Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Miks panustada välispoliitikas küberjulgeolekusse?

Õhtuleht/Scanpix
Õhtuleht/Scanpix
Eesti on panustanud palju küberkaitsele. Pildil hiljutisest küberkaitseõppusest Locked Shields osavõtjad.

Eesti vajab kübervaldkonnas uut kõrgetasemelist eestkõnelejat.

Aprillis-mais tähistas Eesti kümne aasta möödumist 2007. aasta pronksiöö küberrünnetest. Just nimelt tähistas, sest teenustõkestusrünnetest põhjustatud lühiajaline hirm asendus peatselt järjestikuste välispoliitiliste võitudega. Kümne aasta jooksul on Tallinnasse rajatud NATO Küberkaitsekoostöö Keskus, kus tänaseks töötavad kahekümne riigi esindajad, eestlasi on määratud mitmetele prestiižsetele kübervaldkonna ametikohtadele ning sageli just küberjulgeolekust ajendatuna on Eesti kahe- ja mitmepoolsed suhted tugevnenud Jaapanist Kariibi mere saarteni.

Välispoliitiliselt on Eestil riikide küberklubisse kuulumisel vähemalt kaks väga selget motiivi. Esiteks, riigi ja ühiskonna järjest kasvava digitaalsetest lahendustest sõltuvuse tulemusena oleme enam ka küberrünnetele haavatavad. Seega on Eestil selliste rahvusvaheliste käitumismallide, mis meie digitaalset elulaadi kaitsevad, väljatöötamise ja kokkuleppimise vastu kõrgendatud huvi. Teiseks aitab Eesti silmapaistev roll küberküsimustes kujundada riigi head mainet, mis kandub üle teistesse välispoliitika valdkondadesse.

Välisriikide toime pandud küberründed võivad Eesti julgeolekut mitmel moel ohustada. Hädaolukorraseaduses on loetletud kümneid elutähtsaid teenuseid elektri- ja gaasivarustuse toimimisest hädaabi õnnetusteadete menetlemise ja makseteenuste toimimiseni, millest enamik on küberrünnetega häiritavad. Eesti puhul on täiendavaks riskiks suurem sõltuvus infoühiskonna teenustest. Pole raske ette kujutada, kuidas küberründed näiteks X-tee, e-maksuameti, digiretseptuuri või e-kinnistusraamatu vastu võiksid põhjustada ühiskonna toimimises märkimisväärseid tõrkeid. Veel enam, kuna peame Eestis enim tõenäoliseks just Venemaalt lähtuvaid ründeid, võime näiteks ette kujutada stsenaariumi, kus küberruumis valeinfo levitamisega hirmutatakse venekeelset elanikkonda, põhjustades seeläbi siseriiklikku ebastabiilsust ja rahutusi.

Küberrünnete ennetamisel on oluline roll riikidevahelistel kokkulepetel küberruumis nõutava ja lubamatu käitumise osas. Üldistatult jagunevad sellised käitumisnormid kaheks: kohustuslikud ehk rahvusvahelises õiguses kehtestatud reeglid ning soovituslikud ehk need käitumismallid, millest peetakse kinni siis, kui asjaolud seda võimaldavad. Eriti väärtuslikud on säärased ettekirjutused just Eesti-sugusele väikeriigile, millel puuduvad efektiivsed meetmed potentsiaalse vastase küberründeid heidutada ning mis sõltub ses osas pea täielikult liitlasriikide majanduslikest ja sõjalistest võimetest. Seega on Eesti seisukohast oluline, et oleksime käitumisnormide väljatöötamisse kaasatud ning et Eesti huvid kokkulepetes kajastuksid.

Alates 2007. aastast on Eestile läbirääkimistelaua taha alati ka koht jagunud. Eesti maine küberküsimustes on lausa niivõrd hea, et ÜRO riiklike ekspertide gruppi, kuhu viimasel kolmel korral on valitud vastavalt 15, 20 ja 25 riigi esindajad, kuid mille liikmeks pürib oluliselt enam kandidaate, on Eesti alati valituks osutunud. Võib spekuleerida, et pretsedenditu otsuse taga Eestit teistele maadele eelistada – seda enam, et säärastes formaatides on tavaks osalisriike varieerida1 – on ka asjaolu, et Eestit esindab selles grupis Marina Kaljurand. Lääneriikidele on Kaljurand usaldusväärne liitlane, sest ta väljaütlemised peegeldavad jagatud demokraatlikke väärtusi. Niinimetatud vastasleer peab Kaljurannast lugu, sest teda ei nähta pelgalt Ameerika Ühendriikide ega teiste suuriikide suuvoodrina, vaid iseseisva mõtlejana, kes kompromissiotsinguil võib teatud määral ka Lääne nõudmistes järeleandmisi teha.

Olukorras, kus kolm meie peamist kübervaldkonna eestkõnelejat – Kaljurand, Toomas Hendrik Ilves ja Taavi Rõivas – on senistelt ametikohtadelt edasi liikunud, tuleb Eestil paratamatult tegeleda nende mantlipärija otsingutega. Ilma asjatundliku ja veenva müügimeheta ei ole võimalik Eesti positsiooni küberküsimuste lahendamise esirinnas jätkuvalt garanteerida. Et Ilvesele on IT-valdkond südamelähedane, saab Eesti tema väljaütlemistest kaudset poliitilist kasu ja tunnustust ka siis, kui ta Stanfordi Ülikoolist arvamusliidrina sõna võtab. Kaljurand see-eest juhib vastasutatud rahvusvahelist komisjoni, mille eesmärgiks on välja töötada ettepanekud, kuidas küberruumis stabiilsust tagada ning riikidevahelisi konflikte vältida. Tegemist on ilmselt lähiaastate ühe olulisema kübernormide algatusega, mistõttu ka Kaljuranna isiku kaudu on Eesti jätkuv esindatus kübervaldkonnas kindlustatud.

Teisalt tuleb aga arvestada, et ei Ilvese ega Kaljuranna isiklik küberjulgeolekule pühendumus kaota vajadust leida Eesti riigile küberküsimustes uus ametlik kõrgetasemeline esindaja. Meie küberrünnetele haavatavust arvesse võttes peab küberjulgeolek jätkuvalt jääma Eestile strateegiliseks prioriteediks. Et meie huvid, kaasa arvatud riikide käitumisjuhiste väljatöötamises jätkuv osalemine, oleksid rahvusvaheliselt kajastatud, tuleb kas mõnel valitsusliikmetest või riigipeal see vastutus enda kanda võtta. Olgugi et valdkonnavälised inimesed vaatavad IT-teemasid ilmselt võõrastava pilguga, tundes hirmu nende komplekssuse ees, ei tohiks nad end sellest heidutada lasta. Nii nagu Kaljurand ja ka näiteks NATO Küberkaitsekoostöö Keskuse direktor Sven Sakkov suutsid end võrdlemisi lühikese aja jooksul valdkonna põhiteemadega kurssi viia, ei pea ka riigi kübereestkõneleja ilmtingimata pikaajalise erialase taustaga olema. Alternatiivina võib Eesti Austraalia eeskujul kaaluda niinimetatud kübersaadiku määramist. Eelmise aasta lõpus ametisse nimetatud Austraalia kübersaadiku ülesandeks ongi riigi rahvusvaheline esindamine ning välissuhtluses Austraalia valdkonnapõhiste strateegiliste huvide eest seismine.

Lisaks riiklikule eestkõnelejale on Eestil vaja ka edaspidi tagada küberjulgeoleku valdkonna sisuline tundmine ja edasiviimine. Teisisõnu ainuüksi vormist ei piisa; sisu on vähemalt sama oluline. Selles küsimuses saab Eesti suurel määral toetuda Tallinnas asuvale NATO Küberkaitsekoostöö Keskusele. Just selle organisatsiooni eestvedamisel töötati näiteks välja niinimetatud „Tallinna käsiraamat“2, mis aitab riikidel mõista, kuidas rahvusvaheline õigus küberoperatsioone reguleerib. „Tallinna käsiraamat“ kirjeldab võimalusi, kuidas rahvusvaheline õigus riigil end kaitsta võimaldab, kui riik on sattunud küberründe sihtmärgiks. Kui aga riik ise planeerib küberoperatsioone läbi viia, saavad riigi õigusnõunikud raamatu abil hinnata, kas kõnealused operatsioonid on rahvusvahelise õiguse kohaselt lubatud ning millistele tingimustele need vastama peavad. Olgugi et „Tallinna käsiraamat“ töötati välja NATO keskuse, mitte mõne Eesti uurimisasutuse egiidi all, ja et selle 19 autorist vaid üks on eestlane, on pelgalt raamatu pealkirja tõttu Eesti saanud kaudset mainekujunduslikku kasu.

Et ka tulevikus kübervaldkonna arenguid rahvusvahelisel tasandil juhtida, on Eestil vaja välja töötada pikemaajaline visioon ning tegevusplaan. Asjaolu, et infoühiskonnana oleme küberrünnetele haavatavad, ei tähenda automaatselt, et Eesti sõnal läbirääkimiste laua taga kaalu on. NATO keskus jääb endiselt Tallinnas tegutsema, paaril järgneval aastal juhib Kaljurand rahvusvahelise komisjoni tööd ning Ilves jätkab tviitimist, kuid neist esimene pole ainult Eesti „oma asi“, vaid liitlaste kollektiivne ettevõtmine, ning Kaljuranna ja Ilvese tegemised-toimetused ei peegelda riigi visiooni, vaid nende isiklikke huvisid ja ambitsioone. Mida siis soovib Eesti riik edaspidi kübervaldkonnas saavutada ning kuidas saavad küberteemad Eesti riigi laiemaid strateegilisi huvisid edendada? Need on küsimused, millest poliitikud ega ametnikud ei saa mööda vaadata, kui Eesti soovib küberküsimustes pikaajaliselt juhtrolli säilitada.

Kübereliidi hulka ei tasu kuuluda ainuüksi seetõttu, et Eesti hääl on kübervaldkonna reguleerimisel kuuldav olnud. Tegemist on oluliselt suurema mainekujundusliku võimalusega, mille raames Eesti saab end esitleda visiooniga, ettevõtliku ning usaldusväärse riigina, mis suudab arvamusliidri rolli kanda. Positiivsest mainest tulenevad eelised kanduvad üle ka teistesse Eesti jaoks prioriteetsetesse välispoliitika valdkondadesse. Miks mitte püüelda välissuhtluses Ühendkuningriigiga sarnase staatuse poole, kus üldjuhul ei ole tähtsust, milline konkreetne isik riigi nimel sõna võtab – teda kuulatakse tähelepanelikult, sest ta esindab riiki, mille seisukohad on alati läbimõeldud, sisukad, sidusad ning hõlpsasti mõistetavad? Siis ei sõltu Eesti tõsiseltvõetavus mitte enam niivõrd eestkõnelejatest, kes kaljurannalikult või ilveslikult on säravad isiksused, vaid see omistatakse riigi esindajale ainuüksi asjaolu tõttu, et isik istub lauas „Estonia“ kohakaardi taga.

______

1 ÜRO Peaassamblee resolutsioonide kohaselt tuleb riiklike ekspertide grupid moodustada „õiglase geograafilise esindatuse“ põhjal. Vt nt ÜRO Peaassamble 30. detsembri 2015. a resolutsioon nr 70/237, pt 5. Küll aga on ÜRO Julgeolekunõukogu alalistele liikmetele ekspertide grupis liikmesus garanteeritud.

2 Tallinn Manual 2.0 on the International Law Applicable to Cyber Operations, peatoimetaja Michael N. Schmitt, Cambridge’i Ülikooli Kirjastus, 2017 http://www.cambridge.org/ee/academic/subjects/law/humanitarian-law/tallinn-manual-20-international-law-applicable-cyber-operations-2nd-edition#0PATfDM90vmX2IEF.99

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header