Jäta menüü vahele
Nr 31 • Erinumber, märts 2006

Lennart Meri kui diplomaat

Lennarti aktiivne tegevus maailmas on jätnud kuvandi Eestist kui vanast lääne demokraatiast, millel on läbipõimunud vaimne side muu Euroopaga, mis osaleb probleemide lahendamisel ja on edukas, mitte hall ja tavapärane.

Jüri Luik
Jüri Luik

Suursaadik, Eesti alaline esindaja NATO juures

See artikkel on kirjutatud Lennart Mere, presidendi ja tippdiplomaadi, kelle lahkumise puhul on langetanud pea kõik Eesti diplomaatilise korpuse liikmed, mälestuseks. Olgu see artikkel panuseks müüri, millest hakatakse laduma Mere pärandit. Olen president Merd alati, välja arvatud mõned üliformaalsed juhud, Lennartiks nimetanud, loodan, et lugejat ei häiri, kui teen seda ka nüüd.

Lennart ei olnud muidugi tavaline diplomaat. Ta oli eelkõige poliitik, kuid valdas professionaalselt diplomaatia käsitöökunsti. Ent erinevalt tavadiplomaadist kirjutas ta oma sõnumid ise. Lennart lõi oma tööga ringi, kus liitusid sise- ja välispoliitika. Piltlikult öeldes ehitas ta Eestit ja käis seda siis välismaal tutvustamas ning, kuulnud välismaist vastukaja, sai ta mõjutada muudatusi Eesti sees. Need muudatused omakorda võimaldasid Eestit paremini sobitada demokraatlikku maailma. Nagu kujur voolis ta Eestit Euroopale sobivamaks, aga samamoodi voolis ta ka Euroopat sobivamaks Eestile. Ta ei lasknud Euroopat vajuda mugavatesse stereotüüpidesse, vaid hoiatas lihtsameelsuse eest. Üks tema lemmikfraase oli: öeldakse, et kommunism on surnud, aga keegi pole mulle näidanud tema laipa.

Suurim salapära Lennartiga seoses on see, kust ta kõik oma oskused võttis. Kuidas võis kogu teadliku elu NSV Liidus elanud inimene säilitada nii tugeva Euroopa tunde? Pariisis ja Berliinis oldud aastad jäid sügavale lapsepõlve. Lennart aga tegutses välismaal sellise kindlusega, et jäi mulje, nagu polekski ta mujal elanud kui Pariisis ja Berliinis. Ükskord, juba välisministrina, ütles ta, et on selleks ametiks valmistunud kogu elu. See pole liialdus. Tema võitlus NSV Liiduga oli ühe mehe võitlus tõese info eest. Ta on kirjeldanud, kuidas ta proovis esimesi lühilaineraadioid konstrueerida juba Siberis asumisel olles. 70-80ndatest ei mäleta keegi Lennartit ilma lühilaineraadiota: igal õhtul, erandita, kuulas ta Vaba Euroopat, BBCd, Deutsche Wellet.

Lennart oli olnud diplomaat kogu elu. Tema peen oskus lollitada nõukogude võimu võimaldas tal mitte alluda Nõukogude tegelikkusele. Ta proovis ehitada endale ja ka Eesti rahvale nurgakest, mis oleks peaaegu nagu Euroopa. Tema raamatud, kõned, intervjuud oleksid üksikute sõnaasendustega võinud ilmuda Lääne-Euroopa lehtedes. Filmimehena ja kirjamehena konstrueeris ta unistuste Eesti ajalugu, kindlustas ja säilitas rahvuslikku vundamenti, vältis rahvusliku idealismi lagunemist raskel kommunismiajal. Ja kui Vene koloss kõikuma hakkas, suutis Eesti rahvas käigult asuda ehitama demokraatlikku Eestit, läänelikku Eestit ning vajas just Lennarti diplomaadioskusi, mitte mõnda ekskommunistist Nõukogude diplomaati.

Eesti instituut

Tõsisem kokkupuude rahvusvahelise diplomaatiaga selle klassikalises mõistes sai sündida loomulikult alles Gorbatšovi reformide ajal, kui ka alistatud rahvad said vabamalt hingata. Uskumatult vara, kui võimul oli veel Indrek Toome valitsus, nägi Lennart vajadust hakata ehitama oma saatkondade võrku, mida tema veendumuse kohaselt võis varsti vaja minna. Lennartil, kaks korda Siberis käinud mehel, ei olnud aega jorutada. Talle käisid närvidele inimesed, kes ei tajunud õhust iga uut võimalust. Ta otsustas oma kultuuriinimese rolli kasutades hakata rajama Eestile välisministeeriumi. Selleks, et kaitsta Eesti huvisid, oli vaja infot, esinduste võrku ja sobivaid inimesi. Ning selge, et Eesti huvide kaitsmine ei saanud olla selle loomise avalik põhjendus.

Lennart tõdes, et Eesti kultuur vajab välismaal tutvustamist ja polevat midagi loomulikumat, kui luua Eestile selleks välisriikides “infopunktid,” eeskujuks soomlaste Soome Instituut või sakslaste Goethe Instituut. Kommunistlikud võimumehed noogutasid tähtsalt, et jah, jah, loomulikult. Oli muudatuste aeg ja keegi neist ei tahtnud tunnistada, et nad polnud Goethe instituudist midagi kuulnud.

Nagu kujur voolis Lennart Eestit Euroopale sobivamaks, aga samamoodi voolis ta ka Euroopat sobivamaks Eestile

Sündiski Eesti Instituut, mis hoolimatule kõrvaltvaatajale kujutas enesest kaht üsnagi räämas tuba Sakala tänava vanas poliitharidusmajas (kuhu hiljem kolis Vanalinnastuudio). Tegelikult varjas see Lennarti ja paljude tema mõttekaaslaste palavikulist tegutsemist. Erinevates maailma pealinnades hakkasid kerkima infopunktid: loomulikult Soomes, aga ka Bonnis, Stockholmis, Pariisis, Brüsselis. Nende infopunktide juhtidest kasvasid meie hilisemad diplomaadid-suursaadikud. Nendest infopunktidest said Eesti riigi taasiseseisvumise eest võitlejad ja pärast vabariigi taastamist saatkonnad. Midagi polnud vaja nullist ehitama hakata. Varjatult oli kõik juba olemas.

Eesti välisministeerium

Kui Lennart Savisaare valitsuse ministrina Toompeal tööd alustas, oli tema tiitel veel Eesti NSV välisminister. Kui ta lõpetas, oli Eesti iseseisev riik, ÜRO liige ja Lennart selle riigi täievoliline välisminister. Välisministeerium oli alguses üsna kaootiline asutus, kus tema nõunike ja abide rollis esinesid väga noored ja kogenematud “Lennarti poisid”. Meil polnud mingit ettekujutust sellest, milles riigi esindamine võiks seisneda. Suurem osa meist polnud ka kunagi ühtegi elus diplomaati näinud. Ainus valmis diplomaat oligi meie ülemus Lennart.

Ta sobis välisministri rolli nagu valatult. Tal oli õige vaimsus, aga ka õige hoiak. Naljakal kombel räägib hoiak palju sellest, millist riiki diplomaat õieti esindab: kas ta on endisest Ida-Euroopast või Lääne-Euroopast, on ta endine aparaaditöötaja või mitte, on ta haritud või harimatu, teeb ta oma tööd rutiini pärast või hingega. Lennart oli oma hoiakult lääneeurooplane, keegi ei julgenud tema läheduses rääkida muidu nii tavapärast juttu, et Eesti on kõigest üks väike liiduvabariik. Eriti viis Lennart segadusse Moskva tähtsad venelased, kelle kujutelm liiduvabariigi ametnikust oli üldiselt teistsugune ja kes ei tundnud Lennartis ära oma “laagri” esindajat.

Usk eestlaste “läänelikkusesse” oli oluline, sest meie ülesanne oli tõestada, et kommunistliku koore all on säilinud euroopalik süda, mis hakkaks tuksuma kohe, kui ainult okupatsioon lõppeks. Oma sõnavõttudes eristas Lennart kirurgina võõrokupatsiooni Eesti rahvast, kes ainult ootavat Euroopasse pääsu. Välisminister tundis väga hästi Eesti rahvast, ta teadis, et Euroopas me oleme, aga eurooplaseks saamine võtab veel tublisti aega. Kuid see polnud antud hetkel oluline. Lennart oli tihti ju ainus eestlane, keda teised riigijuhid tundsid ja ta jättis mulje, et meil on kõik sellised. Täna oleks niisugust trikki raskem teha, Eesti on ülemaailmses infovõrgus sees, vastutus Eesti kujundi hoidmisest jaguneb ühtlasemalt ja vastavalt on ka üksikinimeste – olgu nad peatoimetajad või vallavanemad – vastutus suurem.

Diplomaadi üks keerukamaid ülesandeid on pälvida oluliste inimeste tähelepanu, et edastada neile oma rahva sõnumit. Lennart ei uskunud kohvilaualobasse, aga ta ei uskunud ka oma jutupunktide mehaanilisse ettevuristamisse. Lennart alustas võhivõõraga alati juttu mingist olulisest küsimusest, mingist tõsisest küsimusest, kuid sellel ei tarvitsenud olla Eestiga mingit seost. Võõrriigi diplomaat jäi Lennarti juttu huviga kuulama. Siin hakkas tööle omapärane fenomen. Oleks Lennart hakanud kohe rääkima meie seisukohtadest, oleks ka vastaspool kohe ära arvanud, et ta tahab midagi saada. Kuid et ta käsitles muid probleeme, siis jäi partnerile mulje, et Lennart austab teda, peab teda huvitavaks inimeseks ja tahab temaga maailma asju arutada. Olles niimoodi partneri oma vaimumaailma kutsunud, said ka Eesti välispoliitika jutud ära räägitud. Kuulsas Bushi gloobuse loos ei tõmmanud Lennart ju risti mitte Eesti, vaid Siberi kalajõgede kohale, selgitades kirglikule kalamehele Bushile, et nood jõed on eriti liigirikkad.

Kui Lennart inimest teadis, võis ta oma lähenemist modifitseerida konkreetse inimese järgi. Siin oli tema trumbiks erakordne eruditsioon. Javier Solana, kes on ise füüsik, sai üllatuse osaliseks, kui Lennart rääkis temaga pikalt-laialt astrofüüsik Fred Hoyle’i paisuva universumi teooriast. Nagu selgus, oli Hoyle’i teooria olnud ülikoolis töötades Solana uurimisteema. Ja tegu polnud eriliselt selleks välja otsitud raamatutarkusega, olin kuulnud Lennartit ka hoopis teises kontekstis sellestsamast Hoyle’ist rääkimas.

Suurt tähelepanu on pööratud Lennarti tegutsemise värvikamale osale, tema ootamatutele improvisatsioonidele. Sellisel tegutsemisel oli põhjus. Ta oli ise pealt näinud, kuidas Balti riikidest olid saanud unustatud rahvad, keda keegi ei tundnud ja kes kellelgi meeles polnud. Seetõttu proovis ta meie seisukohti visualiseerida ja teha seda võimalikult meeldejäävalt. Juba presidendina teatas Lennart, et ta ei joo vastuvõttudel enne šampanjat, kui viimased Vene väed on väljas. See ei tarvitsenud olla eriti lööv žest kodumaal, oli aga väga silmatorkav välismaal, loomulikult koos vastava selgitusega. Kui siis väed lõpuks läksid, olid Kadriorus reas välismaiste infoagentuuride korrespondendid, et vaadata, kuidas Lennart esimese _ampuseklaasi tõstab. Lennarti improvisatsioonid olid alati eesmärgipärased, maitsekad ja lõbusad.

Presidendist diplomaat

Lennart tõi oma presidendiameti välispoliitika osasse kaasa kõik ülalkirjeldatud oskused ja kogemused. Kui siseriiklikult võttis presidendi paigutumine Eesti riigimasinasse aega ning läks kohati valu, vaeva ja tüliga, siis välispoliitikas oli Lennart kohe “valmis”, tema välisministriks oleku ajal saadud lääne poliitikutest sõbrad olid kõik veel võimu juures ning Lennarti välisministrina lihvitud eeldused ja oskused said presidendipostil uue jõu.

Kõned olid tema meedium, tema meetod, seepärast kutsuti teda palju kõnelema, konverentsidel istusid aga selle maailma vägevad, kellele Lennarti sõnavõtud sügava mulje jätsid. Lennarti kõned olid säravad, kuid see polnud nauding omaenda peenest keelest ja sõnade kõlast. Lennarti kõned polnud sõnade tulevärk, vaid mõtete tulevärk. Õnneks on temast jäänud kõnekogumikud, mis mõnevõrra asendavad puuduvat mälestusteraamatut. Kõned olid alati päevakajalised, kuid seda läbi filosoofilise ja ajaloolise prisma. Nende põhiülesanne oli ikka üks, sõlmida Euroopat Eesti külge ja Eestit Euroopa külge. Lennart ehitas oma kõnedega Eesti riiki: siseriiklike kõnedega Eestit ja välismaiste kõnedega arusaama Eestist. Tähelepanuväärivalt ei erinenud need kõned olemuselt ja keerukuse astmelt – Lennart uskus, et eestlased tahavad kuulata tema poolt Euroopas peetavate kõnede Eesti variante. Ta tõstis sellega Eesti avaliku sõna kultuuri ja avaliku mõtte kultuuri.

Lennart oli ajaloolane, kuid Eesti ajalooõpetuse klassikalised alaväärsusmallid ei sobinud ei tema poliitiliste eesmärkide ega tema arusaamaga arenenud rahvast. Ta ei arvanud, et eestlased on läbi kogu pimeda orjaaja käinud ühe vallutaja käest teise kätte ja et neil pole olnud endal võimalust teha midagi nii, nagu nad ise oleksid tahtnud. Lennarti nägemus oli teistsugune: ta kasutas iga kättesattuvat juppi meie sidemetest Euroopaga. Valides teaduslikke fakte nagu tööriistu, sõlmis ta meie sidemeid vanade suurriikidega, tegi seda Rootsi, Taani, Soome ja Poolaga. Sakslastega rääkis ta Eesti baltisaksa maadeavastajast Bellingshausenist. Prantslastega oli asi keerulisem, kuid mitte tema jaoks.

Lennart tundis väga hästi Eesti rahvast, ta teadis, et Euroopas me oleme, aga eurooplaseks saamine võtab veel tublisti aega.

Lennart kinnitas president Chiracile, et Eesti on frankofoonia kõige põhjapoolsem bastion. Millised olid meie ajaloolised sidemed Prantsusmaaga Lennarti kirjeldustes? Esiteks, esimene paavsti poolt Eestisse saadetud piiskop Fulco oli prantslane. Teiseks, Tartu Ülikooli prantsuse soost rektori Parrot’ hinnangul ootasid Eesti talupojad Napoleonit kui vabastajat. Kolmandaks, kuulsa arhitekti Le Duci (Jumalaema kiriku looja) vend oli 1855. aastal ennustanud Eesti riigi sündi. Neljandaks, viiendaks… Varsti ilmusid mitmed neist näidetest juba prantslaste endi kõnedesse Eesti riigijuhtide vastuvõtul. See oli ülim edu märk.

Lennarti lahkumine

Lennart oli Eesti ja Euroopa suurmees ja ka tema pärand Eesti rahvale on hiigelsuur. Nagu on öelnud Enn Soosaar, seisab selle pärandi uurimine veel ees. Kuid on asju, mis on juba täna selged. Lennarti aktiivne tegevus maailmas on jätnud maailmale kuvandi Eestist kui vanast lääne demokraatiast, millel on läbipõimunud vaimne side muu Euroopaga, mis osaleb probleemide lahendamisel ja on edukas, mitte hall ja tavapärane. Tuntus ja lugupidamine on väikeriigi kaitsekilbid, siis ei saa keegi teda vaikselt represseerida. Lennarti pärand Eestis on jääv, rahvusvaheliselt saame sellel samuti pikalt liugu lasta, kuid mitte lõputult. Tema tööd peab jätkama, sest kuvandit on raske luua, aga lihtne rikkuda.

Diplomaadina ja poliitikuna jätab Meri maha väljakujunenud välisteenistuse ja saatkondade võrgu. Professionaalse välisteenistuse loomist prooviti ka vaidlustada, kuid alguses kaitses seda Meri ise, hiljem kaitses juba arusaam sellest, millise eelise alaline diplomaatide korpus riigile annab. Võib öelda, et tänaseks on selles osas saavutatud ühiskondlik ja ka poliitiline konsensus. Meri jäi presidendina ja ka peale oma presidendi-aega diplomaadiks, nii nagu president Eisenhower jäi alati ka sõjaväelaseks. Ikka tuli ta oma “vägesid” vaatama, ikka tundis ta huvi, mis toimub välisministeeriumis. Välisministeeriumis, kellele jääb teiste seas suur vastutus jätkata tema tööd.

Seotud artiklid