Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Kuidas kaitsta Soomet, kui realism on ainuke valik?

Reuters/Scanpix
Reuters/Scanpix
Soome sõjaväelased vestlemas USA sõduritega ühisõppustel Arrow 16 eelmisel aastal. Soome armee on teinud pidevalt ühisõppusi NATO riikidega.

Soome saab aru, et rahudividendide aeg on möödas.

Kui Soome president Sauli Niinistö pidas mai algul Tallinnas Lennart Meri konverentsil kõne, esitati talle küsimus Soome võime kohta ennast kaitsta. „Kui me mobiliseerime kõik reservid, on meil relvade all viis tuhat meest rohkem, kui suudab välja panna Saksamaa,” sõnas ta. Sellega soovis ta rõhutada, et Soome võtab riigikaitset ja julgeolekut tõsiselt. Aga kui tõsiselt?

Vähem kui aasta jooksul on Soome välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat paika pandud õige mitmes olulises dokumendis.

Nende vool algas möödunud kevadel, mil neljast inimesest koosnev töörühm andis Soome valitsuse tellimusel hinnangu Soome tulevasele võimalikule liitumisele NATOga. Sellele järgnes sügisel valitsuse aruanne Soome välis- ja julgeolekupoliitika kohta. Ning viimaks avaldas valitsus juba selle aasta veebruaris riigikaitset puudutava aruande.

Kõik need dokumendid on olemas ka inglise keeles ja igale huvilisele internetis kättesaadavad.

Ma üritan käesolevas artiklis tähelepanu pöörata ennekõike kolmele aspektile: esiteks sellele, millistele küsimustele mainitud dokumendid üritavad vastata, teiseks kontseptuaalsele raamistikule, milles neid dokumente tuleks tõlgendada, ja kolmandaks sellele, kuidas kasutada seda raamistikku välis- ja julgeolekupoliitika praktilisel plaanimisel ja teostamisel.

Lugu saab õieti alguse juba 1990. aastate keskpaigas, mis kujutas endast suurte ootuste ja nõndanimetatud rahudividendide ajajärku.

Rootsis jõuti järeldusele, et Läänemere piirkonda on igaveseks ajaks saabunud rahu. Otsustati otsustavalt kärpida riigikaitset, loobuda üleüldisest väeteenistusest ja territoriaalkaitse põhimõttest. Rootsi investeeris jõuliselt luuresse, mis pidi aegsasti hoiatama, kui olud peaksid taas hakkama muutuma.

Ehkki Rootsi säilitas märkimisväärse suurusega õhu- ja mereväe, hinnati tollal Soomes Rootsi järeldusi naeruväärselt optimistlikuks. Meie otsustasime jääda nii väeteenistuse kui ka kaitsesüsteemi juurde, mis hõlmaks kogu riigi territooriumi kaitset.

Ent erilise avaliku diskussioonita toimus ka Soomes mitmeid olulisi muutusi. Sõjaaja reservi suurust vähendati 380 000 mehe pealt 230 000 peale, hulk garnisone likvideeriti, paljud sõjaväelased saadeti erru. Selle juures viidati eelarveraskustele, aga tegelikult võeti niisugused sammud ette ainult seepärast, et lähikonna soodsad sõjalis-poliitilised muutused seda võimaldasid.

Kõige tähtsamatest järeldustest aga selles kontekstis peaaegu ei räägitudki: nimelt leiti, et enam pole vaja välispoliitika kindlakäelist juhtimist ja et kommunismi kokkuvarisemise järel idas ei pea Soome enam kunagi kokku puutuma sisevaenlastega.

Seepärast muudeti isegi põhiseadust. Presidendi võimu kärbiti ning üksikisikute vabadusi ja õigusi, privaatsust ja sõnavabadust suurendati sel määral, et enam ei olnud juriidiliselt isegi võimalik olukord, kus nende õiguste väärkasutamist oleks saanud pidada riiklikku julgeolekut ohustavaks. Üsna varsti aga algaski jõuline väärkasutus, mida korrakaitseorganid pidid lihtsalt jõuetult pealt vaatama.

Kõike seda võimendas tehnika areng. Kui pidada silmas avalikkust, siis internet ja ühismeedia andsid riigi ja rahva vaenlastele enneolematu võimaluse oma räpase töö haaret laiendada. Veel ohtlikumad olid aga muutused sõjalises vallas.

Tekkis terve uus tegutsemisala: küberruum. Ühiskonna muutumine aina digitaalsemaks, tehnosüsteemide sõltumine piiriülestest IT-võrkudest ning üldse kõigi süsteemide vastastikune seotus ja seeläbi ühised nõrkused tingisid isegi eluliste ühiskondlike funktsioonide haavatavuse küberrünnakute ja psühholoogiliste operatsioonide tõttu.

Samuti ilmnes, et väga suur osa sõjalisest teabest, mida varem edastati raadiosidet kasutades, edastatakse nüüd aina suuremal määral digitaalvõrkudes. Kui Rootsi arendas välja võimalikult tugevat signaalluuret, siis Soomes täheldati, et teave, mida varem hangiti raadiosidet pealt kuulates, kaotab aina enam tähtsust.

Poliitikud ei tahtnud sellest midagi teada, paljud arvatavasti isegi ei saanud aru, millest üldse jutt käib. Seepärast tegutses sõjaväeluure õige pikka aega sootuks seadusliku aluseta – õigupoolest ei käsitlenud ükski seadus luuret üldse, ei sõjalist ega mittesõjalist.

Kolmas muudatus ilmnes siis, kui Venemaa hakkas rakendama sõjalist jõudu esialgu Gruusia, seejärel Ukraina vastu. Krimmi ebaseaduslikule liidendamisele eelnes uut laadi hübriidsõda, mille järel mõisteti ka Soomes, et me oleme selliseks sündmuste käiguks halvasti ette valmistatud.

Polnud sugugi selge, kes peaks esimesena vastu astuma „rohelistele mehikestele”, kui need ühel päeval Soome pinnale ilmuksid. Selge oli samal ajal see, et reservi mobiliseerimine võtaks liiga kaua aega ja Soome satuks väga mitmel moel ohtu, kui seisaks silmitsi niisuguste uut laadi sõjaliste operatsioonidega.

Neljas probleem seondub olulise sõjatehnika vananemisega. Meie tähtsamad pealveelaevad kantakse maha, maapealne õhutõrje iganeb ning mitmeotstarbeliste hävituslennukite armaada kasutusaeg lõpeb – kõik korraga enam-vähem ühel ajal, 2020. aastate esimesel poolel.

See tähendas, et otsekohe tuli hakata valmistuma asenduseks ja leida selleks raha (vastavad projektid kandsid mereväe korral nime Squadron 2020 ja õhuväe korral HX programm).

Laialdase poliitilise konsensuse põhjal võetakse asendused ette nii, et meie riigi sõjaline ja heidutusvõime jääb praegusele tasemele. Samuti peavad asendused vastama sõjalistele muutustele meie lähikonnas.

Need ongi küsimused, millele eespool mainitud ametlikud dokumendid pakuvad üksikasjalikke vastuseid. Nende sõjalise fookuse võib üldiselt kokku võtta kolme punktina:

1) kõigi väeliikide valmiduse edendamine

2) iganevate võimete asendamine

3) luure-, küberkaitse- ja kaugründevõime tugevdamine

Ma asun nüüd käsitlema kontseptuaalset raamistikku, mis aitab kõigi mainitud dokumentide sisu muuta praktilise välispoliitilise tegevuse jaoks tarvilikuks tööriistakomplektiks.

Sel raamistikul on neli tugisammast: riigikaitse, kahepoolne koostöö, suhted Venemaaga ja rahvusvaheliste organisatsioonide osa.

Riigikaitse all ei mõtle me mitte ainult selle sõjalist tahku. Eriti just riigikaitse aruandes kõneldakse üksikasjalikult kõigi traditsiooniliste väeliikide sõjalisest tugevdamisest, uute võimete ülesehitamisest ja nende kõigi omavahelisest koostööst. Kuid põhiliseks on sealgi „üleüldise julgeoleku” kontseptsioon.

Sellega pannakse alus sektoritevahelisele koostööle, et sõjaväe, piirivalve ja tsiviilametkondade ühisel ettevõtmisel toime tulla väga mitmesuguste ohtudega. Konfliktide üha keerulisemaks muutuva iseloomu tõttu tuleb ühiskonna kerksust kriiside eduka üleelamise nimel järjepidevalt jälgida ja hinnata.

Teine tugisammas peitub kahepoolsetes suhetes. Tähtsaim neist on koostöö Rootsiga, mis areneb praegu väga kiiresti. Sealjuures ei arene mitte ainult sõjaline koostöö, vaid konsensus on laienenud samuti paljudele päris tundlikele julgeolekupoliitilistele teemadele, nagu näiteks suhtumine kaitsekoostöö arengusse Euroopa Liidu raames.

Kolmandaks rattaks on Soome ja Rootsi koostöö USAga. Nii Soome kui ka Rootsi, õigupoolest kõigi Põhjamaade huvides on, et ameeriklased teadvustaksid äärmise selgusega, mis toimub nii Soome ja Rootsi suhetes kui ka Põhjamaades tervikuna.

Soome seisukohalt on Euroopa Liit julgeolekupoliitiline valik ja väärtustepõhine kogukond. Soome toetab igati kaitsekoostöö arengut ELi raames, samuti liidu püsiva struktuuriga koostööd ning kriisiohje ja juhtimisvõime tugevdamist.

Soome peab NATOt oluliseks Atlandi-ülest ja Euroopa julgeolekut tugevdavaks teguriks. Seepärast pooldab Soome koostöö tugevdamist NATO täiustatud võimaluste programmi (Enhanced Opportunities Program, EOP) ja 28+2 kohtumiste raames. Soome tarvitab ära kõik võimalused, mis avanevad väljaõppeks ja õppusteks ning ühise olukorrateadlikkuse süvendamiseks.

Samuti ei välista Soome võimalust astuda NATO ridadesse. Kaitsevõimet edendades arvestab Soome kaitsekoostöö ja koostegutsemisvõime väljavaatega, et võimaliku liikmeks astumise korral ei tekiks vähimaidki tehnilisi takistusi.

Soome ülejäänud tähtsamad kahepoolse kaitsekoostöö partnerid on Holland, Suurbritannia, Norra, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa, Taani ja Eesti.

Ühtlasi arendab Soome juriidilisi ja ainelisi võimeid rahvusvahelise sõjalise abi pakkumiseks ja saamiseks.

Kolmanda samba ehk suhete osas Venemaaga sedastab riigikaitse aruanne selgelt, et Soome sõjaline tegevuskeskkond on muutunud. Läänemere piirkonnas on kasvanud sõjaline aktiivsus ja sõjalised pinged. Sõjaliste kriiside eelhoiatusaeg on tuntavalt lühenenud ja jõu kasutamise lävi madaldunud.

Sõjategevuse aina keerulisemaks muutuva iseloomu tõttu võidakse Soome vastu kasutada väga mitmesuguseid meetmeid. Lisaks muule peab Soome olema valmis sõjalise jõu kasutamiseks enda vastu või sellega ähvardamiseks.

Samal ajal on korduvalt toonitatud, et praegu ei kujuta Venemaa endast Soomele otsest sõjalist ohtu. Koos teiste maailma riikidega on Soome rakendanud ja rakendab edaspidigi sanktsioone Venemaa vastu, kuid ühtlasi soovib ja suudab Soome hoida Venemaaga heanaaberlikke suhteid. Venemaa on Soomele jätkuvalt tähtis majanduspartner ning kaubandussuhteid saab mitmel moel edendada ka väljaspool sanktsioonide mõjuala. Oleks rumal jätta niisugused võimalused tarvitamata.

Samuti saab kõrgeima taseme suhete abil liikuda edasi pisikeste positiivsete sammudega, olgu tegu Läänemere õhuruumi turvalisusega või püüdega piirata kivisöe põletamist, mille mõlema puhul on saavutatud mõningat edu.

Neljanda tugisamba ehk rahvusvaheliste institutsioonide puhul on praegune olukord paraku üpris kurb. Väikeriikidele nagu Soome on äärmiselt oluline, kui nad saavad vähegi usaldusväärselt pidada rahvusvahelist õigust ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagajaks. ÜRO Julgeolekunõukogu sagedaste ummikseisude tõttu see paraku praegu nii ei ole.

Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsiooni olukord pole märkimisväärselt etem. Paljud selle kunagised lubadused on jäänud täitmata, organisatsiooni praegune võime kindlustada hea rahvusvaheline ja riigisisene valitsemiskorraldus on aga tõsiselt nõrgenenud.

Viimaks tuleb meil küsida – kuidas avaldub see nelja tugisambaga raamistik praktikas?

Ligemale nelja aasta eest saavutas Soome poliitiline eliit konsensuse ühes väga olulises küsimuses: „rahudividendide” aeg on läbi saanud, meie sõjalise võime vähendamine tuleb peatada ning selle viimiseks vastavusse aja nõuetega tuleb ressursse eraldada rohkem ja püsivamalt. Ühtlasi nähti ette juriidilise aluse loomine riikliku julgeoleku kaitsmisele kodumaiste vahenditega.

Otsese tõuke selliseks ümberhindamiseks andis Venemaa oma tegudega Ukrainas. Nii põhjustas kolmanda tugisamba oluline muutumine kohese reageerimise esimese samba all.

Soome jõudis järelduste tegemisele muutunud neljanda samba osas õige hilja: me soovisime kangesti uskuda rahvusvaheliste institutsioonide kaitsevõimet veel tükk aega pärast seda, kui nad olid tegelikult juba oma tähenduse kaotanud. Aga kui siis järeldus tehti, nägi see ette jõulist pühendumist kahepoolsele koostööle.

Analüüsitud dokumentide alusel kulgeb Soome välis- ja julgeolekupoliitika edasi vähemalt 2020. aastate keskpaigani. See on avatud, selge ja läbipaistev.

Aga kuidas suudetakse selle raamistiku alusel hakkama saada hiljem? Ma toon siin ühe teoreetilise näite.

Kui peaks toimuma väga oluline muudatus kolmandas tugisambas, see tähendab, kui peaks teoks saama konkreetne sõjaline oht, siis tuleks lahendust otsida nende võimaluste juurest, mis on koondunud teise samba alla.

Viimastel nädalatel on Soomes ja Eestis käinud elav arutelu Soome võime ja tahte üle anda Eestile abi tõsise sõjalise kriisi puhkemise korral.

Soome välis- ja julgeolekupoliitika esmane siht on vältida sattumist sõjalisse konflikti – just see ongi ju heidutuse eesmärk. Aga kui heidutus tulemust ei anna, olen ma kindel, et Soome ja Eesti astuvad tulevikule vastu külg külje kõrval.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header