Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

President Trump ning USA ja Venemaa vaheliste suhete parandamine

Reuters/Scanpix
Reuters/Scanpix
Donald Trump kõnelemas telefonitsi Vladimir Putiniga. Ametliku info järgi sanktsioonidest juttu ei tulnud.

Vaevalt viis kuud ametis olnud USA president George W. Bush kohtus 2001. aasta juunis Sloveenias üle aasta Venemaad presidendina valitsenud Vladimir Putiniga. Bush üllatas siis kogu maailma oma lihtsameelse avaldusega: „Vaatasin mehele silma. Mulle tundus, et ta on väga otsekohene ja usaldatav. Meil oli väga hea dialoog. Mul õnnestus tabada tema hingemaailma – mees on sügavalt pühendunud oma riigile ja selle peamistele huvidele.“

Olen see, kelleks te mind peate.

Ma pole täna see, kes ma olin eile.

Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna.

Vaba mees Gabriel

Hiljuti ametisse astunud presidendil Donald Trumpil seisab esimene kohtumine Putiniga alles ees, kuid ta on juba jõudnud Venemaa presidendile korduvalt kiidusõnu säutsuda tublisti lihtsameelsemas vaimus kui Bush. Ühest küljest on täiesti loomulik, et Valge Maja vastne peremees kavatseb kahepoolseid suhteid Venemaaga kuidagi siluda. Seda on püüdnud saavutada ka Trumpi eelkäijad – Bill Clinton, Bush ja Barack Obama. Lisaks on Kremli ja läänemaailma vaheline konfrontatsioon üha pingelisemaks muutunud, eriti Venemaa sõjalise sekkumise tõttu Ukrainas ja Süürias. Kuid Trumpi sõnades – ning isegi Putini matkimise katsetes – võib peituda midagi enamat.

Teisalt, ameeriklaste senised suhete „taaskäivitamise“ (reset) katsed on alati kindlalt arvestanud nii USA kui ka selle liitlaste eluliste huvidega. Kas Trumpi puhul on alust seda sama eeldada? Tema loosung „Ameerika ennekõike!“ („America First“) koos korduvate avaldustega „iganenud“ (obsolete) NATO-st, mis sobivad ideaalselt kokku Kremli huvide ja retoorikaga, tekitavad tõsiseid küsimusi Euroopa liitlaste seas, sealhulgas Eestis. Milline saab olema USA välis- ja julgeolekupoliitika ja kas üldse saab selle jätkuvusest enam rääkida? Võimuvahetus USA administratsioonis on alati kaasa toonud muutusi, kuid teatud kandvad huvid ja väärtused – mida on toetanud mõlemad suurparteid, vabariiklased ja demokraadid, näiteks Põhja-Atlandi alliansi liitlassuhe – on jäänud püsima. Trump aga tundub püüdvat kogu maailma pea peale pöörata, erinevalt välisminister Rex Tillersoni ja kaitseminister James Mattise poolt Senati kuulamistel – käsi Piiblil – tehtud avaldustest. Tegemist on omamoodi nähtusega, mis võib põhjalikult muuta mitte üksnes Washingtoni ja Moskva suhteid, vaid terve läänemaailma, sealhulgas Euroopa Liidu ja NATO tulevikku, mille elulist tähtsust Eesti iseseisvusele, kuuluvusele ja arengule ei ole võimalik ülehinnata.

„Trumpi fenomen“

Uskumatult palju inimesi õhtumaailmas, sealhulgas Eestis, on Trumpist siiras või pisut vähem siiras – ütleme siis kahjurõõmsas – vaimustuses. Miks? Nähtavasti sellepärast, et Trumpis nähakse mässajat, kes püüab: a) lammutada rahvast võõrdunud, mandunud ja korrumpeerunud traditsioonilist riigiaparaati (establishment), b) värskendada poliitilist kultuuri ehk võidelda üle mõistuse kasvanud poliitkorrektsusega, nimetades asju õigete nimedega, ning c) parandada „ära unustatud“ ja muude rahulolematute elanike elu-, töö- ja äritegevuse tingimusi. Käsitletavas kontekstis tuleb üheselt mõista, et Trumpi valijate massile – tegelikult ameeriklaste enamusele – ei lähe üldse korda Valge Maja ehk USA välis- ja julgeolekupoliitika, sealhulgas Kremliga sõbrustamine või sellele vastuseismine. Neile on tähtis, et Trump viiks ellu oma valimislubadused, mis puudutavad eeskätt maksu- ning ka tervishoiusüsteemi muutmist, et äritegevus oleks lihtsam ja tulusam ning arsti juurde pääsemine kiirem, odavam ja vähem bürokraatlik.

Tavalised venelased, mõistagi Kremli propagandamasina õhutusel, elasid Trumpile kaasa ning rõõmustasid siiralt tema võidu üle hoopis teistel põhjustel – et „sõda ei tuleks“ –, kuid paljuski üle hinnates Trumpi austust või aukartust Putini ja Venemaa suhtes ning tema valmidust Kremlile kõik andeks anda ja rohelist tuld näidata, mis puudutab näiteks Ukrainat. Kui venelased on valdavalt entusiastlikud populismi võidukäigust läänemaailmas, mis seda nõrgestab ning pakub Venemaale uusi võimalusi, siis ameeriklased ja eurooplased kipuvad laias laastus jagunema kolmeks grupiks. Ühed on uue ajastu „optimistid“, kes on vaimustuses Brexitist, Trumpist, Marine Le Penist, muidugi ka Putinist ja Euroopa Liidu „peatsest lagunemisest“. Teised on „realistlikud“ soovmõtlejad, kes loodavad, et Trump ja tema mõttekaaslased võtavad mõistuse pähe või vähemalt hakkavad kuulama targemaid inimesi ja kõik hakkab kuidagi laabuma ning asjad saavad korda ilma suuremate vapustusteta. Kolmandad on „tagurlikud pessimistid,“ kes ikka veel püüavad sündmusi ratsionaalselt selgitada ja ennustada, hoiatades lubatud lihtsate lahenduste võimatuse ning populistide paratamatult uueks (umbes samasuguseks) eliidiks muutumise eest.

Vastastikused ootused ja eeldused

Mida soovib USA Venemaalt? Kindlasti efektiivset koostööd terrorismivastases võitluses, eriti nn islamiriigi hävitamiseks, kuid ka turvalisema maailma loomises, seda eelkõige tuumarelvastuse mõlemapoolse vähendamise kaudu. Lisaks Iraani ohjeldamist ning selle tuumariigiks saamise ärahoidmist. Need on ameeriklaste jaoks prioriteedid, milles Venemaa saab kaasa aidata, ning Trump on juba avalikult need ettepanekud Putinile esitanud.

Kuidas vastab Moskva? Venemaa kaitseministeerium teatas 24. jaanuaril sündmustest ette rutates Vene ja (USA poolt juhitud) koalitsiooni lennukite „ühisoperatsioonist“ Süürias, mida Pentagon pidi kummutama. Trump rääkis – taaskord – valmidusest koostööd teha. See on näide sellest, kuidas Kreml püüab Trumpi „käima tõmmata“. Samal ajal toimusid Kasahstani pealinnas Astanas kolmepoolsed läbirääkimised Venemaa, Türgi ja Iraani vahel Süürias kehtestatud vaherahu „tugevdamiseks“ ja „provokatsioonide vältimiseks“, milles USA oli – kohapealse suursaadiku näol – pealtvaataja rollis.

Kõik osapooled mõistavad, et nn islamiriigi hävitamine on kõige otsesemal viisil seotud paljude tulevikku suunatud küsimustega, sealhulgas Süüria terviklikkus ning Bashar al-Assadi režiimi saatus, Venemaa sõjalise kohaloleku jätkumine Süürias, USA kohalolek ja mõjuvõim Iraagis, Iraani ja Türgi huvide rahuldamine Liibanonis ja/või Süürias jne. Afganistani ja Iraagi kogemus on näidanud, et sõjalise võidu saavutamine ehk vastase hävitamine ja territooriumi okupeerimine on õige lihtne ülesanne võrreldes rahu kehtestamise ja stabiilse poliitilise lahenduse leidmisega. Eluga pääsevate terroristide laialivalgumise oht Euroopasse ja Venemaale on samuti suur väljakutse.

Teisalt, tuumarelvad on ju Venemaa peamine suurriigi atribuutika lisaks territooriumile ja maavaradele. Trumpi ettepanek nähtavasti ei tundu Putinile väga sümpaatne, mistõttu seda võidakse Kremli poolt pareerida nõudega, et USA loobuks – „stabiilsuse tagamiseks“ – raketikaitsekilbi osistest Poolas ja Rumeenias kui mitte laiemalt. Mis ilmselt ei ole Pentagonile meeltmööda.

Kuid mida soovib Venemaa USA-lt? Kreml on rõhutanud, et USA ja Venemaa suhete soojenemise vältimatuks aluseks on Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamine, ilma milleta usaldusväärne suhtlemine polevat võimalik. USA „taandumine“ Ukrainast oleks Putini jaoks üüratu lisaboonus, sest Ukraina on Venemaa jaoks „kõik“, aga Trumpile? Peatsetest valimistest ja võimalikust kursimuutusest populismi ja äärmusluse poole vaevatud Saksamaa ja Prantsusmaa ei oleks siis – ilma USA-ta – ammugi arvestatavad Venemaale vastuseisjad. Pealegi, kui Trump tühistab sanktsioonid, siis pole ka euroliidul sellest pääsu. Lisaks, välisminister Tillersonil juba on head kogemused äriajamisest Venemaal, mistõttu uued suured tehingud ning USA investorite rahavool oleks väga teretulnud, turgutamaks Venemaa haiget majandust ning tühjenevat riigikassat.

Trump vast isegi kaalub Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamist, võib-olla kui hea tahte žesti või vastuteenet. „Probleemiks“ on Kongressis käima läinud aktsioon seaduse vastuvõtmiseks, mis ei lubaks presidendil seda ainuisikuliselt teha. Lisaks puudutavad Venemaa-vastased sanktsioonid isikuid või firmasid/panku, mis ei ole seotud ainult Krimmi annekteerimisega ja Donbassiga, vaid ka Magnitski tapmisega. Lääs on seni nõudnud Kremlilt selleks, et sanktsioone lõpetada, Minski lepete täitmist. Kas nüüd, vaatamata Venemaa-poolsele mittemidagitegemisele, ollakse valmis silmakirjalikult väitma, et Minski leppeid ei olegi vaja või polegi neid võimalik täita?

Trumpi ei pruugi olla sugugi nii lihtne meelituste ja ähvardustega „ära rääkida“. Eriti siis, kui tema vastu polegi midagi tõsist võimalik leida ja ära kasutada. Aga kes seda teab.

Venemaa sooviks alustada just sealt, kuniks Trump ja nii mõnedki administratsiooni olulised liikmed on veel suhteliselt kogenematud ning tahtmist täis tehinguid teha, kuid arvatavasti ameeriklased ei kiirusta ning püüavad kõigepealt terrorismivastase võitluse ja Süüria tandril koostööd harjutada, mis saab olema esmane tõehetk.

Kui sanktsioonid tühistatakse, siis lääneriikide nafta- ja gaasifirmade tegevus Venemaa maardlate ekspluateerimises kindlasti jätkub. Lääne kõrgtehnoloogia vool taastub ning Kremli rahakohvrid hakkavad taas täituma, kuid Venemaa majanduse mudel paraku sellest ei muutu.

Segavaks faktoriks saab kindlasti olema Trumpi tõdemus, kui see kunagi saabub, kuivõrd aktiivsed on Venemaa luureteenistused USAs. Samuti venelaste küberrünnakud, olgu küberkaitsesüsteemide testimiseks või infovarguseks. Trump peab küberkaitset oluliseks prioriteediks ning Eesti võib selles osas ennast heast ja kasulikust küljest näidata.

Kas president Trump on Kremli poolt manipuleeritav?

Skandaalne „toimik“, mille USA president on täielikult välistanud ning mida Putin on naeruvääristanud, pidavat sisaldama kompromiteerivat materjali ärimees Trumpi viibimisest Moskvas novembris 2013 toimunud Miss Universumi iludusvõistlusel. Trumpi sisepoliitilised vastased kahtlemata otsisid kõikjalt mistahes „materjali“. Samas on võimalik, et Venemaa eriteenistused, tegelikult omamata Trumpi kohta mingeidki tõsiseltvõetavaid kompromiteerivaid tõendeid, on levitanud juttu „skandaalsest Trumpi toimikust“, et vastset USA presidenti kohe „pannil praadida“ – ajades teda veelgi enam tülli USA luureteenistustega ning suurendades hüsteeriat ja Trumpi pooldajate ja vastaste vahelist lõhestumist. Mida ebakindlamalt tunneb ennast Trump, kes ei usalda oma riigi luureteenistusi, seda lihtsam on Kremlil temaga asju ajada ehk endale sobivaid kokkuleppeid saavutada.

Teisalt on samuti võimalik, et venelastel on mingi kompromaat siiski olemas, mida nad mõistagi ei soovi päriselt avalikustada, sest vastasel juhul poleks juttugi enam suhete parandamise võimalustest ning järgneks tugev vasturünnak – ameeriklastel ja teistegi lääneriikide luureteenistustel peaks kindlasti olema märksa rohkem tundlikku infot Putini ja tema lähikondlaste Vene riigi raha omastamise ja liigutamise hämaratest skeemidest, kui on seni avalikes allikates üles tunnistatud.

Paralleelina tasub meenutada, kuidas Putin juunis 2007 keeras ümber sõrme värskelt valitud Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy, arvatavasti šantažeerides teda nende esimesel kahepoolsel kohtumisel Saksamaal, Heiligendammi G8 tippkohtumise äärealadel. Hiljem spekuleeriti, mis puudutab Sarkozy 2007. aasta valimiskampaania väidetavat rahastamist Muammar al-Gaddafi poolt ning Prantsuse presidendi erilist innukust – araabia kevade puhkedes 2011. aasta märtsis – Liibüa diktaatorit kibekiiresti kõrvaldada, et Putin pidi midagi teadma. Algselt Venemaa inimõiguste ja demokraatia olukorra suhtes vägagi kriitilise Sarkozy retoorika muutus kiiresti Kremli-sõbralikuks – ta oli isegi nõus kaht Mistral-klassi kopterikandjat Venemaale müüma ning lubama uue õigeusu katedraali ehitamist Eiffeli torni kõrvale (Putini „isiklik projekt“). Paneb mõtlema. Trumpi ei pruugi olla sugugi nii lihtne meelituste ja ähvardustega „ära rääkida“. Eriti siis, kui tema vastu polegi midagi tõsist võimalik leida ja ära kasutada. Aga kes seda teab.

Olgu selle „toimikuga“, kuidas on, kuid sellega Venemaa eriteenistuste osa Trumpiga seoses ei ole veel lõppenud. Keegi ei eita, et demokraatlikku parteid tabasid USA presidendivalimiste kampaania käigus küberrünnakud ning varastatud infot kasutati ilmselgelt valikuliselt, sihipäraselt ning täpselt ajastatud viisil Hillary Clintoni võidušansside maksimaalseks kahjustamiseks. Mõistagi, Trump ei saa selgelt nõustuda kõigi USA eriteenistuste ühise järeldusega, et Clintoni-vastased küberrünnakud korraldati Venemaalt – otse „struktuuride“ poolt või nende tellimusel tegutsenud häkkerite kaudu –, kuivõrd see tähendaks kaudselt Putini „abi“ tunnistamist. Selle asemel väidab Trump, et ka vabariiklaste partei serverid olid rünnaku all, kuid selle eest hästi kaitstud. Sellega osutas Kreml Trumpile „teene“, olgugi vajalikkuse mõttes küsitava, kuid siiski. Nii nagu ka hoidudes vastamast täpselt samaga president Obama otsusele USA-st välja saata 35 luuretegevuses kahtlustatud Venemaa diplomaati.

Kahtlused – mis tulenevad Venemaa innuka Trumpi toetamise motiividest ja väidetava kompromiteeriva materjali olemasolust ning Trumpi-poolsest Putini Venemaa kriitikavabast „positiivsest hõlmamisest“ – jäävad õhku rippuma. Need kahtlused, kuniks nad pole lahti räägitud ja veenvalt kummutatud, jätavad oma pitseri pea mistahes USA ja Venemaa vahelisele koostöövormile, eriti tundlikes küsimustes, nagu Ukraina, kuid ka Trumpi enda seisukohtadele NATO ja Euroopa Liidu osas.

Lõpuks, Trump jääb tõenäoliselt väga vastuoluliseks presidendiks, kuivõrd temapoolsed signaalid ei pruugi – jätkuvalt – paljuski ühtida näiteks tema välisministri või kaitseministri seisukohtadega. Kui ta saavutabki edu teatud riigisisestes küsimustes (pigem maksunduses ja tervishoius, sest tööpuudus on niigi madal), mille eest mõned teda kiidavad, siis võib ta rahvusvahelistes asjades väga palju halba teha. Vaikse ookeani piirkonna vabakaubanduskokkulepe (TPP) on esimene suur küsimärk. See tehti nimelt USA osalusel selleks, et panna Hiinat mängureeglitega arvestama. Austraalia juba teatas Trumpi lahkumisotsusele reageerides, et USA kohale võib astuda Hiina... Rollid võivad vastupidiseks muutuda. Ja meie mõtleme, mida võib Trump teatada järgmisel NATO tippkohtumisel, kui mitte varem.

 

Arvamused

 

Trump, Putin ja Eesti ootused

Viljar Veebel, KVÜÕA dotsent

USA äsjaste presidendivalimiste tulemuste valguses tasuks alustuseks kaaluda ka seletust, et mitte Trump ei ole saabuvate (ebameeldivate) muutuste põhjus, vaid juba toimunud väärtusnihked on Trumpi edu põhjus: USA lähiaastate huvide ja tegevuste mõistmisel on vähe kasu usust, et Trump on üksik mööduv anomaalia. Pigem on tõele lähemal järeldus, et USA võimukoridorides on üsna ühepalju ametist lahkunud Obama ja president Trumpi maailmavaate toetajaid. Eelnev puudutab paraku ka USA Venemaa-suunalist poliitikat, vahepealsete aastatega tekkinud usk, et USA administratsioon mõistab konsensuslikult hukka Venemaa agressiivse poliitika ja seisab kaljukindlalt oma Euroopa liitlaste eest, oli meie viis näha, et klaas on pooltäis. Lisaks on mõistlik meenutada, et ka president Obama esimesed valitsemiskuud olid meie ja Ida-Euroopa poliitilisele eliidile laiemalt sedavõrd jahmatavaks üllatuseks, et kirjutati kollektiivne avalik murekiri.

Siiski on Trumpil ka positiivseid külgi, eelkõige tuumaheidutuse osas: klassikalisele „Jah, härra peaministrist“ tuntud küsimusele „kas te vajutaksite tuumanuppu“, saab Trumpi puhul palju kõrgema tõenäosusega vastata jaatavalt kui Obama või Clintoni puhul. Kindlasti ei ole vaja kahelda ka Trumpi pühendumuses USA sõjalise võimsuse hoidmisel ja kasvatamisel. Lisaks ei ole ta vähemasti seni olnud silmakirjalik, nagu mõned meie lähemad liitlased, kes ühelt poolt kritiseerivad Venemaa agressiivset poliitikat, ise samal ajal üle Balti riikide peade aga Läänemerre uut poliitilist gaasitoru rajada aitavad.

Eestil jääb Trumpi valitsemise aegses maailmas ellujäämiseks ainsaks võimaluseks leppida asjaoluga, et USA on peamine usutav heidutus Venemaa suunal, ja seetõttu pole muud alternatiivi kui kasvõi vanakuradi vanaema kaunist välimust, põhimõttekindlust ja innovaatilisi ideid kiita.

 

Trumpoloogia, katse nr 2734

Karmo Tüür, Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik

Kalev Stoicescu on andnud oma panuse hetkel populaarseimasse „teadusharusse“ – trumpoloogiasse (panuse järjekorranumber pealkirjas on mõistagi suvaline arv). USA vastselt ametisse asunud president Donald Trump pakub lisaks parodeerijatele tänuväärset materjali ka analüütikutele üle kogu maailma. Ausalt öeldes meenutab see hetkel juba eriskummalist ususekti, kus igaüks (sh siinkirjutaja) üritab pühakirja omal viisil tõlgendada.

Artikkel lahkab päris edukalt kolme tahku. Trumpi fenomen väärib ikka ja jälle ülekirjutamist, mõistmaks praegusi üldisi valimismustreid. Venemaa ja USA vastastikuste ootuste muidu eduka kaardistamise osas jääb küll kirja panemata Moskva peamine ootus – et USA tunnustaks Venemaa õigust oma mõjusfääris omatahtsi toimetada. Venemaa võimekus Trumpiga manipuleerida on aga see-eest päris tabavalt kirjeldatud, eriti meeldis mõttekäik, mille kohaselt tegelikku komprat ei kasutata kunagi kohe, vaid seda hoitakse tõepoolest olulisteks puhkudeks.

Kui nüüd tahta norida, siis võiks küll öelda, et loos jäi selge vastuseta n-ö peamine küsimus: missuguseks siis ikkagi kujunevad USA ja Venemaa suhted? Aga eks seda ole tõsikindlalt ka raske väita, võttes arvesse USA uue presidendi üüratult vastuolulist isiksust ning mitmelt poolt kuhjuvate küsimärkide summat. Trumpoloogia on alles lapsekingades.

 

Andrei Hvostov, kirjanik ja publitsist

Kalev Stoicsescu analüüsi ja selle lühikommentaari kirjutamise vahe on ca kümme päeva. Selle aja sees on selgunud, et optimistide lootus Trumpi n-ö normaliseerumisele presidendiks vannutamise järel pole täitunud: USA vastne president on ettearvamatu eneseimetlejast populist, keda mõned Ladina-Ameerikat tundvad ajakirjanikud ja analüütikud juba võrdlevad tolle maailmajao caudillo’dega.

Raske on nõustuda välisminister Sven Mikseri rahustava sõnumiga, mis kõlas 24. jaanuaril Vikerraadio „Reporteritunnis” ja mis võiks kõlada kokkuvõtvalt: meie välispoliitika on business as usual. Võidakse öelda, aga mis meil üle jääb? USA on meie julgeolekupoliitika nurgakivi, seepärast oleme määratud tegema kõike koos Ühendriikidega. Kunagi põhjendasime Iraagi avantüüris osalemist sellega, et kaitseme Eestit Eufrati ja Tigrise ääres. Samast loogikast lähtudes võiks nüüd püstitada teesi, et müür piki Mehhiko piiri kaitseb samahästi Eestit. See on iroonia.

Tõsiselt rääkides: oleme sisenenud ajastusse, kus mugav välispoliitiline nišš mõne suure bloki sees (NATO ja EL) on asendumas 19. sajandi „igaüks seisab iseenda eest”-poliitikaga. Trumpi teednäitav hüüatus „America first!” seda tähendabki. Kas Eesti välispoliitika kujundajad on selliseks arenguks valmis? Olles „„tagurlik pessimist”, kes püüab sündmusi ratsionaalselt seletada”, pole ma pärast murrangulist 2004. aastat, kui me ühinesime Ajaloo Lõpuga, sellist valmisolekut märganud. Ei välispoliitiliselt ega ka (mis puudutab suhtumist eestivenelastesse) sisepoliitiliselt.

Nii et tuleb väga kiirelt õppima hakata. Tiigrihüppe kiirusega.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header