvas välja oma välispassi. Üheksa aastat hiljem mõeldi valitsuses, et kuna aasta pärast tuleb kogu Eesti rahvas uue passi järele, siis on hea mõte teha korraga ka ID-kaart. Pealegi, selleks ajaks sai Euroopa sees juba ID-kaardiga reisida. Nii sai valdav enamus ID-kaardi, mis võimaldab digitaalset identiteeti ja selle põhjal loodud teenuseid.

Et anda Eesti inimesele aimu, kus meiega võrreldes asub USA, toon neli näidet. Esimene: kaks-kolm aastat tagasi võtsid välisministeerium, kaitseministeerium ja USA kaitsejõud kasutusele kiipkaardi kahefaktorilise autentimisega. Umbes kümme aastat pärast Eestit.

Teine: Räniorus, IT ja innovatsiooni Mekas, oli lapse kooli registreerimiseks vaja tohutul hulgal bürokraatiat, erinevate institutsioonide vahet käimist, pikkades järjekordades seismist.

Kolmas: Ühendriikides on kasutusel e-valimised, kuid selle tähendus on hoopis teine – lihtne tehniline lahendus, kus valija saab kandidaadi poolt anda hääle valimisjaoskonnas ekraanile vajutades. Selline süsteem on sissemurdmise eest kaitsetu.

Neljas: USA Kongressis on kõigil töötajatel olemas ID-kaart. ID-kaardi peal on miski, mis näeb välja nagu kiip. Aga see ei ole kiip, see kiibikleeps. Mõtlesin, et see ei ole võimalik. Aga on.

Käid sageli Washington DCs. Kas Washington DC ja Silicon Valley saavad üksteisest aru?

Mõlemad näevad asja lihtsustatult, möödarääkimine on suur. Silicon Valleys on jõukamatel pigem libertaarne lähenemine – riigi mured on teisejärgulised, võid astuda laevale ja minna elama 15 miili kaugusele oma saarele, kus võid teha, mida tahad. Aga riigis, kus on 330 miljonit inimest, tuleb asju vaadata tervikuna. Ka see laev vajab lõpuks USA mereväge, kes tuleks kaitsma, kui vaja on.

Washingtonis on probleemiks politiseerimine. Christopher Painter, välisministeeriumi küberjulgeoleku pealik, lasti lahti lihtsalt seetõttu, et oli ametis ka Barack Obama ajal, ehkki enne Obamat oli ta olnud ka Bushi juures. Sama on saadikutega. Kes sunniti lahkuma, kes läks ise ära. Tulemuseks on see, et kui Euroopas soovitakse Ühendriikidega rääkida, ei ole saadikut, kelle kaudu seda teha. Aga kui USA on hädas iseenda probleemidega, võib see muule maailmale häda kaasa tuua. Peamiselt kaitseküsimustes.

Kui mõtled ideaalse aasta peale, siis kus tahaksid veeta aega ja kui palju?

Maist septembrini Eestis. Kui on külm talv, siis samuti Eestis. Aga kui porine talv, siis ei teagi.

Nii et kui valida, kas maailm või Eesti, siis ...

Eesti. Praegu, Eesti sunnil, maailm.

Kas Eestist saaksid oma tööd teha?

Tuttav hindu, kes siin elab, ütles, et tal on kolm kodu – Silicon Valley, London ja India. Indias teeb ta heategevust, San Franciscos leiab uusi kontakte ja ideid, aga elada on kõige kergem Londonis. Brexitiga see muidugi muutub.

Minu puhul, mu raamatukogu on Eestis. Tahan olla seal, kus on mu raamatud.

Viies vabadus, andmete vaba liikumine, millest oled aastaid rääkinud, on nüüd Eesti eesistumise ametlik agenda. Mis tundeid see Sinus tekitab?

Mul on väga hea meel. Eriti kui sellest räägivad inimesed, kes varem ideesse kriitiliselt suhtusid ja Eesti IT-edu müüdiks nimetasid.

Müüdil on kaks tähendust. Ühes tähenduses tähendab müüt valet, väljamõeldist. Teises tähenduses kasutatakse seda näiteks Kalevipojast rääkides. Kui 1870. aastail kogunesid väikestes külades talumehed „Kalevipoja“ lugemise õhtutele, ma ei usu, et ükski Eesti talupoeg arvas, et päriselt on olemas siil, kes ütles “Serviti!”. Aga see on müüt, see on midagi, millesse me uskusime. See andis tunde, et oled päris. Ja sellest kasvas välja see miski, mis võimaldas rahvusriigi tekkimise. Kas meil oleks olnud rahvusriiki ilma Kalevipojata? Võib-olla oleks, võib-olla mitte. Aga kindlasti aitas see kaasa. Selles mõttes on Eesti IT-edu müüt. See ei ole vale, vaid see on miski, millesse me usume, see on asi, millesse tasub uskuda. Kui usud millessegi, siis on võimalus, et see saab teoks, kui ei usu, siis kindlasti ei saa.

Praeguseks peaks olema selge, et see on teoks saanud. Kõik need uuringud, mis näitavad Eesti kõrgeid kohti Euroopas või maailmas, ei ole meie väljamõeldised. Eestis on suurim internetivabadus maailmas ja Eestil on parim küberturvalisus Euroopas. See näitab, et see dihhotoomia, millega tullakse välja Läänes, rääkimata autoritaarsetest riikidest, mille kohaselt pead loobuma teatud vabadusest, et sul oleks turvaline, ei ole tõsi. Ei pea loobuma ei turvalisusest ega vabadusest. Eesti on tipus mõlemas. Lisaks, ELi 2017. aasta digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksi järgi on Eesti esimene ka veebipõhiste avalike teenuste pakkujana. Seega, Eesti on kõige turvalisem ja naudib samal ajal suurimat vabadust seetõttu, et oleme hoolitsenud selle eest, et pakkuda oma kodanikele turvalisust seal, kus see on oluline, ja vabadust seal, kus ei ole mingit põhjust sundida inimestele peale võltsturvalisust.

Tulles tagasi sinu esimese küsimuse juurde, kas seda on võimalik õpetada? Tehnoloogilist poolt teatakse niigi. Kas poliitilist julgust on võimalik õpetada? Ma ei tea.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header