Jäta menüü vahele
Nr 160 • Detsember 2016

NATO ja Euroopa Liidu koostöö hübriidohtude kontekstis

Lääne-Euroopa ei pruugi näha Vene propagandasõja kõiki tahke.

Võitlus Vene propagandaga käib mitmel rindel. Pildil on aktivist selle aasta algul hoidmas loosungit Vene propaganda vastu Hollandi kunstniku Vincent van Goghi pildiga. Aktivist lootis Kiievi Hollandi saatkonna ees hoiatada hollandlasi kuulamast Vene propagandat ELi-Ukraina assotsiatsioonilepingu vastu. Foto: Reuters/Scanpix

Veel mõni aasta tagasi võis kuulda arutelusid teemal, kas NATO kui kaitseallianss on 21. sajandil enam vajalik. Mitmed liikmesriigid kas vähendasid oma kaitsekulutusi või peatasid need, Venemaast räägiti kui NATO strateegilisest partnerist ning peakorteri koridorides võis kuulda ametnikke naljatades rääkimas isegi teemal, millal Venemaa võiks NATOga liituda.

Alliansi roll maailmas selgines kiirelt, kui Venemaa 2014. aastal annekteeris ja okupeeris Krimmi ning alustas sõda Ida-Ukrainas, mis kestab tänaseni. Ukrainas toimuvat võib nimetada uue põlvkonna sõjaks, kus klassikalise konventsionaalse sõjaga paralleelselt toimub aktiivselt ka nn hübriidsõda ehk kasutatakse oma eesmärkide saavutamiseks ka poliitilisi, majanduslikke, küber- jt vahendeid.

Venemaa järjest agressiivsem käitumine idast ning Daeshi tekitatud terrorismioht ja migratsiooniprobleemid lõunast on viimaste aastatega oluliselt muutnud Euroopa julgeolekuolukorda. Mõlema puhul saab aga ühise nimetajana välja tuua oskuse ja võimekuse kasutada hübriidsõja taktikaid oma eesmärkide saavutamiseks.

Hübriidsõja mõistel ei ole ühtset kindlat definitsiooni, kuid sisuliselt leiab valdavalt konsensuse, et tegemist on sõjaga, kus eesmärkide saavutamiseks kasutatakse lisaks sõjalistele vahenditele ka mittesõjalisi vahendeid, kasutades viimaste rakendamisel ennekõike ära siseriiklikke nõrkusi.

NATO on pidanud hübriidsõja üheks võimalikuks definitsiooniks sõda, kus kasutatakse eesmärgi saavutamiseks integreeritult militaarseid, paramilitaarseid ja tsiviilvahendeid, püüdes mõjutada nii poliitikategijaid kui ka otsuselangetajaid.1

Ehkki olemuselt ei ole tegemist uue kontseptsiooniga, on hübriidsõja taktikate kasutamine omandanud internetiajastul uue mõõtme, esitades alliansile järjest uusi väljakutseid. Hübriidsõja vahendeid, ennekõike propagandat ja valeinfo levitamist kasutas aktiivselt juba Nõukogude Liit. Peamine erinevus nõukogudeaegsetes ja tänapäeva Venemaa poolt kasutatavates hübriidtaktikates seisneb aga selles, et kui nõukogude ajal kasutati neid vahendeid eeskätt oma vastaste nõrgestamiseks, siis täna on lisandunud soov Euroopat vastavalt Venemaa huvidele poliitiliselt ümber kujundada.2

Ettenähtud kaks protsenti kaitsekulutusi ei hõlma täna ka kulutusi, mis on vajalikud hübriidohtudele vastuseismiseks (nt investeeringud sisejulgeolekusse, sh politseisse ja piirivalvesse, kodanike harimine propaganda ja desinformatsiooni teemadel jne).

Muutunud julgeolekuarhitektuurist lähtuvalt, lisades siia ka äsja USA presidendiks valitud Donald Trumpi kampaaniaaegsed väljaütlemised NATO kohta, on taas päevakorda kerkinud NATO – Euroopa Liidu koostöö, Euroopa kaitsevõime ning selle arendamine.

Strateegiline partnerlus paberil

NATO ja Euroopa Liidu koostööalgeid võib näha juba külma sõja aegadest, kui eksisteeris Lääne-Euroopa Liit (WEU). Kui 1992. aastal võeti vastu Maastrichti leping, pandi alus ka ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale Euroopa Liidus, mida NATO samuti toetas.

Ametlik kohtumine NATO ja Euroopa Liidu vahel leidis aga aset alles 2000. aastal. Esimeseks oluliseks koostööväljenduseks võib lugeda ühist seisukohta 2001. aasta mais Lääne-Balkani kriisi osas, kus nii NATO kui ka EL olid huvitatud kriisi lahendamisest.

Samm edasi oli 2002. aasta lõpus sõlmitud NATO ja Euroopa Liidu ühine Euroopa julgeoleku ja kaitsepoliitika deklaratsioon, mis defineeris teineteise kui strateegilise partneri. Välja toodi ennekõike koostöö kriisireguleerimise valdkonnas, kuid ka üldine otsuste tegemine ühistes huvides. Järgmisel aastal sõlmisid organisatsioonid nn Berliin-pluss kokkuleppe, mis sisaldas muuhulgas võimalust Euroopa Liidul vajadusel kasutada NATO käsutuses olevaid vägesid. Ennekõike andis lepe võimalused Euroopa Liidul NATOga tihedamalt koostööd teha. Järgnevatel aastatel viidi läbi regulaarseid formaalseid kohtumisi nii välisministrite ja kui ka saadikute tasandil. Praktikas siiski ulatuslik koostöö aset ei leidnud.

NATO ja Euroopa Liidu strateegilise partnerlussuhte tugevdamist ja arendamist hakati varasemast olulisemaks pidama 2010. aastal vastu võetud NATO strateegilises kontseptsioonis, kohustades allianssi tugevamalt ja tihedamalt töötama koos rahvusvaheliste organisatsioonidega, sh Euroopa Liiduga, et ennetada kriise ja tagada rahu ja stabiilsus konfliktijärgsetes piirkondades. NATO Walesi tippkohtumisel 2014. aastal lisandus ka koostöö küberkaitsevaldkonnas, mille osas jõuti tehniliste kokkulepeteni alles 2016. aasta alguses.

Seega on NATO ja Euroopa Liidu koostöö vähemalt paberil eksisteerinud juba pikalt, saades aeg-ajalt uusi motivatsioonisüste. Praktikas ei ole aga 22 kattuva liikmesriigiga organisatsioonide koostöö olnud niivõrd ladus. Ühe peamise probleemina on välja toodud Türgi-Küprose küsimust, kuid ka poliitilist soovi – või õigemini selle puudumist – suuremas ulatuses koostööd teha.

NATO ja Euroopa Liidu tihedama koostöö vajalikkuse teema on taas aktiivsemalt päevakorda kerkinud pärast 2016. aasta juulis peetud Varssavi tippkohtumist, kus toodi välja NATO ja Euroopa Liidu koostöökohtadena lisaks varasematele ka hübriidohud, küberkaitse, ühised õppused, kaitsevõimekuse areng ja merekaitse.

Varssavi tippkohtumisel vastu võetud NATO – Euroopa Liidu ühine deklaratsioon defineerib ühised uued väljakutsed, mis nõuavad Euroopa julgeoleku tagamiseks tihedamat ja tugevamat koostööd kui varem. Oluliseks peetakse ühiseid analüüse ja ennetustööd, info jagamist ning koostööd strateegilise kommunikatsiooni valdkonns, et võimalikult efektiivselt hübriidohtudele vastu seista.

NATO ja Euroopa Liidu koostöö olulisus tuuakse välja muu hulgas käesoleval aastal avaldatud Euroopa Liidu globaalstrateegias, nimetades NATOt oluliseks partneriks transatlantilise julgeoleku tagamisel. Samuti on rõhuasetus hübriid- ja sh kübervaldkonnal.

Venemaa järjest agressiivsem käitumine idast ning Daeshi tekitatud terrorismioht ja migratsiooniprobleemid lõunast on viimaste aastatega oluliselt muutnud Euroopa julgeolekuolukorda.

Euroopa kaitse teemalised arutelud on aktiveerunud ka Euroopa parlamendiliikmete seas. Novembri lõpus võttis Euroopa Parlament vastu Eesti Euroopa Parlamendi saadiku Urmas Paedi koostatud raporti Euroopa kaitsekoostöö tihendamise kohta, mis rõhutab samuti koostöövajadust NATOga ennekõike hübriid- ja küberohtudega võitlemise kontekstis, kuid ka koostööd kaitsealastes teadustöödes ning vägede jaoks vajaliku taristu loomise toetamist ELi poolt. Samuti peetakse oluliseks, et NATOl oleks vajadusel võimalus ka ELi vahendeid kasutada.

Kõik need sammud on igati tervitatavad, kuid vaid kirjapandust ei piisa. Organisatsioonide koostööst on räägitud ka varem, kuid tõsise arvestatava koostööni ei ole siiani veel sisuliselt jõutud. Järjest mitmekesisemaid ohte arvesse võttes muutub see aga paratamatult möödapääsmatuks – hübriidohtudega edukaks võitlemiseks on vaja hübriidset lähenemist.

Hübriidohtude väljakutsed NATOle ja Euroopa Liidule

NATO ja Euroopa Liit kuuluvad mõlemad Lääne väärtusruumi, jagavad samu põhimõtteid ning seisavad mõlemad Euroopa stabiilsuse ja julgeoleku eest. NATO kui Euroopa ja transatlantilise julgeoleku peamine tagaja on oma olemuselt sõjaline organisatsioon, mis tähendab, et NATOl puuduvad suures osas täna meetmed ja võimalused end hübriidohtude eest kaitsta. Varssavi tippkohtumisel nimetati neljandaks võimalikuks sõjapidamise dimensiooniks maa, mere ja õhu kõrval ka küberruum, kuid küberohud on vaid üks osa hübriidohtudest.

Sündmused Ukrainas kergitasid NATO kui sõjalise alliansi ette terve rea uusi väljakutseid, mille jaoks klassikaline sõjaline allianss ei ole loodud. Venemaa hübriidsõja meetodid on paljastanud mitmeid „auke“ NATO praegustes doktriinides ja meetmetes. Näiteks on keeruline defineerida rünnakuna migratsioonivoogude teadlikku suunamist või valeinformatsiooni levitamist mõnes NATO liikmesriigis eesmärgiga ühiskonda lõhestada. Veelgi keerulisem on seda defineerida kui rünnakut, mis klassifitseeruks näiteks Washingtoni lepingu artikkel 5 alla. Samuti peab olema hübriidtaktikaga ründavale agressorile vastamise reaktsioon tunduvalt kiirem, kui praegused NATO otsustusprotsessid võimaldavad. Ettenähtud kaks protsenti kaitsekulutusi ei hõlma praegu ka kulutusi, mis on vajalikud hübriidohtudele vastuseismiseks (nt investeeringud sisejulgeolekusse, sh politseisse ja piirivalvesse, kodanike harimine propaganda ja desinformatisiooni teemadel jne). Hübriidsõja kontekstis on mittesõjalised vahendid sama olulised kui sõjalised vahendid, seda ka heidutuse seisukohast.3 Märgatava panuse hübriidohtude tuvastamisel ja kaardistamisel on andnud nii NATO strateegilise kommunikatsiooni kompetentsikeskus kui ka Euroopa Liidu juurde kuuluv sama valdkonnaga tegelev asutus. Tervitatav on ka järgmisel aastal Soome loodav hübriidohtude vastane keskus.

Suutmatus nendele ohtudele vastu seista võib viia olukorrani, kus vastaspool saavutab oma eesmärgid ilma sõjaliste vahenditeta. Eriti puudutab see Lääne-Euroopa riike, kus ajalooline kogemus Venemaa propaganda toimimise osas sellisel määral puudub, nagu see on olemas Ida-Euroopas.

Oluline on aga ennekõike just kahe organisatsiooni koostöö, mitte teineteise dubleerimine. Efektiivse ja tulemusliku koostöö saavutamise aluseks on kindlasti poliitiline tahe, ennekõike aga ühtne arusaam, et hübriidsõda on osa reaalsest sõjast ning hübriidohud on võrreldavad sõjalise ohuga. Hübriidsõda ei ole üksnes kübersõda, vaid hõlmab palju laiemat spektrit, mistõttu on NATO ja Euroopa Liidu koostöö siinkohal väga oluline. Probleem seisneb täna aga selles, et paljud kõrgetel positsioonidel olevad ametnikud nii NATOs kui ka Euroopa Liidus ei ole päris täpselt selgeks teinud, millega on hübriidohtude näol tegemist, mis võib osutuda ohtlikuks, eriti kui vastaseks on Venemaa, kes on hübriidtaktikatest teadlik ning kasutab neid oskuslikult.4

Ehkki konventsionaalse sõja oht NATO liikmesriikidele ei ole kõrge, on palju tõenäolisemad rünnakud kübervaldkonnas, agressiivsed informatsioonikampaaniad, sekkumised valimistesse või muud katsed ühiskondi sisemiselt destabiliseerida. Suutmatus nendele ohtudele vastu seista võib viia olukorrani, kus vastaspool saavutab oma eesmärgid ilma sõjaliste vahenditeta. Eriti puudutab see Lääne-Euroopa riike, kus ajalooline kogemus Venemaa propaganda toimimise osas sellisel määral puudub, nagu see on olemas Ida-Euroopas.

Seetõttu on NATO ja Euroopa Liidu koostöö olulisem kui varem. Euroopa Liit kui ennekõike poliitiline tsiviilorganisatsioon saab just erinevate hübriidohtude kontekstis julgeoleku tagamisse panustada. Et NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigid on valdavas osas kattuvad, siis on ressursid piiratud ning ennekõike oluline konstruktiivne teineteist täiendav koostöö. Nii ühtne ja tugev NATO kui ka Euroopa Liit on mõlemad olulised faktorid stabiilsuse ja julgeoleku tagamisel Euroopas.

Viited
  1. North Atlantic Treaty Organization, Wales Summit, September 2014.
  2. Hybrid Warfare: NATO’s New Strategic Challenge? 7. april 2015, NATO Parliamentary Assembly, Defence and Security Committee, General Report.
  3. Understanding and Countering Hybrid Warfare: Next Steps for the North Atlantic Treaty Organization, Katie Abbott, University of Ottawa, 23.03.2016.
  4. NATO-EU: Cybrid Jawfare?, Julian Lindley-Frenc, 18.11.2016: http://lindleyfrench.blogspot.com.ee/2016/11/nato-eu-cybrid-jawfare.html

Seotud artiklid