Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Millist mõju avaldab Saksamaa uus valitsus Berliini välispoliitikale?

Reuters/Scanpix
Reuters/Scanpix
Angela Merkel tegemas kohalike valimiste kampaaniat oktoobri keskel Alam-Saksimaal.

Angela Merkel jätkab kantslerina, kuid tema võimalused välispoliitika ajamiseks on muutunud.

Angela Merkel jääb küllap edasi Saksamaa kantsleriks. Kuid ta ei saavutanud valimistel sellist ülekaalukat võitu, nagu oli soovinud. Samuti ei saa ta valitseda selliste koalitsioonipartneritega, keda ihaldaks. Mõlemad tegurid avaldavad Saksamaa välispoliitikale suurt mõju.

Septembrikuistel valimistel langes Merkeli paremtsentristliku CDU/CSU alliansi osaks väikseim häälte osakaal pärast 1949. aastat, mis ühtlasi näitas kantsleri poliitilise positsiooni nõrgenemist. Samuti tähendas see, et tema ainuke võimalus edasi võimul püsida on kokku panna neljast väga erinevast erakonnast koosnev koalitsioon, milles kõigil osapooltel on isegi kõige olulisemates välispoliitilistes küsimustes vastukäivad seisukohad.

Merkeli paremtsentristlik kristlik-demokraatlik CDU ja selle Baieri liitlane, konservatiivne CSU, peavad leidma ühise keele liberaalse FDP ja rohelistega. Nõndanimetatud Jamaica koalitsioon – erakondade värvid nimelt vastavad Jamaica lipu värvidele – ei ole siiski nii muretu ja lahe, nagu võiks troopilise nime järgi oletada. Juba sellise koalitsiooni kokkupanek on õige keeruline. Veel keerulisem saab aga olema eri suunda kiskuvate partnerite edasine kooshoidmine.

See erineb äärmiselt palju mugavast tsentristlikust CDU ja vasaktsentristliku SPD koalitsioonist, mis valitses Saksamaad eelmised neli aastat. Mõlemad erakonnad olid viimasel kümnendil kaldunud aina enam konsensusemeelsesse keskmesse, mis muutis kokkuleppimise suhteliselt kergeks. Seevastu järgmisel neljal aastal võib Saksamaal oodata palju vaidlushimulisemat ja võitlevamat poliitikat: pead tõstvate populistide surve alla sattunud SPD ja CDU lihtliikmed nõuavad juhtkonnalt parem-vasakskaalal märksa selgemalt defineeritud poliitilist identiteeti.

Uus neljaliikmeline koalitsioon, mis tõenäoliselt hakkab Saksamaad valitsema, koosneb erakondadest, kes ihkavad kangesti tõestada enda valijatele oma väärtust – olgu siis kehvavõitu valimistulemuse tõttu (CSU) või enda koha (taas)leidmise nimel üleriiklikul tasandil (FDP). See tähendab, et võimalused kompromissideks või ambitsioonikamaks välispoliitika reformiks on õige piiratud.

Esimest suurt välispoliitilist probleemi kujutab Euroopa ja eriti eurotsoon. Enne valimisi loodeti eriti Pariisis, et Merkel pühendab tõenäoliselt oma viimased neli aastat kantsleriametis eurotsooni võimsale reformile. Merkeli tavapärast ettevaatlikku ootamistaktikat silmas pidades oli see lootus küllap algusest peale liiga optimistlik. Nähtavasti ei ole märkimisväärse suurusega eurotsooni eelarvet Merkelil isegi meeles mõlkunud. Kuid tuntava lüüasaamise tõttu valimistel on vähegi kuraasikam reform päris ebausutav. Merkel püsib endiselt võimul, aga mitte enam nii kindlalt, et söakalt riskida. Pealegi tõotab raskesti ohjatav koalitsioon niigi tema tähelepanu mujale tõmmata.

Valimiskampaania ajal oli SPD ainuke erakond, mis toestas innukalt Emmanuel Macroni püüdlust kindlustada eurotsooni nõrgematele liikmetele rohkem Saksamaa toetust. Uus koalitsioon koosneb aga neljast liikmest, kes suhtuvad eurotsooni riskide jagamise ideesse palju vähema innuga.

FDP seisab ülekannete vastu, pidades neid kunstlikuks abiks raskustes majandusele, mis tegelikult vajab hoopis reforme. FDP juhid on isegi välja öelnud mõtte, et Kreeka saab oma majanduse korda ainult juhul, kui lahkub kohe eurotsoonist.

Baieri CSU samal ajal põeb rängalt katastroofilist valimiskaotust eelkõige parempopulistlikule Saksamaa Alternatiivile (AfD), mis suutis esimest korda jõuda üleriiklikku parlamenti, kus sai 94 kohta. Et Baieris seisavad valimised ees juba järgmisel aastal, tahab CSU mõistetavalt meelitada tagasi need konservatiivsed valijad, kes seekord läksid üle euroskeptilise AfD leeri. Seepärast võib oodata, et CSU suhtub eurotsooni reformi palju kriitilisemalt, et mitte kaotada AfDle veel rohkem valijaid.

Ent kindlasti soovib Berliini uus valitsus luua head suhted Macroniga. Kui jätta välja AfD, on kõik Saksamaa erakonnad ideoloogiliselt Euroopa-meelsed. Berliinis adutakse selgelt, et raskustes eurotsoon nõrgestab Saksamaa majandust ja tugevdab euroskeptilisi populiste. Seetõttu üritavad Merkel ja Macron leida ühist keelt vähem pingeid tekitavates valdkondades, näiteks julgeoleku- ja kaitseküsimused,

Brexitisse puutuvalt lootsid mõned Briti poliitikud ja kommentaarid, et tugev Merkel aitab Suurbritannial saavutada korraliku kaubanduslepingu. See tugines Brexiti-pooldajate teooriale, et CDU ja FDP valitsust tüürivad tegelikult Saksamaa äriringkonnad, mistõttu Saksamaa valitsus omakorda asub survestama Brüsselis peetavaid Brexiti läbirääkimisi. See oli loomulikult algusest peale illusioon: Saksamaa ärimaailm peab ühisturu terviklikkust ja jätkuvat püsimist palju tähtsamaks kui lühiajalist kasu kauplemisel Ühendkuningriigiga ning on alati toetanud Brüsselis Berliini seisukohti. Ent Merkeli nõrgenemine ja senisest palju raskemini hallatav koalitsioon purustavad niikuinii Westminsteri eksilootused.

Saksamaa teine suur välispoliitiline probleem on ränne. Valimistel kaotas Merkeli CDU umbkaudu miljon häält rändevastasele AfDle, kusjuures kantslerit süüdistati isiklikult „avatud uste” poliitikas. Tegelikult oli ränne tipus 2015.-2016. aastal, pärast mida on Merkeli valitsus tasakesi „lahtist ust” aina koomale surunud. Põgenike arv on oluliselt langenud eelkõige seepärast, et Balkani marsruut on suletud. Kaasa on aidanud ka väga vastakaid reaktsioone tekitanud ELi-Türgi kokkulepe.

Järgmisel ametiajal peab Merkeli koalitsioon toime tulema näiliselt võimatute seisukohtade ühendamisega: roheliste ja CDU mõõdukamate liikmete rahuldamiseks tuleb püsida Saksamaa humanitaarse põgenike abistamise ja vastuvõtmise juures, samal ajal tuleb aga vastu tulla ka konservatiivide nõudmisele piirata varjupaigataotlejate arvu. Ehk saab seda vastuolu ületada teatavaid tundlikke sõnu, näiteks Obergrenze ehk „ülempiir”, võimalikult palju vältides. Samuti on juba praegu üritatud rändekategooriaid muuta ning välja töötada uut immigratsiooniseadust, mis kindlustaks migranttöölistele pääsu Saksamaale. Kuid koalitsioonileppe sõlmimine on juba omaette keeruline kunst ja see võib sootuks läbi kukkuda, kui arvud peaksid taas kasvama.

Saksamaa välispoliitika kolmas sammas on Atlandi-ülesed suhted. Selles osas tekitab Berliinile suurimat muret president Donald Trumpi ettearvamatu käitumine. Kantsler Merkel on vankumatu Atlandi-üleste suhete pooldaja, kes teab hästi, kui tähtis on Saksamaale USA. Seetõttu püüab ta kindlasti pragmaatiliselt Trumpi kaasa tõmmata, ehkki tahab samal ajal püsida vabaturu ja reeglitepõhise maailma põhimõtete juures.

Selles küsimuses saab ta tõenäoliselt oma uutelt koalitsioonipartneritelt palju suurema toetuse kui seniselt valitsemiskaaslaselt SPDlt. Saksamaa vasakpoolsed erakonnad on traditsiooniliselt suhtunud Ühendriikidesse kahetiselt ning tänavuse valimiskampaania ajal oli SPD ainuke partei, mis üritas poliitilist tulu lõigata jäigalt suhtumiselt Trumpi. SPD juht Martin Schulz nähtavasti lootis, et suudab korrata parteikaaslasest ekskantsleri Gerhard Schröderi edu, mille too saavutas eitava suhtumisega Iraagi sissetungi. Kuid seda riiakat retoorikat peeti hoopis liiga agressiivseks ja macho’likuks. Saksamaa valijatele läks paremini peale Merkeli rahulik ja kaalutletud käitumine suhtlemisel ka problemaatiliste välisriikide juhtidega. Et SPD enam valitsusse ei kuulu, võib Berliin taotleda tihedamaid sidemeid Washingtoniga.

FDP, mis on alati imetlenud Ameerika dünaamilisust ja liberaalseid turupõhimõtteid, seisab kindlalt tiheda Atlandi-ülese koostöö taga. Rohelisi juhivad praegu majanduslikult pragmaatilistel positsioonidel asuvad mõõdukad, nõndanimetatud Realos. Keskkonnaküsimuste tõttu on nad seisnud TTIP vastu. Ent Trump on sisuliselt kaubanduslepingu sõlmimisest lahti öelnud ning pole kuigi usutav, et rohelised raatsiksid kulutada poliitilist kapitali Merkelile kaigaste kodarasse loopimisel muudes Atlandi-üleseid suhteid puuduvates küsimustes.

NATO osas võivad asjad kujuneda keerulisemaks. Merkel on võtnud südameasjaks saavutada lõpuks NATO seatud sihtmärk ja kulutada kaitsele kaks protsenti SKTst. Kuid see kavatsus on valijate seas väga ebapopulaarne. FDP pooldab suuremat üleeuroopalist kaitsekoostööd ja soovib makse kärpida. Rohelised ei ole aga ainult suuremate kaitsekulutuste vastu, vaid tahavad tõsiselt kärpida ka Saksamaa relvatöösturite tiibu.

Kõige enam kisa ja kära NATO küsimuses hakkab usutavasti siiski tekitama Saksamaa peamine opositsioonipartei. Suhtumine relvastuskuludesse on ikka olnud vasak- ja parempoolsete üks suuremaid poliitilisi erinevusi ning kui SPD üritab pärast aastaid „suurde koalitsiooni” kuulumist positsioneerida end taas vasakpoolse jõuna, siis on võimulolijate kaitsepoliitika ründamine üks lihtsamaid ja võib-olla ka tulusamaid võtteid. Merkel on üritanud seda teemat neutraliseerida, lükates NATO sihtmärgi saavutamise kaugemasse tulevikku ja püsides teadlikult umbmäärasena küsimuses, kuidas see kavatsetakse saavutada. Kui ta peaks aga olema sunnitud astuma konkreetseid samme ja oluliselt suurendama kaitsekulutusi, võib Berliini parlamendis oodata tõelist tulevärki.

Viimane suur välispoliitiline probleem on suhted Venemaaga. Merkel püüab hoida alal dialoogi Vladimir Putiniga, ehkki püsib kindlal seisukohal Krimmi küsimuses ning Ukraina tõttu Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide asjus. Kuid CDU on vähemuses. Kõik praegused parlamendierakonnad, välja arvatud rohelised, on asunud Moskva suhtes lepitust otsivale positsioonile ja pooldavad sanktsioonide leevendamist. Mõned juhid, nende seas FDP liider Christian Lindner, on isegi välja käinud mõtte tunnustada Krimmi liidendamist. Merkeli valitsus jätkab arvatavasti senisel kursil, eriti kui rohelised ja FDP selles küsimuses teineteist tasakaalustavad. Kuid kindlasti hakkavad parlamendis käima väga ägedad arutelud, kui taas jõuab kätte aeg Venemaa-vastaseid sanktsioone pikendada.

Kõige üldisemas plaanis püüab Merkeli järgmine valitsus kahtlemata jätta muljet püsivusest ja stabiilsusest. Majandus on endiselt tugev ja kui läbirääkimised kulgevad edukalt, suudab Jamaica koalitsioon tagada valijatele parima võimaliku tulemuse: paremtsentristide majanduslik usaldusväärsus kombinatsioonis roheliste ühiskondliku edumeelsusega, millega liitub liberaalide digitaalse modernsuse värskendav puhang.

Aga tõenäoliselt jääb see Merkeli viimaseks ametiajaks, nii et paremtsentristid asuvad peagi talle järglast otsima. Lisaks tekitab käremeelne AfD ning vasak- ja parempoolsuse selgem eristumine Saksamaa parlamendis kahtlemata palju suuremaid erimeelsusi ja lõhesid.

Ülejäänud maailma silmis paistab Merkeli juhitav Saksamaa arvatavasti sama stabiilne nagu varem. Ent poliitiliselt on Saksamaa asunud muutuste teele. Paraku ei ole veel kaugeltki selge, millises suunas need muutused kulgevad.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header