Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Kas Hiina saab vanaks enne kui rikkaks?

AFP/Scanpix
AFP/Scanpix
2015. aasta lõpust võetud foto näitab õe käes olevat beebit Yongquanis Edela-Hiinas. 2016. aastal oli Hiinas üks miljon rohkem sünde kui 2015. aastal pärast seda, kui Hiina valitsus oli kuulutanud ühe lapse poliitika lõppenuks 2015. aasta lõpul.

Ühe lapse poliitika on osutunud ebaõnnestunuks ja tekitab tulevikus suuri probleeme.

Viimase kolme aastakümne jooksul on Hiina Rahvavabariigis aset leidnud märkimisväärselt kiire majanduslik, poliitiline ja sõjaline tõus. Riigi vägevuse kasv on saanud politoloogide, ökonomistide ja ajakirjanike suure tähelepanu osaks, kellele meeldib kirjutada pikemaid ja lühemaid traktaate Hiina (paljudes tõlgendustes) vääramatust tõusust üliriigiks – on ju 21. sajand tituleeritud Hiina sajandiks. See narratiiv on mõjus ning seda eriti vananeva, väheneva ja stagneeruva Lääne kõrval, kus riigijuhtide mõtlemine kipub pahatihti käime 4-aastaste tsüklite taktis. Hiina juhtimiskultuuri säärased „demokraatia probleemid“ ei sega ning paljud Hiina tõusu imetlejad on riigi juhtimist kirjeldanud läbimõelduna, sihikindlana, kaugesse tulevikku suunatuna. Kui 2015. aastal lõid avalikkuses laineid suuremad probleemid Hiina finantssüsteemis, tekitades tõsiseimaid kahtlusi Hiina tõusu narratiivis, siis juba järgneval aastal suutis Lääs Hiina taas üle trumpata (kirjaviga taotluslik) ning avalikus diskussioonis on esikohal II maailmasõja järgsele Lääne poliitilisele ja majanduslikule süsteemile luigelaulu laulmine. Hiina mõjub viimaste Lääne arengute kõrval taas stabiilsuse ja ratsionaalsuse mõõdupuuna ning sellisena esitas oma riiki mõned päeva enne president Trumpi ametisse vannutamist ka Hiina president Xi Jinping Maailma Majandusfoorumil Davosis. Kuid ühes poliitikavaldkonnas – rahvastikupoliitikas – on Hiina riigijuhid näidanud üles märkimisväärset käpardlikkust ja võhiklikkust, mis teeb Hiina üliriigiks tõusmise kaunis ebatõenäoliseks.

Traditsiooniliselt on riikide jaoks põhiline rahvastikuprobleem olnud elanikkonna vähesus, kuna enne 19. sajandit valitsenud madala tehnoloogilise tasemega agraarmajanduse tingimustes jäi eeldatav sünnieluiga 20.-30. eluaasta vahel, pooled kõikidest sündinutest surid enne oma viiendat eluaastat ning suremus 1000 elaniku kohta oli 30-40 juures „headel“ aastatel. Ka Vanas Testamendis hea valitseja arhetüübina esitatud Saalomon õpetas, et „rahva rohkus on kuninga uhkus, aga rahva vähesus on vürsti hukk.“1

Teisele seisukohale jõudis 18. sajandi lõpul Robert Malthus, kelle kurikuulsa õpetuse kohaselt on elanikkonna kasv riigi arengule negatiivne, süües sõna otseses mõttes ära ühiskonna ressursid, kuni viimaks küllastumiseni jõudes nälg, haigused ja sõda rahvaarvu taas normaalsemale tasemele viivad. Seda kasvamise ja kahanemise protsessi kirjeldas ta kui loomulikku ja universaalset. Karl Marxi jaoks oli Malthuse teooria valitseva kodanliku ühiskonnakorralduse ja võimusuhete esitamine paratamatu ning vääramatu seisundina – Malthus oli „valitsevate klasside häbitu takkakiitja“. Marx uskus, et inimene kontrollib loodust, mitte vastupidi, ning seega on võimalik luua majanduslik tootmissüsteem, mis tagaks elatusvahendid kõigile.2

Sarnase positsiooniga oli ka Hiina Rahvavabariigi loomise ajal selle ainupartei. Esimees Mao teatas „reaktsioonilisele“ kriitikale vastates, et „Hiina suur rahvastik on hea. Mitmekordse rahvastikukasvu jaoks on meil adekvaatne lahendus. Lahendus on [majanduslikus] toodangus.“3 1953. aastal toimunud rahvaloendus näitas aga, et kodusõja lõpust alates oli Hiina rahvastik suurenenud umbes 10 miljoni inimese võrra aastas 580 miljonini4, samuti ületas rahvastikukasv põllumajandustoodangu kasvu. Nii jõudis esimees Mao arusaamale, et rahvastikukasv on siiski ohtlik, märkides et inimeste (taas)tootmist iseloomustab „anarhism“ ja väljendas usku, et on võimalik luua planeeritud pereplaneerimissüsteem. Sama kümnendi lõpus algatatud Suure hüppe kampaania käigus veenis ta end aga, et põllumajanduslike ümberkorralduste tulemusel õnnestub toodangut nii palju suurendada, et rahvastikukasvu pärast muretseda pole vaja. Marx oleks olnud uhke. 1959-1961. aasta näljahäda või – kasutades võimude eufemismi – „kolme majanduslikult raske aasta“ käigus suri hinnanguliselt 18-32 miljonit inimest.

Pärast seda vapustust hakati riigi ja partei poolt sündimuse piiramisega tegelema. Siinkohal hoiduti maoistlikest „jõuliselt ja kähku“ kampaaniatest, vaid keskenduti inimeste harimisele ja vajalike teenuste pakkumisele, et nii Hiina traditsioonilist, lapserohkust forsseerivat peremudelit järk-järgult muuta. Lasterohkus oli vajalik kõrge suremusega traditsioonilises ühiskonnas, kuid kommunistlik Hiina oli suutnud (Suure hüppe tekitatud pausiga) suremuse vähendamisel teha märkimisväärseid edusamme. Kui 1950-1955 oli suremuse üldkordaja 23,1 surma 1000 inimese kohta aastas, siis kaks kümnendit hiljem oli näitaja langenud 9,3 surmani; eeldatav eluiga tõusis samal ajal 43-lt 61 aastani.

Sündimuse vähendamise programmi tõi katkestuse 1966. aastal alanud Kultuurirevolutsioon, mida vedanud äärmusvasakpoolsed olid ortodokssel marksistlikul positsioonil ka rahvastikupoliitika osas. Pereplaneerimisega tegelevad kohalikud asutused saadeti laiali, juhtivad töötajad saadeti „ümberharimisele“ põldudele ja lautadesse.5 Seitsmekümnendatel, pärast Kultuurirevolutsiooni aktiivsema osa lõppu, jätkati aga hariduse ja vajalike teenuste pakkumist.

See muutus Mao surma ning pikalt sündimuse aktiivset piiramist toetanud Deng Xiaopingi võimule saamisega. Dengi moderniseerimiseprojektis oli rahvastiku piiramisel keskne koht, kuna ta uskus, et rahvaarvu kasv ähvardab SKT per capita tõusu torpedeerida. Deng on maailmakuulus selle poolest, et lõpetas majanduses ja poliitikas maoistlike kampaaniate korraldamise ning lubas järk-järgulist liberaliseerimist – viimast muidugi majanduses märksa enam kui poliitikas. Kuid rahvastikupoliitika on siinkohal märkimisväärne erand – Dengi juhtimisel loobuti senisest järkjärgulisest lähenemisest, mis asendati maailma ajaloo ilmselt drakooniliseima rahvastikupoliitikaga, otsustades piirata hiinlaste pere suurust ühe lapsega ja hakates seda maoistlike kampaaniate ja bürokraatlike survemeetoditega ellu viima.

Arvutused, mis 1980. aastal sõnastatud nn ühe lapse poliitika aluseks olid, ei olnud tehtud aga mitte demograafide, vaid Hiina kosmoseprogrammi matemaatikute poolt. Nemad prognoosisid 2020. aastaks rahvaarvuks katastroofiliseks peetud 1,5 miljardit inimest. Selle vältimiseks tuligi rakendada ranget ühe lapse poliitikat.6 Rahvastikuteaduse ignoreerimine oli ühe lapse poliitika alus.

Hiina rahvastikukasv oli kuuekümnendate teise poole 2,7%-lt aastas kümnend hiljem langenud 1,54%-le, mis ei olnud ajastu kontekstis eriti kõrge näitaja. 1982. aasta rahvaloendusest lugesid aga võimud välja kaheksakümnendate algul toimunud sündide arvu kasvu, mis pandi Dengi jt poolt Suure hüppe järgse beebibuumi ajal sündinute fertiilsesse ikka jõudmise õlule. Just selle absoluut- ja suhtarvudes suure põlvkonna sündimust pidi ühe lapse poliitika lühiajalise meetmena vähendama.7 Tegelikkuses võis sündide arv absoluutarvudes olla suur, kuid reaalsuses oli sündimuse summaarkordaja (iive) oluliselt langenud – kuuekümnendate teise poole 6,3 lapselt sünnituseas naise kohta 3 lapseni kümnend hiljem. Rahvastikuprotsessidele omase inertsuse tõttu aga jätkas Hiina rahvastik veidi aeglasemat, kuid siiski tempokat kasvu, kuigi sünnituseas naised olid hakanud saama üle kahe korra vähem lapsi, kui varasemad aastakäigud.

Vastuhakk ühe lapse poliitikale oli üsna laialdane ja nii pidi valitsus oma rangust leevendama ning hakkas teatud juhtudel lubama erandeid – seega on mõiste ühe lapse poliitika tegelikkuses eksitav. Ühed uurijad lugesid seesuguseid erandeid selle sajandi algul kokku 22. Need kehtisid näiteks taluperedele, kelle esimene laps oli naissoost; paaridele, kes mõlemad olid oma vanemate ainsad lapsed; ja rahvusvähemustele. Kui kõik fertiilses eas naised oleksid nende kohta käivaid regulatsioone jälginud, oleks sajandivahetusel valitsenud ettekirjutuste alusel riigi sündimus pidanud olema 1,47 last sünnituseas naise kohta. 8 Erandite üle otsustamine viidi pärast 1983. aasta kõige tulisemat kampaaniat ning selle tekitatud paksu verd provintside kompetentsi, kes omakorda hakkasid madalama taseme omavalitsuste ametnikele ette seadma plaane. Need plaanid koosnesid kuni 20-st eri näitajast. Lisaks tavapärasele sündide arvule olid olemas ka plaani ületavate laste arv; abortide, steriliseerimiste ja eri rasestumisvastaste meetodite kasutamise sagedus; korjatud trahvide väärtus jne. Plaanide mittetäitmist karistati.9

Ühe lapse poliitika on toonud mitmeid negatiivseid tagajärgi. Hiinas algasid kümneid miljoneid naisi puudutanud (sisuliselt) sundsteriliseerimised ja abordid, seaduste mittejärgijaid trahviti, nende „üleliigsed“ lapsed hoiti eemal avalikest teenustest. Traditsiooniliselt oli Hiinas, nagu ka muudes Aasia ühiskondades, levinud lapsetapp, mille ohvriks langesid esmajoones tüdrukud. Hiina Rahvavabariik oli selle arhailise kombe vastu võitlema asunud ning sündide sooline tasakaal oli 1930. aasta lõpus näitajast, mil 100 tüdruku kohta sündis 118 poissi langenud 1960. aastateks (hoolimata Suure hüppe katkestusest) loomulikuks peetavale – 104-107 poisslapse tasemele.10 Kaheksakümnendatest hakkas see taas kasvama, ulatudes 2010. aastaks 117 poisslapseni 100 tütarlapse kohta.

Laste otsene tapmine ei olnud enam 1980. aastatel võimalik, levinum oli tüdrukute „saatuse hoolde jätmise“ diskreetsem meetod, mille rolli näitab alla 1-aastaste suremuse soolised erinevused – kui enne ühe lapse poliitikat oli tüdrukute suremus olnud veidi kõrgem kui poiste oma, siis sajandivahetuseks kasvas vahe 40%-le, Hiina keskosa Gansu ja lõunaosa Jiangxi provintsides näiteks tegi tüdrukute imikusuremus (erinevalt poiste omast) sajandi kahel viimasel kümnendil läbi kasvu, mis on täiesti ebaloomulik areng.11 Hiina meditsiinisüsteemi arenedes sai domineerivaks muidugi soopõhine abort.

Ühe lapse poliitika tõi kaasa Hiina rahvastikustatistika kvaliteedi märkimisväärse languse. Põhjused selleks olid nii vanematepoolne püüdlus oma sündinud lapsi varjata kui kohalike kaadrite katsed kõrgemalt poolt paika pandud plaane täita. Dengi aktiivsest poliitikast taandumise järel 1990. aastate keskel hakati keskvõimu eestvõttel ühe lapse poliitika forsseerimisest ja jõulis(ema)test karistustest järk-järgult loobuma. Endiselt seadustes kirjas olevad pügalad lubasid aga kohalikel omavalitsustel endiselt elanikke „liigsete laste“ eest trahvida – käesoleva kümnendi algul hinnati üleriiklikult selle äri suuruseks neli miljardit USA dollarit.12 Kui trahve ei kasutatud oma ametkondade finantseerimiseks, siis kasutati neid oma isiklikuks heaoluks. Hiina kohalike kaadrite hulgas levis ütlus: „kui soovid õhtusööki, otsi üles pereplaneerimise amet“.13

Rahvastikustatistika kvaliteedi langus on põhjustanud ka selle, et keskvalitsus ja selle ametid ei usu, et seal kajastunud järsk sündimuse langus pärast 1990. aastat on tõene. Kui ÜRO ja erialakirjanduses esitatavad hinnangud väidavad, et alates 1990. aastate algusest on Hiina sündimus isegi nn varjatud lapsi arvesse võttes langenud tugevalt alla taastetaseme, 1,3-1,6 juurde, siis poliitiline juhtkond ja riiklikud asutused väitsid kindlameelselt, et reaalne sündimus on 1,8-2,0 fertiilses eas naise kohta.14

Hiina sündimus on niisiis juba kaks ja pool kümnendit olnud ülimadal. Rahvastikukasv on langenud ühe lapse poliitika eelsest ajast kolm korda – olles sellel sajandil keskmiselt 0,5% aastas, kuid see kasv on saavutatud, kuna rahvastikupüramiidis „lainetavad“ sünnitusealiste koha pealt varasema kõrgema sündimuse mõjud. Kui aga vaatame tõeset iibekordajat, mis ei arvesta ühiskonna vanusestruktuuri, siis on näha, et 1970. aastate keskel valitsenud 2% kasv aastas on selleks sajandiks asendunud 2% langusega aastas – see tähendab, et rahvastiku kahekordistumine 30 aastaga on asendunud rahvastiku poolitumisega samas ajavahemikus.15

Muidugi tänu rahvastiku inertsusele ei ole Hiina rahvastik kolme kümnendi pärast pool tänasest, sest Hiina rahvastiku senini suhteline noorus kindlustab isegi tugevalt alla taastetaseme oleva iibega, et sünde on rohkem kui surmi – kuid seda mitte kauaks. ÜRO 2015. aasta prognooside keskmise variandi (sajandi teiseks pooleks iibe tõus 1,8-ni, eeldatava eluea kasv 90. eluaasta lähedale) järgi tipneb Hiina rahvaarv 2028. aastal 1,42 miljardi juures, langedes sajandi lõpuks 1 miljardini. Üle 65-aastaste arv tõuseb aga tempokalt. Kui 2015. aastal oli neid 130 miljonit, siis sajandi keskpaigaks on vanureid juba 400 miljonit, langedes sajandi lõpuks alla 350 miljoni. Kuna Hiina SKT per capita on võrreldes arenenud riikidega 4-5 (USA-st 7) korda väiksem, siis on Hiina võidujooksus aeglustuva majanduskasvu ja kiireneva rahvastikuvananemise vahel. Tundub, et Hiina saab vanaks enne kui rikkaks.

Vananev ja vähenev Lääs aga ei taha seda mitte päris nii teha, kui skeptikud seda kujutavad. Sama ÜRO keskmise prognoosi järgi ohustab selline saatus endise idabloki riike, Lõuna-Euroopat ja Austriat ning Saksamaad – ülejäänute rahvaarv jääb tänasele tasemele või kasvab veidi ning sajandi keskpaigast alates on vanurite osakaal rahvastikus Hiinaga samal tasemel või alla selle. Praeguse ainsa üliriigi – Ühendriikide – vastavad näitajad on Euroopa omadest omajagu paremad. Lääne majanduste kõrgem tase ja sellega kaasnev rikkus teeb rahvastikuvananemisega kaasnevate probleemidega toimetulemise kergemaks.

Hiina suhteline vaesus, üldise pensionisüsteemi puudumine ja sotsiaalhoolekande madal tase on loonud Hiinas 4-2-1 olukorra, kus üks noor inimene peab toetama oma kahte vanemat ja nelja vanavanemat. Sellega seotud kulutused muudavad noorte inimeste jaoks raskeks suunata ressursse lasta saamisesse, mis tugevalt pärsib võimalusi sündimuse tõstmiseks.

Probleemne nähtus on ka tasakaalust väljas olev abieluturg. Tulenevalt viimaste aastakümnete sündide soojaotusest on hinnatud, et perioodil 2020-2050 on kuni 30 miljonit ehk 16% Hiina abieluturul „pakkumisel“ olevatest meestest „üleliigsed“, eelkõige madalama hariduse ja sissetulekuga mehed.16 See elus mitte edasijõudev seltskond võib, nagu säärased mehed ikka, ühtäkki avastada endas kutsumuse tulirelvade ja pommide ning nende kasutamist õigustavate ideoloogiliste projektide järele, mis raskendab poliitilise stabiilsuse hoidmist, samas ka võimalikku demokratiseerumist.

Sündimuse kiire alandamise tekitatud tööjõu puuduse ja rahvastikuvananemise probleemi (nagu ka tasakaalust väljas soojaotust) mainis ühe lapse poliitika alguseks peetav 1980. aasta Avalik kiri, kuid kummutas need kõik, seadis ülimaks eesmärgiks 2000. aastaks SKT per capita tõstmist 800-1000 USA dollari juurde.17 21. sajandi keskpaigas tekkida võiv järsk vananemine tundus kauge. Bürokraatlik inerts ja põhjendamatu kartus malthusliku stsenaariumi ees tingis aga selle, et algul lühiajalisena välja reklaamitud poliitika jäi paika 2016. aastani. Kuid vanadest mõttemallidest pole vabanenud siiani – ühe lapse poliitika asendati kahe lapse poliitikaga. Hiina demograafilist seisu see aga oluliselt ei paranda.

Nagu eespool mainitud, suudeti juba enne ühe lapse poliitika sõnastamist alandada Hiina iivet kümne aasta jooksul üle kahe korra – ning seda teenuseid ja haridust pakkudes, mitte käske ja karistusi jagades. See areng oli sarnane 20. sajandi teisel poolel teistes Ida-Aasia riikides ja varasemalt Euroopas ning selle siirderiikides toimunule. Demograafid nimetavad seda protsessi demograafiliseks üleminekuks ja on tõestanud selle universaalsust – kõik ühiskonnad kogevad moderniseerumise käigus esmalt suremuse ja ajalise nihkega sündimuse järsku langust. See tähendab, et sündimus oleks langenud Hiinas niikuinii, kuid ühe lapse poliitika suutis oma drakoonilisusega seda langust muuta järsemaks – seda eriti maapiirkondades, kus sündimus oleks jäänud kõrgemaks pikema aja jooksul, nii peagi saabuvaid vananemise, elanikkonna vähenemise ja meessoost elanike ülejäägi probleeme pehmendades.

Nii on (mitte Hiina riigi palgal olevad) demograafid konsensusel, et ühe lapse poliitikast loobumine ei too kaasa mõjusat sündimuse kasvu ega nimetatud probleemidele lahendusi. On tõestatud, et ühes provintsis elanike sündimuses pole suuri vahesid erandite alla käivate ja mittekäivate inimeste vahel ning seda eriti linnades, kus täna elab juba enamik elanikkonnast. Ka sarnase sotsiaalmajandusliku tasemega, kuid eri regulatsioonidega naaberprovintse kõrvutades ei ole näha, et liberaalsem poliitika oleks kaasa toonud kõrgemat sündimust. Samuti tõid 2013. aastal mitmel pool ette võetud katsetused kahe lapse poliitikaga kaasa kordades vähem sünde, kui võimud algselt ootasid.18

Viimase kahekümne aasta jooksul tehtud küsitlusuuringud näitavad, et hiinlaste ideaalne peresuurus jääb tugevalt alla taastetaseme, seda ka maapiirkondades, seega perepoliitika liberaliseerimine ei saagi sündimusse otsustavat muutust tuua.19 Oluline on märkida, et linnas elamine, noorus, kõrgem haridus ja parem palk on faktorid, mis kahandavad lastesoovi.20 Madala sündimusega Euroopas (va Austria) on aga soovitud laste arv taastetasemest üle. Alla taastetaseme hoiab sündimust Euroopast reaalne elu oma kõikvõimalike takistustega; samad takistused, tänu madalamale arengutasemele veel tugevamalt, on esil ka Hiinas.

Nii paistab Hiina olevat madala sündimuse lõksus, mis on teaduslikum vaste Rein Taagepera „demograafilisele vetsupotile“. Lõksul on kolm osa. Esiteks demograafiline põhjendus – rahvastikuprotsesside inertsuse tõttu viib rahvastiku vanuskoostis selleni, et ühe vähesemad ja vähesemad naised jõuavad fertiilsesse ikka, tõmmates nii sündide absoluutarvu kui ka rahvaarvu allapoole, tehes üha raskemaks ka iibe tõusu läbi lõksust pääseda. Teiseks sotsioloogiline põhjendus – ideaalne peresuurus on mõjutatud isiklikust lapsepõlve kogemusest, mis tähendab, et inimesed, kes on üleskasvanud vendade ja õdedeta, ei soovigi ise saada kaht või enamat last. Kolmandaks majanduslik põhjendus – rahvastiku vananemine ja vähenemine toob kaasa tootlikkuse ja majanduskasvu mandumise, luues pessimistlikuma tuleviku väljavaate, mis pärsib inimeste valmisolekut laste saamisega oma kulutusi aastakümneteks tõsta; teisalt toob rahvastiku mediaanvanuse tõus kaasa ühiskonna tähelepanu ja ressursside paigutamise vanemate inimeste, mitte laste või lastega perede elujärje parandamisse.21

Hiina valitsus ja sellele lähedased teadlased kiitlevad, et ühe lapse poliitikaga on suudetud ära hoida 400 miljonit sündi, pandud alus majanduse hüppelisele arengule ja antud tugev panus kliimasoojenemise vastasesse võitlusesse, kuigi ükski tõsine rahvastikuteadlane neid hüüatusi ei usu. Hiina juhtkond ja vastutavad ametkonnad on rahvastikupoliitikas üles näidanud erakordset bürokraatlikku inertsi. Hoolimata üle kahe aastakümne ülimadalal püsinud sündimusele ja sinna lähedale langenud soovitud laste arvule on kõik tõsisel teaduslikul uurimusel kogutud teadmised pühitud otsustusprotsessis kõrvale, kinnitades robotlikult, et piirangute leevendamine või kaotamine tooks kaasa suure beebibuumi, vaesuse suurenemise, surve avalikele teenustele jne. Tegelikult oleks pidanud juba kaks aastakümmet tagasi pöörama pereplaneerimise seadusandluse sündimust soosivasse suunda, saavutamaks taastetaseme lähedast sündimust ning vältimaks võrreldes teiste riikidega märkimisväärselt järsku „hallinemist“.

2016. aastal ühe lapse poliitika asemel sisse seatud kahe lapse poliitika ei ole igatahes vastus Hiina rahvastikuprobleemidele, pakkudes küll mõningast leevendust.22 Muidugi võib väita, et kui leviaatanlik pereplaneerimisaparaat sündimuse soodustamisele ümber seatakse hakkavad „kuuletlikud“ hiinlased käituma stereotüüpidele vastavalt. Arvestades aga hiinlaste individualiseerimise taset ning teiste Ida-Aasia ühiskondade kogemusi, on see aga ebatõenäoline. Praeguste trendide jätkudes paistab aga Hiina vanaks saamine enne rikkaks saamist kindel, see on Hiina üliriigiks tõusmise ilmselt suurim takistus. Kui aga sündimus jääb praegusele ülimadalale tasemele, siis väheneb Hiina rahvastik selle sajandi lõpuks peaaegu poole võrra. Ühe lapse poliitika läheb aga ajalukku üha rumalama rahvastikupoliitikana. See „au“ on täielikult ära teenitud.

______

1 Õpetussõnad 14:28.

2 Elise Brezis, Warren Young, „The New Views on Demographic Transition: A Reassessment of Malthus’s and Marx’s Approach to Population“, - European Journal of Economic Thought, 2003 (10), 25-45.

3 Tsitaat pärineb: Hsin Chien-she, „A Critique of Neo-Mathusian Theory“, Population and Development Review, 1979, 4, 699-708 (704).

4 Kõik demograafilised näitajad ja prognoosid pärinevad ÜRO rahvastikuosakonna 2015. aasta andmebaasist, kui pole just teisiti märgitud.

5 Quanbao Jiang, Shuzhuo Li, Marcus W. Feldman, „China’s Population Policy at the Crossroads: Social Impacts and Prospects,- Asian Journal of Social Science, 2003 (2); Susan Greenhalgh, Edwin A. Winkler, „Governing China’s Population“, 56-58, 71, 82.

6 Zhongwei Zhao, Fei Guo, „Introduction“,- Transition and Challenge: China’s Population at the Beginning of the 21th Century (Oxford University Press, 2007), 1-17 (9); Greenhalgh, Winkler, „Governing China’s Population“, 103-105.

7 Greenhalgh, Winkler, „Governing China’s Population“, 106-112.

8 Gu Baochang, Wang Feng, Guo Zhigang, Zhang Erli, „China’s Local and National Fertility Policies at the End of the Twentieth Century“,- Population and Development Review, 2007 (1), 129-147..

9 Thomas Scharping, „The Politics of Numbers: Fertility Statistics in Recent Decades“,- Transition and Challenge: China’s Population at the Beginning of the 21th Century (Oxford University Press, 2007), 34-53 (41-42).

10 Ansley J. Coale, Judith Banister, „Five Decades of Missing Females in China“,- Demography, 1994 (3), 459-479.

11 Judith Banister, „Poverty, Progress, and Rising Life Expectancy“,- Transition and Challenge: China’s Population at the Beginning of the 21th Century (Oxford University Press, 2007), 140-159 (155); Zhongwei Zhao, „Changing Mortality Patterns and Causes of Death“,- Transition and Challenge: China’s Population at the Beginning of the 21th Century (Oxford University Press, 2007), 160-176 (167).

12 Stuart Basten, Quanbao Jiang, „Fertility in China: An Uncertain Future,- Population Studies, 2015, 1, 97-105.

13 Weiguo Zhang, Xingshan Cao, „Family Planning During the Economic Reform Era“,- Transition and Challenge: China’s Population at the Beginning of the 21th Century (Oxford University Press, 2007), 18-33 (26).

14 Philip Morgan, Guo Zhigang, Sarah H. Hayford, „China’s Below Replacement Fertility,- Population and Development Review, 2009 (3), 605-629; Gu, Cai, „Fertility Prospects in China“; Scharping, „The Politics of Numbers“, 40.

15 Wang Feng, „The Future of a Demographic Overachiever: Long-Term Implications of the Demographic Transition in China“,- Population and Development Review, 2011, 37, 173-190.

16 Quanbao Jiang, Jesus J. Sanchez-Barricate, Shuzhuo Li, Marcus W. Feldman, „Marriage Squeeze in China’s Future“,- Asian Population Studies, 2011, 3, 177-193.

17 Greenhalgh, Winckler, „Governing China’s Population“, 107.

18 Yong Cai, „China’s Below-Replacement Fertility: Government Policy or Socioeconomic Development?“,- Population and Development Review, 2010 (3), 419-440; ZhenZhen Zheng, Yong Cai, Feng Wang, Baochang Gu, „Below Replacement Fertility and Childbearing Intentions in Jiangsu Province, China“,- Asian Population Studies, 2009, 3, 329–347; Basten, Jiang, „Fertility in China“.

19 Näiteks üks 73-st eri küsitluse põhjal valminud metauuring näitab, et linnades oli kõigi küsitluste keskmine soovitud laste arv 1,5, maal aga 1,82. Basten, Jiang, „Fertility in China“.

20 Shixiong Cao, Tao Tian, Fan Qi, Li Ma, Guosheng Wang, „An Investigation of Women’s Attitudes Towards Fertility and China’s Family Planning Policy“,- Journal of Biosocial Science, 2010, 3, 359-375-

21 Wolfgang Lutz, Vegard Skirbekk, Maria Rita Testa, „Low-Fertility Trap Hypothesis: Forces that May Lead to Further Postponement and Fewer Births in Europe“, Vienna Yearbook of Population Research, 2006, 167-192.

22 Yi Zeng, Therese Hesketh, „The Effects of China’s Universal Two-Child Policy“,- Lancet, 2016 (388), 1930-1938.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header