Jäta menüü vahele
Nr 64 • Detsember 2008

Tavalise diplomaadi ebatavaline saatus

Aleksander Warma elukäigust ning diplomaadi rollist

Matti Maasikas
Matti Maasikas

Euroopa Liidu suursaadik Ukrainas

Kui ajaleht Postimees oli Marina Kaljuranna Eesti 2007. aasta inimeseks valinud, märkis hea kolleeg Sulev Kannike kohe, et see on muidugi tore ja õige, aga loodetavasti järgmise 10 aasta jooksul diplomaat enam aasta inimeseks ei saa, kuna diplomaat või diplomaadi töö paistab tavaliselt silma siis, kui mingid asjad on väga korrast ära – nagu Eesti-Vene suhted kevadel 2007.

Tõepoolest, päris kuulsaks saavad vaid need diplomaadid, kes töötanud erilistes tingimustes, aidanud lõpetada sõdu, asutada riike jne – Charles de Talleyrand, Martti Ahtisaari, Richard Holbrooke. Või siis sattunud õnnetustesse ehk koguni traagiliselt hukkunud – Raoul Wallenberg, ka esimene USA suursaadik Eestis Robert Frasure jne. Eesti diplomaatidest on suurde ajalukku läinud need, kel peale oma töö on olnud veel teinegi roll, peamiselt poliitiline. Kindlasti ei saagi saadikutena töötanud Otto Strandmani, August Reid, Friedrich Akelit pidada esmajoones diplomaatideks, vaid poliitikuteks.

Aleksander Warma oli aga esmajoones diplomaat. See, et me temast ka täna teame ja räägime, on põhjustatud kahest asjaolust: esiteks ajast ja oludest, kuhu ta diplomaadina sattus, nimelt saadikuks Soome traagilistel 1940. aastatel, ja teiseks tema rollist pagulaspoliitikas Rootsis pagulasvalitsuse peana 1963-1970. Lisamõõtmena toimib muidugi ka Warma detailitäpne, dokumentidega pikitud mälestusteraamat “Diplomaadi kroonika. Ülestähendusi ja dokumente 1938-1944.”

Minu väide on, et Warma oli üpris tavaline diplomaat. Head karjääri teinud diplomaat, seda muidugi. Tema tegevuses avanevad meile mitmed jooned, omadused ja dimensioonid, mis üllatavalt kestvalt iseloomulikud just diplomaadi elukutsele. Võtame näiteks tema põhjaliku ja detailse mälestusteraamatu. On näha, et Warma on väga järjepidevalt pidanud isiklikku arhiivi. Ta on mitte ainult alles hoidnud talle saadetud kirju, vaid ka säilitanud ärakirju omaenda kirjadest. Lisaks põhjalik päevikupidamine, mis lubab sõna-sõnalt ära tuua vestlusi näiteks Soome kõrgete riigitegelastega Talvesõja päevil – need on väga väärtuslikud ajalooallikad.

Päris kuulsaks saavad vaid need diplomaadid, kes töötanud erilistes tingimustes – aidanud lõpetada sõdu, asutada riike jne.

Diplomaatia on ühelt poolt vägagi bürokraatlik tegevusala. Igal komal võib olla tähendus, iga aastaid tagasi saadetud nooti võidakse kasutada sinu vastu. See põhimõte näib Warmal hästi teada olevat. Nagu ka see, et kogu tõde pole võimalik ega vajalikki esitada. Näiteks ei maini ta midagi oma juulis 1940 Johannes Varese valitsuse välisministrile Nigol Andresenile saadetud kirjast, milles kiidab innukalt heaks uue valitsuse kursi (täpsemalt käsitlen seda allpool). Nii et tema mälestused on hästi dokumenteeritud ja nende detailitäpsus on küll kiiduväärt – me saame näiteks teada, et Talvesõja alguspäeval 30.11.1939 võttis Tallinnas välisministeeriumis Warma telefonikõne vastu valvekorras olev ametnik prl Siimenson -, kuid paraku valikuline.

Diplomaatide paberilembusest võib tuua ühe täiesti teise konteksti näite. Traagilisest Wannsee koosolekust (nn Wannsee konverents toimus Berliini lähistel 20. jaanuaril 1942 – toim), kus otsustati juutide lõplik hävitamine, säilitas keelust hoolimata teadaolevalt ainsana oma märkmed just koosolekul osalenud Saksa välisministeeriumi esindaja. Kutsehaigus?

Aleksander Warma diplomaatiline karjäär algab suhteliselt hilja, 35aastaselt, ent kulgeb kiires tõusvas joones. 1926 asub ta tööle välisministeeriumi juriidilise büroo juhatajana, aasta hiljem tõuseb administratiivosakonna juhiks, 1931 läheb esimesse välislähetusse Moskvasse, kust juba kaks aastat hiljem siirdub esinduse juhiks, Leningradi peakonsulaati peakonsuliks. 1938 saab Warmast saadik Leedus ja 1939, pärast lühikest vahepeatust välisministeeriumi käsutuses Tallinnas, nimetatakse ta novembris 1939 Eesti saadikuks Soome. 1940-1944 jätkab Warma mitteametlikult saadikukohustuste täitmist Soomes, septembris 1944 lahkub Soome võimude nõudel Rootsi, kus osaleb pagulaspoliitikas.

Leningradi aega Warma oma mälestusteraamatus ei käsitle ja sellest on kahju. Eestlasi elas toona nii Leningradi linnas kui ka oblastis palju ja Eesti peakonsul ju pidi nägema, kuidas Stalini režiim üha tugevdas oma kägistust rahvusvähemuste kõri ümber kuni massirepressioonideni 1937. aastal. Kohapealne ülevaade nendest aastatest ja sündmustest oleks meie ajaloopilti kindlasti rikastanud. Samuti vääriks huvi peakonsulaadi sulgemisega seonduv. Nõudmise Leningradi esindus sulgeda esitas N Liidu välisasjade rahvakomissariaat 16 riigile, sh Eestile. Muidugi polnud seda võimalik mitte täita.

Kaunase (sest seal toona Leedu pealinn asus) päevist räägib Warma juba rohkem, kuid siiski vaid kuuel leheküljel. Põgusa Leedu (ja Balti) olukorra kirjeldamise kõrval jääb lugejale rohkem meelde delikaatselt, kuid siiski arusaadavalt väljendatud rahulolematus enda kiire tagasikutsumise pärast. Kaunase saadiku kohta tahab nimelt endale endine minister ja president Konstanti Pätsi lang Jaan Lattik. Ta saabki oma tahtmise ning Warmale taotletakse (valurahaks?) agrémenfi Rooma. Alanud maailmasõja tõttu Rooma saadikut siiski ei vahetata ja Warma saab 1939. aasta novembris määramise saadikuks Helsingisse.

Rääkides Soomest tuleb kindlasti mainida Warma puhul üht diplomaatias ebatüüpilist mõõdet. Nimelt olid tal Soomega tugevad perekondlikud sidemed. 1906. aastal olid üheksa Pärispea poolsaare ja Mohni saare meest ostnud Lõuna-Soome rannikult Pernaja vallast Kabböle külast 300 hektarit maad koos kalastusõigustega ning asunud sinna elama. Põhjusteks olid paremad kalaveed, madalam maarent, pikk teenistusaeg Vene sõjaväes jne. Üheksa mehe seas oli ka Aleksander Warma isa Johannes. Sel ajal oli Aleksander juba 16aastane ja pole päris selge, kui kaua ta Soomes tegelikult elas. 1910 läks Warma Käsmu merekooli ja sestpeale ei saanud tema Soomes veedetud aeg olla pikem kui napid külaskäigud vanemate juurde. Eestlaste Kabbölesse kolimise 100. aastapäevaks välja antud brošüüris kirjutab Matti Punttila, et “Warma elas Soomes pikki aegu”. Kabböle eestlasi põhjalikumalt uurinud Sven Boman väidab koguni, et Warma kolinud alles 1915. aasta paiku Eestisse tagasi. Meile pakub huvi just fakt, et saadik tundis oma hilisemat asukohariiki, Soomet, hoopis põhjalikumalt ja isiklikumalt kui diplomaatias tavaline.

Warma põhjalik päevikupidamine lubab sõna-sõnalt ära tuua vestlusi näiteks Soome kõrgete riigitegelastega Talvesõja päevil.

Väga kõnekas on igatahes aga tõsiasi, et Warma ei maini oma Soome-sidemeid, Soomes elavaid sugulasi, mälestustes ühegi sõnaga. Miks, seda võime vaid arvata. Punttila kirjeldab, kuidas saadiku sugulase Olof Warma perel polnud 1944. aastal veel Soome kodakondsust ja nii sattus ta potentsiaalselt Nõukogude Liidu väljanõude alla. (Teatavasti lubasid sakslased sõja ajal Ingerimaalt Soome asuda 50 000 soome sugu inimesel, kes leevendasid tunduvalt sõdiva riigi kroonilist tööjõupuudust. 1944. aasta septembris sõlmitud vaherahuga nõudsid venelased nad välja – nagu ka Eestist ning mujalt bolševike enda omaks peetud territooriumilt pärinenud inimesed. Ja Soome nõustus.) Olof Warma onu saadik Warma aga korraldanud vennapoja perele ühe päevaga Soome kodakondsuse. Kas tunneb Warma, et need suhted kompromiteerivad teda? Tuleb arvestada, et Kabböle eestlaste seas oli mitmeid tuntud salapiiritusevedajaid. Või pole tal keerulistel sõja-aastatel selliste perekondlike sidemete hoidmiseks lihtsalt aega?

Kabbölest saab alguse üks teinegi suhe Eestiga. Praegune Soome suursaadik Tallinnas Jaakko Kalela on juba 1940. aastate lõpust vaheaegadega Pernajas suvitanud ja meenutab, et sõjajärgsetel aastakümnetel oli küla peal veel lahedalt eesti keelt kuulda. Kas see on äratanud Kalelas ka laiemat huvi Eesti vastu ja aidanud teda paremini Tallinna tööks ette valmistada?

Warma läheb Helsingisse enda meelest jätkama oma eelkäija Rudolf Möllersoni tööd. Viimase ülesandeks, kui ta 1937 Helsingisse saabus, oli esiteks tõsta soomlaste respekti Eestis valitsenud olukorra suhtes – Soome suhtumine Pätsi režiimi polnud sugugi vaid hõimuvendlikult mõistev – ning teiseks lõpetada ..väikekodanlik miljöö” saatkonnahoones. Möllerson tegigi mõlemat. Ta kirjutas usinalt vastuseid Soome ajakirjanduses ilmuvatele väärväidetele Eesti kohta ning juhtis ümberehitustöid saatkonnas. Warma valmistub mõlemat liini jätkama.

Kuid ta saabub Helsingisse päeval enne Talvesõja puhkemist 29. novembril 1939. aastal ning arusaadavalt paiskab suur lavastaja Aeg segi kõik ta plaanid ja tavalise diplomaatilise töö. Saabumise päeval, jah, peab Warma sellega küll kokku puutuma. Teda tulevad kohe intervjueerima Soome ajakirjanikud, kellele saadik seletab Eesti olude kohta, et “meeleolu on rahulik ja iga mees asjalikult oma töö juures”. Helsingin Sanomate ajakirjanik aga küsib Punaarmee baasidele viidates, kas Eesti ikka peab end veel iseseisvaks riigiks. Saadik vastab iseenesest leidliku, ajalooliselt siiski pisut demagoogilise vastuküsimusega, kas intervjueerija pidas Hiinat iseseisvaks riigiks pärast Port Arturi rentimist Venemaale? Eero Medijainen näeb selles stseenis Warmat kui “sõnakuulelikku ametnikku, kes täitis kõiki Tallinnast tulnud korraldusi”. Medijainen jätkab: “Samale positsioonile (et Eesti on iseseisev riik – M.M.) jäi ta saatkonna lõpupäevini.”

Siin on muidu erapooletu Medijainen küll saadikule liiga teinud. No millest üks diplomaat ikka juhinduma peab kui mitte lähetajariigi, ta oma kodumaa huvidest ja heast mainest? 17. sajandi definitsioon: “Saadik on aus mees, kes saadetakse valetama oma riigi heaks,” ei pea enam ammu paika. Ka mitte päris sõbralike riikide diplomaatidega asjaajamises peetakse otsest valet lubamatuks. Eesti diplomaatidel on oma riigi patriootidena uuel iseseisvusajal olnud haruldane privileeg absoluutsel enamikul juhtudest kogeda Eesti nimel rääkides kõneldu kokkulangevust ka oma isiklike vaadetega. Igatahes, 1939. aasta lõpul polnud Warmal mingit vajadust, võimalusest rääkimata, vastata või tegutseda teisiti, kui ta seda tegi.

Muide, soomlase kahtlemine Eestis kui iseseisvas riigis polnud esimene selline juhtum ega jäänud ka viimaseks. Veel 1995. aasta sügisel kohmas peaminister Paavo Lipponen raadiointervjuus: “Eesti? Eesti pole ju riik.” Kuidas suursaadik Jaak Jõerüüt selles olukorras toimis, las ta räägib sellest ise. Selliseid asju tuleb ikka aeg-ajalt naabrite vahel ette.

Diplomaatia on ühelt poolt vägagi bürokraatlik tegevusala. Igal komal võib olla tähendus, iga aastaid tagasi saadetud nooti võidakse kasutada sinu vastu.

Oma esimesel täistööpäeval Soomes 30. novembril 1939 saab tavalisest diplomaadist saadik sõdivas riigis. See avaldub muidugi kõigepealt elu- ja töökorralduses. Evakueeritud Soome välisministeeriumiga otsib Warma kontakti Helsingi diplomaatilise korpuse vanema, Taani saadiku kaudu. Viimase sekretär vastab Eesti saatkonna sekretärile, et doyen istub all keldris pommivarjendis ja on ministeeriumi asukohast sama vähe informeeritud kui teisedki saatkonnad.

Siiski käib ka 105 päeva kestnud Talvesõja ajal vilgas diplomaatiline tegevus. Väga huvitavad on Warma täpsed üleskirjutused oma vestlustest Soome juhtidega, kus tal tuleb peale soomlaste meeleolude uurimise esindada ka Eesti huve. Pahameel Eesti suhtes, kelle territooriumil asuvatest baasidest stardivad lennukid Soomet pommitama, on Soomes laialt levinud. Hilisem president ja kogu elu Realpolitik’i austanud Juho Kusti Paasikivi kirjutab oma päevikusse: “Kah mul hõimuvelled!”

Selles õhustikus kohtub saadik Warma välisminister Väinö Tanneriga ja kirjeldab seda järgmiselt:

“Mina: Olen umbes nädalapäevad kuulanud Soome raadio eestikeelseid teateid, mis peale fronditeadete sisaldavad üleskutseid ja etteheiteid Eestile, mis on loonud poliitiliselt mõtlevais ringkonnis minu arvates teatud piinlikkustunde. Ma saan aru, et Soome oma praegust võitlust pidades on sunnitud kasutama ka propagandavahendeid, kui neist on kasu riigikaitse seisukohast vaadatuna. Igal juhul peab sellisel aktsioonil olema mõni teadlik otstarve. Minule tundub, et selliselt tehtud üleskutsetel kas puudub teadlik otstarve või siis jälle ei arvestata realiteete. Raadiosaated võivad sellisel kujul vaid mürgitada meeli Eestis ja tekitada vastastikust närvilikkust. Ainult nendele, kes on Soomega vaenujalal, võivad sellised tulemused meeldida.

Tanner: Kuulsin neist üleskutseist eile ja keelasin need ära. Soome ei taha vähematki põhjust anda Eesti sissesegamiseks Soome-Vene konflikti. Sellest seisukohast väljudes ei näeks meie ka heameelega, et Eesti kodanikud vabatahtlikena astuksid Soome sõjaväkke. Arvan, et need inimesed on kasulikumad Eestis.

Mina: Selle seisukoha eest olen teile, hr. minister, väga tänulik.”

Warma raporteerib Talvesõja ajast teisigi väga huvitavaid kohtumisi Soome ametiisikutega. Väga huvitav lugemisvara!.

Talvesõja lõpp on jätnud meile ühe jahmatamapanevama episoodi Eesti diplomaatia ajaloost, mille tunnistajaks oli toonane Eesti Helsingi saatkonna 16aastane käskjalg Endel Kingo:

“Eriti sügavalt on mu mällu jäänud Talvesõja lõppemise päev 13. märts. Kui olime Kotsari (Eesti konsul – M.M.) raadiost ära kuulanud minister Tanneri pöördumise Soome rahvale, tuli kantselei poolele ka saadik Warma kõnet kommenteerima. Näidates seinal rippuval suurel Eesti kaardil Paldiskit, tõdes ta kergendatud toonil, kuidas Eesti oli oma välispoliitikat kõigest hoolimata osavamalt ajanud kui Soome. Eesti oli sunnitud Nõukogude Liidu käsutusse andma vaid väikese osa oma territooriumist, kuid Soome oli kaotanud märgatava osa ja seda suurte ohvrite hinnaga.”

President Toomas Hendrik Ilves on seda stseeni Helsingi Ülikoolis peetud kõnes kommenteerinud: “Milline lühinägelikkus, milline vaate lühiealisus!” Kahtlemata on see nii. Kuid ehk on õigustatud ka Kingo küsimus: “Hiljem olen tihti mõelnud, kas Warma ütles tol korral välja nii-ütelda ametliku tõe või oli tegu pelgalt hetkelise ja isikliku nägemusega.”

Diplomaatide paberilembusest üks täiesti teise konteksti näide. Traagilisest Wannsee koosolekust säilitas keelust hoolimata teadaolevalt ainsana oma märkmed just Saksa välisministeeriumi esindaja.

Jah, see on üks diplomaatia võtmeküsimusi: ametlik tõde või isiklik vaade? Kas, kus ja kuipalju nad erinevad? Erineda tohivad? Eespool viitasin juba Eesti diplomaatide privileegile rääkida enamasti oma vaadetega kokkukäivat juttu. Kuidas aga oli autoritaarsusele kalduvas Pätsi Eestis? Heinrich Laretei, toonane saadik Rootsis, on kirjutanud nii: “Eesti riigitegelaste kritiseerimine eestlastel omavahel oli meil tavaliseks nähtuseks ja see ei olnud ka seadustega keelatud.” Kas siin peituski Eesti toonase diplomaatia nõrkus? Kas diplomaatia saab olla suurem või parem kui kodune tegelikkus? Kas diplomaadi lojaalsus ametnikuna ja lojaalsus kodanikuna on lahutatavad?

Aga nii hullud ju asjad Pätsi Eestis ka ei olnud, ei saanud olla, et oleksid tinginud siirad toetusavaldused Eesti saadikutelt Varese valitsusele ja selle poliitilisele liinile? 90 000meheline Punaarmee kontingent oli 1940. aasta 17. juunil üle idapiiri marssinud, valitsus jõuga vahetatud ja esimesed vahistamised juba toime pandud, kui 1. juulil saabus Eesti saatkondadesse välisminister Nigol Andreseni ringkiri nr 370. Seal teatatakse, et Eestis toimunu olnud vaid reaktsioon kuus aastat kestnud vaikivale ajastule ja et Punaarmee polevat sündmustesse aktiivselt sekkunud. “Suurt murrangut üle elades jääb Eesti ometi sõltumatuks riigiks, kelle iseseisvus on tagatud Nõukogude Liidu enese poolt.” Saadikutelt nõuti kuulduste, et Eesti liidetakse Nõukogude Liiduga, kategoorilist eitamist.

Mida kiirustavad seepeale tegema Eesti saadikud? Päris mitu neist kirjutab (kuigi ringkiri nr 370 vastust ei nõua) Tallinna oma toetusest uue valitsuse poliitikale. Eero Medijaineni väitel näitab oma lojaalsust kõige innukamalt just Aleksander Warma. Warma kirjutab (toon ära kogu kirja teksti: “Kinnitan tänuga salajase ringkirja nr 370, 1. juulil antud poliitilise ülevaate ning juhiste kättesaamist. Kuigi ringkirjas ei nõuta selle saajalt vastust otseselt, ei pea ma ülearuseks sel puhul ära märkida, et kuigi ma ei ole oma ilmavaateliste tõekspidamiste poolest kommunist, pean ma Vabariigi praeguse valitsuse töökava, mis avaldatud valitsuse deklaratsioonis ning täiendatud selgitavate sõnavõttudega üksikute valitsuse liikmete poolt, eesti rahva ja riigi huvides otstarbekohaseks ning aitan selle elluviimisele oskuste ja võimaluste piires kõigiti lojaalselt kaasa. Teile härra minister ja teistele vabariigi valitsuse liikmetele soovin raskes ja vastutusrikkas töös jõudu ja hääd tahet.”

Nagu öeldud, Warma pole ainus. Vastama tõttavad veel Heinrich Laretei Stockholmist, Johannes Markus Budapestist, õnne soovib Hans Rebane Riiast. Mitmed, näiteks August Torma (Schmidt) Londonist, saadavad veel juuli keskel Tallinna raporteid ja analüüse. Reeglina paneb alles korraldus saatkond sulgeda või Nõukogude Liidu esindajatele üle anda ja ise Tallinna naasta Eesti saadikud tegutsema “Eesti tegelike olude selgitamisel” asukohariigis (tsitaat pärineb järelehüüdest 1969 surnud Johan Markusele).

Medijainen küsib, miks küll nii? Mis takistas Eesti välisesindajaid 1940. aasta sündmustele õigel ajal reageerimast? Kas loodeti Eestile Slovakkia pretsedenti (ajaloolane osutab, et hiljem paljuräägitud nn Mongoolia varianti Eestis 1940. aastal ju tegelikult keegi ei tundnudki)?

Endine riigivanem ja saadik Pariisis Otto Strandman on juba 13. oktoobril 1939 oma õele kirjutanud:…..Meeleolu on mul loomulikult väga halb ja muidugi mitte sellepärast, et ametist vabanen, vaid sellepärast, et kogu elu töö on läinud nurja ja nii tuleb surra.”

Medijainen vastab: esiteks raha pärast – palk tuli ju Tallinnast. Teiseks mure sugulaste saatuse pärast Eestis. Kuid ta jõuab ikkagi järeldusele – see nõuab nüüd täpset tsitaati – : “Siiski tundub, et peamine põhjus, miks Eesti diplomaadid kohe uuele võimule selga ei pööranud, seisnes hoopis diplomaadi elukutse olemuses. Välisministeeriumi esimestel tegevusaastatel võis mõni saadik endale veel lubada sekkumist sisepoliitikasse, aga 1930. aastate lõpuks olid nad sellest täiesti võõrutatud. Ilmselt aitas kaasa kohanemine K. Pätsi autoritaarse korraga. Eesti diplomaatide enamikust oli saanud professionaalsete ametnike seisus, kelle käekäik sõltus kõige enam professionaalsetest oskustest /…/ Paistab, et Eesti ametlikele esindajatele tundus pisut võõras teha põhimõttelisi poliitilisi otsuseid.” Ajaloolane lõpetab: “Niisuguste otsuste tegemist aga ongi diplomaatidelt palju nõuda.”

Kunagiste kolleegide toetuseks tuleb täpsustada, et need poliitilised otsused siiski tehti. Kuid tõesti, alles kuupoolteist pärast juunipööret. Aeg, mis toona kaotati, oli kulda väärt. Eesti diplomaatia passiivne, kohati aga lausa möönev reaktsioon juunipöördele oli üks kivi selles müüris, millele veel täna, 70 aastat hiljem, toetub mõne riigi kontseptsioon Eestist kui 1940. aastal vabatahtlikult N Liitu astunud ja 1991. aastal uuesti tekkinud riigist.

Ikkagi usun ma, et Warma ja teistegi käitumine polnud põhjustatud nende elukutsest, diplomaatiast. Minu jaoks on raske näha just välispoliitikas sellist eluala, mis inimesi ekstra mööndlikkusele, allaheitlikkusele suunab. Pigem tuleb põhjust otsida Pätsi ebademokraatlikus riigikorras, nendes ebameeldivates joontes, mis ei lasknud Eesti diplomaatidel, teistel riigiametnikel, Eesti kodanikel end oma riigiga täiel määral samastuda. Ei lubanud neil Eesti seisukohti esitades tunda, et need on täpselt ka minu enda vaated asjadele. See on õnn, mida on uuel Eesti ajal meie diplomaatidele reeglina küllalt jagunud. Esindatavat ja esindajat liiga pikalt teineteisest vaimselt lahus hoida on vaevalt võimalik.

Aleksander Warma jaoks lõppeb tavalise diplomaadi tegevus juuli lõpus 1940, mil Tallinnast nõutakse saatkonna sulgemist ja hoone üleandmist Nõukogude Liidu esindajale Helsingis. 7. augustil esitab ta Soome abivälisministrile Aaro Pakaslahtile oma kuulsa noodi. Selles teatab saadik, et on otsustanud peatada (mitte lõpetada!) Eesti saatkonna ja sellele alluvate konsulaatide tegevuse Soomes. Peale selle kinnitab Warma, et Eesti liitmine Nõukogude Liiduga rikkus nii Eesti põhiseadust, Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisi lepinguid kui oli ka Eesti rahva tahte vastane. Lisaks ei loe Warma end (ja just selles järjekorras!) Nõukogude Liidu teenistuses olevaks ega selle riigi kodanikuks.

Sellesama noodi koopia andis 52 aastat hiljem president Mauno Koivistole üle suursaadik Lennart Meri. Tavaliselt ulatab uus suursaadik tseremoonial oma riigipea kaks kirja: enda määramise ja eelkäija tagasikutsumise kohta. Meril viimast anda polnud. Kuid sild üle ajastute sai ilusti ja juriidiliselt puhtalt ehitatud.

Osaks sellest sillast oli ka Warma, Stockholmi saadiku Heinrich Laretei ning endise Moskva saadiku August Rei poolt 24. septembril 1940 Stockholmis moodustatud Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni tegevus. Delegatsiooni ülesanneteks olid: “Eesti iseseisvuse restaureerimise sihil /…/ koguda materjale ja teha eeltööd võimalikkude diplomaatiliste aktsioonide teostamiseks; koondada ja levitada välispropaganda materjale; hankida eelpooltähendatud ülesannete teostamiseks vajalikke krediite /…/.” Välisdelegatsiooni tegevuses osalemine viibki Warma kokkuvõttes Eesti eksiilpoliitikasse, mis tipneb eksiilvalitsuse juhi positsiooniga aastatel 1963-1970.

Kui eelpool ütlesin, et Warma jaoks lõppes tavalise diplomaadi tegevus 1940. aasta augustis, siis osalt on see väide ebatäpne. Ta peab tegelema teemadega, millega tegeleks kahepoolne saatkond ka normaaltingimustes. Warma suhtleb kogu Jätkusõja aja 19411944 Helsingi diplomaatiliste ringkondade ja Soome valitsustegelastega. Ta korraldab koguni Eesti kunsti näitust. Tal on probleeme endiste saatkonna töötajatega, kes on temast radikaalsemalt meelestatud. Ta peab korraldama üha kasvava hulga eesti pagulaste eluolu Soomes. Selles on ta mitme kodumaise tule vahel – aktivistid nagu Harald Wellner ja Karl Talpak süüdistavad Warmat liig loius tegutsemises. Talle omaselt raporteerib Warma sellest detailitäpselt kolleegidele, Lareteile Stockholmis ja Tormale Londonis, samas endale ärakirja säilitades: “Meil siin Helsingis toimus pisut omalaadi “perekonnatüli”, mis iseenesest ei ole ju haruldus pagulaste peres.”

Veel 1995. aasta sügisel kohmas Soome peaminister Paavo Lipponen raadiointervjuus: „Eesti? Eesti pole ju riik.”

Eesti esinduse tegevuse jätkamine Helsingis on ühelt poolt paratamatult vajalik. Samal ajal on sellel ka eesmärk olla valmis sujuvaks saatkonna taasavamiseks, kui sõja lõppedes oleks taastatud Eesti iseseisvus – nii ju loodeti. Warma tegi juba 1941. aastal tegelikult ka katse saatkonnahoone tagasisaamiseks, esitades 3. juulil Soome välisministrile vastava palvega noodi. Kuuldes, et maja on üle antud Rootsi valdusse, kes esindas Soomes Nõukogude Liidu huvisid, arvab Warma, et soomlaste ja rootslastega ses küsimuses tülli minna pole mõtet. Seda enam, et tulemust ei paistnud. Siiski annab Warma Soome välisministeeriumile teada, et “ei pea Soome valitsuse seisukohta maja küsimuses kooskõlas olevaks rahvusvahelise õiguse ja tavadega”.

1944. aasta 19. septembril antakse Aleksander Warmale teada, et Soome valitsus ei suuda enam tema julgeolekut tagada. Soome on selleks ajaks sõlminud N Liiduga relvarahu ja venelased nõuavad oma kodanikeks loetud inimesed välja. Warma lahkubki Soomest Turu kaudu Stockholmi. 23. septembril lõppeb diplomaadi töö naaberriigis. Töö, mis algas päev enne Talvesõja puhkemist ja milles oli vähe tavalist diplomaatiat. Kuid selle töö tegijaks määras saatus siiski ühe täiesti tavalise diplomaadi.

Pikalt Stockholmis elanud Jaak Maandi puutus 1960ndatel Eesti Rahvusnõukogu presiidiumis tihti Warmaga kokku. “Temalt õppisin ma sõna “antichambreerima”,” meenutab Maandi. “Warma rääkis nimelt, kuidas ta oli pagulasvalitsuse ülesandel Pariisis käinud ja rõõmustas, et teda välisministeeriumis vaid 15 minutit eesruumis oodata lasti. See pidi hea märk olema.”

Uue iseseisvusaja Eesti diplomaadid sellist sõna ei tunne. Meie töö üks eesmärke on nimelt, et me kunagi enam ei peaks rõõmustama selle üle, et meid kuskil vaid pisut oodata lasti.

Seotud artiklid