Euroopa Liidu arengukoostöö – Eesti vaade ELi eesistujana

Kui maailmas on üks valdkond, kus Euroopa on maailmas suveräänne liider, siis mis see on? Ei, riigikaitse muidugi mitte. Ka mitte kaubandus, kuigi tegu on nii majanduse kui ka kaubavahetuse mahult maailma suurima kaubandusblokiga.

EL koos liikmesriikidega on selge suverään arengukoostöös ja humanitaarabis, andes üle kahe kolmandiku globaalselt tunnustatud arenguabist – OECD arenguabi komitee (DAC) 2016. aasta statistika järgi 99 miljardit USA dollarit 143 miljardist. Peale Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust on see endiselt tugevalt üle poole maailma arengukoostöö ja humanitaarabi kogupanusest. Ja see panus on viimastel aastatel kasvanud ning kasvab küllap ka edaspidi. See on kindlasti fakt, mille üle iga eurooplane võib põhjusega uhke olla.

Seda paradoksaalsem on, et tähelepanu arengukoostöö valdkonnale ei jagu Eestis ega ka eriti mitte Euroopas (näiteks Politico, kus on autorile teadaolevatest üks kõige laiema kõlapinnaga väline hinnang me eesistumisele, jättis Eesti eelmise poolaasta tööd kokku võttes arengukoostöö käsitlemata, sama puudutab suurematest valdkondadest ka näiteks kaitsekoostööd).

Täpsustame kasutatavaid mõisteid: üld/tavakeelse arenguabi alla kuulub tegelikult kaks erinevat tegevust – arengukoostöö (ka termin kajastab, et see on kahepoolne protsess, kus pooled teevad koostööd, pealegi on see partnerile vähem stigmatiseeriv kui abisaajaks olemine) ning humanitaarabi, kus tõesti abistatakse hädasolijat ja mis on palju ühepoolsem tegevus: see on abi andmine ja selle vastuvõtmine. Nende protsesside vahel on muidugi üleminek näiteks kriisiolukorra järel humanitaarabilt arengutegevustele, mis peaks tagama tulevikus ühiskonna kerksuse (vastupanuvõime) ja parema valmisoleku kriisidega toimetulemiseks.

Eesti eesistumine andis harukordse võimaluse näha ka arengukoostöös ELi poliitika kujundamise protsesside köögipoolt. Meie enda vaade ja prioriteedid on seni Euroopa Liidu tervikust olnud veidi erinevad ja jäävad selleks veel mõneks ajaks, aga mõistmine on tänu eesistumisele kindlasti mõlemat pidi palju parem.

Eesti eesistumine andis harukordse võimaluse näha ka arengukoostöös ELi poliitika kujundamise protsesside köögipoolt.

Euroopa Liit vaatab maailma globaalselt, meie oleme siit vaadates mõjutatud oma ajalookogemusest ja tugineme nii sellele kui oma oskustele ja ressurssidele. Samuti riskihinnangutele tuleviku suhtes, mis lähivaates on suunatud eelkõige ida suunas. Euroopa tegevust juhib ühiselt kokku lepitud globaalstrateegia, mis peab oluliseks nii ELi laienemist (lähiaastatel Balkanil ehk sisuliselt Euroopa sees) kui ka naabrust (idapartnerid on meile selge ja pikaajaline prioriteet). Arengukoostöö valdkonda reguleerib Euroopa arengukonsensus, mis keskendub kestliku arengu eesmärkide toetamisele, rõhutab senisest enam partnerluse tähtsust ning erinevatel ühiskondlikel tasanditel töötamise olulisust. Euroopa tervikuna ja üha enam ka meie näeme väga suuri probleeme globaalses lõunas ehk eelkõige Aafrikas ja Lähis-Idas (mille on igapäevaseks teemaks muutnud rändekriis). Ka Eesti julgeoleku jaoks on oluline globaalne stabiilsus. Ühiskonnad saavad olla stabiilsed vaid siis, kui minimaalsed vajadused on täidetud – meenutan, et Euroopat tõsiselt hirmutanud rändekriisi puhul on Euroopasse jõudnute arv vaid murdosa kodudest lahkuma sunnitutest: ca üheksa kümnendikku jäävad oma kodude lähedale, kuna neil pole kaugemale jõudmiseks raha või nad loodavad võimalikult peatselt koju naasta. See aga reeglina tähendab, et teised arenguriigid (rändevoogude transiitriigid), kes niigi oma muredega hädas, peavad võõrustama miljoneid pagulasi. Nii et vaadates viimase paari aasta väga kiireid siseriiklikke arenguid ja seisukohtade kohanemisi prognoosin aastakümne perspektiivis, et meie vaade muutub Euroopa peavoolu vaatele palju lähedasemaks, see tähendab, et ka meie hakkame senisest enam Aafrika ja Lähis-Ida piirkonnale tähelepanu pöörama, eriti kui meie seniste prioriteetsete partnerite – idanaabrusriikide – areng peaks olema kiire.

Kuni mullu suveni olime ELi kui terviku jaoks ikka veel hiljutine liituja, kes samas on ise absoluutnumbritelt väike arenguabidoonor ja alles elab oma ELi liikmesuse teisel aastakümnel mõnesse ELi protsessi sisse. Arengukoostöö prioriteetsus on meil samas viimastel aastatel oluliselt kasvanud, oleme alates 2004. aastast liitunud riikidest oma panuselt (0,19% GNIst 2016. aasta seisuga) napilt teisel kohal Malta järel ja eespool ka mõnest vanast liikmesriigist. Huviline leiab ise otsingumootoriga vastava OECD DACi statistika.

Mis siis meile, olles eesistumise tõttu ise rambivalguses, paistab ja paistis? Avalikkusele oli kahtlemata olulisim septembris Tallinnas aset leidnud arengukoostöö ministrite mitteametlik kohtumine. See oli üle mitme aasta – viimati toimus sarnane kohtumine eesistujariigis 2016. aastal Hollandi eesistumise raames – eesistuja pealinnas toimunud kohtumine, mis meile oluliste teemade nähtavust kui ka ministrite omavahelist sidet kindlasti tugevdas. Toimus esimene ministrite taseme arutelu digitaalsusest ELi arengukoostöös, käsitleti koostööd keskmise sissetulekuga riikidega, arutati humanitaarabi ja arengukoostöö kokkupuutepunkte ning ELi välisinvesteeringute kava. Samuti mainin kahe olulisema töögrupi (CODEV ja COHAFA ehk vastavalt arengukoostöö ja humanitaarabi töögrupid, esimene neist kohtub Brüsselis mitu korda nädalas, teine on pealinnapõhine igakuine formaat) ekspertide mitteametlikku kogunemist Tallinnas juulis. Erilist tähelepanu väärib COHAFA nn maavisiit Ida-Ukrainasse (Ukraina poolel kontaktjoont) oktoobris, mille korraldasime, et sellele tähelepanu kaotavale humanitaarkatastroofi piirkonnale teiste ELi liikmesriikide tähelepanu tõmmata. Pingutus oli igati panuseid väärt, sest nüüd kuuleme, et ka teised koostööformaadid kavatsevad Ukrainat tänavu külastada.

Väljaspool Euroopat toimunust väärib suurimana mainimist ELi-ALi (AL – Aafrika Liit) tippkohtumine Abidjanis Eesti peaministri osalusel, mis avab Eestile ka edaspidi uksi ja pakub koostöövõimalusi. Meie eesistumise all käivitus EFSD ehk Euroopa kestliku arengu fond, mis innovaatilise finantsinstrumendina peaks aitama kaasata ka erasektori investeeringuid tegelemaks rändeprobleemi algpõhjustega eelkõige Euroopa naabruses, ennekõike Aafrikas, samas aidates saavutada ÜRO tegevuskava aastani 2030 kestliku arengu eesmärke. Arengukoostöö tegevused ehk see, kuidas arengukoostööd praktikas tehakse, on Euroopa pikaajaline forte, st tegevused ja harjumused on aastakümnete jooksul välja kujunenud nagu ka tegijad – n-ö arengukoostöö „ökosüsteem“, mis hõlmab nii liikmesriike, Euroopa Liidu institutsioone, valitsusväliseid organisatsioone ja mõttekodasid kui ka vabatahtlikke. Abi efektiivsuse üle arutatakse ja kitsaskohti analüüsitakse pea sama kaua, kui on tehtud arengukoostööd. Ruumi tegevuste parendamiseks jätkub, nagu ilmselt kõigis eluvaldkondades.

Ka ÜRO kestliku arengu eesmärkide (SDGde) järgi on igal – ka kõige vaesemal – riigil kohustus oma kodanikud dokumenteerida. Miks mitte seda tänapäeval teha kohe elektrooniliselt?

Me ei saa kuidagi ilma tohutute kannatusteta hinnata või usutavalt tõestada, et ilma abita oleks olukord oluliselt hullem, aga vaadates, mida tehakse, on see üheselt selge. Pagulaste lapsed oleks jäänud hariduseta, imikute suremus oleks arengumaades oluliselt kõrgem, õiguskord nõrgem – seda loetelu võib jätkata pea igas ühiskonnaelu valdkonnas. Selle taustal usun mina üldist progressi küll. Pikas ajaperspektiivis võib võtta taustaks näiteks mullu lahkunud Oxfordi professori Hans Röslingi statistika (soovitan Youtube’is vaadata tema esitlust „200 riiki 200 aastaga neljas minutis“, mis põhineb miljonitel andmepunktidel). Ehk kui on nii, siis jääb küsimus, kes ja kuidas areneb ja kas Euroopa saab siin aidata (areneda kiiremini). Vastus on ühene: saab küll! Külastasin töö tõttu mullu nii Euroopa kui ka läänepoolkera vaesemaid riike (vastavalt Moldova ja Haiti) ja isegi seal päris lootusetuse tunnet mul ei tekkinud, küll aga selgem pilt arenguvajadustest. Mõlemat on ka Eesti abistanud, üks neist on suisa meie kahepoolse arengukoostöö prioriteetriik.

Vajadus tulemust „müüa“ ja „tõestada“ nii rahastajatele kui ka avalikkusele kallutab abiandjaid paratamatult riskivabamate ehk järeleproovitud lahenduste poole. Ehitatud tee või sild, koolimaja või haigla on alles ka aastate pärast, igaüks saab seda ise kaeda või fotolt vaadata. Selle taustal on selge, et keegi ei tahaks põhjendada innovaatilisema projekti ebaõnnestumist. Samas aga on palju juhtumeid, kus kohalikud ka hooldamiskohustust ei suuda kanda, kas siis oskamatuse või ressursipuuduse tõttu. Seetõttu võib abiprojektist saada ka n-ö valge elevant. Kui esimene Eesti meditsiininõunik Afganistani jõudis, avastas ta eest aastakümnete taguse abi korras ehitatud haigla, mille hapnikusüsteem ei töötanud. See tähendab, et arengukoostöö maailmas on pidevalt üleval küsimus, kuidas edasi.

Pika kogemuse taustal tunduvad uue tehnoloogia lahendused väga paljulubavad. Asju saab teha efektiivsemalt, heal juhul mõnes kitsas sektoris suisa mõnd etappi vahele jättes ehk arenguhüppega. Aga kuidas veenda abiandjaid, olgu nad eraisikust annetajad või maksumaksjad, et üleantud tarkvara ja selle juurutamine/koolitus on tõesti kümneid või sadu tuhandeid väärt ja aitab riiki kindlasti enam edasi kui mõni meeter asfaltkattega teed, mida sama raha eest oleks ehk saanud? Eestil on siin mõneti lihtsam, sest meie summad on absoluutarvudes nõnda väikesed (tulenevalt just riigi ja majanduse suurusest), et meil oleks raske leida mõjukat terviklikku infrastruktuuriprojekti, millele oma nime ja lipu saaksime aastakümneteks külge panna.

Seega arvame juba mõned aastad, et n-ö e-arengukoostöö on valdkond, kus lähiaastatel on võimalik prognoosida tohutut ressursside mahtu ja loodetavasti ka sammu edasi muus mõttes. Eestil on siin oma kogemuste põhjal selge eelis kaasa lüüa. Mida siis teha võiks? Eestil on siin mõnedki lahendused varnast võtta – oleme ju oma e-riiki algul väga kasinate vahenditega ehitanud ja teame, et protsess on pikk, aga mida varem alustada, seda kaugemale jõuab. Just kodaniku ja riigi e-suhe on valdkond, milles meil on üks parimaid ja sügavamaid kogemusi.

Mõned näited, mida teha võiks ja mõnes riigis juba ka tehakse. Eks see kõik põhineb Eesti kogemusel, nii et oma partneritele soovitame lisaks tehnoloogilistele lahendustele mõelda ka õiguskeskkonnale, kultuurilistele erinevustele, elanikkonna haridustasemele ja tehnoloogia kättesaadavusele.

Üks olulisemaid asju, mille ümber e-riik tegelikult keerleb, on kodanike/elanike register ehk ülevaade sellest, kellele e-riigi teenuseid osutatakse. Ka ÜRO kestliku arengu eesmärkide (SDGde) järgi on igal – ka kõige vaesemal – riigil kohustus oma kodanikud dokumenteerida. Miks mitte seda tänapäeval teha kohe elektrooniliselt? Kui rahvastikuregister on olemas, saab sealt edasi teiste teenusteni liikuda. Rahvastikuregistri baasil saab luua turvalise digitaalse identiteedi, mis on riigi ja kodaniku (kuid ka ettevõtete ja nende klientide) e-suhtluse aluseks, nagu oleme Eestis näinud. Selline lihtne, selge ja turvaline lahendus pole ka arenenud riikides paraku veel normaalsus, rääkimata arenevatest riikidest. Sealt edasi saaks liikuda e-tervishoiu suunas. Siinkohal meenub WHO eelmise peadirektori Margaret Chani sedastus, et kui kahe kolmandiku maailma elanikkonna puhul ei ole surma põhjus teada, siis kuidas arendada meditsiini, kui me ei tea, mis toob kaasa kõige pöördumatuma tagajärje raviprotsessis.

Toon veel mõned näited, kuidas digitaalsust vaadata arengukoostöö kontekstis. Kodanike register on heaks aluseks ka valimisregistrile (neid eraldi koostada tundub olevat topeltkulu, sealjuures näiteks toetab EL oma vahenditest igal aastal ka valimisnimekirjade koostamise protsessi). Valimistel osalemine on inimestele reaalne võimalus poliitilistes protsessides kaasalöömiseks ja on ühiskonna demokraatlikkuse ja legitiimsuse aluseks. See on paljudes riikides probleem – ja kahtlemata ei lahenda ainuüksi tehniline võimekus demokraatia defitsiiti, kui ebademokraatlik valitsus seda ei soovi. Samas aga annab see võimaluse, kui on soov kehtestada avatud valitsemine. Kui on rohkem julgust ja innovaatilisust, siis siit edasi saab liikuda juba e-valimiste või muude kodanikkonda kaasavate tegevusteni.

Vajadus tulemust „müüa“ ja „tõestada“ nii rahastajatele kui ka avalikkusele kallutab abiandjaid paratamatult riskivabamate ehk järeleproovitud lahenduste poole. Ehitatud tee või sild, koolimaja või haigla on alles ka aastate pärast, igaüks saab seda ise kaeda või fotolt vaadata.

Ülevaade kodanikkonnast on kindlasti oluline ka maaregistri/katastri toimimiseks, st maatüki omaniku üheseks tuvastamiseks. Kõik arvutused näitavad, et avaliku sektori rahast ei piisa iial arenguvajakute katmiseks, seega on igal juhul vaja kaasata ka erakapitali. Parim võimalus selleks on normaalsetel tingimustel laenud. Arenguriikides on intressid sageli liiga kõrged ja see suretab ettevõtlust. Üks kõrgete intresside põhjusi on turukõlbuliku ja realiseeritava tagatise puudumine, mis ajab laenuandja riskid ning seetõttu laenuintressid kõrgeks. Enamikul arenguriikide täiskasvanutel on ainsaks reaalseks hinda omavaks varaks maatükk, mida haritakse. Selle tagatisel saaks mõistliku intressiga laenu võtta, kui see oleks tagatiseks usaldusväärselt koormatav – et oleks teada, kus maatükk on ning kes on selle omanik. Nagu Eestis teame, on e-registrid kõige efektiivsemad seda tagama.

Kui need asjad juba toimivad, saab siirduda näiteks e-maksustamise juurde – kui riik on otsustanud oma kodanikke maksustada, siis see näitab, et kodanikel on tulu, ja seeläbi tekib ka n-ö maksumaksja institutsioon ehk kodaniku nõudlikkus riigi suhtes, mida maksuraha eest vastu saadakse. Eks riigile ole oluline ka maksuraha kasutamist paremini jälgida, vähendades või välistades korruptsiooni ja raiskamist – luues sellega omakorda eeldused, et abi saanud riik hakkab kunagi täisväärtuslikult oma maksutulul toimima.

Arenenumates riikides saab tegevusi laiendada, näiteks e-autoregistri ning e-meditsiini teemade juurde liikudes – esimene teeb transpordivahendid kui tootmisvahendid tagatisena kõlbulikuks, teine võimaldab meditsiiniteenuseid pakkuda palju efektiivsemalt.

Keda Eesti siis aitab? Tänased prioriteetpartnerid on meil teada ja tuntud Ukraina, Gruusia ja Moldova, meil on projekte ka Valgevenes, Kesk-Aasias ja Armeenias. Ent need on keskmise sissetulekuga ehk MIC (middle income countries) riigid. Globaalselt on abiefektiivsuse tõstmiseks aga üheselt kokku lepitud, et enam tuleks aidata kõige rohkem hädasolevaid ehk vähim arenenud riike (least developed countries ehk LDCd). Eestil on täna kogemust ja teadmist, samuti ka keeleoskust, et tegutseda just ülalviidatud MIC-riikides. Prognoosin, et lähemate aastate jooksul pilt ilmselt muutub ja Eesti hakkab enam projekte teostama LDC-riikides. Tänases vaates on aga väga oluline mitmete ELi liikmesriikide poolt tõstatatud küsimus MICide toetamise jätkamisest, mis meie eesistumise ajal ka kinnitust sai. On selge, et pole mõtet loobuda panustamast, säästes lühemas perspektiivis raha, kui see võib kaasa tuua nende riikide taandarengu, mis omakorda tähendab ka Euroopale taas suuremaid probleeme.

Eesistuja töö üheks olulisemaks tulemiks arengukoostöö valdkonnas on tema eesistumise ajal vastu võetud nõukogu järeldused (eurospiigis council conclusions ehk CC). Kuigi CC on isegi ELi masinavärgis keskmiselt orienteerujale lõpuni keeruline mõista, on tegu ELi ühiselt kokku lepitud tegevuspõhimõtetega, mis peaks pehme meetmena suunama meid kõiki, et me tegutseks süsteemselt ning ei dubleeriks tegevusi.

Ja kui seda teeb liit, kes esindab 500 miljonit inimest ja kelle kasutada on iga-aastaselt kokku pea 100 miljardit eurot, siis sellel on ka mõju. Arengukoostöö valdkonnas leppisime kokku neljad nõukogu järeldused, olulisemad kolm neist digitaalsuse ja arengukoostöö teemal ning soolisuse tegevuskava ja kaubandusabi puudutavad. Neist oli kindlasti olulisim ja nähtavaim digitaalsus, millest oli juba pikemalt juttu ülalpool. Ka soolisuse tegevuskava, mis meile tuli osaliselt üle eelmiselt eesistujalt Maltalt (kuid naiste ja laste õigused on üks Eesti prioriteetsemaid suundi arengukoostöös) ning kaubandusabi põhimõtted jäävad ELi tegevust mõjutama veel mitme järgmise eesistumise ajal. Eesti soovis kaasa aidata ELi arengukoostöö moderniseerimisele ja abiandmise parandamisele ning tõhususe suurendamisele – nii digiteemad, MICid kui ka kerksus ja innovatsioon humanitaarabis (kerksus ning humanitaar- ja arenguabi suurem sidusus olid meie eesistumise üks prioriteete) toetasid seda laiemat eesmärki. Saime aru vajadusest ELi arengukoostöö moderniseerimise (digiteemad on siin ideaalne näide, kus loodame peatselt palju enam tegevusi näha) ja lihtsustamise järele ning sellest, et kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks tuleb töötada mitmetel tasanditel ning selles koostöös on oma koht ka väikestel riikidel.

Eks riigile ole oluline ka maksuraha kasutamist paremini jälgida, vähendades või välistades korruptsiooni ja raiskamist – luues sellega omakorda eeldused, et abi saanud riik hakkab kunagi täisväärtuslikult oma maksutulul toimima.

Ka meie „pärandasime“ mõned oma teemad järgmisele eesistujale Bulgaariale. Neist ehk olulisimaks võib pidada mandaadi kokku leppimist Post-Cotonou läbirääkimisteks, mida oli võimatu saavutada meie eesistumise ajal, sest erinevalt eeldatust ei tulnud Euroopa institutsioonid välja mandaadiettepanekuga mitte suvel või sügisel, vaid detsembri keskpaigas. Läbirääkimiste, mis ehk algavad juba Bulgaaria eesistumise lõpus ja peavad aastaga tulemile viima, eesmärgiks on ei rohkem ega vähem kui järgmiseks perioodiks (Cotonou leping oli 20-aastane) koostöösuhte kokkuleppimine vähemalt 79, aga võimalik et enamagi Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) piirkonna riigiga (juhul kui partnerlust laiendatakse näiteks Põhja-Aafrikale ja Kariibi mere territooriumidele või Kesk-Ameerikale). Kuigi need riigid on seni olnud meile kauged ja me teame neist vähe, pole väikeriikidel sõpru kunagi ülearu ja Eesti kandideerimise protsess ÜRO Julgeolekunõukogusse on suhted nende riikidega tõstnud ka meie päevakorda.

Rõõmu teeb seegi, et eesistumine andis võimaluse arengukoostöö teemat ka Eesti avalikkusele paremini arusaadavaks teha – toimus mitmeid konverentse, Euroopa valitsusväliste organisatsioonide visiite Eestisse ning ka Euroopa Komisjoni projekt arengukoostöö teemade nähtavuse tõstmiseks Eestis.

Kokkuvõttes julgeme ise pidada möödunud poolaastat arengukoostöö protsesside eestvedamist Euroopa Liidus koos eelnenud ettevalmistustega igati edukaks Eesti eesistumise komponendiks ühes väga olulises ja seni teenimatult varju jäänud valdkonnas.