Jäta menüü vahele
Nr 135 • November 2014

Maoistlikud kübaratrikid Aasias

Saatana hurmavaim trikk on veenda teid, et teda olemaski pole! (Charles Pierre Baudelaire, „Le Spleen de Paris” 1869)

Ma olen juba kolm viimast aastat arvanud, et naksalism on meie riigi sisejulgeoleku suurimaks väljakutseks. (Manmohan Singh, India peaminister 2004–2014, mais 2010)

Martti Kalda
Martti Kalda

Eesti Humanitaarinstituudi lektor

India sõdurid rünnakupaigas. Foto: AFP /SCANPIX

Vaevalt on enamik Eesti avalikkusest kuulnud „punasest koridorist” või naksaliitidest – Lõuna-Aasia uudised ei ületa Euroopa jaoks uudiskünnist just tihti. Ilmselt teavad nii mõnedki aga Hiinast ja on kuulnud maoismist. Nood, kes suutsid märgata kahe teema vahel seost, võivad artikli käest panna. Kes aga mitte, lugegu edasi, sest järgnevas saab selgeks, mil kombel on seotud Hiinast lähtuv ideoloogia ning nii mõnedki Lõuna-Aasia keerdküsimused.

Alustagem maoismist. Mis sorti ideoloogia see on ja mida taotleb? Sealt edasi saab juba vaadelda konkreetseid juhtumeid, maoismi mõju Aasias ja tolle ideoloogia avaldumisvorme.

Esmalt võtkem arvesse, et õpetus, mis on nime saanud oma peaideoloogi ja Hiina kommunistliku partei liidri Mao Zedongi (1893–1976) järgi, ei tekkinud tühjale kohale. Maoism kujunes välja võitlustes ning ideoloogiat kujundas sajandi jagu taplusi. Oma osa maoismi tekkeloos oli kindlasti protokommunistlikul taipingide ülestõusul (1851–1864), samuti bokserite ülestõusu käigus (1899–1901) väljendunud ksenofoobial Lääne kolonistide vastu, kes oopiumisõdadest (1839–1860) alates Hiina rannikualasid sisuliselt valitsesid ja majandust kontrollisid. Ilmselt tugevaim maoismi mõjutanud faktor 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel oli siiski Jaapani imperialism Kaug-Idas ja hiinlaste võitlus selle vastu.

Maoistlikus ideoloogias on tugeval kohal ikonoklastilised tendentsid, soov vana kultuur ja tsivilisatsioon täielikult hävitada ning ajalugu nullist alustada. Erinevalt marksismist-leninismist ei näinud Mao vanas midagi säilitamisväärset; sarnaselt Hiina esimese keisri Qin Shi Huangdiga (võimul 221–210 eKr) muutis ta hiina kirja, tehes iidsed tekstid uuele põlvkonnale raskesti mõistetavaks, põletas käsikirju ja raamatuid, hävitas ajaloolisi mälestisi ja tappis intellektuaale.

Lääne ja Jaapani imperialistlikust ülbusest tingituna on maoism äärmiselt ksenofoobne ideoloogia. Loomulikult olid Mao järgijad vaenulikud ka Hiinat valitseva mandžude ehk Qingi dünastia (1644–1911/1912) vastu. Pidevad rünnakud „valgete barbarite” vastu olid eelmiste sajandite vahetusel Hiinas tavalised, Tianjini massimõrv 1870. aastal ja bokserite rünnak Euroopa saatkondadele Pekingis 1900. aastal olid selle kõige räigemateks, ent mitte ainsateks avaldusteks.

Sihtide saavutamise nimel on maoism alati olnud tohutult populistlik. Oluline on masside kaasamine võitlusse ühise vaenlase vastu ideoloogiast hoolimata ning moraali kõrvalejätt.

Eelnevast lähtuvalt võib maoismi defineerida kui natsionalistlikku sotsialismi, omamoodi fašismi, mis nõudis Hiina „tagastamist” hiinlastele. Sellest samast ideest on kantud ka tänane Hiina vähemustepoliitika, mis püüab väiksemaid rahvus- ja usukogukondi assimileerida või välja suretada.

Sellega lahkneb ja erineb maoism marksismist-leninismist. Internatsionaalne võitlus kapitalismi või imperialismiga seda ei huvita. Maoism üritas olla „kolmanda tee õpetus”, alternatiiv külma sõja kahele vastandlikule ideoloogiale. Ent samas ajas Hiina RV pea kogu Mao Zedongi valitsusaja (1949–1976) sisuliselt isolatsioonipoliitikat, olles maailmast eraldatud „bambuskardinaga” (allusioon „raudsele eesriidele”). Hiina RV välispoliitika oli ja on suunatud Hiina huvide kaitsmisele loetletud põhimõtetest lähtuvalt.

Maoism on selgelt idealistlik ideoloogia, mis taotleb sageli võimatuid eesmärke reaaliaid arvesse võtmata. Jaburaimad maoistlikust idealismist kantud ettevõtmised on Hiina ajaloos olnud „suur hüpe“ (1958–1960: hiidkommuunide rajamine, rahvalik „terasetootmine”, võitlus „hiina varblasega”, sunnitöö) ning kultuurirevolutsioon (1966–1976: puhastus parteis, „punavalvurite” hävitustöö kultuuriväärtuste kallal, sunnitöö riisikasvatajatest talupoegade eeskujul, vähemuste hiinastamine, Mao isikukultus).

Sihtide saavutamise nimel on maoism alati olnud tohutult populistlik. Oluline on masside kaasamine võitlusse ühise vaenlase vastu ideoloogiast hoolimata ning moraali kõrvalejätt. Maoistlik ideaalühiskond lähtub talupoeglikust ideaalist; see on riisikasvatajate riik. Erinevalt leninismist tööliste osalust ei tunnistata ning intellektuaale ei usaldata. Samas on ideoloogias kahtlemata oluline klassivõitluse idee, ent too on Hiina elanikkonna põhiosa moodustavate talupoegade võitlus kõigi teiste vastu. Suhtumine maailma on antagonistlik, musta-valge printsiibil. Samuti ei uskunud Mao erinevalt Leninist, et revolutsioon võiks lõppeda proletariaadi diktatuuri kehtestamisega. Revolutsioon pidi olema pidev, puhastus jätkuv. Esmalt toimus vana ühiskonna hävitamine, ent seejärel leidsid aset pidevad „puhastused” ka uues Hiina Rahvavabariigis: „kolme pahe” kampaania 1951, „viie pahe” kampaania 1952 , „saja õie” kampaania 1956–1957, „suur hüpe“ 1958–1960, kultuurirevolutsioon 1966–1976. Kokku kaotas pidevates puhastustes elu erinevatel hinnangutel kolmkümmend kuni kaheksakümmend miljonit inimest.

Ent ükski ideoloogia iseenesest pole ohtlik või ohutu, ideid ei saa isegi tagantjärele kohtu alla anda. Vastutus ja süüme lasuvad siiski ideid ellu viivatel inimestel. Ning põhiküsimuseks kujuneb mitte see, mis ideoloogiaga on tegemist, vaid kuidas see igal konkreetsel puhul rakendub. Maoismi rakendused on kahjuks olnud ülimalt vägivaldsed. Ning just nood rakendusviisid muudavad selle ideoloogia ohtlikuks.

Juba Hiinas endas käivitas maoistlik ideoloogia vägivallalaviini, ent maoismi mõjusfäär ei piirdunud (ega piirdu tänagi) Hiinaga. Maoistlikest printsiipidest lähtuvalt sekkus Hiina RV (ametlikult küll Hiina „vabatahtlikud”) Põhja-Korea poolel Korea sõtta (1950–1953). Selle tulemusena eskaleerus too külma sõja esimeseks suureks sõjaliseks konfliktiks, kus hukkus mõlemal poolel kokku 2,5 miljonit tsiviilelanikku ning ligikaudu miljon sõjaväelast (vähemalt teist niisama palju sai haavata).

Juba Hiinas endas käivitas maoistlik ideoloogia vägivallalaviini, ent maoismi mõjusfäär ei piirdunud (ega piirdu tänagi) Hiinaga.

Kõige markantsem maoistliku ideoloogia praktikasse rakendamise katse leidis aset punaste khmeeride režiimi ajal (1975–1979) Kambodžas. Kuigi punakhmeeride kurikuulsaim liider Pol Poth (õieti Saloth Sar; 1925/28 –1998) oli ülikoolihariduseta, olid paljud Kambodža kommunistlikud juhid kõrgelt haritud. Nii Khieu Samphan’il (sünd 1931), Hou Yuon’il (1930–1975), kui Hu Nim’il (1930/32 –1977) oli doktorikraad ning nende teadustööd kõnelesid sellest, kuidas maoistlikke printsiipe Kambodžas ellu rakendada.

Pärast vasakpoolsete võitu Kambodža kodusõjas 1975. aastal asuti neid printsiipe ellu rakendama. Linnaelanikud evakueeriti maale riisipõldudele tööle. Religioon ja raha keelati. Vana riigikorra teenistuses seisnud ametnikud, intellektuaalid ja kultuurinimesed hukati. Viidi läbi keelereform, viisakas kõne ja kirjandus keelati. Ideaaliks võeti talupoegade riik. Riik isoleeriti välismaailmast, ainus kaubavahetus toimus Hiinaga. Eesmärgiks oli majanduslik sõltumatus ja isemajandamine. Perekondlikud, emotsionaalsed ja seksuaalsed suhted olid keelatud. Parteis toimusid pidevad puhastused. Kõik vähegi vastalised hukati. Võeti suund vähemuste elimineerimisele. Eri andmetel hukkus pelgalt nelja aasta vältel miljon kuni kolm ja pool miljonit inimest (st pool riigi elanikest).

Lisaks meenutagem, et maoism on oma kombitsad ajanud pea kõikjale maailmas: seda ideoloogiat kandvad parteid on tegevad Hispaanias, Albaanias, Birmas, Tais, Indoneesias, Uus-Meremaal, Brasiilias, Ekvadoris ja Somaalias; Filipiinidel, Nepalis ja Indias peavad maoistlikult meelestatud rühmitused tänaseni valitsuse vastu sissisõda.

Maoism tõstis Lõuna-Aasias pead pärast India ja Hiina RV suhete halvenemist 1959–1962. Suurimaks põhjuseks, miks suhted sassi läksid, oli 1949. aastal loodud Hiina Rahvavabariigi sissetung faktiliselt iseseisvasse Tiibetisse (1950–1959), mis kulmineerus XIV dalai-laama ja tiibetlaste hordide põgenemisega Indiasse 1959. aastal ning mässu verise mahasurumisega maailma katusel. Järgnes suhete pingestumine Himaalaja piiridel: Hiina RV ühel pool, India ning tema kaitsealused Nepal ja Bhutan teisel pool. Vastasseis viis 1962. aastal piirisõjani kahe suure vahel. Ent hoolimata Hiina edust selles konfliktis taipas suurriik, et India on vääriline vastane, keda suudetakse küll häirida ning ehk koguni tugevalt kõigutada (mida Hiina ka järgnevatel kümnenditel Pakistani abiga korduvalt üritas), ent mitte maha murda. Ning siit lähtubki strateegiamuutus: maoismi juurutamine Lõuna-Aasias rohujuure tasandil.

Nepalis, India ja Tiibeti (Hiina RV) piiril tõstsid maoistlikud mässulised pead juba 1949. aastal, mil asutati Nepali Kommunistlik (Maoistlik) Partei, mille järglased domineerivad endise Himaalaja kuningriigi poliitikas tänaseni. Aastail 1996–2006 pidasid maoistlikud mässulised (Nepali Rahvavabastusarmee) Pushpa Kamal Dahali (ka Prachanda; sünd 1954) juhtimisel Nepali valitsuse vastu maha kodusõja, mis osutus maoistidele edukaks, kusjuures rahastus ja relvad mässulistele saabusid otse Hiinast. Nepali valitsust toetasid mitmed lääneriigid. Eri andmetel hukkus 15 000–17 000 inimest. Maoistide ja Nepali parteide vahel 2005–2006 sõlmitud rahulepingud lubasid demokraatiat ja rahvavõimu, ent ka kuningavõimu kaotamist ja riigi varade ümberjagamist. 2008. aastal sai hinduistlikust kuningriigist ilmalik föderaalvabariik. Maoistid võitsid valimised ja Prachandast sai aastaks peaminister. 2013. aastal polnud maoistid valimistel nii edukad: käesoleval hetkel on Nepali Ühendatud Kommunistlik (Maoistlik) Partei parlamendi suuruselt kolmas poliitiline jõud. Maoistide kampaaniad oma eesmärkide saavutamiseks jätkuvad, partei on endiselt relvastatud.

Samas peab Hiina maoismi endiselt oma põhiideoloogiaks ning jagab Nepali ja India maoistidele relvi, pakub rahalist ja moraalset tuge, omades selleks Lõuna-Aasia mõistes pea piiramatuid majanduslikke võimalusi.

Maoistlik mässuliikumine Indias algas 1964. aastal. Valitsusvastased naksaliidid on nime saanud Lääne-Bengali osariigis asuva Naxalbari küla järgi, kus nimetatud aastal asutati tänaseks miljoniliikmeliseks kasvanud India Kommunistlik (Marksistlik) Partei. Indias on sotsialistlikke, kommunistlikke, marksistlikke ja isegi maoistlikke parteisid ja liikumisi loomulikult mitmeid, tegu on ikkagi hiigelriigiga. Siinkohal on juttu maoistlikku ideoloogiat kandvast poliitilisest liikumisest, mis tekkis India-Hiina piirisõja järgses olukorras, mil kommunismileer lõhenes: ühel pool Hiina ja maoistlikud jõud, teisel pool Nõukogude Liit ja leninismi pooldajad.

1967. aastal algas naksaliitide juhtimisel Ida- ja Kirde-Indias talupoegade ülestõus, mis nii mõneski mõttes hõõgub tänaseni tuha alla. Nõuti maa ümberjagamist suuromanikelt talupoegadele ning kastitute ja rõhutute õiguste paremat kaitset. Liikumist juhtisid Charu Majumdar (1918–1972) ja Kanu Sanyal (1932–2010).

Aastail 1969–1970 moodustati revolutsiooninõukogu, mis koosnes umbkaudu 30 relvastatud grupeeringust, kuhu kuulus ligikaudu 30 000 meest. Liikumise ideoloogiline keskus oli Calcuttas asuv Jadavpuri Ülikool. 1980. aastal mindi üle rahvasõja taktikale, üritades oma eesmärkide saavutamisse kaasata võimalikult palju lihtrahvast. 2004. aastal moodustati ühisrinne, kuhu kuulub umbkaudu 70 000 võitlejat.

Just sellega seoses saamegi kõnelda „punasest koridorist”: India ja Ida-Nepali piirist kuni Lõuna-India läänerannikuni kulgevast mässumeelsest geograafilisest piirkonnast, mis hõlmab ühtteist India osariiki: Bihar, Lääne-Bengal, Orissa, Jhārkhand , Chhattīsgarh, Madhya Pradesh, Andhra Pradesh, Telangana, Karnātaka , Tamil Nādu, Kerala. Osaliselt on mõjutatud ka mõningad Uttar Pradeshi, Uttarakhandi, Mahārāshtra ja Assami piirkonnad. Hinnanguliselt mõjutab naksaliitide tegevus 40% India territooriumist ja 35% elanikkonnast.

Eelkõige on naksaliitide eemärgiks rahvademokraatia kehtestamine ja agraarmajanduse hoogustamine Indias. Võitlus on suunatud föderalismi, kapitalismi ja imperialismi vastu. Nad harrastavad sissisõja taktikat, rünnates valitsusasutusi ja politseijaoskondi, vabastades vanglatest sinna vangistatud võitlejaid, hävitades raudteid ja riigi vara. Oma tegevuse rahastamiseks teevad naksaliidid koostööd kuritegelike jõukudega, tegelevad relva-, narko- ja inimkaubandusega, lunaraha saamiseks on röövitud välismaalasi. Kohati on nad vähemusgruppide ning kohalike poliitikute ja parteide seas vägagi populaarsed. Viimase kahekümne aasta vältel (1990–2010) on võitlustes hukkunud umbes 11 000 inimest, neist pooled India armee ja naksaliitide tulejoonele jäänud tsiviilelanikud. Kahtlemata on osa süüd naksaliitide tegevuses ka Indial, mis pöörab liiga vähe tähelepanu oma regionaalpoliitikale ning kus on palju keerukaid ühiskondlik-poliitilisi probleeme.

Venemaa arsenali hulgas on üks põhilisi kasutusalasid teiste riikide tõrksuse taltsutamine gaasi abil. Foto: Ria Novosti/Scanpix

Teadjamad tahaksid mulle nüüd vastu vaielda: Mao Zedong suri 1976. aastal ning sellega olid maoismiga lood ühel pool. Võim Hiina Rahvavabariigis läks Deng Xiaopingi (1904–1997) kätte ja juba 1971. aastal alanud Hiina avamine välismaailmale sai uue hoo. Kuigi võim Hiinas jäi kommunistliku partei kätte (ja on seda tänaseni), asuti rakendama kapitalistlikku majandusmudelit. Toimus maareform, hulk riigi vara erastati, käivitus sotsialistlik turumajandus. Hiina RVst sai paarikümne aastaga rikas riik. 1995. aastal käivitus „go out” poliitika, mis tõi kaasa tohutud investeeringud Kesk-Aasia, Lähis-Ida ja Aafrika riikide majandusse. Aafrika majanduses võistleb Hiina edukalt Ameerika Ühendriikidega, müües samas relvi Sudaanile, Zimbabwele, Kongole, Tansaaniale, Rwandale, Tšaadile ja Libeeriale.

Kui kõht täis ja ase pehme, kaotab paljude jaoks tähtsuse, kas meeldiva elukeskkonna looja on mõrvarlik diktaator või demokraatlikult valitud humanist.

Olen kaugel sellest, et seada võrdusmärk Hiina Rahvavabariigi tänase poliitika ja maoismi vahele. Kuna enamik aktiivsest maoistlikust tegevusest on Lõuna-Aasias leidnud aset pärast Mao surma, väidavad paljud, et Nepali ja India nähtused on üksnes maoismi järelvirvendus, sest džinni pudelisse tagasi ei pane. Samas peab Hiina maoismi endiselt oma põhiideoloogiaks ning jagab Nepali ja India maoistidele relvi, pakub rahalist ja moraalset tuge, omades selleks Lõuna-Aasia mõistes pea piiramatuid majanduslikke võimalusi. Ning mis kõige ebameeldivam, Hiina teeb seda jätkuvalt salaja, üritades jätta muljet normaalsest, läänelikke väärtusi kandvast riigist.

Mida peaksime sellest järeldama? Esmalt soovitan end harida: maailmas on mitmeid meediakajastustest välja jäänud probleeme, tõsiseid ja ohtlikke keerdküsimusi. Teiseks: kõik pole kuld, mis hiilgab. Ärgem laskem end Hiina (või mistahes teise suurriigi) hiilgusest pimestada. Tihti on siidirüü all peidus räpane aluspesu. Kolmandaks: õppigem ajaloost. Vaesus ja rumalus on kõige viljakamad kasvupinnased ideoloogiatele, mis kutsuvad üles maailma vägivaldsel kombel muutma. Ning neljandaks: ka kõige jaburamaid ideid on võimalik rahvale edukalt maha müüa, kui seda tehakse leiva ja tsirkuse jagamise varjus. Kui kõht täis ja ase pehme, kaotab paljude jaoks tähtsuse, kas meeldiva elukeskkonna looja on mõrvarlik diktaator või demokraatlikult valitud humanist.

Kes on naksaliidid?

  • Nimetus tuleb Naxalbari külast Lääne-Bengalis, kust liikumine sai alguse.
  • Naksaliidid toetavad vägivaldset maoismi.
  • Algus oli 1967. aastal, kui lõhenes India kommunistlik partei.
  • Naksaliitidest on 20 000 relvastatud ja umbes 50 000 relvastamata.
  • India valitsus on kuulutanud nad kõike suuremaks ohuks India sisejulgeolekule.

Allikad: WIKIPEDIA, THE HINDUSTAN TIMES

Seotud artiklid