Jäta menüü vahele
Nr 47 • August 2007

Mõtteid Läti ja Eesti riigikaitsest

Kas Eesti võiks riigikaitse ümberkorraldamisel juhinduda Läti eeskujust?

Toomas Väli

kaitseväelane

NATO esimene laienemisring mõjus alliansile kainestavalt. Ilmnes, et uutes liikmesriikides ei olnud riigikaitset puudutavad ümberkorraldused läbi viidud piisavas mahus ja kvaliteediga. Seetõttu alustati teise laienemisringi kandidaatriikidega läbirääkimisi, mille praktilise tulemusena sai iga liikmeks pürgija osana kandidaatriigi üldisest NATO liitumiskavast (Membership Action Plan – MAP) oma rahvusliku aastaplaani (Annual National Plan – ANP).

Sisuliselt NATO spetsialistid kandidaatriikide riigikaitse olukorda, olemasolevaid kavatsusi ja nende elluviimiseks eraldatavaid ressursse. Seejärel tegi NATO konkreetsed ettepanekud kandidaatriikide riigikaitsekorralduse moderniseerimiseks. On loomulik, et neis ettepanekutes kajastus jõuliselt NATO enda sisemine areng. NATO huvid on üha vähem seotud kitsalt liikmesriikide kaitsega võimaliku sõjalise kallaletungi tõrjumiseks. NATO peasekretär lord George Robertson leidis 2003. aasta sügisel, et enamik Euroopa sõjavägedest on mõeldud territoriaalkaitseks, kuigi vaenlast, kelle sissetungi tõrjuda, pole enam olemas. “Me vajame tõelisi, kasutatavaid sõdureid, mitte paberil armeesid.”

NATO mõju kaitseplaneerimisele

Lord Robertsoni arvamus kajastus loomulikult ka Eesti ja Läti ANP-läbirääkimistel. Eesti ja Läti riigikaitse korraldus põhines kuni 2003. aasta suveni suhteliselt sarnastel põhimõtetel. Totaalkaitse, ajateenistus ja adekvaatse reservarmee ülesehitamine olid iseloomulikud märksõnad. Kuid kahe naabri areng on NATOga liitumise lõpusirgel vähemalt armee komplekteerimise osas totaalselt erinenud. 2003. aastal võttis Läti valitsus selgelt suuna ajateenistuse kaotamisele. Eestis räägiti samal ajal ettevaatlikult pigem ajateenistuse vähendamisest ja elukutseliste osa suurendamisest.

Erinevalt Eestist toimus põhimõtteline pööre Lätis üllatavalt kiirelt, lõunanaabrite juures ei tekkinud siseriiklikku avalikku diskussiooni või arutelu. Pigem veenis valitsusaparaat omapoolses heade ideede kaitsmisele suunatud suhtekorralduse kampaania käigus Läti avalikkust selle otsuse õigsuses. Avalikkus ei arutlenud selle üle, kas kaotada ajateenistus või mitte, vaid kaalutleti, kas seda teha kohe ja kiirelt või loobuda ajateenistusest pikaajalisema protsessi käigus.

Ajateenistusest loobumine võimaldavat vabanenud ressursse kasutada Läti armee sõjalise võimekuse arendamiseks.

Mõlemas riigis anti jõuline kaitsereformide stardipauk sisuliselt samaaegselt – suvel 2003. Lõunanaabriteni jõudis 8. juulil 2003. aastal infoagentuur LETA vahendusel uudis, kus Läti kaitseminister esitles vastavasisulist aruannet ja “/…/valitsuse liikmed võtsid idee täisvabatahtlikust armeest vastu suure entusiasmiga (with great enthusiasm)”, andes Läti kaitseministeeriumile käsu 1. novembriks vajalikud dokumendid ette valmistada. Lätis viidi reform seejärel novembriks 2003 plaanipäraselt läbi ning otsustati 2007. aastaks ajateenistusest loobuda.

Eestis algas positiivne heade ideede kampaania pisut hiljem. Ettepanekud ei olnud nii radikaalsed, kuid kommunikatsioon, mille eesmärgiks valitsuse kiire otsus (NATO trend – kaitseministeeriumi kavad – kaitseministri ettepanek – kiire valitsuse otsus), oli üllatavalt sarnane.

2003. aasta 18. augustil informeeriti Eesti avalikkust päev varem toimunud Eesti ministrite NATO komisjoni istungist. Seal: ”/…/ ütles peaminister Juhan Parts põhimõttelise “jah”-sõna kaitseministeeriumi kavale vähendada üle kahe korra ajateenijaid, keda on praegu aastas umbes 3000 [ja] suurendada elukutseliste sõjaväelaste arvu/…/”.1 Eestis avalik reaktsioon oli aga juba eelnevalt laias laastus negatiivne.2 Kuid nagu allpool näeme, elab Juhan Partsi “jah”-sõna vaikselt edasi ja seda on viimastel aastatel teostatud samm-sammult administratiivsel tasandil.

Otsuste taustast

Avalikest allikatest annab lätlaste otsuse taustast ülevaate Läti kaitseministeeriumi vastav aruanne (originaalis “A Report On the Professionalization of Military Service and the Discontinuation of Conscript Service”), mida veel 2003. aasta septembris oli võimalik alla laadida Läti kaitseministeeriumi koduleheküljelt.3 Ei ole üllatav nentida, et selle põhilised pidepunktid meenutavad ajuti üks ühele Eestis 2003.-2004. aastal käivitatud avalikku infovoogu reformide toetuseks.

Esimesena tuuakse Läti raportis välja majanduslik aspekt. Ajateenistusest loobumine võimaldavat vabanenud ressursse kasutada Läti armee sõjalise võimekuse arendamiseks. Eestis nenditi augustis 2003: “Iga kokkuhoitud krooniga paranevad meie sõjaväelaste väljaõpe, varustus ja olmetingimused.”4

Eesti ja Läti riigikaitse korraldus põhines kuni 2003. aasta suveni suhteliselt sarnastel põhimõtetel: totaalkaitse, ajateenistus ja reservarmee ülesehitamine

Teiseks tuuakse aruandes välja NATO trendid, mille kohaselt alliansis on tendents järk-järgult vähendada ajateenijate arvu või ajateenistus lõplikult kaotada. Eestis viidati augustis 2003: “Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist on Euroopas muutunud valdavaks armee isikkooseisu vähendamine ning kutselise armee loomine. Seda teed on minemas Hispaania, Itaalia, Läti, Leedu, Poola, Prantsusmaa, Tšehhi. Sundajateenistuse on ammu lõpetanud Suurbritannia, Belgia, USA, Holland.”5

Kolmandaks ja peamiseks põhjuseks loetakse muutunud julgeolekukeskkonda, mille kohaselt NATO riikide armee peamine roll on võidelda asümmeetriliste ohtudega üksuste abil, mis on professionaalselt ettevalmistatud, lahinguvalmis ning kõige moodsama tehnoloogiaga varustatud.

Augustis 2003 arvati Eestis: “/…/reformi nurgakivi [on] julgeolekuhinnang, mille järgi pole praegu ja lähitulevikus tõenäoline ulatuslik sõjaline konflikt Euroopas, otsest sõjalist ohtu oma julgeolekule ei näe ka Eesti.6/…/tänapäeva maailmas annavad kohmakad territoriaalkaitset viljelevad reservarmeed üha enam teed kõrge valmisolekuastmega, hästirelvastatud ja kiiresti ümberpaigutatavatele üksustele.”7

Sotsiaalsetest aspektidest leiavad äramärkimist arusaamad, mille kohaselt sõjalist teenistust sooritavad tõhusamalt professionaalid, elukutselistest koosnev armee kasutab riigikaitseks ette nähtud rahvuslikke ressursse tõhusamalt jne. Eesti tolleaegne kaitseminister Margus Hanson arvas septembris 2004: “Isiklikult pean elukutseliste sõjaväelaste arvu suurendamist ja kutsealuste arvu vähendamist nii majandusliku kui ka toimeefektiivsuse aspektist paremaks lahenduseks.”8

Antud võrdlust võib veel pikalt jätkata. Läti minek täisvabatahtlikkusele tugineva armee teed on eelkõige poliitilise taseme otsus, mille valitsuskabinet surus suhteliselt üksmeelselt läbi ka Läti parlamendist, tuginedes seejuures nn NATO trendidele. Eestis algas pärast poliitilise taseme kavatsuste avalikkuse ette jõudmist arutelu, mis ei ole sisuliselt vaibunud tänini. Erinevalt Lätist on riigikaitse Eesti elanikkonnale oluline. Valdavalt toetatakse elukutseliste osa suurendamise ideed, säilitades selle kõrval ajateenistuse mahus, mis võimaldab üles ehitada nn esmase iseseisva kaitsevõime ning tagab kaitseväe värbamisvälja. Täielikku/osalist üleminekut pooldab ainukese erakonnana Reformierakond (pigem isegi erakonna äärmusliberaalne huvigrupp), ülejäänud erakonnad on pigem selle vastu või kaitsevad senist süsteemi.

Erinevuste anatoomia

Miks siis täheldame kahe väga lähedase naaberriigi puhul niivõrd erinevat suhtumist? Siin mängib oma rolli mitmete tegurite koosmõju.

Esiteks kaheldamatult elanikkonna suhtumine temaatikasse. Lätis pooldas arvamusküsitluste kohaselt 2000. aastal ca 66% ja 2003.-2004. aastal ca 50% elanikkonnast täisvabatahtlikku armeed.9 Vahelepõikena, võrreldes Eesti sellekohaste arvamusküsitlustega tuleb nentida, et Läti küsitlused on seotud konkreetselt NATOga. Lätlastele ei paku huvi kodanike kaitsetahe, mittelätlaste meeleolud, armee reiting ühiskonnas jne.

Eestis pooldas 2003. aastal arvamusküsitluste põhjal täisvabatahtlikule armeele üleminekut 37% küsitletutest ning 58% pooldas üldise sõjaväekohustuse säilitamist. On huvitav märkida, et mingitel põhjustel on ühiskondliku arutelu käigus aga Eestis toimunud eelistustes selge muudatus. 2006. aasta sügisel pooldas Eestis 77% elanikest üldise sõjaväekohustuse säilitamist ja 19% täisvabatahtlikkusel põhinevat armeed.

Teise tegurina on Läti puhul viidatud ajateenistussüsteemi ebarahuldavale arengule. Nii ei suutnud lätlased välja arendada tasemel olmetingimusi ning ajateenistuse läbis ainult 12% kutsealuste aastakäigust (ca 1600 meest).10

Lätlased ei suutnud ajateenijate tarbeks välja arendada tasemel olmetingimusi ning ajateenistuse läbis ainult 12% kutsealuste aastakäigust (ca 1600 meest).

Kui lugeda Läti kaitseministeeriumi raportit ridade vahelt, siis viidatakse ühena vähestest ajateenistuse positiivsetest külgedest integratsioonile. Läti sotsiaalse integratsiooni minister kasutab juulis 2004 oma kõnes Läti armee olukorra iseloomustamiseks lauset: “/…/ suur hulk ajateenijaid on vähemusrahvuste esindajad /…/ kes ei räägi sõnagi läti keelt“ (“/…/large number of minority army recruits/…/ speaking virtually no Latvian/…/”).11 Nii võib kindel olla selles, et 1600 kutsealusest oli venekeelse vähemuse osa üsnagi suur.

Kolmanda tegurina on selge, et oma osa mängib ka väljakujunenud sõjalise mõtlemise raamistik. On viidatud sellele, et Eesti ohvitserkond on suhteliselt ühtlaselt koolitatud territoriaalkaitse idee kantsis – neutraalses Soomes.12 Läti ohvitserid pole aga Soome õppima sattunud ning on saanud koolituse USA, Prantsuse, Saksa, Briti ja Rootsi sõjakoolides, mistõttu ohvitserkonnas pole tekkinud kunagi ühtset visiooni, millises suunas Läti kaitsevägi peaks arenema.13 Lätis puudub samuti Eestile omane reservohvitseride väljaõpe, millega ühiskonna arvamusliidrid seoti riigikaitsega. Järelikult võib väita, et Läti ühiskonnal puudus teadmine selle kohta, mis see on, millest tahetakse loobuda.

Värbamine Lätis

Nagu Läti aruandes on nenditud, on värbamise küsimus täisvabatahtlikule armeele üleminekul kesksel kohal. Raport sõnastab suhteliselt optimistliku eesmärgi: professionaalsete sõdurite hulk kasvab 200 inimese võrra aastas, küündides lõpuks 8000 meheni. Avalikele allikatele tuginedes on raske hinnata, kuivõrd edukaks on see idee tegelikult osutunud. Nimelt on raske statistilises materjalis leida viidet, millistest numbritest alustati ja kuidas eristada mundrikandjaid tsiviilteenistujatest.

Näiteks on 2005. aastal Läti kaitseväe suuruseks NATO rahvusvahelise staabi andmetel ca 4590 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit,14 2005. aasta 5. juunil kinnitatud Läti armee keskpika arengukava järgi aga 5339 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit (koos tsiviilpersonaliga 6971).15 Kui nüüd lähtuda sellest, et esimene arv on õige, siis tuleneks nendest andmetest personali puudujääk ca 750 inimest ehk motoriseeritud pataljoni ekvivalent.

Läti minek täisvabatahtlikkusele tugineva armee teed on eelkõige poliitilise taseme otsus, mille valitsuskabinet surus suhteliselt üksmeelselt läbi ka Läti parlamendis.

Igatahes seisuga 01.07.2007 annab Läti kaitseministeeriumi võrgulehekülg personali suuruseks 4894 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit. Järelikult kajastab Läti armee arengukava 2005. aastaks seatud eesmärki, mida ilmselt ei saavutatud. Kui võrrelda 2007. aasta juuli andmeid Läti armee arengukavaga, on personali juurdekasv selgelt negatiivne. 2008. aastaks oli arengukava eesmärgiks 5800 inimest. Juhul kui ei toimu kardinaalset muudatust, võime eeldada, et järgmise aasta lõpuks on Läti kaitseväel ca 900 inimese suurune puudujääk.

Seetõttu ei olegi kaks Läti jalaväebrigaadi struktuuri kuuluvat pataljoni täielikult komplekteeritud. Ligi 700st ettenähtud mehest on 1. pataljonis 460 ja 2. pataljonis 370 meest. Läti ohvitseride sõnul võib personalipuudus lähiajal süveneda, sest pole enam ajateenijaid, kelle hulgast sai kergemini värvata elukutselisi sõdureid. Probleemiks on ka kaadrivoolavus. 2006. aastal värvati 600 sõdurit, aga 300 lahkus.16

Värbamine Eestis

Kuid ka Eesti olukord ei ole roosiline. Scoutspataljoni tuli 2005. aastal teenistusse 346 ja reservi arvati 317 kaadrikaitseväelast.17 Tundub, et kaadrivoolavusega ei arvestanud planeerijad ei Eestis ega Lätis. Eestis alandati isikkoosseisu värbamise hoogustamiseks esmalt elukutseliseks sõduriks pürgijate hariduse kriteeriume.18 Sellest hoolimata oli detsembriks 2006 Eesti ainus täisvabatahtlikest koosnev üksus Scoutspataljon komplekteeritud ainult 60% ulatuses. Seetõttu tehti ettepanek muuta seadusi nii, et vähemalt 6 kuud teenistuses olnud ajateenijaid oleks võimalik Scoutspataljoni ridadesse arvata.19

Miks on värbamine Eestis pidurdunud? Siin on oma põhjused. Võib-olla pole raskete missioonide osakaalu suurenemise (Afganistan) ja kergemate järkjärgulise kadumise (Bosnia lõppeb 2007 aasta augustis) tõttu elukutseliseks sõduriks pürgijaid piisavalt?

Suurimaks põhjuseks peavad avalikud allikad ajateenijate hulga ja kvaliteedi pidevat vähenemist viimasel neljal aastal. Kaitsejõude peastaap (KJPS) peab normaalseks värbamistulemuseks ca 10% ajateenijaid aastas,20 mis ühtib üldjoontes Läti kaitseministeeriumi aruandega, kus ajateenijaid astus tegevteenistusse 5–7%.

Erinevalt Lätist on riigikaitse Eesti elanikkonnale oluline.

KJPS operatiivosakonna hinnangul on eri põhjustel aastatel 2003–2005 jäänud teenistusse kutsumata ca 1189 inimest21, mis sisuliselt tähendab ca 100 kaadrikaitseväelase kaotamist. Ilmselt on sama tendents jätkunud ka 2006. ja 2007. aastal.

Vahelepõikena, NATO trendides näeb Taani kaitseminister 2005. aasta aprillis oma kõnes NATO peasekretäri aastakonverentsil seost operatsioonide ja ajateenistuse vahel: “Keeping conscription will thereby strengthen the possibility of the Armed Forces to recruit soldiers for international operations.”22 (“Ajateenistuse säilitamine avardab seega kaitsejõudude võimalusi värvata sõdureid välisoperatsioonidele.”). Eesti peaminister oli novembris 2005 seisukohal, et ajateenistus on hääbuv süsteem ja elukutseline sõjavägi tulevikuarmee.23

Loodetavasti ei vähene tulevikus Eestis kutsealuste arv marginaalseks. Sest kui teostuks 2003. aastal välja käidud idee 1000 ajateenijat aastas24, siis tõuseks nelja-viie aasta pärast täisvabatahtliku armee loomine kaheldamatult taas tugevasti esile. Seda eriti retoorikaga: kõik, mis ei ole ümberpaigutatav (s.t elukutseline), on kasutu. “Üks hommik Iraagis, teine hommik Pakistanis ning kaks nädalat hiljem suurel õppusel mõnes muus riigis. Sinnapoole peab ka Eesti kaitsevägi liikuma, sest sellest suunast tuleb ka nõudlus,” sõnab endine Eesti kaitseministri nõunik juulis 2007.25

Kindlaks faktoriks, mis seda arengutendentsi (s.t ajateenistuse vähendamist ja elukutselise osa suurendamist) näib pärssivat, on üllatuslikult nii Läti kui Eesti puhul majandusliku tõusu faktor. Nii Läti kui Eesti tööjõuturul leiab noor ja füüsiliselt terve inimene kiirelt omale kaugelt tasuvama töökoha, kui seda on mõlemas riigis lihtsõdurile makstav 7500–8500 krooni. Seega ei ole võimalik tööjõuturul tsiviilsektoriga konkureerides leida piisavalt motiveeritud sõdureid.26

Võimalikud lahendused

Kuidas komplekteerida kaitsejõudude operatiivstruktuuri üksused? Eesti kontekstis saab probleemi tulevikus lahendada vähemalt ajateenistuse suurendamise teel. Antud meetod tagab laialdasema värbamisvälja, kuid selle elluviimiseks on vaja teatud eeldusi.

Kui kaitsepoliitiline ambitsioon on hoida 2010. aastast pidevalt välismissioonidel 350 kaitseväelast, siis 10% värbamistulemuse korral tähendab see 3500 ajateenijat aastas. See kompenseerib kaadrikoosseisu voolavuse ja võimaldab komplekteerida välisoperatsioonide üksused. Ultraliberaalide idee – maksame – ei toimi, sest lihtsalt rahaga ei saa riik meelitada. Kaitsevägi teenistuskohana ei ole ainus riigistruktuur. Politsei, piirivalve, toll jne nõuavad oma ja palkade erinevus riiklikus sektoris ei saa mitu korda erineda. Olukorda iseloomustab Postimehe artikli pealkiri 2005. aasta detsembrist “Eesti jõuasutused otsivad töötajaid tikutulega”.27 Eestis enne riigikogu valimisi väga palju positiivset avalikku tähelepanu pälvinud 2007. aasta alguse kaitseväelaste 15–20% palgatõus ei kompenseerinud sisuliselt elukalliduse tõusu. Seetõttu räägitakse Eestis juba kaitseväe iga-aastasest 20% palgatõusust.28

Läti ohvitseride sõnul võib personalipuudus lähiajal süveneda, sest pole enam ajateenijaid, kelle hulgast sai kergemini värvata elukutselisi sõdureid.

Ajateenijate arvu tõstmise eelduseks on kaks tegurit: esiteks piisav kaadrikoosseis, kes koolitab üksusi; teiseks infrastruktuur, kus koolitatakse ja majutatakse üksused.

Mõlema eelduse täitmine kujunenud olukorras on väga raske ülesanne. 1990ndate algusest käinud tants ja trall Kõrvemaa keskpolügooni ümber tundub lähiaastatel raugevat.29 Nii on seal juba läbi viidud 155 mm suurtükkidega laskeharjutusi.30 Ajateenijate olmetingimuste lahendamine aga ei ole sujunud oodatud tempos. Kuperjanovi väljaõppekeskuse kasarmute valmimist Võrus on oodatud aastaid.31 Omaette probleemi moodustab kaadrikoosseisu järelkasv. Tung kõrgemasse sõjakooli puudub, hoolimata stipendiumist ja väärikast ametist.32 Ilmselt on õige väide: “Vaidlused kaitseväe eesmärkide ja vajalikkuse üle on mõjutanud nii ajateenistusse astumist kui ka hilisemat elukutseliseks kaitseväelaseks saamist”.33

Ühe argumendina ajateenistuse vähendamiseks Eestis on välja toodud ka kutsealuste aastakäikude vähenemist (noori mehi ei ole, seega ei ole kedagi kutsuda – ohuhinnang on soodne – vähendame), mis nii-öelda tingib plaanide korrigeerimist vähendamise suunas. Vastuargument on siinkohal lihtne. Eeskujuks näiteks eeskujulik NATO riik Norra, kus naistel on 1984. aastast võimalik vabatahtlikult ajateenistus läbida. Norra kaitseminister Anne-Grete Ström-Erichsen on aga seisukohal, et ka Norra naistel peab olema meestega sarnaselt ajateenistuskohustus.34

Kuidas parandada värbamist Lätis? Siinkohal ei suuda ma välja pakkuda lahendust. Probleemid on sügavamad, kui seda värbamise tõhustamine puhkpilliorkestrite, väeosa lahtiste uste päevade, eraldi värbamist läbi viivate ametkondade loomine lahendaks. Võime eeldada, et Lätis viiakse läbi administratiivne ümberkorraldus: võidakse näiteks vähendada koosseisutabeleid põhjendusega, et seatud eesmärke ei suudeta olemasolevas olukorras täita?

Osalemine välisoperatsioonidel

Huvitav on võrrelda ühte kindlat kriteeriumi Eesti ja Läti osas. Selleks on osalus välisoperatsioonidel. Loomulikult on raske avalike allikate põhjal esitada sajaprotsendiliselt pädevaid andmeid, sest isikkoosseisu puhul on raske eristada maaväes teenivaid ohvitsere, allohvitsere ja sõdureid rahvuslike kaitsejõudude kontekstis.

Seetõttu on siinkohal kasutatud mõlema riigi iseloomustamiseks kogu kaitseväe isikkoosseisu arvu, sest mõlema riigi staabi mehitatus ja mere- ning õhuvägi ei tohiks kindlasti moodustada üle 20% isikkoosseisust. Samuti ei võeta arvesse ajateenijaid ega eristata NATO missioone (sh valmisolekuüksusi, mis ei ole operatsioonil) ja osalust ÜRO või OSCE juhitud missioonidel või rahvusvahelistes koalitsioonides. Alljärgnevalt käsitletakse mõlema riigi kaadrikaitseväelaste operatsioonides osaluse proportsiooni.

Seisuga 01.11.2006 oli Läti armeel väljaspool riiki välismissioonidel 168 inimest.35 Kui rahuaja koosseisus deklareerivad lätlased olevat 4894 elukutselist, siis 168 meest-naist välisoperatsioonidel on 3,43%. Kahe kuu pärast 04.01.2007 oli Läti armeel välismissioonidel 171 inimest ehk operatsioonide osalusprotsent oli 3,5%. Poole aasta pärast 21.06.2007 oli Läti armeel välismissioonidel 97 meest-naist. See tähendab, et pärast Iraagi missiooni lõppu langes operatsioonide osalusprotsent 1,9%-ni.

Nii Läti kui Eesti tööjõuturul leiab noor ja füüsiliselt terve inimene kiirelt omale kaugelt tasuvama töökoha, kui seda on mõlemas riigis lihtsõdurile makstav 7500–8500 krooni.

Seisuga 27.11.2006 oli Eesti kaitseväel väljaspool riiki operatsioonidel 232 kaitseväelast.36 Eesti rahuaja koosseis oli avalike allikate põhjal 2006. aasta lõpus ca 2700 kaadrikaitseväelast,37 mis annab operatsiooniosaluseks ca 8,5%. Poolteist kuud hiljem, seisuga 02.01.2007, oli Eesti kaitseväel välisoperatsioonidel 212 kaitseväelast. Osalus välisoperatsioonidel oli seega ca 7,8%. Pool aastat hiljem 25.06.2007, oli välismissioonidel ca 8,3% rahuaja kaadrikoosseisust, kokku 226 kaitseväelast.

Kui võtta arvesse, et Läti kaitsereformi üheks alustalaks on idee omada rohkem ümberpaigutatavaid üksusi, siis ei ole Läti seda eesmärki saavutanud, vaatamata ajateenistusest loobumisele. Ajateenistuse säilitanud ja väiksema rahuaegse isikkoosseisuga Eesti seevastu panustab proportsionaalselt poole võrra rohkem kaadrikaitseväelasi välismissioonidel.

Muidugi tundub Eesti välismissioonidel osalemine samas tempos olevat raske. Probleem on lihtne: riigi jõuline välispoliitika ja vabatahtlike värbamine ei ole tasakaalus. Seetõttu on Eestis välismissioonidel hakatud järjest enam rakendama vabatahtlikku reservi.

Esimene oli Bosnias Euroopa Liidu (EL) missioonil teeninud, Kaitseliidu baasil moodustatud valverühm Estguard; järgnes lahingluurerühma Estrifsaatmine Kosovosse NATO rahutagamismissioonile. EL Põhjala lahingugrupi koosseisu kuuluv staabikaitserühm on samuti formeeritud Kaitseliidu baasil.38 Tundub, et Kaitseliidust saab Eesti oludes üha rohkem “peenike punane joon”. Siinkohal on paslik meelde tuletada, et ega NATO eksperdid ANPi protsessi käigus Kaitseliidust eriti vaimustatud olnud. Territoriaalkaitse ei ole endiselt eriti hinnas.

Territoriaalkaitse ei ole eriti soositud.

Mõlema riigi välismissioonid on oma olemuselt samuti pisut erinevad. Eestlased on olnud Iraagis pidevalt Bagdadis ja selle lähiümbruses lahingoperatsioonidel alal, mis on Iraagi sunni araablaste vastupanu raskuspunktiks. Läti üksused opereerisid valdavalt šiiitidega asustatud Iraagi kesk- ja lõunaosas, turvasid konvoid.39 Eestlased osalevad Afganistanis operatsioonialal Helmandi provintsis, kus Talibani mõju on tunduvalt suurem kui lätlaste teenistuskohas Põhja-Afganistanis. Eestlased kasutavad Afganistanis lahingoperatsioonidel soomustransportööre ja soomustatud veoautosid. Nagu ütleb lakooniliselt BBC uudis aprillist 2007: “/…/ eestlastel on paremini soomustatud veokid (better armoured vehicles) kui brittidel, kellega koos nad Helmandi provintsis baseeruvad.”40 Lätlased sõidavad operatsioonidel Hummeri tüüpi maastikuautodega, mida näiteks Ühendriikide merejalavägi tahab kiiresti välja vahetada ligi neli korda paremat kaitset pakkuvate (Mine-Resistant Ambush Protected) MRAP-sõidukite vastu.41

Suurhanked

Maaväe osas on Eesti praegu kaheldamatult mehhaniseerituse osas esirinnas. Soomest 112 miljoni krooni eest ostetud 60 PASI tüüpi soomukit on avardanud tunduvalt Scoutspataljoni võimekust välisoperatsioonidel osalemiseks. Loomulikult mängib siin rolli Soome ja Eesti erisuhe. Lätil ei ole sellist koostööpartnerit. Lätlased mõtlevad uutele Panduri tüüpi ratassoomukitele, kuid kavatsustest kaugemale ei ole jõutud. Nii on probleeme kolme Balti riigi tulevase suure ühisprojekti BALTBAT-2 varustamisega. Esialgselt on kavas BALTBAT-2 Läti kompanii varustada soomustamata maasturitega. Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneotsa sõnul: “See on halb, sest kui üks kompanii kolmest pole soomukitega, siis on seda raske nimetada mehhaniseeritud pataljoniks.”42

Mereväe laevade osas on Läti ja Eesti hanked sarnased. Eesti maksab ligi 800 miljonit krooni Inglise miinijahtijate eest, lätlased maksavad ca 840 miljonit krooni Hollandi miinijahtijate eest.43 Samas on avalikele allikatele tuginedes raske hinnata, kas kolm Sandowni klassi miinijahtijat on parem tehing kui viis Alkmaari klassi miinijahtijat. Palju oleneb varustusest ja garantiidest. Avalikud allikad ei anna andmeid krüptoseadmete, sonarite, väljaõppe ja hoolduse maksumuse kohta.

Kuid kogumiku “Jane’s Fighting Ships 2007-2008” andmetel on Alkmaari klassi laevad ehitatud aastatel 1982-1983. Eestlaste Sandowni klassi laevad aga aastatel 1988-1992. Samuti on lätlaste Alkmaari klassi miinijahtijad endiselt PAP 104 tüüpi allveerobotitega, millest Inglise merevägi otsustas loobuda novembris 2005. Rahvusvahelise sõjandusajakirja Jane’s Defence Weekly andmetel langes uue allveeroboti otsingul valik Seafox C süsteemile44 ehk samale relvasüsteemile, mis ka Eesti uutel miinijahtijatel. Tundub, et Eesti hange on olnud pikas perspektiivis hinna ja kvaliteedi suhtes soodsam.

Norra kaitseminister Anne-Grete Ström-Erichsen on seisukohal, et ka Norra naistel peab olema ajateenistuskohustus.

Sama järelduse võib teha ka õhutõrjehanke osas. Lätlased hankisid RBS-70 tüüpi õhutõrjerakette, mille maksumuseks kujuneb Riia tippkohtumist kajastava Interneti-lehekülje andmetel 500 miljonit krooni.45 Tegemist on 70ndate lõpus välja töötatud relvasüsteemiga, mis juhitakse sihtmärgile laserkiire abil. Eestlased valisid 80ndate lõpus kasutusele võetud Mistrali “lase ja viska peast” (“fire and forget”) tüüpi õhutõrjeraketi. Hanke kogumaksumus oli kokku ca 1 miljard krooni.46 Raske on eelistada laserkiire abil juhitavat raketti relvasüsteemile, mis lukustub automaatselt soojusallikale (reaktiivhävitaja mootor – toim). Lahingtehniliselt oleks parim variant mõlema relvasüsteemi kombinatsioon: kui ühte segatakse, siis toimib teine. Kui ühelt poolt on laserjuhitav rakett lollikindel – seda ei saa elektrooniliste vahenditega segada –, siis teiselt peab laskur suutma hoida vastase lennuvahendit sihikul kuni sihtmärgi tabamiseni. Ja kui ta sihtmärgi kaotab, näiteks varjub helikopter horisondil metsa taha, siis jääb ka sihtmärk tabamata. Eesti laskur võib oma asjad pärast lasu sooritamist kokku pakkida ja uuele positsioonile siirduda.

Järeldusi

Kahe riigi suurim erinevus seisneb selles, et kaitsejõudude komplekteerimisalus ei kattu põhimõtteliselt. Ilmselgelt on lätlaste ajateenistusest loobumise taga Läti valitsuse jõuline NATO poliitika. Läti ühiskond jäeti kõrvale nende sõjalist julgeolekut otseselt puudutava küsimuse arutelust. Eestis teatakse, et kitsalt poliitilisel tasandil langetatud otsus (näiteks osalus Iraagi operatsioonis) võib tugevas kodanikuühiskonnas tekitada elavat vastukaja.

Eestis käis ja on endiselt käimas vilgas ühiskondlik arutelu, kus teemaks kaitsejõudude ümberkorraldamine. Eestis elavaid inimesi ei jäta kaitseväe temaatika ükskõikseks. Eesti on pigem lähtunud külmast pragmaatilisest tasakaalust ajateenistusel põhineva reservarmee ja puhtakujulise palgaarmee vahel raskes sisepoliitilise ja geopoliitilises olukorras. Tsiteerin siinkohal NATO sõjalise komitee esimehe kindral Raymond Henault’ vastust ajakirjaniku küsimusele, kas kaitseväe praegune mudel on jätkusuutlik: “Arvestades siin nähtut, ollakse täpselt õigel teel ja seda ka NATO vaatepunktist. Tasakaalustatud ajateenistus ja elukutseline komponent on mõistlik lähenemine väikese elanike arvuga riigi jaoks.”47

Kui võrrelda Lätis aastas teenistusse astunud ajateenijate arvu Läti rahvaarvuga 2,29 miljonit, ei saanud ajateenistus Läti kodanikke ka ilmselt kuigivõrd puudutada.

1600 ajateenijat aastas, kellest suure osa moodustasid läti keelt mittevaldavad noorukid, tingis olukorra, kus ühiskonna teadlikkus riigikaitsest piirdus ametliku riikliku informatsiooniga. Läti armee ja ühiskonna sidet ei olnud ilmselt võimalik üles ehitada puhtalt riiklikus vormis. Ühiskond vajab ka otsest sotsiaalset sidet armeega. Seda võimaldab väikeriikidele ajateenistus ning seda ei ole võimalik korvata vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonidega.

Väiksema elanikkonnaga Eesti (1,34 miljonit) on suutnud üles ehitada ajateenistussüsteemi, mille tulemusena ligi 40% kutsealuste aastakäigust läbib ajateenistuse. Seega on säilinud kaitseväe ja ühiskonna tihe side ka väljaspool institutsionaalset suhtlust. Sama kehtib ka vabatahtliku riigikaitse kohta. Eesti Kaitseliidu analoog Lätis Zemessardze on sama suure liikmeskonnaga (10 000 liiget Eestis, 11 000 Lätis). Ka see on Läti rahvaarvuga võrreldes vähene hulk inimesi.

Eestiga võrreldes ligikaudu 2000 kaadrikaitseväelase võrra suurema Läti armee osalusprotsent välisoperatsioonidel võiks olla tunduvalt suurem.

Kuid kaheldamatult mõtlemapanev on välismissioonidel osalemise dünaamika. Eestiga võrreldes ligikaudu 2000 kaadrikaitseväelase võrra suurema Läti armee osalusprotsent välisoperatsioonidel võiks olla tunduvalt suurem. Põhjusi on antud artiklis raske välja tuua. Olemasolevate allikate põhjal on raske öelda, kas selle taga on poliitilised otsused, on siin tegemist organisatsioonilise iseärasusega või eelarveprobleemidega. Kaudselt viidatakse siiski eelarveprobleemidele.48 Läti ei ole saavutanud ajateenistuse kaotamisega ressursi kokkuhoidu, millega muretseda modernseid relvasüsteeme ja panustada suuremasse osalusse välismissioonidel. Eesti on seda suutnud, loobumata ajateenistusest.

Tundub, et ekskaitseminister Jürgen Ligi septembris 2005 lausutud sõnadesse “Lätis läks ladusalt ja nad saavad hakkama”49 tuleb suhtuda väga ettevaatlikult. Riigi jõulise välispoliitika elluviimiseks ei ole Eestil võimalik “vabaneda ajateenistuse kinnismõttest”.50 Lätit ei saa seetõttu Eesti riigikaitse korraldamisel eeskujuks seada. NATO trendide kõrval peavad säilima Eesti enda rahvuslikud riigikaitsehuvid.

Artikkel kajastab tema isiklikke vaateid.

Viited
  1. Toomas Sildam, Eesti kärbib ajateenijate hulka üle kahe korra. – Postimees 19.08.2003.
  2. Toomas Sildam, Eesti tõrgub järgimast Läti palgaarmee teed. – Postimees 10.07.2003.
  3. A Report On the Professionalization of Military Service and the Discontinuation of Conscript Service. Läti Vabariigi kaitseministeeriumi kodulehekülg http://www.mod.gov.lv 19.09.2003.
  4. Sven Mikser ja Margus Hanson, Meie eesmärk on Eesti julgeolek. – Eesti Päevaleht 25.08.2003.
  5. Eesti peab hakkama looma elukutselist armeed. – Äripäev 04.08.2003.
  6. Toomas Sildam, Eesti kärbib ajateenijate hulka üle kahe korra. – Postimees 19.08.2003.
  7. Sven Mikser, Tänapäevase kaitseväe suunas. – Postimees 02.09.2003.
  8. Margus Hanson, Tulevik sunnib meid pilvedelt maa peale. – Eesti Päevaleht 28.09.2004.
  9. Arvamusküsitlused Läti kaitseministeeriumi koduleheküljelt http:// http://www.mod.gov.lv 19.07.2007 ; Eesti kaitseministeeriumi koduleheküljelt http://www.mod.gov.ee 19.07.2007.
  10. Agu Karelsohn, Läti loob palgasõduritest maaväe. – Sõdur 2006, 1(45).
  11. Nils Muiznieks, Latvia’s Minister for Social Integration. Minority Education in Latvia: From Segregation to Integration, 24 July, 2004. Läti välisministeeriumi kodulehekülg http://www.mfa.gov.lv 27.07.2007.
  12. Erik Männik, Development of Estonian Defence: Finnish Assistance. – Baltic Defence Review, vol 7 2002.
  13. Peeter Kuimet, Ajateenistuse olematu populaarsus tõi Lätile kutselise sõjaväe. – Postimees 14.02.2007
  14. Policy Changes/New Policy Affecting Woman in Uniform. LatviaNational Report 2005. Tekst NATO rahvusvahelise staabi koduleheküljel http://www.nato.int/ims/home.htm 17.07.2007.
  15. National Armed Forces Medium-term Development Plan for the period 2005–2008. Arenguplaan kättesaadav Läti kaitseministeeriumi koduleheküljelt http://www.mod.gov.lv 10.07.2007.
  16. Peeter Kuimet, Lätit ähvardab palgaliste sõdurite puudus. – Postimees 14.02.2007.
  17. Maakaitse ja operatiivstruktuur. – Sõdur 2006, 3(47).
  18. Kaitseväes saab nüüd teenida ka ilma keskhariduseta. – Postimees 16.11.2005.
  19. Peeter Kuimet, Kaitsevägi panustab ajateenijate värbamisele. – Postimees 04.12.2006.
  20. Kutsealuste kvaliteet. – Sõdur 2006, 4(48).
  21. Kutsealuste kvaliteet. – Sõdur 2006, 4(48).
  22. Søren Gade. Denmark`s Minister of Defence. Transforming NATO – A Political and Military Challenge. The Danish Response to the Transformation Challenge. Brussels, 14 April 2005. Kõne NATO koduleheküljelt http://www.nato.int 02.08.2007
  23. Toomas Sildam, Priit Rajalo, Eesti rühib sammhaaval palgaarmee suunas. – Postimees 08.11.2006.
  24. Toomas Sildam, Parlament nõustus Hansoni palgaarmee ideega. – Postimees 21.10.2003.
  25. Anna-Liisa Soomann, Endine Briti kaitseatašee Eestis: raiskajad tuleks vangi panna. – Eesti Päevaleht 07.07.2007.
  26. Kuulutus Eesti kaubandusketi Säästumarketi uksel 28.07.2007: tublimatel palk 7800 krooni.
  27. Rasmus Kagge, Eesti jõustruktuurid otsivad töötajaid tikutulega. – Postimees 26.11.2005.
  28. Holger Roonemaa, Laaneots: ajateenistussüsteem tehakse ümber. – Eesti Päevaleht 04.07.2007.
  29. Peeter Kuimet, Polügooni alla jäävaid maid võib tabada sundvõõrandamine. – Postimees 22.11.2006.
  30. Denes Kattago, Suurtükiväegrupp viis läbi lahinglaskmise. – SL Õhtuleht 30.04.2007.
  31. Toomas Sildam, Sõdurid kannatavad räämas kasarmutes. – Postimees 12.04.2006; Holger Roonemaa, Pärnu pataljon avab pooleteiseks aastaks uksed taas ajateenijatele. – Eesti Päevaleht 22.06.2007.
  32. Sõjakool pikendas teist korda dokumentide vastuvõttu. – Postimees 17.07.2007.
  33. Ants Torim, Värbamise valud ja võimalused. – Eesti Päevaleht 21.06.2007.
  34. Tommi Hannula, Norjan naiset asevellvollisiksi? – Ruotuväki 15.07.2007.
  35. Andmed tuginevad Läti kaitseminiseeriumi koduleheküljele http:// http://www.mod.gov.lv 16.07.2007 ja Riia tippkohtumise koduleheküljele http://www.rigasummit.lv 16.07.2007.
  36. Andmed tuginevad Kaitseväe koduleheküljele http://www.mil.ee 02.07.2007.
  37. Toomas Sildam, Sõdurid kannatavad räämas kasarmutes. – Postimees,12.04.2006; Eesti personali juurdekasv 2006.aasta jooksul on paarikümne ohvitseri võrra negatiivne vt Peeter Kuimet. Kaitsevägi panustab ajateenijate värbamisse. – Postimees 04.12.2007.
  38. Peeter Kuimet, Kaitseliit võib üksuse Aafrikasse lähetada. – Postimees 20.02.2007.
  39. Agu Karelsohn, Läti loob palgasõduritest maaväe. – Sõdur 2006, 1(45).
  40. Paul Reynolds, Those who fight and those who do not. BBC News, 10.04.2007. Artikkel BBC koduleheküljel http://news.bbc.co.uk 30.07.2007.
  41. Alon Ben-David, USMC places more orders for MRAP vehicles. – Jane’s Defence Weekly, 07.03.2007. http://www4.janes.com 30.07.2007.
  42. Peeter Kuimet, Lätlased kimpus BALTBATi varustamisega. – Postimees 16.04.2007.
  43. Agu Karelsohn, Läti loob palgasõduritest maaväe. – Sõdur 2006, 1(45).
  44. Richard Scott, UK picks Seafox for mine disposal. – Jane’s Defence Weekly 16.03.2005. http://www4.janes.com 30.07.2007.
  45. Defence Budget, Informatsioon Riia tippkohtumise võrguleheküljelt http://www.rigasummit.lv 19.07.2007.
  46. Marina Loštšina, Eesti suurim relvahange toob Tapale raketid. – Postimees 10.03.2007.
  47. Raimo Poom, NATO kõrgeim sõjaväelane: olge abi vastuvõtuks valmis. Eesti Päevaleht 18.07.2007.
  48. Läti kaitseminister: kaitsevägi vajab rohkem raha. – Postimees 14.07.2007.
  49. Reporteritund. Vikerraadio, 05.09.2006.
  50. Hannes Krause, Jürgen Ligi: erakonnad vabanegu ajateenistuse kinnismõttest. – Eesti Päevaleht 17.01.2006.

Seotud artiklid