Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Hälin ja raev: pool aastat Donald Trumpi

Andres Putting/Eesti Meedia/Scanpix
Andres Putting/Eesti Meedia/Scanpix
USA administratsiooni jätkuvast pühendumusest Balti regioonile andis tunnistust ka asepresident Mike Pence’i visiit Eestisse selle aasta juulis. Pildil on ta Kadriorus koos Läti presidendi Raimonds Vējonise, Leedu presidendi Dalia Grybauskaitė ja Eesti presidendi Kersti Kaljulaidiga.

President Trumpi ametiaeg on olnud vastuoluline ja raskendab välispoliitiliste eesmärkide saavutamist.

USA president Donald Trump on nüüdseks ametis olnud üle kuue kuu. See on sümboolne verstapost, mille juures pilk tagasi heita, et eelolevat paremini mõista. Selginenud on probleemid ja väljakutsed, mis uut administratsiooni nii riigis sees kui ka väljas ootavad. Nende lahendamise ebaõnnestumise korral lasub enamik süüd Trumpi õlul.

Sisepoliitika

Hüsteeria, mis USA meediakanaleid ja ajalehti valdab, on Trumpi ja meedia fataalse sümbioosi koosmõju. Trump kasutab meediat poksikotina, et seda oma ebaõnnestumistes süüdistada ja oma pooldajaid üles kihutada. See on tõhus taktika, sest paljudele Trumpi toetajatele piisab ainuüksi meediaaparaadi nahutamisest, et poolehoidu õigustada. Kui nad ka jälestavad Trumpi käredust, väljendub see käredus aeg-ajalt meediale koha kätte näitamises. Pahupooleks on Trumpi negatiivsete külgede pidev ülevõimendamine, mis teeb teda riigi valijaskonnale ja ka Kongressile, kelleta Trump ühtki olulist seadusandlikku eesmärki täita ei saa, üha vastuvõetamatuks. Trump apelleerib selle taktikaga üksnes oma valijaskonna tuumikule, keda on umbes kolmandik kogu elanikest – liiga vähe, et omada poliitilist mõjuvõimu.

Vasakpoolne meedia on Trumpi materdamisest teinud tulusa ärimudeli. Presidendi ning tema tegelike ja väljamõeldud skandaalide kajastamine on meediaturu kuumim kaup. Ega ilmaasjata ei kinkinud meediakanalid Trumpile mitme miljardi dollari jagu tasuta eetriaega.1 Pahupoolena on ülevõimendatud ka meedia enda negatiivsed küljed, sest ülepingutamine õõnestab Trumpi skandaalide kajastamise tõsiseltvõetavust. Parempoolne meedia seevastu pigistab veendunult Trumpi paadunud mühaklikkuse ja ebapädevuse osas silmad kinni, leides, et Trumpi hädad on teise meediapoole väljamõeldis. Kogu meediakompleks süvendab nõnda poliitilist ja kultuurilist polariseeritust, mis juba lõi tingimused nii Trumpi võiduks kui ka vägivalla puhkemiseks Berkeley, Charlottesville’i jt linnade tänavatel. Ka meedia apelleerib oma lugeja- ja vaatajaskonna tuumikule, mitte riigile tervikuna, mis samuti pole jätkusuutlik strateegia.

Valimispäevast saati on Trumpi ümbritsenud pidev kriisimull, mis on tema toetust kahandanud. Toetuse kasvatamiseks peaks Trump lävima Kongressi demokraatidega ja meelitama Hillary Clintoni valijaskonda, ent selle teokstegemine muutub pärast iga vastuolulist sündmust üha võimatumaks. Demokraatidest poliitikutel pole ühtki põhjust Trumpiga tegemist teha, pealegi on Trumpi maine vasakpoolsete seas nii halb, et see tähendaks poliitilist enesetappu. Sellepärast pidanuks Trump alustama infrastruktuuriplaaniga, mille sarnast on ka demokraadid varemini välja pakkunud, mitte nüüdseks läbikukkunud tervishoiureformiga, mis demokraatide vastuseisu ainult kasvatas. Möödunud on nii palju aega, et vabariiklaste enamusega Kongress peab mõtlema järgmise aasta vahevalimistele, ja pole näha, et Trump ja tema madal toetusreiting kongresmenide kampaaniaid kuidagi aitaksid. Trumpil jääb toetuse kasvatamiseks kaks valikut: lõpetada kampaaniarežiimi agressiivsus ja käituda oma ametile vastavalt või siis loota, et majandus paraneb piisavalt, et inimeste elujärge silmanähtavalt tõsta. Esimene on ebatõenäoline ja teise puhul tundub hetkel, et USA on lähemal valuutakriisile kui majanduslikule renessansile. Majanduse kulg mõjutab presidentide toetusreitinguid suuresti, olgugi et presidentide võim majanduse üle on võrdlemisi väike ja peamiselt kaudne. Kuna Trump on omaks võtnud sellesama majanduse, mida ta valimiskampaania ajal õigustatult kritiseeris, saab ka järgmine majanduslangus tema pärandiks.

Välispoliitika

Muu maailm jälgib Trumpi sisepoliitilist olukorda kiivalt. Kui USA president on nõrk, on pärsitud USA kõva ja pehme jõu rakendamine, luues võimalusi regionaalsete jõudude tasakaalude ümbermängimiseks. USA poliitiline süsteem oma kolme valitsusharuga ennetab drastilisi muutusi sise- ja välispoliitikas. Seega on USA rahvusvahelised suhted ja probleemid suuresti samaks jäänud, muutunud on ilme. Välispoliitika on ikka huvide ja ideaalide kooslus, aga Trump näib huvituvat ainult esimestest, mis tekitab USA üleüldise suunitluse osas muret. Läbivaks väljakutseks Trumpi administratsiooni puhul on diplomaatiavastasus, mida väljendavad kogenematu Rex Tillersoni välisministriks määramine ja välisministeeriumi süstemaatiline kahandamine eelarvekärpe ja diplomaatide koondamiste kaudu. Teisiti võib seda sõnastada maailma juhtivpositsioonilt taganemisega, kasvõi Pariisi kliimaleppest loobumise näol. Ühtki rahvusvahelise tasandi probleemi ei saa lahendada ainult sõjalihase pingutamisega, mis tähendab, et Trumpi valitsus on taotluslikult omaenda positsiooni nõrgestanud. Kas see ongi see nõks, millega Trump plaanib kõige paremaid tehinguid sõlmida?

Euroopa. Balti riigid võivad kergendatult hingata, sest Trumpi ebaleva suhtumise on asendanud julged kinnitused meie regiooni vankumatult toetada. Peale kongresmenide on Eestit külastanud ka asepresident Mike Pence, millel on suur sümboolne tähendus. Pence kinnitas Trumpi valitsuse pühendumist ka teistele Venemaa naaberriikidele. Lisaks on kindel plaan USA ja NATO vägede hulka Kesk- ja Ida-Euroopas suurendada, kusjuures Trumpi eelarvekava näeb ette Euroopa julgestamiseks tehtud kulutuste suurendamist suisa 40 protsendi võrra.2

Trumpi üldisem Euroopa-vastane hoiak põhineb asjaolul, et USA kulutab Euroopa julgeolekule ülemäära palju. USA on varemgi leebelt mõista andnud, et eurooplased peaksid kaitsekulutuste kokkulepitud määra täitma, kuid nüüd pole sellest seisukohast nii lihtsalt taganetud. Kui Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ütles, et Saksamaa ja Euroopa peavad enda saatuse „oma kätesse“ võtma3, siis võis seda tõlgendada hingekellana sõjajärgsele maailmakorrale. Kuid nõuda eurooplastelt oma julgeoleku eest suuremat vastutamist ei ole ennekuulmatu ettepanek. Kaitsekulutuste tagant terendab märksa olulisem küsimus: mis on NATO eesmärk külma sõja järgses maailmas? Kas NATO missioonid Kosovos, Liibüas, Afganistanis ja Iraagis ning ka idapoolne laienemine pole Euroopa julgeolekut kokkuvõttes hoopis kahandanud? Kas Ida- ja Kesk-Euroopa riigid peaksid sõlmima omaenda kaitseühenduse, mis võiks tervikuna või riigiti USAlt toetust kaubelda? Et USA välispoliitilised ja majanduslikud huvid on üha rohkem seotud Lähis-Ida ja Aasiaga, siis on ebaselge, mida sõjaline liit Euroopaga pikas perspektiivis neile annab. Ja kui Euroopa majandus on Venemaaga võrreldes üle 12 korra, elanikkond üle kolme korra ja kaitsekulutused umbes neli korda4 suuremad, siis on Euroopal eeldused enda kaitsmisega ise toime tulla. Samas ei tasu unustada, et Euroopal on Venemaaga tugevad energiasidemed, mis uute USA kehtestatud sanktsioonide tõttu kannatavad, eriti just USA ja Saksamaa suhet kahjustades. Sellepärast oli Trumpi visiit Poolasse märgilise tähtsusega, sest tunnistab USA kaldumist traditsioonilistelt liitlastelt uute partnerite poole. Venemaa ohjes hoidmine oleks ilmselt mingi teistsuguse kaitseühenduse kaudu tulusam ja vähem konfliktne.

Venemaa. Siinkohal olgu öeldud, et kõigest Venemaaga seonduvast – häkkimistest ja libauudistest kokkumängukahtlusteni – ülevaate andmiseks kuluks mitu väljaannet. Paratamatult peab infotulva piiritlema, olgu lihtsalt mainitud, et kui konkreetne kokkumäng Trumpi kampaania ja Venemaa vahel tundub kaheldav5, siis igasugusel muul läbikäimisel on kriiskav korruptsiooni ja amatöörlikkuse maik, millest Trump oma ametiaja jooksul lahti ei saa, isegi kui tema ja ta alluvate teod Trumpi ametist tagandamiseni ei vii. Võimalik on siiski, et Trumpist saab nixonlik tasakaalustus poliitiliste reformide näol. Venemaa plaan USA sisepoliitikat Trumpi keelitamise ja desinformatsioonikampaaniaga mõjutada andis tõsise tagasilöögi. Vladimir Putini ainus trump oli kaudne võimalus, et Trumpi meelitamine tagab soodsaid lahendusi sanktsioonide ja näiteks Süüria osas. Tulemuseks oli hoopis, et muidu parteidevahelise kemplemisega hõivatud Kongress tuli kokku ühehäälselt uusi sanktsioone kehtestama. Trump on sunnitud vastumeelselt Venemaa vastu astuma. Trump – nagu Bush ja Obama – hellitas tõsimeeli lootust Venemaaga suhete soojendamisest, aga temagi jäi poliitilise reaalsuse ja institutsionaalse sunni küüsi. USA-Vene suhted on halvenenud, arvestades veel Trumpi raketirünnakut Süürias, Montenegro NATOsse võtmist ja energiasektori vallapäästmist. Hillary Clinton oli märksa Vene-vastasem, kuid tema energiapoliitika ei näinud ette kõikvõimalike keskkonnaregulatsioonide kaotamist ja mürgiste pestitsiidide kasutuselevõtmist6, niisiis soosis Putin valet kandidaati. Venemaa majandus ongi ainult energiasektor ja USAs tuurid üles võtnud nafta- ja maagaasikaevandamine hoiab maavarade hindu Venemaa jaoks talumatult madalal. Venemaa ja Saudi Araabia plaan nafta tootmise vähendamise kaudu hindu tõsta kukkus läbi. Tõenäoliselt üritab Venemaa muus maailmas konfliktide õhutamisega sisepoliitilistelt probleemidelt tähelepanu eemale juhtida, aga see ei paranda Venemaa majanduse fundamentaalset nõrkust, mis omakorda õõnestab riigi poliitilisi ja territoriaalseid taotlusi. Samas öeldakse, et lõksuaetud loom on kõige ohtlikum, ja ohtuseatud režiim võib käituda ettearvamatult.

Kagu-Aasia. Presidente mäletatakse ja hinnatakse sõdade ja majanduse, mitte piinlike säutsude järgi – mõistagi Trumpi puhul võib erand reeglit kinnitada. USA ja Põhja-Korea suhted pendeldavad agressiivsuse ja läbirääkimiste vahel. Agressiivsus on enda positsiooni tugevdamiseks. Lõpuks aga jääb kaks valikut: kas rünnata Põhja-Koread või leppida, et nemadki on tuumariik. Välispoliitikas on retoorikal oluline roll. Seetõttu võivad Trumpi kiuslikel ja jämedatel säutsudel olla tõsised tagajärjed. Kuna Trump on juba välja käinud ähvarduse Kim Jong-uni režiimi „tule ja raevuga“ karistada7, tuleb arvestada, et ähvardusest loobumine süvendaks USA autoriteedikadu veel, nagu siis, kui president Barack Obama Bashar al-Assadile tõmmatud „punasest joonest“ taandus.8 Tulenevalt Kim Jong-uni ettearvamutust loomusestei saa USA võtta riski, et Põhja-Korea tuumajõudu vaid heidutustaktikana kasutaks. Diplomaatiale ei saa paraku loota, sest pooled on esitanud teineteisele vastuvõetamatud nõuded: tuumaprogrammi lõpetamise eest nõuaks Põhja-Korea, et USA lahkuks Kagu-Aasiast, aga seda ei saa USA liitlassuhete ja omaenda huvide9 tõttu teha, ning USA nõuaks, et Põhja-Korea lubaks oma riiki ameeriklastest järelevaatajad, mis kujutaks endast poliitilist alistumist ja ohustaks Kim Jong-uni režiimi.10 Põhja-Koreast saab ilmselt võtmekonflikt, mille järgi Trumpi ametiaega mäletama jäädakse.

Põhja-Korea mõjutab suurel määral USA suhteid Hiinaga. Viimane on varasemalt kasutanud Põhja-Koread, et USAga läbirääkimistes paremaid tingimusi kaubelda. Ka Trump üritas president Xi Jinpingiga sama rada käia, aga selgus, et Hiina ei suuda või ei soovi enam oma mõningast mõjuvõimu Põhja-Korea üle nende taltsutamiseks kasutada. Kuigi Hiina on Põhja-Koreaga majandussidemeid tugevdanud11, valitseb riikide vahel ajalooline umbusaldus. Hiinal on Kagu-Aasias omad huvid mängus. Kui USA paistab nõrk, on Hiina julgem ümbritsevates meredes maahõlvamist jätkama, et kaubandusteid USA ja tema liitlaste võimaliku blokaadi vastu turvata. Kui USA paistab tugev ja alustab sõjalisi missioone Põhja-Korea vastu, saab Hiina tõsiseid sotsiaalseid probleeme vaenlasele vastandumise kaudu mõneks ajaks maandada. Sel juhul on lihtsam ka Ida- ja Lõuna-Hiina merede riikidega mereteede avatuna hoidmise osas läbi rääkida. Hiina jäi Põhja-Korea konflikti tõttu ootele, otsides võimalusi olukorda enda huvides ära kasutada, aga otsustava murrangu ootamise ajal on Hiina osavõtmatus nurjanud kaubandusleppe USAga ja viinud Hiinat ennast mõjutavate sanktsioonideni Põhja-Korea vastu. Trump on pärast mõningast vaikust tõstnud päevakorda Hiina vastu tariifide ja muude meetmete kehtestamise.12 Hiina vajab välisinvesteeringuid ja juurdepääsu USA turule, USAs on omakorda nõudlus odava Hiina importkauba järele. Kaubandussuhete halvenemine paneb mõlemad pooled ebamugavasse olukorda, aga ei pruugi aidata suhetel paraneda. Kiuslikkus ja protektsionism kindlasti ei aita.

Lähis-Ida. Lähis-Idas on mitu pingekollet, mis on väldanud mitu administratsiooni. Välispoliitiliselt on uus valitsus konkreetsemalt puudutanud ainult Afganistani, kus Trump otsustas USA ajaloo pikimat sõda jätkata. USA väljavaateid iseloomustab hästi New York Timesi kolumnisti Bret Stephensi seisukoht: „Afganistanis oleme proovinud kõike. Õppetunniks on, et miski ei toimi.“13 On ka arvamusi, et Afganistan pole üldsegi sõda, vaid „politseioperatsioon“, mis on täiesti erinev konventsionaalsest sõjast ja mille edukust ei saa mõõta „võitmise“ kaudu.14 USA ei saa Talibanist lahti ja vastupidi ka mitte, järelikult pole konfliktile sõjalist lõpplahendust. Leida tuleb diplomaatiline lahendus, mis lepitaks sõdivad pooled ja kaasaks naaberriigid uue koalitsioonivalitsuse ülalhoidmisse. Diplomaatiat on ka vaja, et veenda Pakistani ja Iraani Talibani toetamist lõpetama. Asjaolusid arvestades tegi Trump ilmselt õige valiku, sest vägede Afganistani jätmine väldib võimuvaakumit, mille sarnase ISIS Iraagis täitis, ja ehk sunnib Talibani läbirääkimistele. Ometi ei kandnud sarnane lähenemine Vietnamis vilja. Olukord Afganistanis on sedavõrd keeruline, et muidu jonnakas Trump tunnistas, et oli sunnitud oma meelt muutma.15

Iraani suhtes peab Trump langetama otsuse tuumaleppe jätkamise osas. President George W. Bushi aegne ÜRO suursaadik John Bolton kirjutas Trumpile suunatud artikli16, milles soovitab Trumpil lepe hüljata, sest Iraan rikub leppe tingimusi, rahastab jätkuvalt terrorismi ega luba ÜRO tuumainspektoreid oma sõjaväebaasidesse.17 USA president peab iga 90 päeva järel kinnitama, et Iraan lepet ei riku. Trump on seda nüüdseks kaks korda tõrksalt teinud ja arvab18, et tuumaleppele tuleb Iraani rikkumiste tõttu kriips peale tõmmata. Järgneks katse sanktsioone taaskehtestada, kuid selleks tuleb veenda lepingut tühistama ka teised osalised – Euroopa Liit, Venemaa, Hiina jt. Venemaal ja Hiinal on Iraaniga juba omad sidemed ning nad saaksid ÜRO Julgeolekunõukogus uued sanktsioonid vetostada. Teiste riikide veenmine nõuab kannatust ja püsivust, mis on sedasorti diplomaatia, mida Trumpi administratsioon ei harrasta. Lepingu, olgu see tõsiselt puudulik või mitte, jõuga väljapressimine üksnes paisutaks lahkhelisid USA ja tema liitlaste vahel ning mängiks ässad Iraani kätte. Tuumalepe ei pidanud Iraani tuumaprogrammi peatama, vaid pidurdama. Järelikult on suurem küsimus, kui varsti Iraan lõpuks tuumajõuks saab ja mida saab USA üldse ette võtta. Nüüd lepingust taganemine üksnes ajendaks Iraani niigi kaugele jõudnud tuuma- ja raketiprogramme jätkama. Kui juba üksnes Põhja-Koreaga on keeruline, siis mille arvelt tulla Põhja-Korea ja Iraaniga samaaegselt toime? Kuniks USA ja Iraani huvid kattuvad ISISe vastu sõdimises, ei pruugi olukord kriitilist piiri ületada.

Süürias on põhirõhk liikunud valitsuse ja mässuliste vaheliselt kodusõjalt ISISe alistamisele, kuid sellega kaasnevad omad ohud. Kui ISIS hävitada, jätkub etniline-sektantlik konflikt president Bashar al-Assadi toetajate ja vastaste vahel. USA omakorda seisab korraga nii sunniitide (ISIS) kui ka šiiitidega (Iraan ja Assad) vastamisi. Kuna mõlemad sektid näevad USAd vastasena, ei saa pooli üksteise vastu mängida, ent regioonist lahkumine on terroriohu laienemise tõttu peaaegu võimatu. Seepärast on loogiline kaasata konflikti lahendamisse teine sellesse sekkunud jõud – Venemaa. Kuid Vene huvid ja võimalused ei ole absoluutsed: USAle probleemide põhjustamine on üks asi, aga kas Venemaa on valmis ka Assadi võimulejäämise korral Süüriat üles ehitama teadmisega, et Assadi režiim nende toetuseta vastu ei pea? Kõiki vastukäivate huvidega osalisi arvestades võib osutuda, et Süüria konflikti lahendab lõpuks riigi tükkideks jagamine, mis tähendab jällegi diplomaatiat, mille edukusele Trumpi käe all panustada ei julge.

Hälin ja raev olid Trumpi tugevaks küljeks kampaania ajal, aga halvavad tema ametiaega. Tema isikupuudused, ennekõike väiklane rohmakus ja hoolimatus, ja tema ebapädevus seisavad takistusena kampaanialubaduste täitmisel ees. Vähegi kompetentne president oleks suutnud enda isiksuse kulisside taha jätta ja oma poliitilised instinktid edukalt välja mängida. Praeguselt presidendilt näib seda olevat palju oodata. Mida kehvem on Ameerika maine, seda raskem on saavutada välispoliitilisi eesmärke, kuivõrd uus valitsus need endale seadnud on. Tagajärjena kaotavad sellest nii ameeriklased kui ka nende liitlased.

______

1 Emily Stewart, Donald Trump Rode $5 Billion in Free Media to the White House – The Street, 20.11.2016, www.thestreet.com/story/13896916/1/donald-trump-rode-5-billion-in-free-media-to-the-white-house.html.

2 Nolan Peterson, Trump’s Move to Deter Russian Aggression – The Daily Signal, 25.05.2017, http://dailysignal.com/2017/05/25/trumps-move-deter-russian-aggression.

3 Giulia Paravicini, Angela Merkel: Europe must take ‘our fate’ into own hands – Politico, 29.05.2017, http://www.politico.eu/article/angela-merkel-europe-cdu-must-take-its-fate-into-its-own-hands-elections-2017.

4 Military expenditure by country – Stockholm Peace Research Institute, N/d, https://www.sipri.org/sites/default/files/Milex-constant-2015-USD.pdf.

5 Willis Krumholz, We Still Have Zero Evidence that Trump Colluded with Russia – The Federalist, 29.07.2017, http://thefederalist.com/2017/08/29/still-zero-evidence-trump-colluded-russia.

6 Jenny Luna, 6 Ways Trump’s Administration Could Literally Make America More Toxic – Mother Jones, 17.04.2017, http://www.motherjones.com/environment/2017/04/pesticides-chemicals-atrazine-asbestos-neonics-bees-chuck-schumer-shampoo-trump-epa.

7 Jacob Pramuk, Trump: Maybe ‘fire and fury’ statement on North Korea wasn't tough enough – 10.08.2017, https://www.cnbc.com/2017/08/10/trump-maybe-fire-and-fury-statement-on-north-korea-wasnt-tough-enough.html.

8 Nahal Toosi, U.N. report: Assad again used chemical weapons, defying Obama – Politico, 24.08.2016, http://www.politico.com/story/2016/08/syria-assad-obama-united-nations-227385.

9 USA ei saa võtta riski, et regioonist lahkumisest saaks pretsedent, mida Iraani-sugused riigid USA vastu ära kasutama hakkaksid.

10 George Friedman, Why Diplomacy Is Unlikely to Solve the Korean Crisis – Geopolitical Futures, 05.06.2017, https://geopoliticalfutures.com/diplomacy-unlikely-solve-korean-crisis.

11 Chinese trade with North Korea jumped 10.5% in the first half of this year, according to China Customs data – CNBC, 12.07.2017, https://www.cnbc.com/2017/07/12/chinese-trade-with-north-korea-jumped-10-point-5-percent-in-the-first-half-of-this-year-according-to-china-customs-data.html.

12 Jonathan Swan, Exclusive: Trump vents in Oval Office, “I want tariffs. Bring me some tariffs!” – Axios, 28.08.2017, https://www.axios.com/exclusive-trump-vents-in-oval-office-i-want-tariffs-bring-me-some-tariffs-2478121273.html.

13 Bret Stephens, On Afghanistan, There’s No Way Out – The New York Times, 24.08.2017, https://www.nytimes.com/2017/08/24/opinion/on-afghanistan-theres-no-way-out.html.

14 Emile Simpson, There Is No War in Afghanistan – Foreign Policy, 29.08.2017, http://foreignpolicy.com/2017/08/29/there-is-no-war-in-afghanistan.

15 Maxwell Tani, TRUMP: My instinct was to pull out of Afghanistan — here’s why I changed my mind – Business Insider, 21.08.2017, http://www.businessinsider.com/donald-trump-speech-afganistan-2017-8.

16 John Bolton, How to Get Out of the Iran Nuclear Deal – National Review, 28.08.2017, http://www.nationalreview.com/article/450890/iran-nuclear-deal-exit-strategy-john-bolton-memo-trump.

17 Parisa Hafezi, Iran rejects U.S. demand for U.N. visit to military sites – Reuters, 29.08.2017, https://www.reuters.com/article/us-iran-nuclear-usa-idUSKCN1B918E.

18 Josh Dawsey ja Hadas Gold, Full transcript: Trump’s Wall Street Journal interview – Politico, 01.08.2017, http://www.politico.com/story/2017/08/01/trump-wall-street-journal-interview-full-transcript-241214.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header