Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Kremli hübriidsõja praktika Afganistani näitel ehk miks Venemaa relvastab Talibani

Imago/Xinhua/Scanpix
Imago/Xinhua/Scanpix
Üle 200 Talibaniga seotud võitleja andis aprillis alla Afganistanis valitsusjõududele. Pildil on allaandmistseremoonia.

Moskva eesmärgiks on provotseerida Läänt sõdima mitmel rindel.

Sissejuhatavad märkused

Afganistan on teadagi vana ja mõnes mõttes permanentne konfliktide kolle Kesk-Idas. Juba Aleksander Suur (valitses 336-323 eKr) sattus oma vägedega Afganistanis mõnevõrra sarnaste probleemide ette nagu hiljem Nõukogude väed 20. saj lõpus (sh, kuidas hallata ja rahustada vallutatud alasid), mille lahendamine tekitas Aleksandrile ja tema kindralitele nii palju peavalu.1 Siis, kui Aleksander Suur saabus oma vägedega Afganistani ehk peaaegu 2350 aastat tagasi, oli Afganistan samuti omavahel võitlevate rändhõimude ja võõrvallutajate tallermaa. Afganistani on üritanud vallutada ja kontrollida Ahhemeniidide impeerium, Aleksandri Suure Kreeka-Makedoonia väed, hellenistlikud Seleukiidid, Partia kuningad, Sassaniidide impeerium, araablased, erinevad türgi hõimud, mongolid, britid, venelased jt. Igaüks, kes sisenes Afganistani võõrvallutajana, sattus „jamadesse" ja niipea sealt lahkuda ei suutnud.

Vallutada ja hallata seda keerulist ja mägist ning raskesti läbitavat piirkonda on raske, kus kohalikud hõimud, etnilised ja usulised grupid tülitsevad pidevalt, kus samal ajal eksisteerivad feodaalsed suhted, šariaadi normid, islamiäärmuslus ja modernne tehnoloogia.

Selliseks probleemseks konfliktide koldeks ja võõrvallutajate tallermaaks on Afganistan paljuski jäänud ka 21. sajandi alguses, kuid aegamööda on 20. sajand lisandud veel islamistlik äärmuslus ja terrorism, mille paljuski on põhjustanud võõrvallutajad (eelkõige NSV Liidu sissetung 1979. a).2

Nõukogude vägede sissetung ja selle agressiooni vastasseisu tegevuse ühe tulemusena sündis Al-Qaeda, mis tegutseb Afganistanis. Taliban on ka selle ajastu produkt.3 Terroristlik ja äärmuslik islamistlikust Talibanist sai pikaajaline Al-Qaeda liitlane. Aastatel 1996–2001 valitses Taliban Afganistanis. Just siis, 1990. aastatel sai Afganistan terrorist number ühe Osama Bin Ladeni (1957–2011) teiseks kodumaaks. Talibani ülemvõimu Afganistanis kukutas rahvusvaheline koalitsioon 2001. aastal.4 Kuid Taliban ei kadunud kuhugi ning on jäänud siiani arvestatavaks jõuks Afganistani maastikul, kellega Lääne riikide koalitsioonil on olnud pikaajaline sõjaline vastasseis. Lisaks Al-Qaedale ja Talibanile on Afganistani maastikule tulnud ka nn Islamiriik. Sõtta terrorismiga Afganistanis on USA ja tema liitlased olnud kaasatud juba koguni 16 aastat.

Kremli geopoliitilised mängud ja hübriidsõda kui instrument

Teadagi on Kremlil omad suured geopoliitilised huvid ja ambitsioonid Kesk-Ida ning laiemalt kogu Aasia regioonis5. Eelkõige tahab Venemaa suurenda oma mõjusfääri Kesk-Idas ning taastada kunagise NSV Liidu võimsuse vähemalt välispoliitilises sfääris ning lõhkuda olemasolevat rahvusvahelist korda, julgeoleku arhitektuuri ning vähenda euroatlandilise maailma mõjusfääre. Selleks kasutab Venemaa asümmeetrilisi meetodeid. Hübriidsõda6 on Moskva kätes muutunud relvaks, et muuta olemasolevat maailmakorda. Venemaa nimetab seda uue põlvkonna sõjapidamiseks (new generation warfare)7 ja vene sõjateoreetikud ning eksperdid on seda valdkonda arendanud ka teooria vallas8, praktikas aga on Venemaa kasutanud mittelineaarse sõjapidamise viise Transnistrias, Tšetšeenias, Gruusias, Ukrainas ja Süürias ning ilmselt kavatseb seda nüüd teha ka Afganistanis.

Kuid nüüd on Taliban aina rohkem sattumas Moskva huvisfääri. Moskvat ei häiri sugugi see asjaolu, et äärmuslik islamistlik Taliban on teinud (ja teeb) koostööd Al-Qaedaga ja on ÜRO poolt 2003. aastal tunnistatud terroristlikuks organisatsiooniks. Ei häiri ka see, et Taliban on paljuski kasvanud välja NSV Liidu vastastest võitlejatest ehk mujāhididest, kes sõdisid aktiivselt Nõukogude vägede vastu aastatel 1979-1989 Nõukogude-Afganistani sõjas.

Mitmete andmete kohaselt relvastab Moskva taliibe ning pakub neile väljaõpet.9 Selle kohta on tulnud mitmed teated, mis väidavad, et Moskva on pööranud oma pilgu Talibani poole ja alustanud selle relvastamisega.10

Kaudselt kinnitavad seda ka Vladimir Putini enda sõnad, kes 12. aprillil 2017. aastal ütles intervjuus telekanalile Mir 24, et on vaja arendada suhteid kõikidega jõududega Afganistanis, sh ka Talibaniga. Muuhulgas laususus Putin, et „muidugi on seal palju radikaalseid elemente. Kuid meie, nagu ka meie partnerid, sealhulgas, muide, ka ÜRO esindajad, lähtume alati sellest, et on vaja arendada koostööd mistahes jõududega Afganistanis, lähtudes vähemalt kolmest printsiibist: see on Afganistani põhiseaduse tunnistamine, desarmeerimine ja täieliku riikliku üksmeele saavutamine!"11 Putin rõhutas samuti Venemaa sõjalise jõu kohaolekut Afganistani naaberriigis Tadžikistanis: „Mitte juhuslikult paikneb ja tegutseb Afganistanis meie 201. sõjabaas. See on stabiilsuse oluline element regioonis. Seetõttu on esimene oht, muidugi terrorismioht ja Afganistanis on see tõsine".12

Seega näitas Putini avaldus selgelt, et Afganistan on Venemaa ajaoks endiselt oluline ja et Venemaa ei kavatse loobuda mõjusfääri laiendamisest Afganistani ning ilmselt ka Pakistani ja India suunas ning et võimuvõitlus regiooni eest käib Venemaa ja USA vahel.

Kas Venemaa teeb come back’i Kesk-Itta?

Kreml tahab luua muljet Vene impeeriumi täieulatuslikust come back'ist maailma areenile taas suurmängija rollis nagu see oli Külma sõja ajal. Samas algab aga bioloogiaseaduste kohaselt kõik sünniga, kõik vananeb ja kõik lõpeb surmaga. Seega läbitakse erinevad eluetappe alates lapsepõlvest kuni vanaduseni. Seda mudelit võib laiendada ka riikidele ja impeeriumidele. Kõik impeeriumid ajaloos läbivad järgmised staadiumid: noor ja tõusev impeerium, impeerium oma tippajal ehk siis keskea impeerium, vananev impeerium ja lõpuks hävinemine. Kuid on impeeriume, kes üritavad oma iga pikendada ja võitlevad vananemisega. Üks selline näide on Venemaa, kes hoiab kramplikult kinni imperiaalsest pärandist ning ei suuda loobuda ekspansionismist, unistades võimsast Euraasia suurriigist.13

Neoimperialistlik Putini režiim tahab maailmale näidata, et Venemaa geopoliitilised ambitsioonid on märksa suuremad kui lihtsalt Süüria kontrollimine või endiste Nõukogude Liidu alade mõjutamine (sh Ukraina, Gruusia, Kesk-Aasia, Moldova, Valgevene). Selle eesmärgiga sekkub Venemaa ka Liibüasse ja Afganistani, aga ka mujale (nt sekkub muu hulgas Iisraeli-Palestiina konflikti). Kuid vananeval „pop-staaril" (Venemaal) pole paraku enam nii palju võhma kui seda oli kunagi NSV Liidul ja Venemaa ei ole jätkusuutlik otseses konfliktis Lääne riikidega ja NATOga. See aga ei sega luua Kremlil propagandistliku mulli, et Venemaa on just praegu kõikvõimas ja superpower mis oleks justkui võrdne USAga. Putin lähtub printsiibist, et peamine on olla kogu aeg pildil. Ka seetõttu on Putin ajakiri Forbes'i andmetel mitu aastat järjest valitud kõige mõjuvõimsamaks inimeseks.14 Kuid, kuidas pildile pidevalt saada, kui majandus ja demograafiline olukord Venemaal on nukrad – ainus võimalus on tekitada pidevalt uusi probleeme ja kasutada ära vanu veritsevaid haavu selleks, et konflikte üles puhuda.

Miks Venemaa vajab Talibani?

Kuid, miks pöörab Venemaa taas oma pilgu Afganistanile? Miks Venemaa relvastab Talibani? Lühidalt võib öelda, et Taliban on muutunud Venemaa jaoks „kasulikuks idioodiks" nagu selleks on olnud viimasel ajal nn Islamiriik Süürias ja Iraagis, Hezbollah, samuti mõned populistlikud ja paremäärmuslikud poliitikud Euroopas. Millised siis on võimalikud põhjused, miks Kreml pööras taas oma pilgu Afganistani poole?

Esimene põhjus võiks olla „revanšism" ja „neoimperialism"

Dr Holger Mölder kirjutab, et „pärast Sauri revolutsiooni ning nõukogude vägede sekkumist 1978–1979 sai Afganistanist Nõukogude Liidu sõltlasriik".15 Samas aga Nõukogude invasioon lõppes 1979. aastal NSV Liidu jaoks kehvasti ja nagu dr Mölder õigesti märkis kujunes sellest „nõukogude Vietnam".16 See laastas niigi NSV Liidu habrast ja stagneerinud majandust ning kiirendas nõukogude süsteemi kollapsi. Vähem kui kolm aastat pärast Afganistani sõja lõppu varises Nõukogude Liit kokku. Impeeriumist unistavatele ja nostalgitsevatele Vene riigi juhtidele see oli ülivalus šokk. Nagu ka Saksamaa, kes I maailmasõja lõpus kaotas mõjuvõimu, prestiiži ja territooriumid ning kolooniad. Sarnane asi juhtus ka Venemaaga NSV Liidu kokkuvarisemisega 1991. aastal. Võrdluseks veel: nii Saksmaal 1920.-1930. aastatel kui ka Venemaal Putini režiimi ajal puhkesid õitsengule nördimus, hirm ja viha vaenlaste vastu ning aina suurenev soov saavutada revanši. Saksamaal tõi see võimule Adolf Hitleri ja natsid, kes hakkasid kohe "impeeriumi" taaslooma, Venemaal on aga selliseks revanšismi ideoloogia kehastajaks Vladimir Putin ning tema pooldajad, kes samuti üritavad luua „impeeriumi" NSV Liidu varemetel.17 Kremli juhtivat oligarhide jõuku painavad nagu kunagi 1920.–1930. aastatel Saksa revanšiste nostalgia võimsa kadunud impeeriumi järele., NSV Liidu juriidiline pärija Venemaa tunnetab hästi, et kaotas külma sõja Läänele paljuski just Afganistani sõja tõttu, mis sai üheks NSV Liidu lagunemise oluliseks katalüsaatoriks. Seetõttu pole Afganistan juhuslik valik.

2017. aasta aprilli intervjuus rõhutas Putin, et „üks kolmandik Afganistani territooriumist, põllumajanduslikke alasid, on tänapäeval taliibide kontrolli all". Samas intervjuus mainis Putin, et rahvusvahelise koalitsiooni jõud, mis on enamuses USA sõjaväelased, on sunnitud osalema erinevates lahingutegevustest ja aina rohkem arutatakse täieulatusliku USA sõjalise kontingendi tagasiviimist Afganistani.18 Sõda Afganistanis, mis algas 2001. aastal, on üks pikemaid sõdu, kuhu on kaasatud USA ja tema liitlased. Siin aga on Putini režiimi eesmärk kõigutada USA ja Lääne riikide positsioone Lähis- ja Kesk-Idas tervikuna ja deskrediteerida neid. Seetõttu on Moskva sekkunud Süüria kodusõtta19, üritab sekkuda aina rohkem Iisraeli-Palestiina konflikti, toetab Hezbolla'd, ning arendab koostööd Iraani, Türgiga jne.

Teine põhjus võiks olla „ajaloolis-traditsiooniline"

Mida see tähendab? Ei tohi unustada, et ajaloolised ja traditsioonilised Venemaa sidemed selle piirkonnaga on juba pikad. Veel Venemaa Keisririik on üritanud saada Afganistani oma mõjusfääri.20

Kui Ivan IV Julm (1533–1584) vallutas Kaasani, siis Vene riigil tekkis liigipääs Kaspia merele; Astrahani khaaniriigi vallutamine 16. sajandil andis võimaluse Vene riigile sidemete loomiseks Iraaniga ja Kesk-Aasiaga. Peeter I ekspansionistliku poliitikaga suurenes ka Venemaa impeeriumi huvi Kesk-Ida vastu. 18. sajandil tundis Venemaa suurt huvi Iraani, Kesk-Aasia ja Afganistani vastu. Kadžaaride dünastia (1781–1925) šahhide ajal pidas Iraan mitmeid sõdu Vene impeeriumiga. Sõjad agressiivse ja võimsa Vene impeeriumiga ei olnud kuigi edukad nõrgeneva ja tehnoloogilises mõttes mahajäänud Iraani jaoks ja Teheran kaotas paljud alad Kaukaasias ja Kesk-Aasias, mille Vene impeerium annekteeris ja liitis endaga. 18. ja 19. sajand ei olnud Iraanile soodsad. Iraani siseasjadesse sekkusid tuntavalt Euroopa suurriigid, eeskätt Suurbritannia ja Venemaa, ning nende vahel käis võitlus mõjusfääride pärast Idamaades. Britid said oma kontrolli alla India ja Afganistani. Kesk-Aasiat ja Kaukaasiat aga tahtsid kontrollida Vene tsaarid. Vene keisririigi ja Briti Impeeriumi vahel toimus 19. saj ja 20. sajandi alguses geopoliitiline võistlus mõjusfääride pärast Lõuna- ja Kesk-Aasias, mida on nimetatud „suureks mänguks" (Great Game).21

Mõnes mõttes kestis see "suur mäng" ka pärast II maailmasõda "külma sõja ajal", kuid Briti impeeriumi asemele tõusis uueks mängijaks USA ning Vene keisririiki asendas NSV Liit. Nüüd aga arvab Kreml, et on taas saabunud aeg Great Game’i alustamiseks. Afganistanist kujunes 19. sajandil selline puhverriik Venemaa impeeriumi ja Briti impeeriumi vahel. Kui oktoobris 1917. aastal haarasid Venemaal võimu bolševikud, siis Moskva ja Kabuli suhted hakkasid soojenema ning 1919. aastal lõi Venemaa diplomaatilised suhted Afganistaniga ja 1921. aastal kirjutasid Nõukogude Venemaa ja Afganistan alla Nõukogude-Afganistani vastastikuse mittekallaletungi lepingule. NSV Liit toetas Afganistani rahaliselt, saatis ka relvastust. 1950. aastatel NSV Liit suurendas oma huvi Afganistani vastu veelgi ning koostöö arenes jõudsalt. NSV liit „pumpas" meeletus koguses raha Afganistani. Ühe illustreeriva näitena võiks mainida aastatel 1954-1978 toimunud Nõukogude finantsilist, sõjalist jne toetust Afganistanile, mil Kabul sai Moskvalt ainuüksi rahalist toetust rohkem kui üks miljard USA dollarit.

Külma sõja lõpp ja Nõukogude Liidu kollaps tähendas "suure mängu" lõppu Venemaale Kesk-Idas.

Kuid nüüd on Putin arvamusel, et on saabunud hea aeg alustada taas gambiidi second round'i Kesk-Idas. Seda soodustab Kremli hinnangul ka see asjaolu, et maailmas on üldine julgeoleku olukord muutunud hapramaks, terrorismi oht on kasvamas, Lähis- ja Kesk-Idas on levimas viha ja kartus USA mõju ees. Seda kasutab Kreml ära ja siis ta toetub oma ajaloolisele kogemusele ning pikaajalistele traditsioonidele suhtlemises Kesk-Idaga. See aga on vaid üks põhjus, miks Putin sekkub Afganistani. Et sõjategevuses Kreml seal otseselt osaleda ei taha, siis on ta valinud teise tee – taliibide relvastamise.22

Kolmas põhjus on "kaose" tekitamine ja levitamine

Venemaa tahab lõhkuda olemasolevat maailmakorda, kuna see ei vasta Putini soovidele. Selleks toodabki Venemaa „kaost", mis seisneb sisserände ehk paguluskriisi ülespuhumises Euroopas ja Türgis, konfliktide kollete suurendamises ja kaose tekitamises ning levitamises. See ühildub hästi „juhitava kaose printsiibiga" (manageable chaos), mille Venemaa on võtnud üheks oma poliitika alusrelvaks, mida muide kasutab oma relvana ka ISIS.23 Venemaa on teinud "juhitava kaose printsiibist" oma mõdus operandi selleks, et saavutada oma eesmärke ja kasutab seda oma geopoliitiliste huvide elluviimiseks. Süüria ja Ukraina on vaid mõned tandrid, kus Venemaa seda strateegiat läbi viib. Nüüd aga on „juhtiva kaose" polügooniks saamas Afganistan.

Venemaa tahab, et Lääs, kelle väed on seal juba alates 2001. aastast, ei lahkuks sealt võimalikult kaua ning hoiaks seal oma sõjaväelasi. See tähendaks ju lisakulutusi NATOle ja USAle, lisaprobleeme julgeolekusfääris jne ja muidugi nii pikka oodatud rahu Afganistanis ei tuleks.

Kui 1980. aastatel kasutas Lääs ära Afganistani islamiäärmuslasi (sh tulevasi talibani võitlejaid) sõjas NSV liiduga, siis nüüd üritab Venemaa teha sama asja, relvastades ja toetades Talibani liikumist, et see oleks taas piisavalt tugev. Venemaa valis Talibani mitte juhuslikult, muu hulgas ka seetõttu, et Talibanil on Al-Qaedaga pikad sidemed veel 1980. aastatest. Sõdida teiste kätega ja kasutades teisi ära oma huvides, lähtudes printsiibist divide et impera (jaga ja valitse), ongi Putini poliitika üks põhijooni.

Kokkuvõte

Mida siis võime kokkuvõtteks tõdeda? Miks Kreml relvastab Talibani?

Tuleb silmas pidada seda, et just tänu Vene Föderatsiooni jõulisele sekkumisele Süüriasse on konflikt Ida-Ukrainas jäänud tagaplaanile ja sellest ei räägita enam nii palju. Sekkumine Afganistani asjadesse hajutaks Lääne riikide tähelepanu veelgi rohkem.

Lisaks provotseerib Venemaa USAt ja NATO riike sekkuma jõulisemalt Afganistani asjadesse eesmärgiga, et Lääs hoiaks oma vägesid jätkuvalt seal. Kui Lääs sekkuks veelgi jõulisemalt, näiteks saadaks oma täiendavad väed, siis Putin teeks kõik, et see oleks "teine Vietnam" ning USA ja NATO jääksid seal nokkapidi kinni ja kulutaksid tohutult raha, nagu kunagi Afganistanis jäid nokka pidi kinni Nõukogude väed. Selles mõttes tahab Kreml Läänele “kätte maksta" seal samas, kus kunagi sai Moskvale osaks suur läbikukkumine.

Talibani on vaja Kremlile ka teistel põhjustel. Üks neist on olukorra destabiliseerimine, julgeolekukriiside eskaleerimine ja see ongi Kremli uus taktika selleks, et lõhkuda olemasolevat hapraks jäänud rahvusvahelist korda ning laiendada kaost Lähis- ja Kesk-Idas. „Juhtiva kaose" strateegia on Kremli üks relvadest modernses hübriidsõjas, mida Moskva peab mitmel rindel erinevate vastastega.

______

1 Frank 2012.

2 Landan 2001: 23.

3 Бодански 2002.

4 Fatima 2014: 35-46

5 Russia has long-term abitions in Middle East: Israeli Official - www.breibart.com.

6 Galeotti 2015: 157-164; Горбулин 2016; Магда 2017.

7 Berzins 2016

8 Чекинов, Богданов 2011: 3–13; Чекинов, Богданов 2013: 13-24.

9 Totten 2017.

10 Gibbons-Neff 2017.

11 Путин указал на необходимость выстраиваивать отношения с талибами; Путин: Решить проблему Афганистана без контактов с талибами нельзя

12 Эксклюзивное интервью президента России Владимира Путина

13 Eltchaninoff 2016: 99–113; Johnson 2014.

14 Forbs (https://www.forbes.com/profile/vladimir-putin/).

15 Mölder 2014: 129.

16 Mölder 2014: 117.

17 Tabakov 2016.

18 Эксклюзивное интервью президента России Владимира Путина

19 Sazonov 2015.

20 Казем-Заде 2004.

21 Khalid 1980: 49–56.

22 Gibbons-Neff 2017; Totten 2017; U.S. Concerned Russia Supplying Arms To Afghan Taliban.

23 Mubashir Noor 2015.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header