Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Kanada – uus panustaja Läänemere regiooni julgeolekusse

Reuters/Scanpix
Reuters/Scanpix
Kanada sõjaväelased Lätis Adažis ametlikul tervitustseremoonial juunis.

Vahtralehemaa peab end Moskva inforünnakuteks valmis panema.

Kuigi Torontos asub kõige märkimisväärsem väliseesti kogukond, figureerib Kanada Eesti avalikus arutelus harva ning Balti riigid pole Kanadas eriti nähtavad. Olukord on hiljuti positiivselt muutunud. Kevadel saabus Lätti Kanada väeüksus, mis on NATO liitlaste suurendatud kohaloleku lahingugrupi raampataljon. Et meie teadmised Kanada välis- ja julgeolekupoliitikast on piiratud, püüab käesolev artikkel anda selle kohta ülevaade.

Välis- ja julgeolekupoliitika põhijooned

Kaugelt vaadates võib jääda mulje, et Kanada välis- ja julgeolekupoliitika on USA sabas sörkija.

Üldjoontes vastab tõele, et vahtralehemaa on USA lähim naaber ja kindlaim partner, kes on igati toetanud USAd maailmakorra tagamises. Siiski on USA toetamisel olnud märkimisväärseid erandeid, mil Kanada ei ole läinud ameeriklastega kaasa, näiteks embargo Kuuba vastu ja osalemine Iraagi sõjas. Lähenemises globaalsetele küsimustele võime täheldada teatud ühisjooni Põhjamaadega – mõlematel on tubli annus moraalset idealismi ning nad panustavad pühendunult ÜRO tegevustesse, näiteks arenguabisse. Üks sümbol sellest on pealinnas Ottawas seisev uhke ausammas ÜRO rahuvalvuritele. Ning nii nagu Põhjamaadel, on Kanadalgi eriti suur huvi Arktika vastu – see on piirkond, kus tema elulised huvid põrkavad vahetult kokku Venemaa omadega.

Kanada oli NATO algaastatel üks suurim panustaja NATOsse. Külma sõja ajal paiknes üks brigaad ja lennuväesalk Lääne-Saksamaal. Külma sõja järgsetel aastatel on Kanada väed osalenud rahvusvahelistel missioonidel muuhulgas Kosovos, Afganistanis ja Liibüas. Kanada on ühe korra, 2014. aastal, osalenud nelja F-18 Hornet hävitajaga Balti õhuturbemissioonil Leedus. Hetkel osaleb Kanada NATO Islandi õhuturbemissioonil. Sellegipoolest on Kanada kaitsekulutused jäänud vaid ühe protsendi ringi SKTst, kaugelt allapoole NATO nõutud kahte protsenti. Nagu paljud teised, kes pole normi täitnud, väidab Kanada valitsus, et tähtis pole konkreetne number, vaid sisu.

Kanada ja Euroopa Liidu suhetes oli suureks proovikiviks vabakaubandusleppe (CETA) ratifitseerimine. Viimaseks takistuseks sai Belgia Valloonia parlament, kes kangekaelselt keeldus leppest kuni 28. oktoobrini 2016. Kogu draama oli hoiatav märk, kuivõrd raske saab olema tulevikus ELil oma sisemiste vastuolude tõttu saavutada vabakaubandusleppeid teiste riikidega. Selles valguses pole erilist lootust, et Suurbritannia ja ELi vahel suudetakse pärast Brexitit kiirelt ja valutult leping sõlmida, nagu Briti peaminister Theresa May on lubanud.

Kuigi Kanada on alati panustanud transatlantilistesse suhetesse, ei tohiks unustada, et ta on ka Vaikse ookeani riik, kellel on üha tihedamad suhted Hiina ja muu Aasiaga (see on ka näha elanikkonna päritolu muutuses). Järgmisel aastal on Kanada maailma juhtivate demokraatlike tööstusriikide ühenduse G7 eesistuja. Suuresti tänu hästi korraldatud pangandussüsteemile elas Kanada hiljutise finantskriisi paremini üle kui teised.

Ukraina ja Venemaa

Kuigi Kanada oli Euroopa julgeoleku küsimustest kaugenenud (tasub märkida, et ta on olnud siiski suhteliselt aktiivne Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni (OSCE) raames), tekitas Venemaa rünnak Ukraina vastu 2014. aastal uue olukorra. Alates Krimmi liidendamisest on Kanada olnud üks häälekamatest ja tugevamatest Ukraina toetajatest ja Venemaa kriitikutest. Üks oluline tegur on kahtlemata suur Ukraina diasporaa valijaskonna mõju. Eelmine Kanada peaminister Stephen Harper väljendas oma seisukohta avalikult otsekohesemalt kui ükski teine maailma liidritest G20 tippkohtumisel Austraalias 2014. aastal, öeldes Putinile näkku: „Ma kätlen teiega, aga mul on vaid üks asi teile öelda – te peate Ukrainast lahkuma.” Kanada rakendas kooskõlas USAga kohe 2014. aasta märtsis sanktsioone Venemaa vastu. Vastuseks pani Venemaa viisakeelu mitmele Kanada poliitikule. Harperi valitsus otsustas teise riigina pärast USAd 2015. aasta märtsis esitada nn Magnitski seaduse eelnõu, mis võimaldaks sissesõidukeeldu rakendada isikutele, kes on seotud inimõiguste rikkumistega. Kanada oli üks esimestest riikidest, kes saatis oma kaitseväelased ukrainlastele väljaõpet andma. Kahesaja Kanada kaitseväelase kohalolek Ukrainas on kinnitatud vähemalt 2019. aastani.

Justin Trudeau värske vaim

Aastaks 2015 olid kanadalased üheksa aastat valitsenud Harperist ja konservatiividest tüdinud. Novembris valiti peaministriks väheste poliitiliste kogemustega liberaalide juht Justin Trudeau. Tema peamine renomee tuli tema isalt, kauaaegselt peaministrilt Pierre Trudeault. Nii nagu isa puhul 1968. aastal, järgnes valimisvõidule suur vaimustus karismaatilisest ja kena välimusega nooruslikust uuest peaministrist. Justin Trudeau esimesed sammud olidki värskendavad. Ta moodustas maailma esimese sooliselt võrdsel alusel jagunenud valitsuse ning kaasas sellesse ka vähemusi, näiteks määras kaitseministriks Afganistanis võidelnud ja Indias sündinud sikhi Harjit Sajjani.

Välis- ja julgeolekupoliitika puhul aga tekkisid küsimärgid, kas ta jätkab Harperi senist suunda. Kõige rohkem tähelepanu pälvis Trudeau valimislubadus lõpetada Kanada hävituslennukite osalus USA missioonil Islamiriigi vastu Iraagis ja Süürias. Vanema Trudeau välispoliitika pärand oli Kanada eristamine USAst žestidega, nagu sõbrustamine kommunistliku Kuuba liidri Fidel Castroga, mis mõistagi tegi teda ebapopulaarseks Kanada eestlaste seas. Noorema Trudeau valitsuse esimesed sammud maailmapoliitikas tekitasid kõhklusi Eesti ametiisikutes. Välisminister Stéphane Dion rääkis suhete parandamisest ja dialoogi vajadusest Venemaaga. Kindlamatele põhimõtetele rajatud välispoliitika liin tuli tagasi, kui 2017. aasta jaanuaris sai uueks välisministriks Chrystia Freeland hoolimata sellest, et ta on Venemaa viisakeelu nimekirjas. Ukraina juurtega Freeland oli Boriss Jeltsini ajal Financial Timesi korrespondent Moskvas. Ta toetab Magnitski seaduse vastuvõtmist, mille menetlemist Dion vahepeal pidurdas.

Kanada suurim mure hetkel on käremeelne ja ettearvamatu USA uus president Donald Trump, kes on ähvardanud tühistada või teha ümber Põhja-Ameerika Vabakaubanduslepingu (NAFTA). Seda on siiski raske uskuda, sest Kanada ja Ameerika tööstus, näiteks autotööstus, on tänaseks tihedalt läbi põimunud. Pärast Trumpi presidendiks valimist on paljud pilgud vaadanud põhja poole: ajakiri Economist tegi kaaneloo „Liberty moves North, viidates sellele, et Kanada on jäänud avatuks, samal ajal kui paljudes teistes riikides on suund suletuse poole.

Välisminister Freeland esines juunis programmilise kõnega, milles ta rõhutas, et Kanada peab jõulisemalt panustama globaalsete väljakutsete lahendamisesse, kuna paistab, et USA on mõneti loobumas maailma liidri rollist. See nõuab Kanadalt suurema vastutuse võtmist rahvusvahelise õiguse, rahvusvaheliste institutsioonide ja liberaalsete väärtuste kaitsmiseks ja edendamiseks. Sellega seoses esitleti järgmisel päeval uut kaitsepoliitika raamdokumenti, mis näeb ette kaitsekulutuste tõstmist praegusest 1,1 protsenditasemest 1,4 protsendi tasemeni SKTst järgmise kümne aasta jooksul. Suurim tulevane investeering (nii nagu Soomelgi) on 88 uue hävituslennuki ost vananevate F-18 asendamiseks.

Panustamine Balti riikidesse

Kanada huvi Balti riikide vastu on alati olnud leige. Saatkond asub Riias, Tallinnas on vaid ilma diplomaadita esindus. Majandussuhted on ka üsna tagasihoidlikud. Suurimad tehingud on olnud Estonian Airi ja Air Balticu tellitud Bombardier lennukid.

Olukorda muutis 2016. aasta juulis langetatud NATO Varssavi tippkohtumise otsus suurendada liitlase kohalolekut (enhanced forward presence) idatiival vastuseks Venemaa jätkuvale agressioonile Ukrainas. Asjaolu, et Kanada ei küüni NATO sätestatud kahe protsendini SKTst, oli tõenäoliselt tähtis tegur valitsuse otsuses paigutada väed Balti riikidesse, näidates sellega oma tõsist panust NATOsse. Ei saa salata, et kui Eesti, Leedu ja Poola puhul oli NATO juhtriik juba kinnitatud, siis viimasena sai paika Kanada roll Lätis. Kevadel saabusid 450 Kanada jalaväelast, nende tehnika ja pataljoni peakorter. Vägede paigutamine on põhjustanud enneolematult tihedad kõrgetasemelised kohtumised vähemalt ühe Balti riigi ja Kanada ametiisikute vahel.

Vägede lähetamise otsus on teinud Kanadast Vene inforünnakute sihtmärgi. Märtsis avaldati Kanada peamise ajalehe veergudel paljastav lugu välisminister Freelandi vanaisast, kes oli Saksa okupatsiooni ajal Krakowis ajalehe toimetaja. Seetõttu tembeldati ta natside kollaborandiks. Artikkel tekitas hetkeks furoori, ent kiiresti saadi aru, et tegemist on pahatahtliku looga ning Freeland pääses piinlikust olukorrast ilma suurema mainekahjuta. Kanada ajakirjanduses on ka ilmunud Lätit halvustavaid lugusid, kus kritiseeritakse vene vähemuse ja mittekodanike olukorda Lätis. Järeldusena paisatakse õhku küsimus, kas Läti on üldse riik, mis jagab Kanada väärtusi ja väärib Kanada sõjalist toetust.

Oodata on veel samalaadseid rünnakuid. Et Kanada on mitmekesine ühiskond ja multikultuursuse poliitika kodumaa ning on selle üle uhke, siis vene vähemuse teema on valupunkt, millele kindlasti vajutatakse edaspidi korduvalt. Lätlased on hoiatanud, et Kanada sõdurid võivad sattuda võltsuudiste pealkirjadesse – nii nagu juhtus Leedus Saksa sõduriga, keda süüdistati väljamõeldud vägistamises. Õnneks on liitlased juba varasematest kogemustest õppinud.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header