Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Kuningamäe tulevik

Sputnik/Scanpix
Sputnik/Scanpix
Königsbergis elanud Immanuel Kanti haud. Just Kant pani aluse nn igavese rahu ideele, mis võiks ka praegu päevakajaline olla.

Köningsberg tuleks pärast Vene vägede lahkumist viia otseselt Euroopa Liidu jurisdiktsiooni alla.

Maailm elab uues julgeolekukeskkonnas, mis eeldab mitme varasema arusaama revideerimist. Seda on käsitletud tagasiminekuna peaaegu et Esimese ja Teise maailmasõja vahelisse aega. Pessimistid väidavad, et oleme jõudmas jõupoliitika juurde ehk maailma, kus „tugevad võtavad, mida nad suudavad, ja nõrgad annavad, mida peavad“. Seda enam on vaja hoida kinni väärtuspõhisusest ja lepingute kehtivuse kultuurist.

Lääne vastasseis Venemaaga lokaliseerub täna suuresti Läänemere piirkonnas, kus puudub varasem kahte globaaljõudu eraldav nn sanitaarkordon Ida-Euroopa satelliitriikide näol. Ei pea olema sõjaasjanduse spetsialist, et näha pingete eskaleerumist siinmail.1 Seda näitavad regulaarsed ebameeldivad sündmused (näiteks Vene lennukite provokatsioonid Ameerika sõjalaevade ja lennukite vastu, pidevad NATO liitlasriikide õhuruumi rikkumised Vene lennukite poolt, Venemaa ähvardused Balti riikide, Soome ja Rootsi suunal) ja Venemaalt kostva retoorika kasvav valjuhäälsus.2

Lääne-Vene suhted on tõepoolest jõudnud mitmes mõttes tagasi Helsingi 1975. aasta kokkulepete eelsesse aega. Selle desarmeerimiskonverentsi lõppaktis sätestati, et Teise maailmasõja järgsed riikide piirid on paika pandud ja jäävad sellisena puutumatuks. Helsingi kokkuleppes osalevad riigid pidid hoiduma ükskõik millise riigi territoriaalse puutumatuse või poliitilise iseseisvuse vastu suunatud jõu kasutamisest. Samuti kohustuti vältima üksteise territooriumi muutmist sõjalise okupatsiooni objektiks ja sellise okupatsiooni ja anneksiooni tunnustamist seaduslikuks. Olemasolevate piiride muutmine võis toimuda ainult läbirääkimiste teel kõigi asjaosaliste vabatahtliku tahteavalduse alusel.3

Tänaseks on Venemaa Helsingi põhimõtetest ilmselt taganenud. Gruusiale ja Ukrainale kuuluvate piirkondade okupeerimisega pani Venemaa tegelikult ühemõtteliselt paika, et tema jaoks Teise maailmasõja järgsed territoriaalsuse põhimõtted enam ei kehti. Nimetatud sündmuste järelmitel on pariteetne pool, mistõttu ka teistel riikidel on põhjust enda varasemaid seisukohti ümber hinnata. Koos Krimmi okupeerimisega ja sõjalise sekkumisega Donbassis avas Venemaa faktiliselt ka Kaliningradi (Königsbergi) kuuluvuse mitmetähendusliku teema.

See enne Teist maailmasõda Ida-Preisimaana tuntud piirkond on suurejoonelise ajalooga. Olles muuhulgas Immanuel Kanti kodulinn, kellelt pärineb riikide vahel valitseva igavese rahu idee.4 Köningsbergi (tõlkes ’kuninga mägi’) asutas juba 1255. aastal Teutooni ordu, olles nii ühinenud Euroopa omamoodi sümboolne eelkäija. Teise maailmasõja järgsel ajajärgul jäi piirkonna küsimus täpsemalt reguleerimata. Teise maailmasõja lõplikult lõpetanud rahulepingus (Final Settlement, edaspidi Leping) 1990. aasta 12. septembrist5, millega formaalselt lepiti kokku Saksamaa ühendamises, loobus Saksamaa oma ennesõjaaegsetest piirkondadest, mis pärast Teist maailmasõda olid teiste riikide koosseisus. Et Kaliningradi oblast kuulus Ida-Preisimaana enne sõda Saksamaale, võis justkui eeldada, et niisugune loobumine puudutab ka Kaliningradi.

Nimetatud territooriumi staatus on siiani õiguslikult ebamäärane, kuna Lepingus läks Kaliningradi oblasti küsimus n-ö „tõlkes kaduma“.6 Formaalselt on Kaliningrad Saksamaa poolt loovutatud, kuid seda pole mitte kunagi rahvusvahelise kokkuleppega antud/vastu võetud Nõukogude Liidu (Venemaa) koosseisu. Artikkel üks Lepingus sätestab, et „ühinenud Saksamaal ei ole territoriaalseid nõudmisi ükskõik milliste teiste riikide vastu ning need ei saa tõusatuda ka tulevikus“.7 Säte kohustab Saksamaad loobuma nõuetest kõikidele Saksamaale kuulunud maadele, mis asuvad väljaspool Saksamaa Liitvabariiki, Saksamaa Demokraatlikku Vabariiki ja Berliini ilma nende territooriumide teistele riikidele kuuluvust omandiõiguslikult muutmata. Ehkki Lepingus ei käsitleta eraldi territooriumide üleminekut Nõukogude Liidule või Poolale, näeb artikli üks alapunkt kaks ette, et „ühinenud Saksamaa ja Poola Vabariik kinnitavad nendevahelise piiri kehtivust lepinguga, mis on siduv rahvusvahelise õiguse järgi“.

Selles tähenduses ei võtnud Leping selget seisukohta, mida nägid ette liitlased (Allied Powers) 1945. aastal, kui nad sõlmisid Potsdami lepingu. Selle lepingu artiklis kuus, mis oli/on aluseks Königsbergi territooriumi kontrollimisele Nõukogude Liidu (Venemaa) poolt, pannes selle Nõukogude Liidu poolse administreerimise alla, öeldakse, et „territoriaalsed küsimused lahendatakse lõplikult sõlmitavas rahulepingus“. Kuigi Potsdami leping räägib „Königsbergi linna ja sellega külgneva piirkonna minekust Nõukogude Liidule“, ei nimetata selles kusagil selgesõnaliselt territooriumi annekteerimise ehk Nõukogude Liidu koosseisu lülitamise õigust.8 See tähendab, et piirkonda käsitleti ühe liitlase alluvusse mineva okupatsioonitsoonina ja seda seisukohta Leping ei revideeri mingilgi määral.

Nii jõuame järeldusele, et rahvusvaheliste lepingute alusel ei ole Königsbergi Venemaale de jure mitte keegi mitte kunagi andnud ja Venemaa viibimine selles piirkonnas toimib üksnes de facto tasemel. Jutt Vene sõduri saapast, mis kusagil tallates iga maatüki igaveseks ajaks igavesti Vene valitsejale annab, on siiski vaid imperialistlik nostalgia ning ei saa olla tänapäevaste rahvusvaheliste suhete ülesehitamise baasiks. Venemaal pole tegelikult piirkonnas viibimiseks mingit õiguslikku alust. Kaliningradi praegune ebamäärane staatus kannab endas Stalini „jaga ning valitse“ arusaama Euroopa lõhestamisest kui klassisõja pidamise efektiivsest meetodist.

See, et Venemaa sisuliselt okupeerib veel 21. sajandi alguses Königsbergi, on mitmes muuski mõttes vastuoluline olukord. Eelkõige militaarsest seisukohast vaadatuna ei peaks keset Euroopat sellist sõjavägede kõrge kontsentratsiooni platsdarmi kui püssirohutünni olema. Taktikalistel kaalutlustel eelkõige just pingete ülevalhoidmise vahendina on Kaliningradi juhtum praeguse Venemaa juhtkonna jaoks esimesel pilgul „suurepärane“, kuid kasulikkus on näiline. Tõsise sõjalise konflikti korral Lääne ja Venemaa vahel kuuluks kogu piirkond Lääne poolt vaadatuna kiirele neutraliseerimisele, mistõttu tugevat strateegilist rolli kaitse sügavuse tähenduses Kaliningradil Venemaa jaoks tegelikult pole. Uskuda, et samaaegse tulelöögiga Kaliningradi ja Valgevene suunalt lubatakse Venemaal sulgeda Suwałki koridor kui ainuke NATO riikides kulgev tee uute liitlasteni, oleks ülim strateegiline naiivsus.

Võrreldes Nõukogude-aegse relvastuse ja sõjaväe hulgaga, mis piirkonnas varem paiknes, on juba aset leidnud selle vähemalt kümnekordne vähendamine. Nõukogude perioodil arvati selles piirkonnas olevate sõjaväelaste arvuks kuni 500 000, praegusel ajal on hinnatud 25 000 – 30 000. Kaliningradi militariseeritud piirkond jätkus sisuliselt katkematuna Leedu NSVs omaaegse Ida-Preisimaa osa Memeli piirkonnaga (tänase Klaipėdaga) ning kui ka sealsed väeüksused arvesse võtta, on Venemaa sõjaline võimekus piirkonnas vähenenud mitukümmend korda. Kaliningradi sõjalis-strateegiline tähendus väheneks hüppeliselt, kui Rootsist ja Soomest saaksid NATOga praegusest tihedamalt seotud riigid. Venemaa sõjaline kohalolek Kaliningradis lausa provotseerib neid riike NATO suunas liikuma.

Kaliningradi märgiline, sümboolne roll on Venemaa poolt vaadatuna kahtlemata olemas, mida slaavi-õigeusu traditsioonis on ikka kõrgelt hinnatud ning mida tuleb teada. Paraku on omaaegsest võidu sümbolist saanud Venemaale piltlikult öeldes telliskive täis seljakott. Piirkonnas on suur tööpuudus ja kõrged AIDSi ning tuberkuloosi leviku näitajad, mis kõik annab ühemõtteliselt märku sotsiaal-majanduslikust allakäigust. Venemaa oma kahvatu majandusarengu potentsiaaliga ei ole suutnud kogu piirkonnaga sõjast möödunud aastakümnete jooksul midagi mõistlikku ette võtta. Ka kohalik elanikkond pole saanud piisaval määral piirkonna soodsat geograafilist asendit kasutada. Kaliningradi elanikkonnas ilmnevad üha enam frustratsiooni märgid seoses majandusliku stagnatsiooni ja Moskva-poolse sotsiaal-majandusliku hülgamisega. Läänemaailma jätkuvad sanktsioonid vähendavad ilmselt sealset elustandardit ja pidurdavad arengut.9

Probleemi on nähtud Kaliningradi piirkonna kuuluvuses pärast sealt venelaste lahkumist. Piirkond võib kergelt kujuneda uueks tüliõunaks Saksamaa, Poola ja Leedu vahel. Seetõttu ei tohiks seda mitte mingil juhul liita mõne olemasoleva riigi territooriumiga. Lahendus on aga samuti ilmselge. Königsbergist peab saama esimene piirkond, kus kehtib üksnes Euroopa Liidu jurisdiktsioon. Sarnaselt Ameerika Ühendriikide pealinnale, mis haldusüksusena moodustab eraldi DC Columbia (Kolumbia distrikt). Nii välditi Ameerikas muuhulgas olukorda, et pealinn kuulub justkui ainult ühele osariigile.

Kunagisest Königsbergist saaks sellisel juhul Euroopa Liidu tõeline pealinn. Institutsioonid, mis praegu on laiali Strasbourgis ja Brüsselis, saaks ajapikku üle tuua „kuninga mäele“. Königsbergis oleks ainult Euroopa Liidu jurisdiktsioon, kõik seal elavad inimesed oleksid Euroopa Liidu kodanikud, olemata ühegi Euroopa Liitu kuuluva riigi kodanikud. Milline võimas sümbol ja Kanti idee teostamine see oleks, sest tegemist oleks demilitariseeritud piirkonnaga. Kuningamäest tuleb teha Euroopa Liidu uus pealinn, et sellest saaks majanduslikult õitsev piirkond, nagu oli kunagi ajaloos.

Viia see kant otseselt Euroopa Liidu jurisdiktsiooni alla pärast sealt Vene vägede lahkumist on suurepärane idee. Läänemaailma jaoks tähendaks see praeguse potentsiaalse sõjakolde asemel oaasi loomist rahulikuks ülesehitustööks. Usutavasti ka tänase Kaliningradi tsiviilelanikkond tervitaks ideed vaimustusega ja oleks valmis oma tahet kinnitama rahvusvaheliselt kontrollitud referendumil. Ükskõik, mis ka ei juhtuks piirkonnaga, ei tule sealse elanikkonna massiline ümberasustamine sarnaselt NSVLi sõjajärgse praktikaga kellelegi isegi mitte mõttesse. Kuna Venemaale käib eksklaavi ülalpidamine nii või teisiti üle jõu, saaks ta sealt lahkuda ilma n-ö nägu kaotamata ning panna aluse tulevastele tõeliselt heanaaberlikele suhetele läänemaailmaga. Euroopa Liidu poolt vaadatuna demonstreeriks muutus tõsist tahet kinnitada kanda uutes Ida-Euroopa liikmesriikides.

Praegu on Kaliningradi/ Königsbergi teemal ilmselt keeruline Venemaaga läbirääkimist alustada. Samas on aeg lõpetada Euroopa Liidu passiivne ja initsiatiivivaba suhtumine Venemaasse. Oleme ju korduvalt näinud, kuidas alles järjekordsete väljakutsete ilmnedes hakatakse midagi tegema. Vajalik on taastada proaktiivsus, kas või ainult senikauaks, kuni venelased ennast tsiviliseeritult üleval pidama hakkavad. See hetk, mil läänemaailma ja Venemaa vahel algab uus pingelõdvenduse ja sidemete tihendamise tsükkel, võib tulla kiiremini, kui me praegu julgeme uskuda.

______

1 russiancouncil.ru/common/upload/Russia-Baltic-Paper35-ru.pdf

2 Vt selle kohta Jaanus Piirsalu reportaaži PM 23.12.16.

3 Arie Bloed (ed), Final Act of the Conference on Security and Cooperation in Europe, From Helsinki to Vienna: Basic Documents of the Helsinki Process, Martinus Nijhoff Publishers, Dordrecht, Netherlands: 1990.

4 Immanuel Kant, Zur evigen Frieden, 1795.

5 Federal Republic of Germany - German Democratic Republic - France -Union of Soviet Socialist Republics - United Kingdom - United States: Treaty on the Final Settlement with Respect to Germany, 29 I.L.M. 1186, 1990.

6 Vt Raymond A. Smith, The status of the Kaliningrad under international law. Lituanus – Lithuanian Qarterly Journal of Arts and Sciences, vol 38, no 1- Spring, 1992.

7 Federal Republic of Germany - German Democratic Republic - Prance -Union of Soviet Sodalist Republics - United Kingdom - United States: Treaty on the Final Settlement with Respect to Germany, 29 I.L.M. 1186 1990.

8 Report on the Tripartite Conference of Berlin – The Potsdam Agreement: Selected Documents Concerning the German Question, 1943-1949, Staatsverlag der Deutschen Demokratischen Republik, Berlin:1967.

9 Janusz Bugaijski, The Baltics confront Moscow`s ambitions – The American Interest, Oct 3, 2014. http://www.the-american-interest.com/2014/10/03/the-baltics-confront-moscows-ambitions/

 

 

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header