Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Rahva oma vägi

Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix
Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix
Moderniseeruv Eesti Kaitsevägi – pildil lahingumasin CV90 harjutustel.

Eesti Kaitsevägi on osa riigikaitsesüsteemist.

Rahvusväeosad

Eesti sõjaväe ajalugu algas 1917. aastal, kui Vene tsaariarmees loodi peale veebruarirevolutsiooni Eesti rahvuslike tegelaste initsiatiivil ja läti kütipolkudest inspireeritult Eesti rahvusväeosad. Esimesena formeeriti 12. aprillil (uue kalendri järgi 25. aprillil) 1917. aastal Peeter Suure merekindluse 2. kindluspolk polkovnik Siegfried Pindingi juhtimisel. Seda päeva võiks lugeda Eesti sõjaväe sünnipäevaks. Eestis formeeritud rahvusväeosadesse koondati Eesti poliitikute algatusel kümned tuhanded eesti sõjaväelased kõigist Vene armee rinde- ja tagalaüksustest. Pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril 1918 hakati rahvusväeosi nimetama Eesti sõjaväeks. Samal ajal aga okupeeris maa Saksa keiserlik armee ning rahvusväeosad saadeti laiali. Kuigi rahvusväeosadest ei kujunenud olulist sõjalist jõudu, koondati nende loomisega kodumaale tuhanded eesti sõjaväelased, kes said hiljem Vabadussõjas Eesti rahvaväe tuumikuks. Kohe pärast Saksa okupatsiooni lõppu, 16. novembril 1918, kogunesid Eesti sõjaväelased ja avaliku elu tegelased ning otsustasid kokku kutsuda Eesti rahvaväe. Esialgu loodeti 25 000 meest kokku saada vabatahtlikena, kuid juba novembri lõpus alustati mobilisatsiooniga. 23. detsembril nimetas valitsus polkovnik Johan Laidoneri sõjavägede ülemjuhatajaks.

Vabadussõda

Vabadussõda, mis oli alanud 28. novembril 1918 Punaarmee rünnakuga Narvale, oli rahvaväe esimeseks tuleprooviks. Esialgu pidi rahvavägi taganema ja kandis suuri kaotusi. Liitlaste abiga peatati 1919. aasta jaanuaris punaväe edasitung ja kevadel puhastati kogu Eesti territoorium vaenlastest ning mai lõpuks vallutati Pihkva. 1919. aasta juunis purustati Võnnu lahingus koos lätlastega sakslased. Riigisaksa Rauddiviis ja baltisaksa Landeswehr olid kukutanud Läti valitsuse ja tahtsid Balti riikides moodustada Saksamaa satelliitriiki. Võnnu lahing, Eesti vägede tungimine Riiani ja Antandi riikide sõjaliste esindajate vahendatud relvarahu aitasid taas võimule Läti rahvusliku valitsuse. Pärast Vene valgete Loodearmee 1919. aasta sügisel tehtud ebaõnnestunud katset vallutada Petrograd pidas Eesti rahvavägi Narva jõe rindel veriseid kaitselahinguid jõudu kogunud ja vastupealetungile läinud Punaarmee vastu. 1920. aasta 3. jaanuaril sõlmiti relvarahukokkulepe ja 2. veebruaril 1920 Tartu rahuleping. Vabadussõja käigus sai rahvaväest tugev sõjavägi hea relvastusega. Vabadussõjas langes ja sõja tagajärjel suri ligi 6500 inimest. Sõja lõpuks oli rahvaväes ligi 75 000 meest. Pärast sõda hakati sõjaväe isikkoosseisu vähendama, sest nii palju mehi polnud rahuaegses sõjaväes vaja ja kõiki poleks suudetud toita ning riietada, sõjaväe ülalpidamiskulusid tuli vähendada, samuti vajas mehi tsiviilühiskond ühiskonna normaalseks toimimiseks.

Rahuaegne sõjavägi

Peale Vabadussõda formeeriti väeosi territoriaalsel põhimõttel ja mobilisatsiooni korral pidi iga mees minema üksusesse, kus ta oli Vabadussõjas võidelnud või hiljem aega teeninud. Eesti maavägi jagunes kolmeks diviisiks. 1. diviis staabiga Rakveres vastutas kaitse eest Narva suunal. 2. diviisi staap oli Tartus, diviis vastutas Kagu-Eesti kaitse eest. 3. diviisile, mille staap oli algul Pärnus ja hiljem Tallinnas, allusid Harju-, Lääne-, Viljandi- ja Saaremaal paiknevad üksused. Maaväe relvaliikidest oli kaitseväel peale jalaväe ka suurtükivägi, soomusvägi (tankid ja soomusautod ning soomusrongid), ratsavägi, sidevägi ja pioneerivägi; lennuväest sai 1930. aastal iseseisev õhukaitse. Eesti merejõududele allusid ka merekindlused Eesti rannikul võimsa rannakaitsesuurtükiväega. Neist võimsama, Aegnal asunud 305mm suurtüki laskekauguseks oli 38 kilomeetrit. Sõjalise hariduse ja väljaõppesüsteemi hakati looma juba Vabadussõja ajal. 1923. aastal liideti sõjaväe õppeasutused Sõjaväe Ühendatud Õppeasutusteks, kuhu kuulusid Sõjakool, kindralstaabi kursus (hiljem Kõrgem Sõjakool) ja Allohvitseride Kool. Kuni 1926. aastani kestis ajateenistus kaks aastat, seejärel lühendati teenistust pooleteise aastani jala-, ratsa- ja suurtükiväes ning 1927. aasta lõpus ühele aastale. Mereväes ja merekindlustes teeniti ka edaspidi poolteist aastat. 1930. aastate lõpul pikendati ajateenistuse kestust uuesti. Reeglina läbiti ajateenistus kodukohale lähimas väeosas. 1928. aasta kaitseväereformiga jaotati väeosad kaheks: kaadri- ja katteüksusteks. Kaadriüksuste, üle Eesti paiknevate jalaväepataljonide ülesandeks oli väljaõpe, mobilisatsiooni ettevalmistamine ja lahinguüksuste formeerimine mobilisatsiooni korral. Katteüksused olid alalises lahingvalmiduses. Maaväe katteüksusteks olid 1. jalaväerügement Narvas ja Kirde-Eestis, 7. jalaväerügement Võrus ja Kagu-Eestis, ratsarügement Tartus, auto-tankirügement Tallinnas ja rida teisi väeosi. Katteüksustes teenis suveperioodil ca 7700 ajateenijat. Ajateenistuse läbinud mehed arvati alalisse valmisolekureservi, keda võis ohu korral ilma mobilisatsiooni välja kuulutamata uuesti tegevteenistusse kutsuda. Ajateenistus ja alalises valmisolekureservis arvelolek kestsid kokku viis aastat. Pärast seda jätkus teenistus reservväes. Eesti oli parlamentaarne vabariik, mis tähendas, et sõjavägi allus valitsusele ja sõjaministrile (aastatel 1929–1937 nimega Kaitsevägi ja kaitseminister) ning sõjaväge juhtis Sõjavägede Staap. 1934. aastal, pärast Konstantin Pätsi võimuhaaramist ning kaitseseisukorra kehtestamist, kutsus ta sõjavägede (kuni 1937 kaitsevägede) ülemjuhatajaks Vabadussõja-aegse ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri, kes juhtis Eesti sõjaväge kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal. See mudel elas läbi Nõukogude okupatsiooni nostalgilises laulusalmis „Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge ning maksev on Eesti sent“ ning avaldas mõju ka riigikaitsesüsteemi ja kaitseväe taastamisele.

1939. aastal oli Eesti sõjaväe rivikoosseisus 13 000 meest. Eesti mobilisatsioonivõimeks arvestati plaanides umbes 104 000 meest. Vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist hoiduti reservi õppekogunemiste korraldamisest ja mobilisatsiooni väljakuulutamisest, sest kardeti Nõukogude Liitu provotseerida. Eesti sõjaväel puudus moodne relvastus, soomustehnika ja väljaõpe manööversõjaks ülekaaluka vastase vastu. 1939. aasta septembris, Nõukogude Liidu esitatud nõudmiste järel ja nn „baaside lepingu“ eel, andis ülemjuhataja käsu olla staapidel ja sõjaväe asutustel valmis kattekava rakendamiseks ja mobilisatsiooniks ning edastas juhtnöörid diviiside ja väeliikide juhtidele juhuks, kui Nõukogude Liit peaks alustama sõjategevust. Seda ei juhtunud ja 1940. aasta juuniks, kui Nõukogude Liit Eesti lõplikult okupeeris, olid vastupanuvõimalused baasides olevate Nõukogude üksuste tõttu jäänud veel kasinamaks.

Häving ja vastupanu

1940. aasta juunis säilitati Eesti sõjavägi näiliselt rahvaväe nime all, kuid tegelikult kontrollisid seda Punaarmee ohvitserid ja julgeolekumehed ning kohalike pahempoolsete seast värvatud poliitjuhid, kes pidid tegema poliitilist propagandat ja informeerima igast allumatuse või teisitimõtlemise ilmingust. Kui Eesti 1940. aasta augustis NSV Liitu inkorporeeriti, puhastati endine Eesti sõjavägi lõplikult nendest Eesti ohvitseridest, kaadriallohvitseridest ja ajateenijatest, keda peeti antisovetlikeks, ning reorganiseeriti Punaarmee kahediviisiliseks territoriaalseks laskurkorpuseks. Aastatel 1940-1941 arreteerisid NSV Liidu riikliku julgeoleku töötajad suurema osa Eesti kõrgematest ohvitseridest ja vanemohvitseridest, nad mõrvati või viidi vangilaagritesse, kus enamik peagi suri.

1941. aasta suvel võeti mitmel pool Eesti ohvitseride juhtimisel enne sakslaste saabumist võim üle ja peeti Punaarmee ja NKVD relvaüksustega lahinguid. 1944. aasta sügisel iseseisvuse taastamiseks moodustatud Otto Tiefi valitsus nimetas ametisse sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide, kes ülendati kindralmajoriks. Eruadmiral Johan Pitka organiseeris relvaüksusi, kuhu kuulusid peamiselt Saksa armee mobilisatsioonidest kõrvalehoidnud mehed. Nn Pitka-poisid pidasid mõned relvakokkupõrked sakslastega ja heiskasid Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu, ent hajusid pärast seda laiali. Relvastatud vastupanu okupatsiooni vastu ja iseseisvuse taastamise eest jätkus metsavendlusena, ühel ajal oli kõige rohkem metsades varjus ja võitlemas ligi 15 000 inimest.

Uus algus

Pärast iseseisvuse taastamist tuli kogu riigikaitsesüsteem n-ö „uuesti leiutada“, olulisel kohal olid siin eelmise iseseisvusaja traditsioonid, kui puudus oli nii rahast, inimestest kui ka teadmistest ja oskustest, kuidas üles ehitada iseseisva demokraatliku väikeriigi riigikaitset. Juba 1990. aasta alguses oli rahvaalgatuse korras taastatud Kaitseliit. Kohe peale iseseisvuse taastamist kehtestati üldine kaitseväeteenituskohustus. 1991. aasta sügisel asutati Kaitseväe Peastaap, mis asus Ants Laaneotsa juhtimisel moodustama Eesti Kaitseväge. 1991. aasta detsembris algas Võrus Kuperjanovi pataljoni formeerimine. 1992. aasta alguses oli kaitseväe koosseisus ainult 85 inimest. 1992. aasta jaanuari lõpus kutsuti esimesed 100 reservväelast kahekuulisele õppekogunemisele ja aasta lõpus Lõuna-Eestis peetud Kuperjanovi ja Kalevi pataljoni esimestel suurematel taktikalistel õppustel osales üle tuhande mehe. Aasta lõpuks oli kaitseväes juba 829 ajateenijat, 213 kaadriallohvitseri ja 84 ohvitseri. Hoolimata ametlikust üldisest ajateenistuskohustusest ei ole see põhimõte pikka aega kehtinud täies ulatuses. Nii olid kuni 2001. aastani seadusega ajateenistusest vabastatud üliõpilased ja ka hiljem pole suur osa kutsealustest teenistust läbinud. Kaitseväe ja kogu riigikaitsesüsteemi loomine ei läinud taasiseseisvumise järel valutult, oli ka opositsioon, kelle meelest polnud Eestile kaitseväge vaja ja piisanuks sisekaitseüksustest.

1993. aasta mais kinnitas riigikogu Eesti Kaitseväe juhatajaks USA erukoloneli Aleksander Einselni, kes sai presidendilt kindralmajori auastme. 1993. aasta alguseks oli kaitseväes viis pataljoni: Kuperjanovi, Kalevi ja Viru üksik-jalaväepataljon, üksik-vahipataljon ja õhukaitsepataljon, lisaks rida üksikkompaniisid. 1993. aasta märtsis asutati kaitseväe lahingukool allohvitseride väljaõppeks ja oktoobris üksik-sidepataljon. Järgnes ridamisi uusi üksusi. Aleksander Einselni keerukast ametiajast kaitseväe juhatajana on jäänud märgiliseks tema käskkiri 1995. aasta algusest, millega ta tegi kaitseväele ülesandeks alustada agressiooni korral igal juhul vastupanu, isegi siis, kui president või riigikogu põhiseaduses ettenähtud korras ei saa sõjaseisukorda välja kuulutada.

Esimesed automaadid osteti kaitseväele 1992. aasta septembris Rumeeniast, kuid relvastusläbimurre saavutati 1993. aasta alguses, kui sõlmiti leping Iisraeli firmaga TAAS-IMI, millega tarniti kaitseväele kergemat relvastust ja muud varustust 12 000 sõduri tarvis.

1993. aasta suvel oldi lähedal relvakonfliktile, kui Läänemaa vabatahtlike jäägerkompanii ei tahtnud täita käsku Paldiskisse ümber asuda ja teatas kaitsejõudude juhtimise alt lahkumisest ning keeldus seejärel laiali minemast, kindlustades ennast Haapsalu lähedal Pullapääl.

Kuigi juba 1997. aastast püüdis kaitsevägi hakata ajateenijaid ette valmistama sõjaaja üksuste põhiselt, rakendus see põhimõte alates 2003. aastast, kui hakati korraldama iga-aastast õppust Kevadtorm. Esialgu harjutati koostegutsemist pataljonina ja hiljem juba jalaväebrigaadi raames. Õppus on reservi arvatavate ajateenijate küpsuseksam ja reservväelastele ajateenistuses õpitu kordamine.

1991. aasta lõpus hakati ohvitsere ette valmistama mõnekuulistel ohvitseride kursustel, esimeste kursuste vilistlane on tänane kaitseväe juhataja kindral Riho Terras. Eesti Riigikaitse Akadeemia koosseisus tegutses 1993–1998 kaitsekolledž, kus õppisid nooremohvitserid. Paljud ohvitserid said hariduse Soomes, aga ka Saksamaal, Ameerika Ühendriikides ja Taanis. 1998. aastal loodi Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused.

Rahvusvaheline kaitsevägi

Läbi taasiseseisvusaja on püütud aeg-ajalt vastandada iseseisvat kaitsevõimet ja rahvusvahelist sõjalist koostööd, kuigi juba 1996. aastal kiitis riigikogu heaks riigikaitsepoliitika põhisuunad, millega sätestati, et riigikaitset ehitatakse üles kahel teineteist täiendaval ja seotud printsiibil, milleks on iseseisva kaitse arendamine ja rahvusvaheline kaitsealane koostöö. Rahvusvahelisele koostööle ja praktilistele koostöösuhetele NATOga andis raamistiku ühinemine NATO programmiga „Partnerlus rahu nimel“ 1994. aastal. Kümne aasta jooksul kuni NATOga ühinemiseni 2004. aastal sai kaitsevägi harjutada NATOga koostegutsemist ja riigikaitsesüsteem tervikuna arusaama NATO toimimisest.

Alates 1995. aasta ÜRO rahuvalvemissioonist Horvaatias on Eesti kaitseväelased osalenud paljudel ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu välisoperatsioonidel, mis on kaitseväelastele andnud lahingukogemusi ja praktikat rahvusvahelises keskkonnas töötamiseks. Kõige raskemad on olnud Iraagi ja Afganistani missioonid. Afganistani saatis Eesti kaitsevägi juba tugevdatud kompanii suuruse üksuse. Ühtekokku on välismissioonidel käinud 3000 meest ja naist. Iraagis ja Afganistanis langes rohkem kui 10 aasta jooksul kokku 11 kaitseväelast.

Oleviku ajalugu

Kaitseväe põhiväeliigiks on maavägi, mis jaguneb kaheks jalaväebrigaadiks. 2014. aastal likvideeriti eraldi maaväe staap, mis on nüüd peastaabi osa. 2003. aastal 1. jalaväerügemendi järglasena loodud 1. jalaväebrigaad on kaitseväe peamine manööverüksus, kuhu kuulub elukutselistest sõjaväelastest koosnev kiirreageerimisvõimega Scoutspataljon ja enamik ajateenistuses väljaõpetatavatest üksustest. 2014. aasta augustis reorganiseeriti Lõuna kaitseringkond 2. jalaväebrigaadiks. Samal aastal reorganiseeriti kaitseväe logistikakeskus kaitseväe toetuse väejuhatuseks, mille ülesandeks on juhtida kaitseväe logistikat, hooldust, reservide arvestust ja tervishoiukorraldust. Kaitseväe taristut on uuel aastatuhandel kiiresti uuendatud, eeskätt on ehitatud mitu kaasaegset kasarmut. 2001. aastal alustati Tapa sõjaväelinnaku ehitamist. Sinna koondati 1. jalaväebrigaadi staap ja suurem osa üksusi ning Eestisse siirdud NATO liitlaste üksused. 2015. aasta mais korraldati iga-aastase Kevadtormi asemel suurem üle-eestiline õppus Siil, mis oli taastatud Eesti Kaitseväe ajaloo suurim õppus, millest võttis osa üle 13 000 reservväelase, kaitseliitlase, ajateenija ja tegevväelase, sealhulgas 630 liitlasriikide sõdurit.

Merevägi taastati 1994. aasta alguses ning see koosneb laevastikust ja mereväebaasist. Mereväebaas ja mereväe laevade kodusadam on Tallinna Miinisadamas. Sadam võtab vastu ka NATO riikide sõjalaevu. Õhuvägi kui iseseisev väeliik taastati samal aastal. 2000. aastal avati Ämari õhusuveräänsuskeskus, kust jälgitakse õhuruumis toimuvat. 2003. aastal avati Kellaveres esimene moodne radarpost radariga TPS-77, järgmisel aastal alustas tegevust Ämari radarpost. Praeguseks on olemas viis radarposti üle Eesti, millega saadakse ülevaade õhuruumis toimuvast. Alates 2014. aastast on Ämari lennuväli baasiks ka Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi valvavatele NATO liitlaste lennukitele.

Kaitsevägi on üles ehitatud reservarmee põhimõttel: kaitseväe põhijõu moodustavad reservis olevad ja üldise kaitseväeteenistuse põhjal sõjaliselt väljaõpetatud üksused. Aasta jooksul saab ajateenistuse käigus väljaõppe ca 3200 reservväelast, seda arvu plaanitakse tõsta 4000-le. Kaitsevägi on valmis riigi sõjaliseks kaitseks, kuid ta on osa riigikaitsesüsteemist, mis tähendab kogu ühiskonna valmisolekut riigikaitseks – rahva oma väge nii kitsamas kui ka laiemas mõttes.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header