Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Hiina-Venemaa majandussidemed tugevnevad, ent on jätkuvalt pingelised

ITAR-TASS/Scanpix
ITAR-TASS/Scanpix
„Siberi jõu” torujuhtme projekti avamine 2014. aastal. Kohal olid Venemaa president Vladimir Putin ja Hiina asepeaminister Zhang Gaoli, ent Venemaa pooldab läänepoolsemat Altai trassi, sest seda saaks varustada Lääne-Siberi maardlatest.

Venemaa majanduse pöördumine itta pole andnud loodetud tulemust.

Hiina ja Venemaa suhted on paranenud paljudes valdkondades, kaasa arvatud majanduses. Viimastel aastatel on Hiina Rahvavabariigist saanud Venemaa Föderatsiooni suurim kaubanduspartner, Venemaast aga peamine Hiina naftaimpordi allikas ja investeeringute ligimeelitaja. Samuti on Hiina hankinud Venemaa relvastuseksportijatelt moodsat relvastust, millega on üritatud likvideerida Hiina sõjalise võimsuse puudujääke. Üldises plaanis võib öelda, et viimastel aastatel on Venemaa välismajanduslikud sidemed kandunud Euroopast Hiinasse.

Ometi ei ole täitunud Venemaa lootus, et Hiina aitab ületada vaegusi, mida on tekitanud lääneriikide sanktsioonid. Vene rubla väärtuse vähenemine, Hiina ja Venemaa majanduskasvu aeglustumine ning nafta ja maagaasi ülemaailmse hinna alanemine on Hiina-Venemaa kaubavahetuse mahtu tuntavalt kahandanud ning kärpinud Hiina otseinvesteeringuid ja laene, mida Venemaa tööstus nii pingsalt ootas. Venemaa igatsust hiinlaste suuremate investeeringute ja tehnoloogia järele millekski panemata on Hiina investorid olnud sama tõrksad kui lääneriikide investorid asuma tegutsema üsna elutul ja ettenägematul Venemaa turul. Hiina-Venemaa majandussidemed on silmatorkavalt nõrgad, võrreldes näiteks kaubandus- ja investeerimissidemetega, mis iseloomustavad Hiina ning USA ja Euroopa suhteid. Venemaa ja Hiina majanduslik läbikäimine on mahu ja ulatuse poolest kesine ning seejuures on süvenenud Moskva majanduslik sõltuvus Hiinast. Lisaks on Moskva kaotanud läbirääkimiseeliseid, mistõttu ei ole suudetud tõhusalt vastu seista Hiina nõudmistele saada otsene ligipääs Venemaa turule, ka näiteks Arktika gaasi- ja naftavarudele.

Paljude ühisprojektide puhul pakub Hiina tüüpiliselt odavat tööjõudu, ulatuslikku tööstusvõimsust ja põhiosa rahastusest, Venemaa aga ligipääsu oma siseturule ning tipptasemel tehnoloogiat ja teadus-arendustegevuse võimalusi. Moskva on üritanud ekspordi ja ligipääsu asemel Venemaa taristule suurendada Hiina laenude, investeeringute ja muu abi mahtu, mis aitaks ajakohastada Venemaa majandust. Päris viimastel aastatel on Venemaa esmane huvi olnud lääne sanktsioonidest kõrvalehiilimine uute partnerite, eriti Hiina peale rõhumisega, millele on lisandunud nõndanimetatud impordiasendus ja muud riigisisesed meetmed.

Venemaa soov müüa Hiinale energiat ei üllata, kui pidada silmas, et nafta ja maagaasi eksport moodustab riigieelarvest oma kolmandiku. Hiina samal ajal soovib mitmekesistada importenergia allikaid eriti just naaberriikide, näiteks Venemaaga, kust energia saabub torujuhtmeid mööda või muu maismaatranspordiga, millele lääs ei saa nii hõlpsasti vahele segada kui meretranspordile Aafrikast ja Pärsia lahelt. Seejuures on oluline, et Venemaal leidub küllaga energiakandjaid, aga vähe kapitali, samal ajal kui Hiina vajab aina rohkem naftat, maagaasi ja investeerimisvõimalusi.

Uued tehingud ja suunad

Viimastel aastatel on Hiina ja Venemaa sõlminud külluslikult energiat ja muulaadset kaubavahetust puudutavaid lepinguid. Näiteks Venemaa presidendi Vladimir Putini visiidi ajal Pekingisse 2016. aasta juunis kirjutasid kaks maad alla kümnetele lepingutele, mis puudutasid energeetikat, kaubandust, põllumajandust, rahandust, taristut ja tehnoloogiat. 2013. aastal sõlmis Venemaa energeetikagigant Rosneft Hiina riikliku naftakorporatsiooniga 270 miljardi dollari suuruse tehingu, mille alusel Hiina saab 2038. aastani 360 miljonit tonni toornaftat. Lisaks ehitab Venemaa energeetikaettevõte Transneft uut torujuhet, mis suudaks aastas toimetada Hiinasse 30 miljonit tonni naftat. Venemaa poliitikud on viimase ajani kõhelnud andmast Hiinale ligipääsu Venemaa maavaradele ja kindlamaid investeerimisvõimalusi Kaug-Idas. Ent pärast seda, kui lääne sanktsioonid hakkasid räsima Venemaa majandust, on neid tõkkeid leevendatud. Nii on hiinlaste Beijing Enterprises Group Company omandanud 20 protsenti Rosnefti Ida-Siberi haru Verhnetšonskneftegaz aktsiatest, mis tagab Hiinale ligipääsu Ida-Siberi-Vaikse ookeani naftatorujuhtmele, Rosneftile aga võimaluse müüa vahetustehingutega gaasi otse Hiina tarbijatele.

Mõnedki kavandamisel projektid hõlmavad nafta ja maagaasi kõrval näiteks kivisütt, päikese- või hüdroenergiat. Venemaa püüab igati säilitada oma positsiooni praegu märkimisväärset laienemisaega üle elava Hiina tsiviil-tuumaenergeetika peamise tehnilise, tehnoloogilise ja teenindava allikana. Hiina ja Venemaa koostöö Tianwani tuumaelektrijaama rajamisel algas juba 1997. aastal ning kakskümmend aastat hiljem võib tõdeda, et jaam on alustanud regulaarset äritegevust. Samuti on Hiina koostöös Venemaaga arendanud kiireid neutronreaktoreid. Hiina tuumaenergiaagentuur on sõlminud Rosatomiga lepingu, mis näeb ette koostööd ujuv-tuumaelektrijaamade rajamisel Hiina meresaartele.

Kui minna energeetikast kaugemale, siis on Hiina ja Venemaa raudtee-ettevõtted sõlminud nii „üldise strateegilise koostöölepingu” kui ka mitu konkreetsemat lepingut. Hiinal on kavas anda Venemaale suur laen Moskva-Kaasani kiirraudtee rajamiseks. Lisaks on Hiina ja Venemaa sõlminud protokollid, mis käsitlevad Hiinasse imporditavate Venemaa põllumajanduslike toodete fütosanitaarset kontrolli – see võimaldab näiteks Venemaa neljas kindlas piirkonnas kasvatatud nisu tarnida Hiinasse. Hiinal ja Venemaal on kavas asutada kahe miljardi dollari suurune ühine investeerimisfond Hiina-Venemaa põllumajanduslike projektide edendamiseks ning luua mõlema riigi põhiliste põllumajanduslike piirkondade tarbeks vabakaubandustsoon. Hiina ettevõtted on juba investeerinud arvukatesse piiriala arendusprojektidesse kogu Venemaa Kaug-Idas.

Kaks riiki on loonud uued rahvusvahelised finantsasutused ühisprojektide toetamiseks ning ühtlasi alternatiivi pakkumiseks lääne kontrollitavatele Maailmapangale ja Rahvusvahelisele Valuutafondile. Nad on püüdnud arendada finantsstruktuure Pekingi kontrollitavas Aasia infrastruktuuri investeeringute pangas, BRICSi toetatavas Uues Arengupangas ja Shanghai Koostööorganisatsioonis (SKO), et pakkuda oma ettevõtetele asendust lääne finantsasutustele (ja isegi USA dollarile).

Hiina ja Venemaa on leppinud kokku arveldada vastastikku aina rohkem omaenda vääringutes ning mõlemad on väljendanud soovi, et maailmakaubanduses astuks dollari ja euro asemele „valuutakorv”. Kahepoolsetes suhetes kasutavad mõlemad üha suuremal määral omaenda vääringuid. Kahe maa keskpangad on sõlminud kokkuleppe renminbi kliiringusüsteemi rajamiseks Venemaal, Venemaa suuruselt teine finantsasutus VTB pank on aga sõlminud Hiina Pangaga kokkuleppe loobuda dollarist ja kasutada omavahelistes arveldustes kahe maa vääringuid. Venemaa keskpank ostab renminbis denomineeritud finantsvahendeid, et mitmekesistada oma valuutareserve ning aeglustada Vene rubla nõrgenemist, mille on põhjustanud lääne sanktsioonid.

Moskva on aastaid taotlenud Hiina-Venemaa majandusprojektide haarde laiendamist, et need hõlmaksid ka muud peale nafta ja maagaasi, toonitades vajadust tõsta esikohale koostöö kõrgtehnoloogilistes valdkondades, näiteks bio- ja nanotehnoloogias ning lennukitööstuses. Kahe riigi valitsuse jõulise toetusega on Hiina ja Venemaa ettevõtted viimasel ajal sõlminud lepinguid, mis seavad näiteks sihiks ühiselt välja töötada ning evitada laiakereline reisilennuk ja raske transpordikopter. Mõlemad riigid püüavad vähendada oma lennukitööstuse sõltuvust lääne ettevõtetest (näiteks Airbusist ja Boeingust). Aastaid kestnud pingutustest hoolimata ei tule Hiina firmad seniajani väga edukalt toime kõige nüüdisaegsemate lennukimootorite valmistamise või arvukate alltöövõtjate loodud süsteemide lõimimisega ühtseks tervikuks. Selle juures võib Hiina pakkuda Venemaa ettevõtetele odavat suurtootmise võimalust.

Hiinal ja Venemaal on samuti ühine huvi Kesk-Aasia energiavarude vastu. Hiina kasutab neid vahetult, Venemaa ettevõtted teenivad aga tubli tulu Kesk-Aasia energiavarusid edasi müües, eriti Euroopas. Moskva loomulikult eelistaks olla ka Kesk-Aasia energiatarnijate ja Hiina turu vahendaja, kuid kuna Kesk-Aasia energiat ostab Hiina, siis on need ressursid eemal Euroopa turust, ja see on Venemaale esmatähtis.

Uued ja vanad probleemid

Hiina-Venemaa kaubavahetus, mis 2014. aastal ulatus peaaegu saja miljardi dollarini, kärbus 2015. aastal 28 protsenti Venemaa maavarade ekspordi väärtuse vähenemise, Venemaa ja Hiina majanduskasvu aeglustumise ning Vene rubla väärtuse tuntava kahanemise tõttu. Eesmärk jõuda 2020. aastaks kaubavahetuses 200 miljardi dollarini tundub seepärast aina vähem saavutatav. Kahe riigi kaubavahetus on endiselt tugevasti tasakaalust väljas, mis on kutsunud pidevalt esile Venemaa kriitikat. Hiina ostab Venemaalt põhiliselt naftat, maagaasi, puitu ja muid loodusvarasid, mitte aga kõrgtehnoloogilisi ja muid suure väärtusega tooteid, kui mitte arvestada mõningaid moodsaid relvi ja tuumaelektrijaamu. Peaaegu kogu Venemaa eksport Hiinasse koosneb loodusvaradest, Hiina eksport Venemaale on aga tunduvalt avaram: pooltooted, valmistooted, kapitalikaubad ja mitmesugused kasutatud tooted.

Mis puudutab transporti, siis Hiina-Venemaa piiri ületavad ainult üksikud raudteed (Pekingi tähelepanu Euraasia maismaateedele on endist viisi keskendunud Kesk-Aasiale) ning Hiina ja Venemaa esindajad ei ole suutnud ühele meelele jõuda isegi kavandatavates torujuhtmetes. Hiina läbirääkijad on esikohale seadnud idapoolse „Siberi jõu” torujuhtme, mis toimetab maagaasi Kirde-Hiinasse ehk just sinna, kus seda kõige enam vajatakse. Venemaa pooldab aga läänepoolsemat Altai trassi, sest seda saaks varustada Lääne-Siberi olemasolevatest maardlatest ja osaliselt juba valmis taristu kasutamise tõttu tuleks see tunduvalt odavam. Pekingi vaatepunktist toimetab Altai marsruut aga gaasi Hiina valesse piirkonda, hõredalt asustatud läände, kus on nagunii hõlpsam pruukida Kesk-Aasia torujuhtmeid.

Moskva on lakkamatult üles kiitnud mitmeid suuremahulisi taristuprojekte, mida on Hiina rahastamist kasutades ette võetud alates Ukraina kriisi puhkemisest 2014. aastal. Sellega on üritatud nõrgestada lääneriikide veendumust, et Venemaa isoleerimisel on edu saavutatud, kuid tegelik raha liikumine ja konkreetsete projektide elluviimine on ometi kulgenud õige aeglaselt ja vaevaliselt. Kahe peamise Hiina ja Venemaa kavandatud torujuhtme rajamine on takerdunud. Lääne-Siberi torujuhtme ehitus lükati 2015. aastal kaheks aastaks edasi ning Altai torujuhtme rajamine tundub hinnavaidluste tõttu olevat jäänud alatiseks toppama. Samamoodi on takerdunud teisedki, energeetikavälised projektid, näiteks püüded asutada uusi ühiseid majandusinstitutsioone või ühine valuutavaru.

Peking ei ole soostunud tunnistama lääne sanktsioonide õiguspära. Ometi on enamik Hiina suuremaid äriettevõtteid igati mõistlikult vältinud samme, mis võiksid vihastada lääne valitsusi ja pankureid ning jätta nad ligipääsuta tunduvalt väärtuslikumale USA ja ELi turule. 2015. aastal läks Hiina välismaistest otseinvesteeringutest Venemaale ainult 580 miljonit dollarit, mis moodustas tolle aasta otseinvesteeringutest alla 0,5 protsendi. Seda oli isegi tunduvalt vähem kui need neli miljardit dollarit, mida Hiina oli investeerinud Venemaale veel alles 2013. aastal. Hiina niigi küllalt napid investeeringud Venemaale on viimastel aastatel veel enam vähenenud. Lääne sanktsioonid, rubla ebastabiilsus ja maavarade maailmahinna järsk vähenemine on nii hiinlaste kui ka teiste välismaalaste silmis tuntavalt kahandanud Venemaaga seotud projektide oodatavat tulusust.

Plaanid hõlvata Siberis uusi nafta- ja gaasivälju on jäänud kavandamise staadiumi Venemaa üldiste majandusprobleemide ning projektide oodatava eksporditulu vähenemise tõttu, mille taga seisab globaalse energiahinna kahanemine. Hiina ainsad suuremad investorid Venemaal on riiklikud Hiina Arengupank ja Hiina Eksport-Importpank, mis sageli langetavad otsuseid lähtudes rohkem poliitilistest kui ärilistest kaalutlustest. Samuti ei ole nad nii tihedalt seotud lääne finantssüsteemiga ja Hiina võimudel on lihtsam nendega manipuleerida. Nii või teisiti ei suuda aga Hiina tehnoloogia asendada tunduvalt edenenumat lääne energeetikatehnoloogiat, mida Venemaa hädasti vajab, et võtta kasutusele geofüüsiliselt suuri probleeme tekitavaid Arktika merepõhjamaardlaid. Samal ajal on Hiina-Venemaa 25 miljardi dollarini ulatuv vääringu vahetamise tehing jäänud rahasüsteemi ebastabiilsuse tõttu suurel määral rakendamata. Põhimõtteliselt võib öelda, et Hiina-Venemaa süvenevad majandussidemed on avaldanud lääne sanktsioonide toime kahandamisele palju väiksemat mõju kui Hiina või Venemaa ühepoolsed sammud. Viimaste seas tuleb eriliselt ära märkida ametlik poliitika vähendada lääne rahandusasutuste ja -mehhanismide osakaalu, mis on omajagu leevendanud lääne piirangute mõju Venemaa ja Hiina majandusele.

Ka suuremate ühisprojektide puhul on Hiina ja Venemaa ettevõtjad olnud sunnitud ületama arvukaid bürokraatlikke tõkkeid. Näiteks peavad nad koordineerima oma tegevust vähemalt kolme Hiina-Venemaa valitsuskomisjoniga, mille pädevus pole sugugi täpselt paika pandud. SKO ja teised ühisinstitutsioonid on palju nõrgemad kui muud piirkondlikud organisatsioonid, mistõttu ei ole kuigi usutav näha lähemas tulevikus kas või ligilähedaselt sellist majanduslikku lõimitust, mis iseloomustab ELi, Põhja-Ameerikat või ASEAN-i riike. Venemaa poliitikud soovivad kangesti vähendada sõltuvust muutlikust tooraineekspordist, innustades Hiinat ostma kõrge väärtusega tööstuskaupu ja teenuseid, näiteks relvi. Hiina poliitikud on avalikult sama meelt. Tegelikult aga ei vaja Hiina enamikku Venemaa kõrgtehnoloogilisi või muid tööstustooteid ning hangivad nüüdisaegset tehnikat eelkõige läänest, aga ka teistest Aasia riikidest. Kõrgtehnoloogiliste sidemete nõrkuse teine põhjus peitub selles, et venelased, kes saavad osutada hiinlaste varasemale ulatuslikule intellektuaalse omandi vargusele, suhtuvad väga ettevaatlikult vähegi tihedamasse arendus- ja teadustegevuse koostöösse just pelgusest hiinlaste pöördkonstrueerimise ees.

Muude suuremate muutuste puududes tõotab Hiina kaubavahetus Venemaaga edaspidi üha enam sarnaneda Hiina ning Aafrika, Ladina-Ameerika ja Lähis-Ida riikide kaubandussuhetega, mille puhul viimased müüvad Hiinale toorainet ja saavad ise vastu valmistooteid. Hiina majandusliku edu huvides on Ühendriigid, Euroopa ja Aasia riigid jätkuvalt palju olulisemad kui Venemaa. Isegi kui senised tõkked õnnestuks uskumatul moel ületada, ei kindlustaks Moskva toetumine Hiina majandusele Venemaale sugugi kiiret majandusprobleemide lahendust, sest Venemaa ümberorienteerumine Aasiale on pikaajaline protsess, mis võtab aastaid.

Siiditee unelmad

Üks viis, millega Hiina ja Venemaa üritavad põhialuseid muuta, on harmoniseerida piirkondliku majandusliku lõimimise plaane, täpsemalt Moskva algatusel rajatud Euraasia Majandusühendust (EMÜ), millesse kuuluvad Venemaa, Kasahstan, Valgevene, Kõrgõzstan ja Armeenia, ning Hiina nõndanimetatud ühe-vöö-ühe-tee (ÜVÜT) algatust. Viimase maismaad pidi läände suunatud haru, mida nimetatakse Siiditee majandusvööks ja mida president Xi hakkas jõuliselt propageerima 2013. aasta Kesk-Aasia visiidi ajal, seab sihiks tugevdada Kesk-Aasia ja Hiina majandus- ja transpordisidemeid. Venemaa poliitikud on avalikult kinnitanud koostööd Hiinaga, et ühendada Pekingi „vööd” Moskva toetatud piirkondlike majandusalgatustega, mis võtavad aluseks Euraasia Majandusühenduse. Putin on lausa otse öelnud, et soovib EMÜ laiendamist, nii et sellesse kuuluks ka Hiina. Venemaa eksperdid peavad ÜVÜT-EMÜ lõimimist uudseks mehhanismiks, mis suudaks süvendada SKO liikmesriikide sidemeid ja vastastikust usaldust. Nad on samuti märkinud, et ÜVÜT annab Moskvale ühe vähestest mõjutusvahenditest Hiina suhtes, kuna viimane peaks toetuma Venemaale, kes suudab endisi liiduvabariike ja Balkani riike panna toetama Pekingi taotlusi ning kindlustada julgeoleku piirkondades, kus Hiina ise ei saa sõjalist mõju avaldada. USA äsjane otsus keerata selg Vaikse ookeani kaubandusleppele kõrvaldas ÜVÜT olulise võimaliku vastase, suurendades selle köitvust Venemaa ja teiste võimalike osaliste silmis.

Ent ühised Euraasia lõimimisprojektid on alles väga algjärgus. Teatavates teemades on leitud ühine keel ning eksperdid töötavad välja konkreetsemaid rakendusvõimalusi, aga mõnigi kriitilise tähtsusega küsimus on seniajani lahendamata, näiteks poolte vastutuse määr või SKO ja teiste piirkondlike institutsioonide roll. Lisaks vajab ÜVÜT ja EMÜ liitumine kindlat kõrgetasemelist poliitilist toetust ja tähelepanu nii Moskvas kui ka Pekingis, mis aitaks jagu saada paratamatutest rahalistest ja bürokraatlikest takistustest, mis on pidurdanud varasemaid Euraasia lõimimisprojekte. EMÜ loomise järel on sellesisene kaubavahetus ometi kahanenud lääne sanktsioonide, maavarade hinnalanguse, tööstustoodete müügi vähenemise, kahepoolsete investeeringute tagasitõmbumise ja Venemaa majanduskasvu nõrgenemise tõttu, mis ühtlasi on muutnud EMÜ Hiina silmis aina vähem ligitõmbavaks partneriks. Alternatiivina Venemaa territooriumi läbimisele on Hiina plaanijad asunud uurima Gruusiat, Kasahstani, Türgit ja Aserbaidžaani puudutavaid transiidimarsruute, mis lubaksid samuti viia Siiditee majandusvöö harud Euroopani. Venemaa on samal ajal üritanud rajada uut Arktika meretranspordi marsruuti, mis kahandaks poole võrra kaupade meritsi Aasiast Euroopasse toimetamise aega võrreldes praeguste Suessi, Panama kanalit või Malaka väina läbivate mereteedega. Osa venelasi aga seisab Hiina EMÜ majandustsooni kaasamise vastu, sest see jätaks Moskva ilma võimalusest kasutada majandusühendust vahendina Hiina majandusliku imbumise vastu Venemaale ja teistesse EMÜ riikidesse. Hiina eksperdid on omakorda arutanud riske, mis kaasnevad abi osutamisega või investeerimisega Venemaale, viidates Venemaa küsitavale suutlikkusele maksta võlgu tagasi ja üldse siirale koostöösoovile. Samal ajal leidub ka neid, kes hoiatavad selle eest, et Hiinale võib tekkida nõrk naaber, ja seetõttu tuleks eelistada vähest kulu nõudvat (ehkki ka vähest tulu andvat) koostööd, mis aitaks piirata Venemaa vastuseisu Hiina Kesk-Aasia majanduslikule hõlmamisele.

Lääne tegevuskava

Isegi kui EMÜ ja ÜVÜT lõimimine on jäänud tagasihoidlikuks, võivad mõlemad algatused ka omaette negatiivselt mõjutada ELi ja USA mõningaid kaubandussidemeid riikidega, mis kuuluvad mõlema institutsiooni mõjualasse. Samal ajal puudub läänel vähegi kooskõlaline poliitika ÜVÜT suhtes, mis nõrgestab tuntavalt lääne positsioone Kesk-Aasias. Kesk-Aasia valitsused juhinduvad mitmevektorilisest välispoliitikast, üritades hoida oma välissuhted võimalikult mitmekesised. Nii soovivad Kesk-Aasia riigid lääne, sealhulgas USA diplomaatilist toetust, julgeolekuabi ja erainvesteeringuid. Ent lääs on piirkonnaga tegelenud ainult episoodiliselt, peamiselt seoses Afganistaniga – ja see huvi on aina kahanenud. Lääne välja käidud suurejoonelised Siiditee projektid ei ole tegelikkuses õieti mingit mõju avaldanud.

Läänel on avanenud võimalus töötada ÜVÜT suhtes välja uus poliitika Venemaa-Hiina-Euraasia strateegia läbivaatamise käigus, mis annaks lääneriikidele suurema mõju vähema kuluga. Kui ka näiteks Venemaa ja eriti Hiina rahastavad pikaajalisi taristuprojekte, millest lääne eraettevõtted tagasi põrkavad, on ELi ja USA eksperdid tuntavalt paremas positsioonis, et propageerida vabaturu institutsioone ja viia miinimumini hukatusliku rantjeepoliitika mõju. Ühendriigid saaksid samal ajal taotleda Hiina ja Venemaa majandustegevuse muutmist Euraasias senisest läbipaistvamaks, mis vähendaks muude projektidega kattumise võimalusi ning lubaks ehk lahendada mitmeid kohalikke probleeme, mida on tekitanud just suurriikide tegevuse läbipaistmatus. Lääneriikide valitsused peaksid ühtlasi senisest paremini korraldama oma piirkondlikke arenguprojekte. Ressursside ühitamine ja poliitilise juhtimise tõhustamine looks sünergiat ja suurendaks mõjukust.

Era- ja avaliku sektori ning ettevõtete sidemete soodustamiseks võiksid lääneriikide valitsused kaaluda järgmisi samme: kõlblikkuse hindamise programm, mis võimaldaks tuntavalt toetada kindlatele kriteeriumidele vastavaid lääne ja Kesk-Aasia ettevõtteid; era- ja avaliku sektori ühiste töörühmade loomine lääne ja Kesk-Aasia ettevõtete ärisünergia tuvastamiseks; lääne ja kohaliku ekspordi edendamise plaani kooskõlastamine vastastikuse investeerimise ja kaubavahetuse soodustamiseks; lääne ettevõtete abistamine sobivate kohalike partnerite ja turgude leidmisel; inimkapitali edendamine Kesk-Aasia töölistele ja juhtidele läänelikku väljaõpet andes; ELi ja USA kaubandusõiguse tundmaõppimise süvendamine; Kesk-Aasia ettevõtetele ligipääsu võimaldamine lääne teenustele, ekspertidele ja strateegilisele partnerlusele, milles investoritena tegutseksid lääne juhtivad ettevõtted.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header