Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Putini endine kõnekirjutaja: Venemaal hakatakse nõudma muutusi

Pilt: Jaanus Piirsalu
Pilt: Jaanus Piirsalu
Abbas Galljamov.

Pikemas perspektiivis ei paista toetus Kremlile raudkindel olevat.

Venemaal ei jaksa inimesed lõputult elada emotsionaalselt üles keeratud meeleolus, elatustaseme languse tõttu hakkab tasapisi joovastust asendama algul apaatia ning seejärel ärritus, kirjeldab Kremli lähiaja suurimat probleemi intervjuus Diplomaatiale Venemaa presidendi Vladimir Putini endine kõnekirjutaja Abbas Galljamov.

Galljamov töötas Putini kõnekirjutajate meeskonnas kõigepealt 2000.–2001. aastal presidendi administratsioonis ning seejärel 2008.–2010. aastal valitsuses, kui Putin oli Venemaa peaminister. Galljamovi sõnul kuulub Putini kõnekirjutajate meeskonda umbes 15 inimest.

Esimest korda lahkus Galljamov Putini meeskonnast tööle Boriss Nemtsovi juurde Paremjõudude Liitu pressiteenistuse juhatajaks. Teist korda lahkus Galljamov Putini meeskonnast aga Baškortostanis tollal uueks presidendiks määratud Rustem Hamitovi administratsiooni asejuhiks. Praegu töötab Galljamov Ufaas poliitilise konsultandina ning kommenteerib politoloogina Vene sisepoliitikat Moskva juhtivates päevalehtedes.

Selgelt on näha, et Kreml on asunud välja töötama n-ö uut päevakorda. Krimmi „tagasitoomise“ teema on venemaalaste jaoks ammendunud ja ei mõju enam piisavalt. Kuidas teie seda Kremli uut põhiliini kirjeldaksite? Millised eesmärgid Kremlil sellega on?

Uus põhiliin on selgelt suunatud sisemistele arengutele, sisepoliitikale. Sündmused Ukrainas ja vastasseis Ameerikaga ei kõneta enam Kremli auditooriumit, ei ole enam nii resonantsis meeleoludega. (Sel sügisel fikseeris Levada-keskus venemaalaste rekordiliselt kõrge negatiivse suhtumise USAsse – 71 protsenti pidas USA rolli tänapäeva maailmas negatiivseks. – JP) Rohkem tähelepanu hakatakse nüüd pöörama sellele, mis toimub Venemaal endas. See ei tähenda, et Kreml unustab välispoliitika ära. Üldse mitte! See sobib praegu ideaalselt ühiskonna konsolideerumiseks, sest võimaldab täiel määral mängida klassikalisel arhetüübil – „Venemaa on vaenlaste rõngas, järelikult tuleb kõigil ühte koonduda ning sisemised erimeelsused kõrvale heita“. Seetõttu olukordades, kus asjaolud seda võimaldavad – ISIS korraldab järjekordse metsikuse või toimub midagi sama dramaatilist –, hakkavad nad seda kindlasti ära kasutama. Seejuures on Kremlis selge arusaamine, et venemaalaste huvi välissündmuste vastu langeb ning järelikult on aeg hakata süvitsi sisepoliitiliste küsimustega tegelema.

Seda uut strateegiat võib nimetada nii – „korra majja löömine“. Ühiskond on veendunud, et kõrged ametnikud on kõrvuni korruptsioonis sees – järelikult hakkab Putin selle korruptsiooniga võitlema. Hakatakse kriminaalasju algatama ja tulevad kõlavad arestid. Eriti regioonides, sealsete kõrgemate ametnike seas. Sest kõige vähem armastavad inimesed just selliseid „kõriauguni täissöönud kohalikke bonsaisid“. Vaat neid hakataksegi nüüd näitlikult karistama. (Viimase aasta jooksul on kõlavad meediasündmused tehtud Sahhalini ja Komi kuberneride vahistamisest, kusjuures Komis võeti septembris vahi alla sisuliselt kogu regiooni juhtkond. – JP)

Ja kui kaua see toimib?

Mingi aeg see teema kindlasti töötab. Pärast muidugi ühiskond väsib ka sellest. Ja vaat siis tekibki selline olukord, kus inimesi saab veenda ainult elatustaseme reaalne tõus. Seal aga läheb [Putini] poliitika leppimatusse vastuollu majandusega. Sest „korra majja löömine“ viib vältimatult siloviki´de (nii kutsutakse Venemaa jõuametnikke – JP) poliitilise mõju kasvuni Kremlis, mis aga väga halvasti korreleerub investeeringute ja majanduse kasvuga.

Kas te usute, et korruptsioonivastane võitlus puudutab ka Putini lähimat ümbruskonda, või tehakse seda vaid n-ö publiku heaks? Kas Venemaa Raudteede presidendi Vladimir Jakunini lahtilaskmine oli ka üks osa sellest uuest strateegiast?

Sellest, millega täpselt oli seotud Jakunini tagasiastumine, on endiselt raske aru saada. Üks versioon on jah, et põhjus oligi just korruptsioonis. Et väidetavalt Jakunin ei mõistnud, et ajad on teised ning enam ei saa ega tohi käituda nii, nagu varem. Võimalik, et see on tõsi. Putini probleem on selles, et kuna ta on nii kaua tegutsenud põhimõttel „ma ei anna omasid ära ükskõik mis asjaoludel“, ei usu veel kaua aega keegi tema kavatsuste siirust isegi siis, kui ta hakkab tõesti tõsiselt korruptsiooni vastu võitlema. Hakatakse endiselt mõtlema, et see on tal selline PR-trikk.

Korruptsioon on Venemaa ühiskonnamudelis väga tähtsal kohal. Sellel põhineb valitsemis- ja juhtimissüsteem, ka äritegemine, sest teistmoodi polegi enam eriti võimalik. Kuivõrd võitlus korruptsiooni vastu, kui see on muidugi tegelik võitlus, võib viia süsteemsete muutusteni Venemaal?

Jah, korruptsioonivastane võitlus toob kaasa väga tugevad eliidisisesed konfliktid. Kerkib üles vana ja oluline küsimus Venemaal: „Aga kes on üldse kohtunikud?“ Kes hakkab võitlema korruptsiooni vastu? Siloviki’d? Kas nad on tõesti tuntud oma äraostmatuse ja printsipiaalsusega? Ei ole, kõik teavad, et nad on tegelikult üks kõige korrumpeerunumaid professionaalseid korporatsioone riigis. Praegu võetakse kõiki korruptsiooni uurimiseks algatatud kriminaalasju kui ühe klanni arveteklaarimist teise klanniga. Järelikult on selge, et mingit konsensust selles küsimuses, keda ja kuidas korruptsiooni eest karistama hakatakse, eliidi seas ei teki. Me näeme võitlemas erinevaid grupeeringuid, kes kasutavad korruptsioonivastast agendat oma huvides ära.

Kuidas mõjutab sisepoliitilist olukorda Venemaal see, kui Donbassi konflikt nüüd tõepoolest lõpeb Donetski ja Luganski „rahvavabariikide“ naasmisega Ukraina võimu alla? Kuidas see mõjutab Putini isiklikku reitingut?

Siin sõltub kõik nüanssidest ja tõlgendamisest. Kui tagasipöördumine toimub kasvõi mingitegi omavalitsuse ja föderalismi elementide saatel, siis ei ole Kremli propagandamasinal just väga raske näidata seda kui järjekordset Putini võitu. Aga rahu võidutsemist ja sõja lõppu võtavad meie inimesed kohe kindlasti vastu rahuloluga. Muidugi tuleb arvestada, et ühiskonna radikaalsemas osas läheb Vladimir Putini toetus alla, aga see segment pole eriti suur ning selle võib Kremli seisukohast julgelt ohverdada. Pealegi pole Venemaal nagunii teist sellist kangelast, kes võiks Putinilt need radikaalsed valijad üle võtta. Ning vaevalt Kreml annaks võimalust sellisel [kangelasel] ka areenile ilmuda. Kui aga pole liidrit, siis sumbub nende rahulolematus maksimaalselt sellesse, et nad ei lähe lihtsalt valima. Aga selline käitumine pole võimudele ohtlik.

Kui tugevaks te veel hindate ühiskonnas neid natsionalistlikke meeleolusid, mis tõusid taevasse peale Krimmi ühendamist Venemaaga ja Novorossija-projekti algust?

Kõigepealt ma tahaks öelda, et Venemaal on kombeks kasutada mõistet „patriotism“, mitte „natsionalism“. „Natsionalism“ tähendab meie jaoks kõike seda, millel on etniline taust. Venemaal on aga viimase poolteise aasta jooksul rahvuste teema täielikult unustatud. Krimmi taasühendamise otsust ning Ameerika-vihkamist toetavad võrdselt nii venelased, baškiirid kui ka burjaadid.

Kui formaalselt vaadata, siis on need patriootilised meeleolud sama tugevad kui poolteist aastat tagasi, kui sündmused [Ida-]Ukrainas alles algasid. Kuid võrreldes möödunud aastaga on selles teemas toimunud üks väga tähtis muutus – sealt on peaaegu täielikult kadunud emotsioonid. Kui aasta tagasi olid [sotsioloogiliste uuringute] fookusgruppides osalejad valmis hääled kähedaks karjuma selleks, et vaielda ja tõestada, et Putinil oli õigus, et Krimmi ära võtmiseks oli meil õigus, siis nüüd pole sellest tahtmisest vaielda ja tõestada sisuliselt enam midagi järele jäänud. Vastajad nõustuvad küll endiselt sellega, et Putin on tubli ja Venemaa on suurriik, mis teeb kõik õigesti, kuid kaugemale oma nõusoleku formaalsest konstateeringust inimesed ei lähe. Nad on väsinud. Inimesed ikkagi ei jaksa lõputult olla sellises üleskeeratud meeleolus nagu eelmisel suvel.

Kas selline emotsioonide mahakäimine võib kuidagi Kremlile ohtlik olla?

Jah, võimudele on see ebameeldiv uudis. Tuleb otsida uut ergutajat, muuta päevakorda. Aga see on alati küllaltki keeruline, sest kui sa muudad päevakorda ühiskonnas, siis su eelmised teened justkui nullitakse ning sa pead alustama kõike jälle puhtalt lehelt. Kuid see ei tähenda mingil juhul süsteemset poliitilist kriisi! Kreml kontrollib ikkagi endiselt täielikult nii poliitilist ruumi – riigis ei ole mitte ühtegi institutsiooni, mis suudaks talle väljakutse esitada – kui ka meediaruumi – rõhuv enamik valijatest ammutab oma mõtteid võimude kontrollitavatest allikatest.

Kas ma saan seega õigesti aru, et natsionalismi teemat ei pea te probleemiks? Kas teie meelest on isegi pärast sellist tõusu vähetõenäoline tugeva vene natsionalistliku liikumise ilmumine, sest võimud lihtsalt ei lase sel sündida?

See vihkamise keel, mis praegu domineerib Venemaa poliitilises ruumis, võib muidugi tähelepanuvektori muutumisel välispoliitilistelt teemadelt sisepoliitilistele probleemidele omada teatud potentsiaali rahvusküsimuse teravdumiseks. Inimesed, kes eile pidasid kõigis oma hädades süüdlaseks [USA] riigidepartemangu, võivad täna [majanduslanguse ajal] kuulutada süüdlaseks kokkusõitnud muulased. Aga see on ikkagi teoreetiline oht. Mitte ükski sotsioloogiline uuring ei näita esialgu rahva seas mingit nõudlust sündmuste sellise tõlgendamise järele. Ka Venemaa ajalugu ei toeta sellist arengut. Venelased on selleks liiga suured deržavnikud, et muutuda lihtlabasteks natsionalistideks. Teoreetiliselt võiks vene natsionalismi tõus olla reaktsiooniks väiksemate rahvaste – tatarlaste, tšetšeenide, jakuutide – natsionalismilainele. Kuid nende seas pole ka natsionalistlike meeleolude kasvu märgata. Peab aru saama, et Venemaal diskrediteeris natsionalism end tugevalt 1990. aastatel, pole usutav, et natsionalism lähiaastatel pead tõstab. [Vene] Natsionalistlik liikumine on marginaliseeritud ja ilma peata. Kreml on pealegi ikkagi liiga tugev selleks, et eeldada, nagu nad ei saaks nendega hakkama, isegi juhul, kui vene natsionalistid otsustaksid äkitselt aktiviseeruda.

RIA NOVOSTI/Scanpix
RIA NOVOSTI/Scanpix
Vene sõjaväebaasiga Latakia elanikud avaldamas tänu president Vladimir Putinile sõjategevuse eest Süürias.
Kuidas ikkagi hakkab Venemaa osalemine Süüria konfliktis mõjutama sisepoliitikat?

Esialgu võtavad inimesed meie operatsiooni Süürias kui suurt edu. (Intervjuu on tehtud oktoobri keskel. – JP) Välispoliitiline edu viib aga alati ja kõikjal kahe asjani: nn ühiskonna koondumiseni oma lipu ümber (ingl k: rally around the flag effect – see märgib riigi juhtkonna kiiret populaarsuse kasvu rahvusvahelise konflikti puhkemisel, kuid enamasti on see efekt lühiajaline – toim) ja nn orkestrivaguni efektini (ingl k: bandwagon effect – inimesed eelistavad suhtuda asjadesse ja ka käituda nii, nagu neile tundub, et teeb enamus – toim). Sellises olukorras võimude reitingud kasvavad ning opositsiooni toetus langeb. Rahulolematud eelistavad vaikida ning kuulda on ainult toetajate vaimustunud kõmin. Kõik on ühesõnaga vaimustuses ja uhked oma riigi üle.

Kuivõrd on võimalik, et selline vaimustus varsti muutub?

Kui asjaolud võimaldavad Süürias toimuvat tõlgendada kui meie võitu, siis mitte. Siis tugevdab Putin veelgi rohkem oma staatust tugeva ja eduka liidrina. Kui aga Bashar al-Assadi režiim peaks kukkuma, siis muutub kõik muidugi vähe raskemaks, sest kaotus delegitimeerib hoobilt. Aga isegi sel juhul ei kuku minu meelest [Putini] reiting järsult. Eelnevate sündmustega on moodustunud selleks liiga suur varu. Pealegi, nagu ma ka juba enne ütlesin, inimeste huvi välispoliitiliste sündmuste vastu väheneb ning nad unustavad juba kuu aja pärast, et Süürias valitses kunagi keegi al-Assad, keda Putin omakorda toetas.

Kui Süüriaga on asi veel ebaselge, siis majanduskriis on Venemaal silmaga näha vaatamata Putini optimismile (mis ei ole erandlik, kui tuletame meelde kasvõi peaminister Andrus Ansipi kangekaelset olukorra eitamist 2008. aastal – JP). Elatustaseme langus ei saa mööduda nii, et sellel pole mingit mõju isegi autoritaarses riigis. Kuidas see mõjutab edaspidiseid sisepoliitilisi sündmusi?

Lühiajalises perspektiivis vaevalt, et midagi muutub. Elatustase langeb juba ammu, aga Putini reitingud on kogu selle aja ainult tõusnud. Ametliku propaganda poolt peale surutud võidukad sõnumid justkui seletavad inimestele, et nad ei kannata ilmaasjata, vaid suure ja tähtsa eesmärgi nimel – suurriigi võimsuse tugevdamiseks. Inimesed klammerduvad sääraste seletuste külge kõigest jõust. Sest kui nad ütleksid sellest lahti, siis tähendaks see tunnistamist, et kõik see – võidurõõm, emotsioonide purse – oli ilmaasjata ning kannatused selle nimel mõttetud. Sugugi kõik ei tahaks läbi elada sellist karmi pettumust.

Seetõttu usun ma, et järgmise aasta valimistel (riigiduuma omad septembris, samal ajal toimuvad ka mitmed kubernerivalimised – JP) on suurim probleem, mis Kremlit ähvardab, see, et Ühtse Venemaa reiting langeb mõnevõrra ning süsteemse opositsiooni, eelkõige kommunistide reitingud selle võrra tõusevad, pluss võib-olla kaks-kolm praegust kuberneri kaotavad valimised. (Sel sügisel kaotas esimest korda Kremli ametisse pandud kuberner valimised. See juhtus Irkutski oblastis, kus ametisse sai kommunistide kubernerikandidaat – JP) Ent jutt käib ainult kaotusest süsteemsele opositsioonile, mis ei ähvarda kuidagi režiimi alustalasid. Radikaalsele opositsioonile – [Aleksei] Navalnõile, [Mihhail] Kasjanovile jt – ei paista praegu mingit lootust. Isegi oma eluga rahulolematud valijad pole veel valmis nende eest hääletama.

Aga pikemas perspektiivis? Kas ka mingit mõju pole?

Vaat pikemaajalises perspektiivis pole see kõik enam nii rõõmus. Nagu me teame, suudab tilk tilga järel kivisse augu uuristada ja nii hakkavad ka olmeprobleemid tasapisi inimestest välja suruma kõike seda joovastust ja entusiasmi. Pikapeale tuleb selle asemele apaatia ning seejärel juba ärritus. Põhimõtteliselt on see protsess juba alanud. Varem või hiljem osutub ühiskond olevaks samasuguses olukorras nagu 1980. aastail, kui peamine nõudmine oli muutused.

Milline nendest negatiivsetest arengutest – majanduskriis, Donbassi „äraandmine“ ning esialgu võimalik ebaõnnestumine Süürias – saab Kremli jaoks olema kõige negatiivsemate tagajärgedega? Milline on tõenäosus Kremli vaatenurgast nii-öelda „ideaalseks tormiks“, kui kõik need negatiivsed asjaolud langevad kokku?

Nagu ma juba märkisin, eraldi võetuna ei ole ükski neist faktoritest Kremli jaoks surmav, kuid kui need langevad kokku, siis võib sellest muidugi saada tõsine probleem. Praegu juhitakse reaalsetelt majandusprobleemidelt inimeste tähelepanu kõrvale Donbassi ja Süüria abil. Neile pakutakse „vaatemängu“ „leiva“ asemel. Aga mis juhtub siis, kui selgub et see „vaatemäng“ osutub petmiseks? Lubati võitu, aga saadi hoopis kaotus…

Eriti suur probleem peitub siin aga selles, et poliitilise juhtimise kvaliteet tervikuna langeb kogu riigis. Lääne-vastane hüsteeria viis ka võimul olevate tinglike liberaalide marginaliseerimiseni ning tugevdas konservatiivide positsioone. See aga tõi omakorda kaasa vastu võetud juhtimisotsuste kvaliteedi languse. Tasakaalukus ja mõõdukus pole olnud viimastel aastatel enam au sees, eksalteeritus ja kirglikkus on need kõrvale tõrjunud. Kuid tuleb ju aru saada, et poliitilisi institutsioone ei saa asendada lihtsalt emotsioonidega. Niivõrd keerulist sotsiaalset mehhanismi nagu Venemaa ei saa juhtida pideva talk-show režiimis.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header