Jäta menüü vahele
Nr 56 • Aprill 2008

Taastärkav Venemaa?

Uusi mõtteid energiagigandi kohta – viis müüti “energiaüliriigist”

Andreas Goldthau

poliitika- ja majandusteadlane

Venemaa on tagasi maailmaareenil. Pärast poliitilise ja majandusliku jõu hääbumise kümnendit on riigi majandus õitsele puhkenud ning ühes riigikassa täitumisega on hakanud kasvama ka Kremli asukate ego ja Venemaa ülemaailmsed taotlused. Venemaa taastumise taga nähakse peamiselt kõrgeid naftahindu, mis on võimaldanud riigil üle saada 1998. aasta krahhist, püsida viimasel kümnendil keskmiselt 6,7-protsendise majanduskasvu juures ning suurendada majanduse mahtu triljoni dollarini. Samal ajal on üha tõsisemaid vastuolusid tekitanud Venemaa energiapoliitika. Lääne vaatlejad peavad energiat Kremli peamiseks välispoliitiliseks tööriistaks, mille toimet on saanud viimasel ajal valusalt tunda näiteks Ukraina ja Gruusia. Mõned kardavad, et silmapiiril kummitav Hiina ja Venemaa liit, mida seovad ühte nafta- ja gaasilepingud, astub rahvusvahelisel areenil välja seniste jõustruktuuride ja USA domineerimise vastu. Teisisõnu, levinud seisukoha järgi seisab Lääs silmitsi «korporatsiooniga Venemaa», mille majandusmootori panevad tööle nafta ja gaas ning mida juhib poolautoritaarne, selgete geopoliitiliste sihtidega valitsus, mis loob endale poliitilisi liitlasi nafta- ja gaasilepingutega ning kasutab edukalt ära oma välispoliitilist käepikendust nimetusega Gazprom.

Need levinud arusaamad Venemaa kohta on esmapilgul igati mõistetavad. Venemaale kuulub 26,6 protsenti maailma tõestatud gaasireservidest ja 6,2 protsenti tõestatud naftareservidest. 2005. aastal langes Venemaa arvele 21,6 protsenti ülemaailmsest gaasitoodangust ja 12,1 protsenti toornafta toodangust.1 Selles mõttes on Venemaa kindlasti «energiaüliriik».

Kuid tavaarusaamad on viies mõttes väärad.

Esiteks ei ole Venemaa energia esmajoones seotud geopoliitikaga. Kui retoorika kõrvale jätta, ei kasuta Kreml «energiarelva» sugugi tõhusalt.

Teiseks seisavad Venemaa hiljutiste naabritega peetud «gaasivaidluste» taga suurel määral kasumi maksimeerimise taotlused, mitte aga soov karistada Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) tõrksaid liikmesriike.

Kolmandaks ei alluta Moskva oma majandushuve Hiina-Venemaa geostrateegilise liidu huvidele. Neljandaks on Venemaal päris raske säilitada «energiaüliriigi» staatust, sest teda ähvardab gaasivarude lõppemine.

Viiendaks ei sõltu Venemaa naftast ja gaasist nii palju, nagu tavaliselt arvatakse, vähemalt selles osas, mis puudutab viimaste aastate majandusarengut.

Hoolimata Euroopa gaasitarbijate näilisest sõltuvusest ei ole „energiarelv” praktiliselt kasutatav.

Lühidalt öeldes, Lääne elevus Venemaa «energiagigandi» asjus tundub olevat suurel määral Venemaa oskusliku mainekujunduse vili.

Võttes vaatluse alla Venemaa energeetika viis suurt «müüti», üritab artikkel kummutada mõnedki põhieeldused, millest Lääs juhindub oma Venemaa-poliitikas. Siin üritatakse selgitada praeguse Venemaa energia osas käiva debati piire ning pakutakse alternatiivseid selgitusi mõnele Venemaa viimase aja poliitilisele otsusele. Samuti püütakse näidata, millised võiksid olla selle tulemused USA ja Lääne välispoliitikale.

I müüt: Venemaal on energiarelv

Tõde on järgmine: Kreml suudab ainult piiratud määral kasutada naftat ja gaasi «relvana». Venemaa turgu valitsevad kümme vertikaalse struktuuriga naftakompaniid, mis kontrollivad 95 protsenti toornafta toodangust ja enam kui 80 protsenti naftatööstusest. Venemaa valitsus kontrollib kodumaist naftasektorit küll märksa suuremal määral kui 1990. aastatel, kuid riiklikult kontrollitavate kompaniide arvele langeb vaid ligikaudu 25 protsenti naftatoodangust ja umbes 16 protsenti naftatööstusest, seda peamiselt mitmete eraettevõtete ülevõtmise tõttu riiklike kompaniide Rosneft ja Gazprom poolt.2 Venemaa sisemine naftaturg ei ole peaaegu üldse konkurentsivõimeline, selle hinnad määravad kindlaks maailmaturg ja Venemaa valitsuse maksupoliitika.

Juba nende faktide põhjal võib teha kolm lihtsat järeldust.

Esiteks, kui arvestada, et ka hiljutiste ülevõtmiste järel ei kuulu riigile kodumaises naftatootmises enamus, saab Kreml naftatööstust poliitilistel eesmärkidel «tüürida» ainult kaudselt, s.t maksusoodustuste, ekspordirežiimi, torujuhtmete kasutamisõiguse, uute maardlate juba eelnevalt kindlaks määratud tulemusega konkursside ja muu sellisega. Need on kindlasti päris olulised abinõud, aga ei muuda siiski veel naftat tõhusaks välispoliitiliseks tööriistaks.

Teiseks kauplevad Venemaa naftakompaniid, nii riiklikud kui ka eraettevõtted, naftaga maailmaturul. Kui just Venemaa toornafta müük ei hakka toimuma valdavalt kahepoolsete lepingute alusel, mida on lähitulevikus küll raske ette näha, ei ole Venemaa naftakompaniidel konkreetseid tarbijaid eriti millegagi mõjutada. Kui Venemaa ka otsustab katkestada tarned mõnda riiki või neid kas või kärpida, ei ole sel erilist mõju, sest too riik võib puudujääva nafta osta kiirturult ja sel moel «blokaadi» vältida (teisiti oleks asjad muidugi siis, kui kõik tootjariigid ehk teisisõnu OPEC otsustaksid ühiselt blokeerida naftatarned, aga see ei ole kuigi tõenäoline, eriti kui arvestada, et Venemaa ei kuulu OPEC-isse). Üksikute Kesk-Euroopa riikide, näiteks Slovakkia puhul, kus praegune torujuhtmestik ei võimalda Venemaa toornaftat kiirkorras asendada, on potentsiaalsetest kärbetest võimalik üle saada teisi transpordiviise, näiteks raudteed kasutades.

Kolmas, eelnevatega seotud järeldus ütleb, et Venemaa võib tulevikus naftatööstust veelgi taasriigistada ning laiendada riigi kontrolli. Kuid see vaid vähendaks Venemaa naftasektori tootlikkust ning kärbiks kasvu, nagu on selgelt näidanud teiste riikide kogemused. Aga isegi see ei mõjutaks naftaturgu tervikuna ega muudaks naftat tõhusaks välispoliitiliseks tööriistaks.

Levinud seisukoha järgi seisab Lääs silmitsi „korporatsiooniga Venemaa”, mille majandusmootori panevad tööle nafta ja gaas.

Jääb üle maagaas. Tõsi, Venemaale kuuluvad maailma suurimad gaasireservid ning ta on viimasel ajal kerkinud Lääne- ja Kesk-Euroopa tähtsaimaks gaasitarnijaks, kusjuures mõnigi riik ostab gaasi ainult Venemaalt. Tõsi on ka see, et sõltuvus muutub lähitulevikus veel suuremaks, sest Euroopa kokkukuivavaid ressursse tuleb tasakaalustada impordi suurendamisega – seda muidugi Venemaalt. Kuid hoolimata Euroopa gaasitarbijate näilisest sõltuvusest ei ole «energiarelv» praktiliselt kasutatav kahel põhjusel, mis mõlemad on seotud gaasituru olemusega.

Esiteks nõuab gaasimaardlate uurimine ja torujuhtmete ehitamine erakordselt palju raha ja aega, mistõttu tootjad ja tarbijad sõlmivad pikaajalisi lepinguid, enamasti kahekümne või enama aasta peale, mis reeglina keelavad edasimüügi. Selliste jäikade lepingute tõttu saab tootja investeerida miljardeid neelavatesse projektidesse, sest investeeringud tasuvad end kindlasti ära. Tarbija samas võib nautida kindlaid tarneid tervelt aastakümneid, mis vähendab ebakindlust ja ka hinda.

Teiseks on gaas piirkondliku tähtsusega, sest seda transporditakse peaaegu eranditult torujuhtmeid pidi.3 Kui nüüd tootja või tarbija soovib hakata asju ajama näiteks mõne teise lepingupartneriga, tuleb teha lisainvesteeringuid, see tähendab ehitada uus torujuhe. Arvestades selle äärmiselt kõrget maksumust, on mõlemal poolel väga kulukas loobuda juba kehtivast kahepoolsest gaasilepingust. Põgus pilk Euroopat ja Venemaad ühendavale tihedale torujuhtmestikule näitab, et seni investeeritud raha tuuldeviskamine ei ole kummagi poole huvides ja tegelikult polegi mingit reaalset alternatiivi.

Venemaal ei ole näiteks võimalik müüa gaasi Hiinale, sest infrastruktuur on ebapiisav ja jääb selliseks vähemalt lähiajal. Ka eurooplased ei saa pöörata selga Venemaa tarnetele.

Lühidalt, mõlemad pooled sõltuvad teineteisest alates sellest hetkest, mil nad sõlmivad lepingu. Juba gaasituru enda loogika põhjal saab Venemaa maagaasi välispoliitilise relvana kasutada väga piiratult ning ühepoolne tarnete katkestamine mõjutab otsekohe märkimisväärselt eelarvelisi laekumisi. See ei saa kuidagi olla ahvatlev väljavaade riigile, kelle föderaaleelarves moodustabki suurima osa süsivesinike müük.

Mõnevõrra teisiti on asjad väiksemate tarbijatega, näiteks Moldova või Gruusiaga, mille puhul gaasitarnete katkestamine mõjutab neid riike palju rohkem kui sissetulekute kahanemine Venemaad. Selline asümmeetria võimaldab Venemaal lühiajaliselt avaldada teatud mõju. Aga senised sündmused on näidanud, et katsed asümmeetriat enda huvides ära kasutada ei ole toonud mõjutatavates riikides kaasa suuremaid poliitilisi muutusi. Väga tugevasti piirab Venemaa suutlikkust asümmeetriat ära kasutada tõik, et paljud väiksemad gaasitarnijad on ühtaegu transiitriigid. See tähendab, et gaasitarnete vähendamine mõjutab igal juhul ka Lääne-Euroopa turgu, kus Gazprom püüab iga hinna eest usaldusväärselt käituda ja kus tema usaldusväärsus on juba saanud tõsiselt kannatada Ukraina tarnete kärpimise tõttu.

II müüt: Gazprom on Venemaa välispoliitiliste eesmärkide abivahend

Tõde on järgmine: Gazprom ja Kreml on omavahel läbi põimunud, aga nende huvid ei lange tingimata kokku. Seda tõestavad hästi hiljutised gaasivaidlused Venemaa «lähivälismaaga» (14 endist nõukogude liiduvabariiki, mis kuulutasid end iseseisvaks Nõukogude Liidu lagunemise ajal 1991. aastal lõpul), mis algasid eelkõige Venemaa siseturu reguleerimise tõttu, sundides Gazpromi võtma ka välisturul kasutusele agressiivsema hinnastrateegia.

Et maagaas moodustab üle poole Venemaa esmasest energiatarbimisest, on sisemine gaasiturg tugevasti politiseeritud.4 Gaasimonopolist Gazprom toodab 86 protsenti Venemaa maagaasist ning kontrollib ka kogu kodumaist torujuhtmestikku. Samal ajal kohustavad föderaalseadused Gazpromi tagama majapidamiste ja tööstuse varustamise olmegaasiga. Kõik ennustused näitavad, et Venemaa gaasitarbimine, mis on viimastel aastatel olnud ligikaudu 400 miljardit kuupmeetrit, lähiaastatel kasvab. Juba praegu läheb üle kahe kolmandiku Venemaal aastas toodetavast 600 miljardist kuupmeetrist majapidamistele, tööstusele, transpordile, kütteks ja elektrijaamadele. Samas on Venemaa väga raiskav energiatarbija, kasutades ühe tingühiku kohta 3,2 korda rohkem energiat kui kogu EL ning peamiselt on selle energia kujul tegemist just gaasiga.5 Sellise tarbimismudeli põhjus seisneb Venemaa topelthinnasüsteemis, mille eesmärk on subsideerida majapidamisi ja kodumaiseid tööstusettevõtteid. Sel moel on Venemaa sisemised gaasihinnad tunduvalt madalamad kui hind, mida nõutakse välisturul: 2006. aastal moodustas see kõigest 17 protsenti Lääne-Euroopa gaasihindadest (või 29 protsenti, kui võtta arvesse transiidimakse).6

Vastupidiselt levinud arusaamale on Venemaa kuus aastat kestnud majanduskasv tuginenud peamiselt sisemistele allikatele.

Niisiis peab Gazprom tulude huvides pöörduma välisturule. Kõige ligipääsetavamad turud, näiteks Lääne-Euroopa, on äärmiselt tulusad. Sisuliselt teenibki Gazprom tänini peaaegu kogu oma tulu ekspordist Lääne-Euroopasse, ehkki selle turu arvele langeb vaid 25 protsenti kogutoodangust.7 Kui aga ligipääsetav välisturg ei ole mingil põhjusel atraktiivne, üritab Gazprom muuta selle tulusamaks ja tõsta võimaluse korral hinda. Seda ongi pidanud Venemaa «lähivälismaa» viimastel aastatel valulikult kogema. Olles möödunud 15 aastal tugevasti subsideerinud endisi nõukogude liiduvabariike, tõstis Gazprom SRÜ riikides gaasihinda ning üritas selle (arvestamata transiidimakse) võrdsustada hinnaga, mida ta nõuab Lääne-Euroopa klientidelt. See tõi kaasa mitmeid gaasivaidlusi naaberriikidega, näiteks Ukraina ja Gruusiaga. See tabas isegi Valgevenet, kes traditsiooniliselt on olnud Venemaa kindel liitlane, tekitades Kremlile suuri probleeme, kui ta pidi selgitama äkitselt tõusvat gaasihinda Kesk-Euroopa viimasele Venemaa-sõbralikule valitsusele. Kui mõni maa ei ole suuteline uut hinda tasuma, on Gazprom valmis ka muulaadseks kompensatsiooniks, näiteks osaluseks riiklikus või piirkondlikus gaasiettevõttes või torujuhtmetes. Need on varad, mille eest ta muidu peaks oma laienemisstrateegiat ellu viies maksma.

Seepärast võib öelda, et hiljutiste gaasivaidluste taga seisab kasum, mitte poliitika. Õieti ei tundu need sugugi olevat Kremli geopoliitiliste mängude osa, vaid ratsionaalne strateegiline otsus kompanii poolt, mis püüab kompenseerida siseturu tekitatud miinuseid. Selles mõttes võib pigem öelda, et Vladimir Putini välispoliitika juhindub üha enam Gazpromi ärihuvidest, aga mitte vastupidi. Lõppkokkuvõttes on aga oluline pidada Gazpromi ja Kremlit kaheks omaette jõuks, mis on küll tihedalt põimunud, aga ei jaga tingimata ühesuguseid huve. Kui nende huvid kokku langevad, nagu see juhtus siis, kui Gazprom nõudis valimistejärgselt Ukrainalt 1,3 miljardi dollari suuruse võla tasumist, võib Kremlil olla võimalik kasutada Gazpromi ära ka poliitilistes huvides. Aga see pole võimalik kaugeltki alati.

III müüt: Venemaa majanduse hiljutine taastumine on tingitud energia kõrgest hinnast

Tõde on järgmine: Venemaa majanduslikule taastumisele on peamiselt kaasa aidanud kodumaise tarbimise ja investeerimise buum, mitte aga energia. Venemaa majanduskasv on olnud viimastel aastatel muljetavaldav, ulatudes aastas kuue kuni kümne protsendini. 2006. aastal jõudis SKT triljoni dollarini, mis tõi Venemaa taas maailma kümne võimsama majandusega riigi sekka. Tõsi, riigi õnnistatuse tõttu loodusvaradega on süsivesinikel Venemaa majanduses ja riigituludes väga suur osa. Tooraine, eelkõige nafta, gaasi ja naftatoodete eksport on alates 1990. aastatest aina kasvanud ja moodustas 2006. aastal umbes kaks kolmandikku Venemaa ekspordist.8 Süsivesinike müük annab seniajani suure osa riigitulust ning viimase aja naftahinna tõus on tublisti tõstnud maksutulu. Viimase nelja aastaga on süsivesinike müügist saadava tulu osa riigitulus enam kui kahekordistunud ja ulatus 2006. aastal peaaegu 40 protsendini.9

Samas on nafta ja gaasi osa Venemaa SKT-s ja majanduskasvus siiski väiksem, kui võiks oletada toodud arvude põhjal. Õigupoolest annavad nafta ja gaas praegu vaid umbes 20 protsenti Venemaa SKT-st.10 Pealegi on energiasektori kasv jäänud viimastel aastatel Venemaa keskmisele kasvule alla, sealjuures eriti kesised on olnud gaasisektori tulemused.11

Üldiselt võib öelda, et tõsise alainvesteerimise tõttu ähvardab Venemaa gaasibilanss langeda miinustesse.

Lisaks ei andnud Venemaa majanduslikule taastumisele esialgset hoogu mitte naftahinnad, vaid 1998. aasta finantskriis. Venemaa pankroti tõttu devalveerus tugevasti rubla, mis tõi kaasa Venemaa toodete konkurentsivõimelisuse välisturul ning kodumaiste kaupade eelistamise välismaistele, mis omakorda suurendas kodumaiste toodete tarbimist.12 Nafta- ja gaasihinna kasv aitas veelgi kaasa majanduse taastumisele, nagu ka eraettevõtete juhtimise ja tehnilise külje üldine paranemine, valitsuskulude kärpimine ning uue maksusüsteemi kehtestamine 2000. aastal. Venemaa majanduse kasvu aitasid täiendavalt stabiliseerida kapitali ja tootlikkuse aastas kahekohalise arvuni ulatuv tõus.

Lõpuks tuleb öelda, et ehkki energiatulud on riigieelarve tuludepoolel domineerivad, ei ole nende osa valitsuskulude finantseerimises sugugi nii tähtis. Asjatundjad on isegi märkinud, et üle poole Venemaa nafta- ja gaasitulust paigutatakse niinimetatud stabiliseerimisfondi. 1998. aasta naftahinna languse ja selle ränga mõju tõttu riigikassale loodud fondi reservid moodustavad praegu ligikaudu üheksa protsenti SKT-st.13 See tähendab, et vastupidiselt levinud arusaamale on Venemaa kuus aastat kestnud majanduskasv tuginenud peamiselt sisemistele allikatele.

IV müüt: Venemaa on energiaüliriik

Tõde on järgmine: kui pidada silmas Venemaa nafta- ja gaasisektori tõsiseid ning lahendamata investeerimisprobleeme, on küsitav juba see, kas Venemaa suudab säilitada oma positsiooni maailmaturul, mis siis veel rääkida turuosa laiendamisest. Tõsi, Venemaa nafta- ja gaasireservid on muljetavaldavad. Venemaale kuulub peaaegu 50 triljonit kuupmeetrit tõestatud gaasireserve ehk 26,6 protsenti maailma koguvarudest ning tõestatud naftareserve on 75 miljardi barreli jagu ehk 6,2 protsenti maailma koguvarudest. 2005. aastal langes Venemaa arvele üle viiendiku maailma gaasitoodangust ja 12,1 protsenti toornafta toodangust. Venemaa naftareservidest piisab praeguse tootmistaseme juures küll veel «vaid» 21 aastaks, aga gaasireserve jagub tervelt 80 aastaks.14 Eeldatavalt suureneb Venemaa naftatootmine praeguselt 9,5 miljonilt barrelilt päevas 2010. aastal 10 ning 2030. aastal 11 miljoni barrelini.15 Gaasi osas lähevad ennustused rohkem lahku. Venemaa valitsuse «energiastrateegia» kohaselt võiks toodang ulatuda 2020. aastal 680–730 miljardi kuupmeetrini, teiste Venemaa allikate järgi aga 770–901 miljardini.16 Lääne ennustused pakuvad 2020. aastaks tootmismahuks 801–850 miljardit kuupmeetrit ning 2030. aastal isegi juba triljon kuupmeetrit.17

Kuid investeeringute tohutu nappuse tingimustes paistavad need ennustused väga optimistlikuna. Jamburgi, Urengoi ja Medvežje hiigelmaardlad, kust praegu pärineb üle 60 protsendi Venemaa toodangust, on hakanud tühjenema. 2001. aastal kasutusele võetud neljandas hiigelmaardlas Zapoljarnojes on tootmine tänaseks jõudnud tippu.18 Et tasakaalustada mainitud väljade vähenema hakkavat toodangut ja tagada sõlmitud lepingute täitmine, on Venemaal hädasti vaja kasutusele võtta uusi maardlaid. Kuid enamik neist on väiksemad kui hiigelmaardlad ning asuvad Kaug-Põhjas, mistõttu uurimis- ja tootmiskulud tõusevad tunduvalt. Uusim teadaolev Štokmani hiigelmaardla asub arktilise Barentsi mere põhjas ning selle evitamine läheb maksma eeldatavalt 34 miljardit dollarit, enne kui see hakkab 2013. aastal andma toodangut.19 Arktilisel Jamali poolsaarel ja Obi–Tazi laval ulatuvad uurimis- ja tootmiskulud 25 miljardi dollarini, veel 40 miljardit läheb tarvis torujuhtmete rajamiseks, mis seoksid uued maardlad olemasoleva süsteemiga.20 Keskmiselt tuleb Venemaa gaasisektoril kulutada 2030. aastani uurimis- ja tootmiskuludele ning praeguste maardlate tööshoidmisele igal aastal 17 miljardit dollarit, et rahuldada nii kodumaine tarbimisvajadus kui ka ekspordikohustused.21

Pekingi poolt Türkmenistani ja Kasahstaniga hiljuti sõlmitud tehingud jätavad Gazpromi ilma asendamatutest ressurssidest.

Naftasektoris on olukord samasugune. Tähtsamates maardlates on tootmine jõudnud tippu, mistõttu Venemaa toodangu kasvamine saab järgmisel viiel aastal tulla ainult uute maardlate arvel. Kavandatud investeeringute maht ulatub Venemaa energeetikaministeeriumi pakutud 240 miljardist dollarist (kuni 2020. aastani) kuni IEA pakutud 400 miljardi dollarini (kuni 2030. aastani).22 Aga isegi kui Venemaa valdavalt erakätes naftasektor suudab turu nõudlusele vastu tulla, siis Venemaa sisemise gaasituru valdavalt monopolistlik struktuur ei tõota vajalike investeeringute osas midagi head. Praeguseks on Gazprom eraldanud järgmiste aastate peale ühtekokku 13 miljardit dollarit ehk märksa vähem, kui tegelikult vaja läheks, ning jätnud ülejäänu erakompaniide kanda.23 Kuid samal ajal kontrollib Gazprom kodumaist torujuhtmestikku ning kasutab seda ära võõraste ligipääsu tõkestamiseks ja sõltumatute tootjate gaasiekspordi vältimiseks, mistõttu eragaasikompaniidel pole suurte investeeringute vastu erilist huvi. Samal ajal on Gazpromi äristrateegia selge eesmärk suurendada osalust välismaal ning investeerida oma põhitegevusalast väljapoole, mistõttu suur osa kompanii kapitalist ei lähe sugugi gaasitootmisse ega torujuhtmetesse. Pealegi on viimased välis- ja kodumaiste ettevõtete ülevõtmised, näiteks 1,3 miljardi dollari eest omandatud Sibneft, pannud Gazpromi õlule raske laenukoorma. Ehkki ülevõtmised on suurel määral toimunud varade liigutamisega paberil, on need siiski tublisti kahandanud Gazpromi rahalisi võimalusi. Lõpuks on Lääne kompaniide tagasitõmbumine paljulubavatest Venemaa projektidest ning hiljuti vastu võetud seadused, mis piiravad nafta- ja maagaasivarude minekut välismaise kontrolli alla, jätnud Gazpromi ilma nii välismaisest kapitalist kui ka uute maardlate evitamiseks vajalikest Lääne juhtimis- ja tehnilistest kogemustest. Üldiselt võib öelda, et tõsise alainvesteerimise tõttu ähvardab Venemaa gaasibilanss langeda miinustesse.

Põhimõtteliselt tähendab see, et kui Venemaa valitsus ei võta kasutusele radikaalselt teistsugust kodumaist hinnastrateegiat, mis soodustaks täiendavaid investeeringuid, suurendaks tunduvalt kodumaist energia kasutamise tõhusust ning tõstaks ekspordivõimet, on Venemaa tõsistes raskustes oma väidetava energiaüliriigi staatuse säilitamisega. Vastasel juhul võib paradoksaalselt juhtuda, et maailma suurimate energiavarudega riik pumpab end sõna otseses mõttes energiast tühjaks.

V müüt: tulevikus terendab naftale ja gaasile tuginev Hiina-Venemaa liit

Tõde on järgmine: kuna Venemaa ja Hiina on esijoones tugevad strateegilised rivaalid, eriti Kesk-Aasia nafta ja gaasi osas, ei ole nende vahel mõeldav pikemaajaline energiale tuginev strateegiline liit.

Aastakümneid kestnud pingeliste kahepoolsete suhete järel on kaks riiki viimastel aastatel tunduvalt parandanud omavahelisi suhteid, eriti pärast seda, kui 2005. aastal lahendati piirivaidlused Kaug-Idas. Paranemistendents andis endast märku mitme sõjalise ühisõppusega 2005. ja 2007. aastal, tiheneva majanduskoostööga, eriti aga koostööga Shanghai Koostööorganisatsiooni (SCO) raames, millest nii Moskva kui ka Peking loodavad kujundada tööriista, mis piirab Washingtoni mõju mõlema riigi ühisel «lähivälismaal». Tärkav Hiina-Venemaa allianss on tekitanud muret. Mõne vaatleja arvates võib just nafta olla liim, mis seob ühte Venemaa kui võimsa energiatootja ja Hiina kui aina võimsama energiatarbija, soodustades nende süvenevat koostööd ja tuues lõpuks kaasa geopoliitilise partnerluse, mis seab ohtu USA huvid ja võimu. Aga kui see kartus võib esmapilgul tunduda üsna veenev, ei paista sel siiski olevat alust. Tegelikult on kahe riigi strateegilised huvid nafta ja gaasi vallas otse vastupidised, eriti kui asi puudutab eelseisvat «suurt mängu» Kesk-Aasia energiaressursside nimel.

Venemaa hiljutised edukad pingutused oma kontrolli tugevdamiseks Kesk-Aasia energia üle, mis päädisid Türkmenistani soostumisega saata oma maagaas Lääne turule Venemaa torujuhtmeid pidi, ei olnud löök mitte ainult USA ja Euroopa püüetele tagada Venemaast sõltumatud energiaressursid, vaid see tugevdas ka Venemaa ja Hiina ägedat võistlust piirkonna energiaressursside pärast. Hiina viimase aja nafta- ja gaasitehingud Kesk-Aasia riikidega on omakorda seadnud kahtluse alla Venemaa strateegilise eesmärgi tagada endale monopol Kesk-Aasia maagaasi üle. Türkmenistaniga 30 aastaks sõlmitud leping, mis tagab Hiinale aastas 30 miljardi kuupmeetri gaasi tarned, ning Kasahstaniga plaanitav naftatorujuhe, mille läbilaskevõime oleks miljon barrelit päevas, annavad Hiinale ligipääsu Kaspia mere rikkalikele naftavarudele. Veel olulisem on see, et need tehingud jätavad Gazpromi ilma asendamatutest ressurssidest. Kui arvestada tulevikus ähvardavat investeeringute nappust ja Gazpromi vaenulikkust kodumaiste gaasitootjate suhtes, on just Kesk-Aasia varude ostmine olnud Gazpromi äristrateegias punkt, mis on aidanud hoida Venemaa üldise gaasibilansi positiivsena. Seda ei ole millegagi asendada. Kui Gazprom tahab rahuldada 2010. aasta arvatava Venemaa ja Euroopa nõudluse, ei ole tal muud teed kui saavutada täielikult kõik oma tootmismahud ning muuta senist suhtumist torujuhtmestiku monopoli, lubades tunduvalt suurendada teiste Venemaa tootjate osakaalu. Aga lisaks sellele peab ta kogu Kesk-Aasia ekspordipotentsiaali rakendama Euroopa reekspordi teenistusse.24

Kui mõni maa ei ole suuteline uut hinda tasuma, on Gazprom valmis ka kompensatsiooniks – näiteks osaluseks gaasiettevõttes või torujuhtmetes.

Tärkavat strateegilist konkurentsi silmas pidades on Hiina viimasel ajal tõrjunud Venemaa katsed muuta SCO piirkondliku energiaorganisatsiooni tuumikuks – milles mõistagi oleks domineerivaks partneriks Moskva. Lisaks on seisma jäänud mitmed suurejoonelised Venemaa-Hiina energiaprojektid, sealhulgas palju kõneainet andnud Altai gaasitorujuhe. Samuti on Venemaa, kes aastaid mängis Hiinat Jaapani vastu välja kavandatava Ida naftatorujuhtme osas, mille planeeritud läbilaskevõime on 1,5 miljonit barrelit päevas ja mis seoks Siberi Angarski naftamaardla kas Hiina või Jaapani turuga, nähtavasti lõplikult otsustanud Jaapani kasuks. Kui aga arvestada Moskva püüdeid tugevdada riigi kontrolli strateegiliste sektorite üle, siis on mõistetud läbikukkumisele Pekingi taotlused osta Venemaa riigi poolt kontrollitavate naftakompaniide varasid, mis on Hiina eelistatud strateegia energiatarnete tagamisel ning vastastikuste majandussidemete parandamisel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Venemaa ja Hiina vahel ei paista kuidagi tekkivat naftale ja gaasile tuginevat geopoliitilist «telge». Ei Moskva ega Peking soovi allutada oma geomajanduslikke huve geostrateegilise Hiina-Venemaa alliansi huvidele. Parimal juhul võib kahepoolseid suhteid pidada klassikalisteks ja sealjuures pingelisteks ärisuheteks energiatootja ja energiatarbija vahel; halvemal juhul aga ägedaks võistluseks ressursside pärast kahe riigi ühisel «lähivälismaal».

Asi on reeglites, mitte geopoliitikas

Üldkokkuvõtteks võib öelda, et Venemaast ei ole saanud Lääne ennustatud energiagiganti. Tal on küll naftariigi tunnuseid, aga riigi majanduslik tulevik ei sõltu niivõrd energiahinnast, kuivõrd võimest toime tulla ebasoodsa demograafilise olukorraga, hoida ohjes endiselt metsikut korruptsiooni ning parandada kesisevõitu avalikku haldust. Arvestades ressurssidega mitteseotud sektorite suurt kasvu, on Venemaa majanduslik tulevik seotud pigem tööstuse ja teeninduse kui nafta ja gaasiga. Valitsusel võivad küll olla kindlad geopoliitilised eesmärgid, aga neid ei pruugi olla kuigi hõlpus teostada riiklikult juhitava gaasitööstuse kätega. Lühike ülevaadegi arvudest näitas, et tõhus energiarelv on pigem Kremli soovunelm kui tegelikkus. Seepärast peab Lääne Venemaa-poliitika tuginema eelkõige saadaolevate andmete põhjalikule analüüsile, mitte aga seni levinud arusaamadele. Selmet käsitleda Venemaa energiat geopoliitilisest vaatenurgast, peaksid Lääne poliitikakujundajad pidama seda vahendiks, mis isegi politiseerimise korral allub ülemaailmse või piirkondliku turu reeglitele ja mida saab neutraliseerida tavapäraste vaidluste lahendamise mehhanismide kaudu investeerimisrežiimide ja kaubanduslepingute raames.

Venemaa majanduslik tulevik on seotud pigem tööstuse ja teeninduse kui nafta ja gaasiga.

Venemaa nafta ja gaasi esitatava väljakutse vastus ei seisne sugugi Energia-NATO või Energia-OSCE loomises, mis tuletavad pigem meelde külma sõda. Lääne poliitika peab hoopis püüdma luua raamistiku, mis toob kasu nii tootjatele kui ka tarbijatele. Sellised lepingud nagu energiaharta, mis määraksid juriidiliselt siduvalt kindlaks investeerimise, transiidi ja energiakaubanduse reeglid, annaksid vajaliku turvatunde nii (Venemaa) tootjatele kui ka (Euroopa) tarbijatele. Energiaharta pakutav vaidluste lahendamise mehhanism aitaks tõhusalt ära hoida tulevaste erimeelsuste ülekasvamist konfliktiks. Paljud suurriigid, sealhulgas Venemaa ja USA, on hoidunud hartat ratifitseerimast. Kui nad seda teeksid, oleks astutud pikk samm energiajulgeoleku tagamiseks.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Policy Review (veebruar/märts 2008), Diplomaatia avaldab kirjutise autori loal.

Viited
  1. Statistical Review of World Energy. British Petroleum, 2006.
  2. Vt nt Yulia Woodruff. Russian Oil Industry Between State and Market. – Fundamentals of the Global Oil and Gas Industry, Petroleum Economist Publications, 2006.
  3. Veeldatud maagaas (LNG), mida enamasti peetakse Euroopa energiajulgeoleku päästerõngaks, ei ole vähemalt lähitulevikus reaalne alternatiiv peamiselt erakordselt suurte esialgsete kulude tõttu.
  4. World Energy Outlook. Rahvusvaheline Energiaagentuur, 2004.
  5. Sustainable Energy in Russia. Sektori andmed, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengu Pank. Saadaval aadressil http://www.ebrd.com/pubs/factsh/themes/eerus.pdf.
  6. Russian Gas. United Bank of Switzerland Investment Research, 2006. Saadaval aadressil http://www.ubs.com/investmentresearch.
  7. Gazprom Annual Financial Report 2006, 2007.
  8. Country Analysis Briefs: Russia. Energy Information Agency, 2006. Saadaval aadressil http://www.eia.doe.gov/cabs/russia.html.
  9. Russian Federation, 2006. Article IV Consultation. Staff Report, IMF Country Report 06/429, 35.
  10. Russian Economic Report, 13. Maailmapank, 2006.
  11. Economic Survey: Russian Federation, 17. OECD, 2006, 25.
  12. Economic Survey: Russian Federation, 17, 24
  13. Russian Economy: Trends and Perspectives, Monthly Bulletin, Institute for the Economy in Transition, detsember 2006.
  14. Statistical Review of World Energy. British Petroleum, 2006.
  15. World Energy Outlook, 2006
  16. A. Ananenko, A. Kontorovich, V. Kulezhov, O. Yermilov, A. Kozhubaev, V. Livshits. Russia’s Gas Strategy at a Glance. Oil and Gas Vertical. Saadaval aadressil http://www.ngv.ru/article_en.aspx?articleid=22326#16-2006-6_5.
  17. World Energy Outlook, 2004; International Energy Outlook. Energy Information Agency, 2006.
  18. Russia Energy Survey, 2002; Russian Gas.
  19. Russian Gas.
  20. Ananenko jt, Russia’s Gas Strategy.
  21. Venemaa energeetikaministeeriumi ennustuse kohaselt tuleb aastail 2002–2020 investeerida 120–200 miljardit dollarit: V. Ivanov. Energy Strategy of Russia for up to 2020: Balancing Europe with the Asia-Pacific region. ERINA Report, 53, 2003; Aasia ja Vaikse ookeani Energeetikauuringute Keskuse hinnangul ulatuvad investeeringud aastail 2004–2030 aga 295–401 miljardi dollarini: APEC Energy Demand and Supply Outlook, 2006. Tōkyō Energiamajanduse Instituut.
  22. Energy Strategy of Russia for up to 2020; World Energy Outlook, 2004.
  23. World Energy Outlook, 2006.
  24. Russian Gas.

Seotud artiklid