Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Sada aastat iseseisva Kurdistani püüdlusi

Kurdide takistuseks oma riigi loomisel on olnud üksmeele puudumine.

Sageli on väidetud, et kurdi rahvuslus ja seeläbi ka iha iseseisva kurdi riigi järele ulatub juba sajandite taha. Siiski leiab piisavalt tõendeid, et kuigi ajalugu tõepoolest kubiseb näidetest, kuidas kurdid on tõusnud üles impeeriumide vastu, mille alale nad on elama sattunud, tärkas soov sõltumatu või autonoomse kurdi riigi järele kurdide seas alles pärast Osmani riigi kokkuvarisemist Esimese maailmasõja lõpul.1

Järgnevalt tahaksime lühidalt tutvustada mõningaid 20. sajandi varasemaid katseid luua iseseisev kurdi riik. Loodetavasti saab selle põhjal paremini aru ka praegustest püüdlustest luua Iraagis iseseisev kurdi riik. Samuti peaks selgelt ilmnema, et niisuguse unistuse täitumise teel on läbi aegade seisnud kaks peamist takistust: esiteks kurdi rühmituste omavahelised võitlused ja teiseks sõltumine rahvusvahelisest toetusest. Mõlemad on kahtlemata omavahel tihedalt seotud.

Esimene maailmasõda ja iseseisvuspüüd

Osmani impeerium sai Esimeses maailmasõjas surmavalt vigastada ning sõja võitjad, eelkõige Suurbritannia ja Prantsusmaa, sundisid hinge vaakuvat riiki sõlmima lepingu, millega Osmani alad jagati. 1920. aastal allkirjad saanud Sèvres’ lepingut tuleb pidada kurdi riigi esimeseks rahvusvahelise tunnustamise aktiks, sest seal on kurde ja iseseisvat riiki mainitud ühes ja samas lauses:

Kui ühe aasta jooksul käesoleva lepingu jõustumisest kurdi rahvas [...] pöördub Rahvasteliidu nõukogu poole, näidates, et enamik kurdide ala elanikkonnast soovib Türgist iseseisvust, ja kui nõukogu siis leiab, et see rahvas on iseseisvuseks võimeline ning soovitab, et see tuleks neile anda, nõustub Türgi siinjuures selle soovituse ellu viima ning loobub kõigist õigustest ja nõuetest nende alade üle.2

Nagu sellest näha, sõltus kurdi iseseisvuse tunnustamine nii paljudest ähmastest tingimustest, et seda võib sama hästi pidada puhtaks retoorikaks. Seepärast on küsitav, kas Sèvres’ lepingut saab ikka pidada kurdi iseseisvuse lubaduseks. Nii ongi paljudel kurdidel olnud tänapäevani hõlpus pidada seda iseseisvuslubaduseks, millele rahvusvaheline üldsus hiljem selja keeras. Pealegi oli kogu leping nagunii surnult sündinud. Sèvres’ lepingu asendas 1923. aastal Lausanne’i leping, milles ei olnud enam ühtegi viidet iseseisvale kurdi riigile. Siiski oli Sèvres’ leping piisav alus, millest hakkas toituma kurdi rahvuslaste isu sõltumatu riigi järele.

Esimesest maailmasõjast ja Osmani riigi kokkuvarisemisest sai juba rahvuslasteks muutuma hakanud kurdi ülikute suhtumises murdepunkt. Ajal, mil Lähis-Ida poliitiline maastik järsult muutus ning seal tekkis mitu araabia riiki, kogus hoogu ka kurdide iha iseseisva Kurdistani järele. Sellest ihalusest annavad selgelt märku mitmed kurdide ülestõusud, mis puhkesid eriti Iraagis, Iraanis ja Türgis. Üks varasemaid näiteid võitluse kohta kurdi riigi – konkreetsel juhul „Kurdistani kuningriigi” – eest pärineb 1922. aasta Briti Iraagist. See ülestõus väljendas kurdide rahvuslikke taotlusi luua oma riik, mille lämmatas rahvusvaheline (loe: Briti) sekkumine.

Šeik Mahmud Barzanji ülestõus ja Kurdistani kuningriik

Šeik Mahmud Barzanji ülestõus, üks varasemaid katseid luua kurdi riik, algas 1922. aastal Iraagis Sulaymaniyah’ linnas ja selle ümbruskonnas. Piirkonnas väga lugupeetav qadir’i šeik Mahmud kasutas ära Osmani riigi kokkuvarisemise järel tekkinud poliitilist vaakumit, alustas koostööd brittidega ja võttis endale Kurdistani valitseja tiitli. Ent tema poliitilised taotlused ulatusid palju kaugemale sellest, mida see tiitel sisaldas ja mida Briti võimukandjad Iraagis ette nägid. Suurbritannial oli tavaks kaasata kohalikud ülikud enda võimu alla sattunud territooriumide valitsemisse. Peagi aga sai ka Briti võimudele Iraagis selgeks, et šeik Mahmudi püüdlused on palju suuremad – viimane nimelt kuulutas välja Kurdistani kuningriigi. See tunnustamata poliitilis-administratiivne üksus eksisteeris kaks aastat, kuni viimaks Iraagi sõjajõud Briti õhu- ja jalaväe toetusel piirkonda tungisid. Nii purustati kurdide kuningriik ja Barzanji võimule tuli järsk lõpp. Ometi suutis šeik koondada jõude ning alustada Iraagi üksuste vastu rünnakut, millega nood aeti Sulaymaniyah’st välja. Iraagi sõjavägi ründas omakorda – taas brittide toetusel – uuesti ning surus seekord juba lõplikult Barzanji linnast välja. Nii oli šeik Mahmud sunnitud tõmbuma mägedesse, kus pidas sissisõda 1926. aastani, mil sõlmis brittidega kokkuleppe, mis võimaldas tal koos perega Iraagist lahkuda. Seejärel pagendati ta Indiasse. Kui ta hiljem Iraaki naasis, oli ta mõju juba täielikult hääbunud.

Selle kurdide iseseisvustaotluse nurjumise taga seisis mitmeid põhjusi. Ajaloolased on üldiselt ühel meelel, et põhiliselt oli see seotud Barzanji suutmatusega mõista Briti koloniaalhuvide iseloomu, mis ei soosinud kuidagi Kurdistani iseseisvust. On ka väidetud, et sõltumatu Kurdistani vastu vähendas veelgi huvi asjaolu, et piirkonnas avastati naftamaardlad. Võrreldes äsja rajatud Iraagi riigiga võis kurdi riik paista brittidele ebausaldusväärne või ettearvamatu partner. Nii võib üldisemalt öelda, et üks otsustavamaid tegureid kurdi riigi loomise nurjumise taga oli rahvusvaheline maailmakord, mis ei soosinud sellise riigi teket. Sama asjaolu paistab etendavat olulist osa veel tänaseski Iraagis. Et seda lähemalt selgitada, tuleks vaadelda veel üht iseseisva kurdi riigi loomise katset 1946. aastal. Siis loodi kurdi riik – Mahabadi vabariik – Nõukogude Liidu abiga, aga see ei suutnud püsida üle üheteistkümne kuu, eriti pärast seda, kui NSV Liit toetusest loobus.

Kurdide Mahabadi vabariik

1946. aastal oli Loode-Iraan NSV Liidu võimu all. Moskva õhutas kurdi rahvuslust ja toetas kurdi riigi loomist lootuses laiendada oma mõju kaugemale lõunasse. Iraani tugeva keskvõimu puudumine ning Nõukogude Liidu sissetung tõid kaasa Mahabadi vabariigi väljakuulutamise, mis jäi toonase Iraani piiridesse. Mahabadi linn oli ajalooliselt kurdi asula, kus tuli võimule keskklassi esindajatest koosnev komitee, mida algul toetasid ka hõimupealikud. Kohalik ülik, usumeeste ja juristide suguvõsast pärit Qazi Muhammad oli juba varem loonud erakonna nimetusega Kurdistani Taassünni Ühing (Komeley Jiyanewey Kurdistan, JK).

Qazi Muhammad kuulutas kurdi Mahabadi vabariigi välja 22. jaanuaril 1946. Kõigile oli selge, et Mahabadi vabariigi püsimiseks on hädavajalik Nõukogude Liidu toetus. NSV Liit ei pakkunud mitte ainult sõjalist kaitset Teherani ja teiste vaenlaste eest, vaid ka majanduslikku abi uuele riigile ja selle kodanikele. Oluline on siinkohal seegi, et Qazi Muhammad kutsus nõrga kurdi valitsuse sõjalist jõudu (täpsemalt küll politseid) moodustama Iraagist pärit hõimupealiku Mustafa Barzani. Barzani ja tema pešmergid võtsid rõõmuga kutse vastu, mis aga pahandas paljusid Mahabadi piirkonna kurde. Rivaali põlastavad hõimud loobusid nüüd Qazi Muhammadi toetamast. Nad hakkasid teda pidama Nõukogude Liidu käpiknukuks ning suhtusid suure umbusu ja kahtlusega Barzani kurdidesse, kes võõrastena nõudsid oma osa nende ressurssidest.

26. märtsil tõmbus Nõukogude Liit Loode-Iraanist välja, kaasa arvatud Iraani Aserbaidžaanist ja Mahabadi piirkonnast. Seda ei olnud ette näinud mitte ainult 1945. aasta Jalta kokkulepe, vaid selleks olid avaldanud tugevat survet ka Ühendriigid, Suurbritannia ja teised lääneriigid. NSV Liidu väljatõmbumine lubas Iraani keskvalitsusel taastada oma võim Iraani Aserbaidžaani üle 1946. aasta suvel, mis tõi viimaks kaasa ka kurdide Mahabadi vabariigi hävingu.

Iraani väed hõivasid Mahabadi, keelasid kurdi keeles õpetamise ja põletasid kõik leitud kurdikeelsed raamatud. Riigireetmises süüdistatud Qazi Muhammad poodi Mahabadis 31. märtsil 1947. Üsna samamoodi eespool kirjeldatud 1922. aasta iseseisvuspüüdluse läbikukkumisega tõi 1946. aasta kurdi sõltumatu riigi loomise katse kurdidele kaasa ränki kannatusi ja hävingut – ning samamoodi rahvusvahelise toetuse (seekord Nõukogude Liidu) puudumise ja sisemiste lõhede tõttu.

1946. aasta Mahabadi üritusel olid siiski äärmiselt olulised tagajärjed: just siit sai alguse Mustafa Barzani3 tõus rahvuslaste juhiks. Mahabadi vabariigi langemise järel õnnestus Mustafa Barzanil koos 500 Iraagi Kurdistanist pärit pešmergiga pääseda legendaarse viienädalase retkega Nõukogude Aserbaidžaani. Barzani jäi NSV Liitu elama „külalisena”4 ning naasis Põhja-Iraaki alles pärast Iraagi 1958. aasta revolutsiooni, mis tõi selles riigis peaministrina võimule NSV Liidu poole kalduva Abdul Karim Qasimi. Barzani naasmine tähistas ühtlasi pika võitluse algust kurdide autonoomse piirkonna eest Iraagis.5

Naasmise järel Iraaki 1958. aastal asus Mustafa Barzani igati õhutama rahvuslikku liikumist, mis seadis sihiks autonoomse või isegi iseseisva kurdi riigi rajamise. See taotlus ja selle läbikukkumine toobki meid veel ühe nurjunud katse juurde realiseerida sajandivanune Kurdistani iseseisvuse unistus.

Mustafa Barzani liikumine Iraagis ja Iraagi kurdide sisetülid

Üks 20. sajandi rahvusvaheliselt tuntumaid kurdi rahvuslasi on vaieldamatult Mustafa Barzani, kes oli pärit piirkonnas lugupeetavast naqshbandi šeikide suguvõsast. Kui Barzani koos poolehoidjatega 1958. aastal Nõukogude Liidust naasis, rajas ta kiiresti soojad suhted kindral Abdul Karim Qasimiga, kes pidas Iraagi Kurdistani valitsemise huvides kasulikuks olla Barzaniga liidus. Ajapikku hakkas aga Qasim Barzanit aina rohkem umbusaldama ja üritas mängida rohkem kurdide hõimuerinevuste peale. Qasim teadis hästi, milline pikaajaline rivaalitsemine käib Barzani, Zibari ja Harki hõimude vahel. Kurdide nõrk koht läbi ajaloo ongi olnud ühtsuse ja üksmeele puudumine. Seda on tihtipeale ära kasutanud välised jõud ning ka Bagdad mängis hõimuvastuolud välja kurdi rahvusluse vastu. Qasim ei püüdnud aga ära kasutada ainult hõimude vastuolusid, vaid ka KDP Barzani ja Talabani tiiva vahel valitsevat poliitilist lõhet.6

Ehkki poliitiline võim Bagdadis vaheldus, üritasid kõik Iraagi valitsused, sealhulgas Saddam Hussein, ära kasutada Iraagi kurdi piirkonna hõimude ja poliitilisi vastuolusid.

Vastukaaluks sellisele mittetunnustamise ja ärakasutamise poliitikale alustas Mustafa Barzani Iraagi valitsuse vastu korduvalt mässu. Kõige pikaajalisem neist algas 1961. aastal ja lõppes alles 1970. aastal, mil Bagdad ja Barzani sõlmisid autonoomialepingu.7 Sellesse perioodi jäid samuti režiimivahetus Bagdadis ja kurdide ägenevad sisevõitlused.

Qasimi valitsus oli teadlik Barzani kontaktidest välismaiste luureagentuuridega, näiteks LKA ja Mossadiga, mis süvendas kahtlusi eriti pärast seda, kui Barzani nõudis uuelt režiimilt autonoomiat territooriumile, kuhu jäi enamik Iraagi naftamaardlaid Kirkūki ja Mosuli ümbruses. Valitsus ei saanud sellega leppida ja asus Põhja-Iraagis KDP vastu tegutsema. See valmistas aga suuri raskusi ning tõi 1963. aastal kaasa riigipöörde kindral Qasimi võimu vastu, mis lõppes Abdul Salam Arifi võimuletulekuga ja Ba’athi partei kõrvaldamisega riigitüüri juurest.

Arifi valitsus sõlmis Barzaniga vaherahu. See lubas Barzanil käsile võtta KDP rivaalid Talabani ja Ahmadi. Iraagi kurdide rahvusliku liikumise sisevõitlusi edaspidigi iseloomustanud mustri järgi sai Barzani Arifilt vahendeid parteisiseste kriitikute vaigistamiseks. Ka hiljem on Iraagi kurdide rühmitused otsinud Bagdadilt toetust oma vastaste mahasurumiseks. Nii kasutas näiteks Talabani-Ahmadi fraktsioon Saddam Husseini toetust ära võitluses Barzaniga. Tollaste mässude puhul on tähelepanuväärne aga eelkõige see, et neisse oli vahetult või kaudselt, mõnikord päris avalikult ja mõnikord saladuskatte varjus, segatud mitmeid välismaiseid jõude, näiteks Ühendriigid, Iisrael, Nõukogude Liit, Iraan ja Türgi.

Kui 1968. aastal tõi Ba’athi riigipööre võimule Saddam Husseini, tõstis Barzani mässu uue režiimi vastu Saddam Husseini sidemete tõttu KDP Talabani-Ahmadi fraktsiooniga ning hakkas pommitama Kirkūki, mis oli tolle fraktsiooni tugipunkt. Selleks sai Barzani toetust Iraanilt ning tema kampaaniat saatis edu: Bagdadiga sõlmiti uus leping. Selle kohaselt tunnustas Bagdad Barzani võimu KDP üle ja sõlmis just temaga autonoomialepingu, millega Talabani-Ahmadi fraktsioon jäi tublisti varju. Oluline on siinkohal aga see, et autonoomialeping Barzaniga ei hõlmanud Kirkūki. Teades, et kurdi riigi püsimine on võimatu ilma naftarikka Kirkūki suure tuluta, alustas Mustafa Barzani 1974. aastal uuesti vastuhakku. Ehkki ta oli üritanud piirkonna riike üksteise vastu välja mängida, sõlmisid Bagdad ja Teheran tema meelepahaks 1975. aastal Alžiiri kokkuleppe, mis muu hulgas sisaldas sätet, mis sisuliselt lõpetas Iraani toetuse Barzanile. Samal ajal peatasid ka LKA8 ja Mossad sõjalise ja majandusliku abi Barzani mässule, mis tegi ühtlasi lõpu unistusele iseseisvast kurdi riigist.

Iraagi kurdide järjekordse vastuhaku läbikukkumine põhjustas KDP ridades põhjaliku lõhe ning ajendas Talabani-Ahmadi fraktsiooni moodustama sootuks uue kurdi erakonna, edaspidi KDPga lakkamatult konkureerinud Kurdistani Isamaaliidu (PUK). Kurdi rahvuslik liikumine jäi vähetoimekaks 2003. aastani, mil Ühendriikide juhitud sissetungis Iraaki varises kokku Saddam Husseini režiim.

Nüüdne kurdi iseseisvusreferendum ja selle tähtsus

Eelnevad näited Iraagi kurdide püüdlustest toonitavad 25. septembril 2017 Iraagi Kurdistanis korraldatud referendumi ajaloolist tähtsust. Tasub siiski märkida, et see ei olnud sugugi esimene referendum Saddami-järgses Iraagi Kurdistanis. Pärast USA sissetungi 2003. aastal loodi Põhja-Iraagis uus autonoomne piirkond ja Kurdistani regionaalvalitsuse (KRV) nime all alustas tegevust uus kurdi valitsus. 30. jaanuaril 2005 korraldas KRV referendumi Kurdistani iseseisvuse küsimuses. Mitteametlikud tulemused näitasid, et 98,98% Iraagi kurdidest toetas iseseisvust.

25. septembri 2017. aasta referendum oli sarnaselt varasematele iseseisvuspüüetele samm, mille võttis ette KRV, mida juhib Mustafa Barzani poeg Mesud (loobus võimust 1. novembril – toim), Bagdadi keskvalitsuse survestamiseks poliitilistele ja majanduslikele järeleandmistele. Sarnaselt 2005. aasta referendumiga tekitas see omajagu vastuolusid, sest seda korraldati ka Põhja-Iraagi vaidlusalustel aladel, sealhulgas Kirkūki naftamaardlate piirkonnas. Kahtlemata oli referendumil kurdidele ainult sümboolne tähendus ning selles ei nähtud eelmängu tegelikule iseseisva kurdi riigi väljakuulutamisele. Referendumil esitati inimestele üksainus küsimus: „Kas soovite, et Kurdistani regioonist ja Kurdistani aladest väljaspool regiooni haldusala saaks iseseisev riik?” Referendumi tulemused näitasid, et 93 protsenti osalenutest hääletas jaatavalt – võrdluseks meenutagem, et 2005. aastal oli iseseisvuse pooldajaid 98,98%. Siiski jättis Mesud Barzani, täpselt nagu 2005. aasta referendumi puhul, iseseisvuse tegelikult välja kuulutamata. Miks siis selline asi üldse ette võeti, seda enam, et peaaegu kõik välismaised jõud – erandiks Iisrael – olid selle vastu?

Pole vähimatki kahtlust, et uusim iseseisva kurdi riigi loomise katse referendumi kujul oli pettemäng Bagdadi valitsuse sundimiseks läbirääkimistelaua taha. Iraagi 2005. aasta põhiseaduses on palju mitmeti tõlgendatavaid sätteid, mis muu hulgas puudutavad vaidlusaluseid alasid, õigust ekspluateerida KRV alal asuvaid naftamaardlaid ning regiooni ühendatud julgeolekujõudude staatust. On päris selge, et Barzani üritab nii tugevdada oma positsioone, et keskvalitsuselt paremaid tingimusi välja võidelda. Vaatlejad on siiski ühel meelel, et referendum tegelikult ohustab Iraagi kurdide käekäiku. Keskvalitsuse viimased sammud, millega võeti üle Kirkūk ja naftamaardlad, kusjuures sõjaväel olid abiks ka mõned pešmergid, näitas taas, kui tugevasti kannatab kurdi rahvuslus sisemise võimuvõitluse tõttu. Ajalugu on kordunud. Võib ette näha, et kurdi fraktsioonide võitlus KRVs muutub nüüd veel ägedamaks. Millise järelduse me võime selle põhjal teha viimase saja aasta Iraagi kurdide püüdluste kohta luua iseseisev riik?

Kokkuvõtteks

Tõstkem alustuseks esile mõned tähtsamad järeldused, mida võib teha ligi sada aastat kestnud katsete põhjal luua Iraagis iseseisev kurdi riik. Esimene tähtis järeldus on see, et meil tuleks vältida ränka viga käsitleda kurde ühe ühtse jõuna. Ajalooliselt on Lähis-Ida kurdi kogukondades alati olnud rivaalitsevaid huvirühmi. See on olnud viimase saja aasta kurdi rahvusliku liikumise üks suuremaid (ja enim ära kasutatud) nõrkusi ning hoolimata Barzani suguvõsa kindlast kontrollist KDP üle on Iraagi kurdide poliitiline struktuur tänagi tõsiselt killustunud. Ühtsuse puudumine kurdi rahvuslikus liikumises on alati olnud üks selgemaid tunnusjooni, mis on takistanud sõltumatu Kurdistani rajamist.

Vaieldamatult on geograafia etendanud olulist osa kurdide poliitiliste liikumiste killustumisel, mida omakorda on ära kasutanud piirkonna riigid, kel on olnud palju tulusam suhelda just lõhestunud kurdi poliitilise ja sõjalise liikumisega. Iraagi kurdid on paiknenud kogu ajaloo vältel paljude tugevate impeeriumide kokkupuutepunktis. Geostrateegiline asupaik on lubanud eri Lähis-Ida kurdide rühmadel pidada lakkamatult vähem või rohkem edukaid läbirääkimisi ümberkaudsete jõududega, mis on tekitanud omamoodi sügava vastastikuse sõltuvuse. Sellel taustal on rahvusvaheline poliitiline keskkond usutavasti edaspidigi üpris kõhklev iseseisva kurdi riigi loomise toetamisel.

Samuti võib täheldada, et kurdi rahvuslaste püüdlused on muutunud jõulisemaks rahvusvaheliste kriiside ja võimuvõitluste ajal, näiteks Esimese ja Teise maailmasõja ajal ja järel, 2003. aasta Lahesõja järel ning praeguse mitmeti jõudude vahekorda muutnud sõja ajal ISISe vastu. Ent ei saa ennustada, et praegused poliitilised maavärinad Lähis-Idas annaksid tulemuseks sõltumatu kurdi riigi – kui seda ei soosi mõistagi mingid praegu ettenägematud rahvusvahelised poliitilised sündmused.

Mesud Barzanil jagub poliitilist taibukust hindamaks, kui raske on nii muutlikul ja tormilisel ajal ülal pidada iseseisvat kurdi riiki. Ta teab hästi, et isegi kui see loodaks, varitseb seda eksistentsiaalne oht naaberriikide, näiteks Türgi ja Iraani poolt, rääkimata juba Iraagi keskvalitsusest. Sõnaga, piirkonnas ei ole midagi nii palju muutunud, et kurdide sajandipikkune unistus iseseisvast riigiks võiks tõeliselt teoks saada. Siiski tuleks lõpetada optimistlikuma noodiga ja nentida, et tänapäeva tegelikkus ei pruugi püsima jääda, mistõttu tuleb hoolikalt jälgida sündmusi, et saada korralik pilt piirkonna keerukatest oludest.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

______

1 Vt Hakan Ozoglu, Kurdish Notables and the Ottoman State: Evolving Identities, Competing Loyalties, and Shifting Boundaries. New Albany: SUNY Press, 2004.

2 Sèvres’ lepingu artiklid 62–64.

3 Barzanit ja Barzanjit ei tohi segamini ajada – nad ei ole isegi sugulased.

4 Pärast saabumist Nõukogude Aserbaidžaani oli Barzani sunnitud elama Usbekistanis ja hiljem Moskvas.

5 Sel ajal oli kurdi rahvuslik liikumine Iraagis koondunud Kurdistani Demokraatliku Partei (KDP) egiidi alla. Algselt 1946. aastal Iraani Kurdistanis loodud KDP asus juba samal aastal ametlikult tegutsema ka Iraagi Kurdistanis. Iraagi KDP valis Mustafa Barzani oma (eksiilis tegutsevaks) esimeheks 1953. asatal.

6 KDP oli toona jagunenud kaheks tähtsamaks tiivaks, millest suurem oli hõimulise taustaga Barzani fraktsioon. Talabani fraktsioon oli rohkem linliku taustaga ning seda juhtisid Jalal Talabani ja Ibrahim Ahmad. Talabani, keda kutsuti ka Mam Jalaliks ehk „onu Jalaliks”, oli aastail 2005–2014 Iraagi esimene mittearaablasest president. Ta suri 3. oktoobril 2017.

7 Varem, veel monarhia ajal, olid Mustafa Barzani ja tema vennad aastail 1932–1945 poliitilise tegevuse tõttu Iraagist pagendatud. Varasemate mässude juht oli Mustafa Barzani vanem vend Ahmad. On siiski vaieldav, kas nende puhul saab rääkida rahvuslikust värvingust või seisid nende taga eelkõige finantskaalutlused.

8 USA sekkumise kohta vt 1976. aasta Pike’i aruannet.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header