Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Eesti ja eestlased külma sõja strateegilises vastasseisus, II

Eelmises osas vaatlesime põgusalt Eesti ja Balti riikide rolli luureorganisatsioonide vastasseisus külma sõja algusaastatel. Tõdesime, et Balti riigid olid lääneriikidele oluliseks piirkonnaks, sest siin oli kontakt Nõukogude Liiduga vahetum kui enamikus teistes regioonides. Raudne eesriie oli poorne, Läänemeri kujutas mitte ainult barjääri, vaid ka ühendusteed, mida kasutasid osavalt eestlastest ja lätlastest paadipõgenikud, aga ka Lääne luureorganisatsioonidega koostööd tegevad pagulased. 1950. aastatel ülemeresõidud vaibusid ja arvatavasti lõppesid ning inimluuret asendasid raadioluure, õhuvaatlused ja 1960. aastatel juba ka satelliitluure.

Seega võib üldistada, et kui Kesk-Euroopas 1947.–1949. aastatel aset leidnud sündmuste (Kominformi asutamine, riigipööre Tšehhoslovakkias, Berliini kriis jne) tõttu hakkas külma sõja vastasseis „keskrindel“ kristalliseeruma, oli Balti riikide puhul tegu perifeeriaga, sõjalis-strateegilises mõistes „tiivaga“. Kuid samal ajal oli tegu olulise blokkidevahelise kontakttsooniga, nagu sugereerib Saksa ajaloolane Bernd Lemke hiljutises artiklikogumikus „Periphery or Contact Zone? The NATO flanks 1961 to 2013“.1 Praegu on Balti riigid sõjalis-strateegilises mõttes nihkunud perifeeriast keskmesse. NATO võib ebaõnnestuda Afganistanis ja Süürias ning jääda püsima, kuid kui Venemaa ründab sõjaliselt Balti riike ja saavutab edu, NATO laguneb. Seega jookseb „keskrinne“ mööda Balti riikide ja Venemaa riigipiiri, ja loomulikult peaks sellele vastama ka NATO sõjaline infrastruktuur, mis on aga jäänud külma sõja ajastusse (Ramsteini sõjaväebaas Reinimaal).

Teise maailmasõja lõppedes oli Eesti, nagu ka Läti ja Leedu, muutunud okupeeritud ja annekteeritud riigina rahvusvahelise julgeolekupoliitika subjektist objektiks. Sõdadevahelisel ajal ei olnud Eesti suutnud ehitada üles usutavat riigikaitset. Ilma tõsiseltvõetava regionaalse sõjalise liiduta või mõne suurriigi kaitseta polnud Balti riikide varal võimalik püstitada puhvertsooni, nn cordon sanitaire’i, kahe regionaalse suurriigi NSV Liidu ja Saksamaa vahele, nagu olid lootnud Lääne-Euroopa strateegid 1920. aastate alguses. Nii võib öelda, et iseseisvuse hinnaks kahe maailmasõja vahel oli muutuda võimuvaakumiks suurriikide konkurentsis, mis jõudude tasakaalu purunemisel tõi kaasa Eesti ja teiste Balti riikide langemise sõja tallermaaks Teises maailmasõjas.

Pärast Teist maailmasõda ei olnud Eestil võimalik end julgeolekupoliitilistelt määratleda, kuid üldistades võib öelda, et võrreldes iseseisvusperioodiga oli Eesti julgeolekupoliitiline olukord stabiilsem. Võimaliku sõja korral NATO ja Varssavi pakti riikide vahel oli Balti riikide muutumine sõjatandriks vähetõenäoline – peamine rindejoon Euroopas jooksis mööda Ida- ja Lääne-Saksamaa vahelist piiri. Kuid tuumasõja korral oleks tuumalöök tõenäoliselt tabanud ka Balti riikide territooriumi, kus paiknesid Nõukogude õhukaitse ja eelhoiatussüsteemid ning strateegiline pommituslennuvägi. Eriti oluline oli Tartu Raadi lennuväli, mida NATO oleks rünnanud 1, 7 kuni 9 megatonnise tuumapommiga.2 Siiski oleks NATO esimene tuumalöök tabanud Varssavi pakti maid ning eskaleerumise kartuses oleks NSV Liidu territooriumi arvatavasti esialgu säästetud.3

Lisaks tuumasõjaohule oli Pax Sovietica näilise stabiilsuse hinnaks ka Nõukogude režiimi põhjustatud eksistentsiaalne oht Eesti rahvuse püsimisele. Nõukogude võim tõi kaasa riikliku terrori ja massilised inimõiguste rikkumised. 1980. aastate lõpuks ähvardas Eesti rahvast venestamispoliitika ning sisserände tõttu oma maal vähemuseks jäämine. Lisaks pidi eestlane, nagu tsaariajalgi, osalema sõdurina Nõukogude armees ja üliriigi sõjalistes kampaaniates, mis kokkuvõttes tõstsid hinda, mida „külma rahu“4 eest tuli maksta.

Viimane Eesti katse end julgeolekupoliitiliselt määratleda langeb 1944. aasta septembrisse, kui vahetult enne Punaarmee jõudmist Tallinna nimetas Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ametisse sõjaministri ja sõjavägede ülemjuhataja ning kutsus üles sõjalisele vastupanule Nõukogude Liidu vastu. Nimetatud akti tähendus oli siiski sümboolne, sest tegelikku võimu Otto Tiefi valitsus teostada ei jõudnud, pealegi loobus sõjaminister Johan Holberg ministriportfellist ja lahkus Eestist koos Saksa vägedega. Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis koosseisus ei olnud sõjaministrit kuni 1973. aastani, mil sellele ametikohale määrati Avdy Andresson; viimaseks sõjaministriks paguluses oli Eesti juurtega USA erukolonel Jüri Toomepuu. Eesti eksiilvalitsus, mida ei tunnustanud üksi riik, Läänemere idakalda sündmusi loomulikult ei mõjutanud. Eesti pagulaskonnal laiemalt avanes võimalus teenida paljude riikide relvajõududes, osaleda sõjalistes operatsioonides ning mitmed eestlased tegid ka edukat ohvitserikarjääri. Kui taasiseseisvunud Eesti taas relvajõudusid üles ehitama hakkas, oli võimalik mitmete Eesti soost ohvitseride ja reservväelaste (Aleksander Einseln, Hain Rebas) sõjaväelisele kogemusele toetuda.

Millised olid kodueestlaste võimalused Nõukogude Liidu riigikaitset kujundada? 1944. aasta veebruaris tehtud põhiseadusparandused lõid konstitutsioonilise võimaluse Nõukogude liiduvabariikide kaitserahvakomissariaatide ning „liiduvabariiklike väekoondiste” rajamiseks. Teoreetiliselt pidi seega ka eestlastel kui Eesti NSV põhirahvusel olema võimalus kaasa lüüa Nõukogude Liidu kaitsepoliitikas ning rahvuslike väeüksuste juhtimises. Eesti NSV kaitse rahvakomissariaat asutatigi formaalselt 1944. aasta septembris ning 1945. aasta suvel nimetati ametisse eestlasest kaitse rahvakomissar kindralleitnant Lembit Pärn, kes oli ainukeseks sääraseks ministriks terves NSV Liidus. Reaalseid samme ministeeriumi moodustamiseks siiski ei järgnenud; reform jäi n-ö paberile. Stalini antud võimalus liiduvabariiklikuks „kaitsepoliitikaks“ oli kuni Nõukogude Liidu lõpukriisini seega illusoorne. Impeerium säilitas tsentraalse kontrolli kõigi Nõukogude relvajõudude üksuste üle. Seda teostas Moskvas asuv NLKP juhtimisele allutatud kindralstaap.

Siiski oli vältimatu, et partei- ja valitsusstruktuuridel olid liiduvabariiklikul, nagu ka rajooni- ja linnatasandil, kontaktid liiduvabariigis asuvate üksuste komandöridega. Liiduvabariigis paiknevatel sõjaväelastel oli õigus valida oma esindajaid nii kohalikesse nõukogudesse kui ka liiduvabariigi ülemnõukogusse ja osaleda nende organite töös. Tagamaks tsiviilkontrolli sõjaväe üle ning koordineerimaks tegevusi liiduvabariikide haldusaparaadiga kuulusid Balti riikides paiknenud Balti laevastiku ja Balti sõjaväeringkonna sõjalistesse nõukogudesse lisaks sõjaväelastele ka kohalikud partei- ja valitsusfunktsionäärid. Väeosadel olid kontaktid partei- ja valitsusasutustega kõigil haldustasanditel. Kui 1940. ja 1950. aastatel olid suhted sõjaväe ja kohalike võimuorganite vahel pingelised – tulenedes armee madalast moraalist ja käitumiskultuurist –, iseloomustas alates 1960. aastate teisest poolest suhteid pigem praktilisest vajadusest ning vastastikusest kasust lähtuv koostöö. Kolhoosid ja majandid said sõjaväelasi appi saagikoristusele, üleüldise distsipliini langedes muutus Nõukogude armee ka defitsiitsete kaupade, nagu ehitusmaterjalid, kütus, petrooleum, soodsaks allikaks. See tähendas, et tasahilju kasvatas Nõukogude armee omale „kohalikud juured“ alla. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, kui Eesti asus iseseisvust taastama, kultiveeris ENSV juhtkond sihikindlalt sõbralikke suhteid Nõukogude komandöridega, et nad ei osaleks politseioperatsioonides või repressioonides, mida impeeriumi keskvõim võis elanikkonna vastu kavandada.

Üldiselt jäi Nõukogude armee, vähemalt põlisrahvuse silmis, kardetud okupatsiooniarmeeks. Vaikivat protesti tekitasid kinnised alad, mis laiusid Eesti saartel, rannikualadel ning väeosade ümbruses, kuhu tsiviilelanikke ei lubatud või kuhu pääsemiseks nõuti luba. Nõukogude armee põhjustatud keskkonnareostus – lennuki- ja raketikütuste lekked, elektromagnetreostus radarite juures jne – ning hirm tuumaõnnetuste pärast tekitasid relvajõudude suhtes sügavat umbusaldust.

Nagu tsaariajal, laienes ka Nõukogude Liidu annekteeritud Eestile üldine väeteenistuskohustus. Teise maailmasõja lõppedes oli eestlastest noormeestel võimalik ajateenistus läbida kodumaal valdavalt etniliste eestlaste juhitud üksustes. 1938. aastal likvideeritud ja 1941. aasta sügisel taasformeeritud rahvuslikud sõjaväeüksused eksisteerisid Nõukogude Liidus kuni 1956. aasta Tbilisi rahutusteni. Sõja ajal oli formeeritud Punaarmee 8. Eesti laskurkorpus; sõja lõppedes koosseise vähendati, mis tõi kaasa korduvad ümberformeerimised. 1956. aastal saadeti Balti riikides asunud rahvusväeosad (koos Leedu ja Läti üksustega kokku kuus diviisi) laiali, paljud eesti päritolu ohvitserid läksid erru.

Rahvusväeosade kaotamine, etniliselt kirevate, „internatsionaalsete“ üksuste soosimine ning eksterritoriaalne komplekteerimismehhanism (ajateenijate suunamine teenistusse väljaspool liiduvabariigi piire) pidi Nõukogude juhtkonna arvates sulatama kokku eri Nõukogude rahvaid, tugevdama riigi identiteeti ning kokkuvõttes parandama relvajõudude võitlusvõimet. Tugev professionaalne identiteet ning nõrk lõimumine Nõukogude ühiskonda tervikuna ja kohalikku miljöösse väeosa tasandil olid vajalikud, et tagada relvajõudude lojaalsus riigi poliitilisele juhtkonnale. Valdavalt läks see Kremlil ka korda – kuna etnilised konfliktid relvajõududes püsisid talutavates piirides –, kuid 1980. aastate teiseks pooleks selgus, et paljud väeosad olid lõimunud ühiskonda rohkem kui arvatud. Kui keskvõim püüdis 1991. aasta jaanuaris ja taas 1991. aasta augustiputši ajal Balti liiduvabariike sõjaliselt alistuma sundida, tuli toetuda väljastpoolt sissetoodud vägedele. Piirkonnas paiknevaid väeosi peeti poliitiliselt ebausaldusväärseiks, mistõttu neid tsiviilühiskonna vastu suunatud n-ö mässutõrjeoperatsioonides valdavalt ei kasutatud.

Nõukogude rahvuspoliitika tagajärjeks oli üldine sõjalise identiteedi, hariduse ja sõjaliste väärtuste allakäik Eestis, nagu ka Lätis ja Leedus, hoolimata tugevast Nõukogude sõjalis-patriootlikust kasvatusest ja propagandast. Nõukogude relvajõud olid küll etniliselt kirjud, kuid ohvitser- ja allohvitserkonnas domineerisid slaavi rahvused – vene, ukraina ja valgevene. Mõnede teiste, eriti Kesk-Aasia rahvaste kõrval olid Balti rahvad ohvitserkonnas küll hästi esindatud, kuid sõjamehekarjäär jäi kogu Nõukogude perioodi jooksul Eestis siiski ebapopulaarseks. Vaid vähesed eesti soost ohvitserid jõudsid karjääriredeli kõrgematele astmetele. Nii pole imestada, et iseseisva Eesti riigikaitse ülesehitamisel pärast 1991. aastat nappis kogenud ohvitsere; tõsisemgi komistuskivi oli ühiskonna nõrk teadlikkus, vähene huvi sõjaliste probleemide vastu ning laialt levinud patsifism. Kontrast Esimese maailmasõja järgse olukorraga oli seega pärast külma sõja lõppu suur.

Kuigi Eesti rahval ei olnud võimalik end määratleda rahvusvahelises julgeolekupoliitikas, oli Eesti territoorium ja selle elanikkond siiski oluliseks, kuigi passiivseks teguriks sõjajärgsel strateegilisel maastikul. Külma sõja periood märkis Venemaa kui Euroopa „viimase impeeriumi“ võimsuse tippu. Veel kunagi varem, isegi mitte Peeter Suure või Aleksander I ajal, ei olnud see riik suutnud muuta Läänemerd oma sisemereks. Pärast Teist maailmasõda see tal peaaegu õnnestus. 1945. aastal kontrollis Nõukogude Liit, mis veel 1944. aasta alguses oli surutud Soome lahe idasoppi, Läänemere ida- ja lõunakallast Leningradist Wismarini Põhja-Saksamaal. Taani saar Bornholm, mida Punaarmee 1946. aastani lühiajaliselt okupeeris, jäi sümboolseks piiriks Ida ja Lääne mõjusfääride vahel külma sõja lõpuni (1949. aastal moodustatud NATO ei korraldanud õppusi nimetatud saarest ida pool).

Strateegiline olukord oli Läänemere ruumis põhjalikult muutunud. Nõukogude Liit oli tõusnud regionaalsest suurriigist üliriigiks. Nii Soome kui ka Rootsi olid sunnitud järgima neutraliteedipoliitikat, kuigi mõlemad säilitasid usutava iseseisva riigikaitse. Norra, Island ja Taani liitusid aga NATOga, aidates kaitsta alliansile strateegiliselt olulist põhjarinnet (Taani lõunapiirist Põhjamereni). Kujunes nn Põhjala tasakaal.5 Et Saksa Liitvabariiki ei saanud enam pidada suurriigiks, Poola ning Saksa Demokraatlik Vabariik olid Moskva vasallid ning endine Ida-Preisi oli Kaliningradi oblastina liidetud Vene NFSV külge, ei olnud Nõukogude Liidule Läänemerel tõsiseltvõetavat konkurenti. Lisaks Eesti, Läti ja Leedu jäävabadele sadamatele sai Punalipuline Balti Laevastik oma käsutusse Pillau (nüüdse Baltiiski) sadama Ida-Preisimaal ning vabalt kasutada Poola ja Ida-Saksamaa laevastikubaase. 1978. aastal hindas NATO assamblee jõudude vahekorraks Läänemerel Varssavi pakti jõudude kasuks 4 : 1 või isegi 5 : 1.

Nõukogude Liidu sõjajärgses strateegias eristatakse kolme peamist etappi, 1945–1960, 1961–1970 ja 1971–1985.6 Muutused Nõukogude relvajõududes peegeldusid loomulikult ka Balti riikides ja Kaliningradis paiknenud üksuste koosseisudes, struktuuris ja võimetes.

Stalini võimuperioodist kuni 1950. aastate lõpuni iseloomustas soov kaitsta Teise maailmasõja võite uute territooriumide ning sanitaarkordoni näol Ida- ja Kesk-Euroopas, mida Moskva silmis ohustasid Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia ning nende egiidi all moodustatud poliitilis-sõjalised liidud, nagu NATO, CENTO ja SEATO. USA presidendi Harry Trumani administratsiooni ohjeldamispoliitika (containment) ja Trumani doktriin lubasid sõjalist abi kommunismist ohustatud riikidele ning püüdsid võimalusel tõrjuda Nõukogude mõjusfääri NATO piiridest kaugemale (roll-back), sealhulgas eriteenistuste operatsioonide abil, millest oli juttu artikli eelmises osas.

Nõukogude Liit vastas USA ja NATO reaalsele või imaginaarsele ohule, säilitades suure rahuaegse sõjalise struktuuri, mida oli sõja korral võimalik kiiresti kasvatada, hoides suuri sõjajõude vallutatud aladel Ida- ja Kesk-Euroopas ning ehitades üles Varssavi pakti koalitsiooni, mis väliselt kopeeris NATOt kui multilateraalset liitu. Nõukogude strateegia võtmekomponendiks olid suured, kõrges lahinguvalmiduses ning ründava iseloomuga maaväeüksused, mis ettenihutatud positsioonidel olles hoidsid Kesk- ja Lääne-Euroopat „pantvangis“. Ülekaalukad konventsionaalsed väed pidid ära hoidma tuumarelvastuse arengus ette jõudnud NATO rünnaku. Stalin vähendas sõja järel isikkoosseisu 6 miljonilt 3 miljonile; 1950. aastatel hakkas see aga taas tõusma, jõudes 1958. aastaks 3,6 miljonini.

Balti liiduvabariikides ja Kaliningradis paiknenud 1940. aastal moodustatud Balti sõjaväeringkond oli territoriaalne struktuur, mis sõja korral moodustas operatsioonilise armeegrupi või rinde oma õhukaitse ja taktikalise õhuväekomponendiga. Sõjaväeringkondi oli Nõukogude Liidus kuusteist. Sõjaväeringkonna staap asus kogu perioodi vältel Riias. Punalipuline Balti Laevastik oli Põhjamere, Musta mere ja Vaikse ookeani laevastike kõrval 1960. aastateni kõige võimsam ja olulisim Nõukogude laevastikest. Sõja lõppedes viidi laevastiku peakorter Leningradist Baltiiskisse (end Pillau) Kaliningradis. Saksa trofeelaevade lisandumisel jagati 1946. aastal laevastik kaheks, 4. laevastikuks ja 8. laevastikuks, kusjuures 8. laevastiku peakorter asus Tallinnas. 1956. aastal ühendati laevastik taas, kuid säilisid põhjapoolne grupp keskusega Tallinnas ja lõunapoolne grupp keskusega Baltiiskis. Seega säilitas Tallinn olulise positsiooni mereväe staabina, mida peegeldasid ka rohked sõjaväeasutused ja -baasid Tallinna kesklinnas.7

1940. ja 1950. aastatel olid Balti sõjaväeringkonna ja Balti laevastiku peamisteks ülesanneteks kaitsta uusi vallutusi, blokeerides Soome lahte (koos laevastikubaasiga Porkkalas, mis anti Soomele tagasi 1956. aastal) ning hoida ära NATO väesiirmised või meredessandid Läänemerel. Balti laevastik näis olevat strateegilises kaitses, sest õppused toimusid Läänemere idaosas baaside läheduses. Ida-Euroopa liitlaste sõjajõud olid antud perioodil veel marginaalsed.

Balti laevastiku ülesehitamine toimus Stalini juhtimisel 1955. aastani ookeanikõlbuliku pealveelaevastiku vananenud kontseptsioonist lähtudes. 1950. aastate keskpaigaks oli laevastiku arsenalis hinnanguliselt 2 raskeristlejat, 10 kergeristlejat, 46 hävitajat, 16 hävitaja saatevalvelaeva (eskort), 103 allveelaeva ning rohkelt miinitraalereid, -veeskajaid ning patrulllaevu. Ristlejad olid pealveelaevastiku tuumaks, diisel-elektrimootoriga allveelaevad aga põhiliseks ründerelvaks. Laevu toetas maismaal baseeruv paarisajast lennukist koosnev merelennuvägi. Rannik kindlustati suurtükipositsioonidega võtmealadel, nagu Paldiski, Kolga poolsaar, Liepāja, Baltiisk ja Świnoujście. Wismarist Porkkalani püstitati radareid ja signaalluureposte õhust ja merelt tulevate sissetungide tuvastamiseks. Õhukaitse oli agressiivne: 1950. aastal lasid Lätis baseeruvad lennuväepiloodid Liepāja lähistel alla USA PB44-2 Privateer-tüüpi lennuki, samal aastakümnel tulistati alla veel üks Rootsi transpordilennuk ning Rootsi päästelennuk.

Laevastiku põhieesmärgiks näis olevat vaenlase merehõive takistamine, kuid pelgalt kaitseülesanneteks oli see liiga võimas. Läänes eeldati, et sõja korral tahetakse laevastikku kasutada operatsioonideks väljaspool Läänemerd. Winston Churchilli sõnul oli Balti laevastik „nagu hiiglane, kelle ninasõõrmeid pitsitavad Läänemere kitsad väinad“. Lennukikandjate, merejalaväe ning maabumisaluste puudumine ning NATO kontroll Taani väinade üle ähvardas sulgeda laevastiku Läänemerele ning Nikita Hruštšovi valitsusajal langes Stalini laevastikuprogramm põhjendatult terava kriitika alla.8 Balti laevastikku ootasid ees põhjalikud reformid.

Balti sõjaväeringkonna (BSR) koosseisus oli 1950. aastate lõpuks hinnanguliselt pool miljonit meest. Tegu oli Teise maailmasõja tüüpi armeega, mis koosnes vähemobiilsetest jalaväediviisidest.9 Et Nõukogude Liidu peamine löögijõud oli koondatud nelja armeegruppi Ida- ja Kesk-Euroopas (Saksamaal, Poolas, Tšehhoslovakkias ja Ungaris), oli tegu teise ešeloni vägedega. BSR oli aga oluline logistiline baas võimalike operatsioonide toetamiseks Kesk-Euroopas. Lisaks paiknes siin strateegiline lennuväebaas Tartus; hiljem raketiväebaasid, mis eraldi väeliikidena ei allunud BSRle.

1960. aastal algasid Hruštšovi reformid, mis rõhutasid tuumarelva olulisust nii strateegilisel, operatsioonilisel kui taktikalisel tasandil. Maavägesid vähendati 3,6 miljonilt kahele miljonile 1968. aastaks. Maavägi toetus üha enam soomukitele ja tankidele, mis pidid jalaväelast kaitsma tuumareostuse eest ning tagama operatsioonide kõrge tempo ja sügavuse. 1971. aastal algas uus reformilaine, mis valmistas relvajõude ette nii tuuma- kui ka konventsionaalseks sõjaks. Isikkoosseis paisus 1980. aastateks üle viie miljoni. Ulatuslik moderniseerimine peegeldus ka BSRi relvastuses. 1970. aastate keskpaigaks olid relvastuses lahingutankid T-54/-55, 122-mm ja 152-mm iseliikuvad haubitsad, SAM- ja SSM-raketid. Diviisitasemel oli peamiseks maa-maa tüüpi, taktikalist tuumalõhkepead kandvaks raketiks 70 km laskeulatusega Luna-M (NATO: FROG-7), armeetasemel aga 300 km laskeulatusega R-11 ja R-17 raketid (NATO terminoloogias Scud), mis 1980. aastatel asendati 500 km laskeulatusega SS23s-ga.

Taani relvajõudude kaart illustreerimaks Baltikumist lähtuvate tuumarakettide ohtu: mitmes kohas paiknevad R-12 8K63U (SS-4 SANDAL) ja R-14 Chusovaja 8K65 (SS-5 SKEAN) Lätis. Reprodutseeritud brigaadikindral Michael H. Clemmeseni loal.
Põhjalik motoriseerimine kasvatas tankidiviisid 9 500 mehelt 11 000-le, jalaväediviisid 12 000-lt 13 000 mehele. 1980. aastateks oli armee käsutuses juba T-80 tankid, lahinghelikopterid ja uued õhudessantrelvad; Baltikumi oli koondatud ligi kolmandik Varssavi pakti õhuründevõimekusest.

Gorbatšovi ametiaja alguseks kuulus BSRi alla arvatavasti 3 tankidiviisi, 5 motolaskurdiviisi, 2 õhudessantdiviisi ning strateegilised lennuväe- ja raketiväeüksused. Nõukogude relvajõud olid saavutanud uue kvaliteedi ning kujutasid tõsist ohtu NATO positsioonidele Läänemere lääneosas. BSRi ja Balti laevastiku ülesanneteks sõja korral oli tõenäoliselt avada nn Balti rinne ning tegutseda Varssavi pakti pealöögisuuna, Saksamaal asuva armeegrupi paremal tiival. Hõivata tuli Põhja-Saksa rannikualad, Schleswig-Holstein, Taani, Taani väinad ja võib-olla ka Lõuna-Rootsi. Nõukogude üksusi pidid toetama Poola merevägi ja merejalavägi ning teistest sõjaväeringkondadest täienduseks toodavad õhudessantväed. Liitlased pidid tegutsema eraldi oma operatsioonialades. Taani väinade hõivamise järel pidi Balti laevastik toetama Põhjalaevastikku, mis Põhja-Norra ja Norra mere kaudu püüdis läbi lõigata NATO laevateed Põhja-Atlandil ning Põhjameres.10

BSRi ründevõimekus oli koondunud selle lõunaossa. NATO seisukohast ei kujutanud Eestis ja Lätis asuvad üksused erilist ohtu, muret tunti rohkem Kaliningradis, Poolas ja Põhja-Saksamaal paiknevate ründeüksuste pärast.

Taani relvajõudude skeem Balti sõjaväeringkonnas paiknenud maaväeüksuste kohta.
Nii Eesti kui ka Läti territoorium oli oluline ennekõike NSV Liidu sisealade, suurte linnade ja keskuste kaitsmiseks. Võimaliku NATO tuumalöögi tuvastamise seisukohast oli ülioluline Lätis Kuramaal Skundras asuv Dnestr-tüüpi kosmoseradar, mida NSV Liidus oli peale selle veel viis- kuus. Ventspilsi ja Irbene sõjaväelinnaku läheduses asus veel kindralstaabi luure peavalitsusele ja KGBle kuuluv kosmoseluure keskus. Kompleksi kuulunud 32-meetrise läbimõõduga raadioteleskoop RT-32 oli suurim Põhja-Euroopas ja suuruselt kaheksas maailmas. Neid kasutati NATO satelliitside, kosmosesüstikute ja lennukite jälgimiseks.11

Eesti territooriumile oli koondatud üsnagi palju lennuväge, mida oli vaja muuhulgas tugeva Rootsi lennuväe neutraliseerimiseks, kuid ka Leningradi kaitseks selle vasakul tiival.12 Siit võisid sõja korral üle lennata Põhjamerelt või Norra rannikult lähtuvad lennukid ja raketid. 1987. aastal dramaatiliselt Punasel väljakul maandunud Mathias Rust lendas just üle Eesti, kus asunud 14. õhukaitsediviisi üksused ülelennu tuvastasid ja seda ka jälgisid. Diviis oli rikkalikult varustatud – sellel oli 187 radarit. Relvastuses olnud õhutõrjerakettide laskeulatus oli 300 km.13

Eestis asuvaid maaväeüksusi võidi sõja korral teoreetiliselt kasutada Soome ja Rootsi vastu. Soome relvajõudude hinnangul olid siinsed üksused valmis tegutsema Lõuna-Soomes, Ahvenamaal, Gotlandil jne, kuid nende valmisolek oli madal. Keilas ja mujal Tallinna lähistel asuva 144. kaardiväe motoriseeritud laskurdiviisi komplekteerimiseks oleks kulunud kaks nädalat kuni kuu. Kuid reservid olid rikkalikud ning soomlased arvestasid, et sõja korral võidakse lisaks formeerida üks jalaväediviis.14 Paistab, et siinsete maavägede ülesandeks oli pigem julgestada, suruda maha kohalikku elanikkonda ning tagada Soome ja Rootsi neutraliteet. Kuid siin oli ka erivägesid, mille ülesanded olid ründavad. Näiteks Viljandis asunud GRU 4. üksik erivägede brigaad pidi sõja korral tõenäoliselt ründama strateegilisi sihtmärke Taanis.15 Tartus paiknenud 196. kaardiväe Minski transpordilennukite polk oleks sõja korral pidanud tõenäoliselt toetama Poola dessantväelasi, kelle operatsioonipiirkonnaks oli Schleswig-Holstein.16 Eestis Paldiskis asuv 93. mereväe tuumaallveelaevastiku kahe tuumareaktoriga õppekeskus oli tähtsuselt Skundraga võrreldav objekt, mida Venemaa soovis ka pärast NSV Liidu lagunemist kiivalt oma käes hoida.

Nõukogude Liidu ründevõimekust toetas laevastiku areng. Hruštšovi ja Brežnevi ajal kanti maha lahinglaevad, ristlejad ja teised suured laevad. 1970. aastateks oli Nõukogude Liidul rakettide ja elektroonikaga varustatud esmaklassiline laevastik, mis oli võimeline nii kaitse- kui ka ründeoperatsioonideks kaugel baasidest. Balti laevastik kujunes kõige olulisemast laevastikust Põhjalaevastiku toetuslaevastikuks.17 1964. aastal rajati merejalavägi, mille ülesandeks oli tegutseda maabumisoperatsioonidel avangardiüksusena. Balti laevastikule allutati ka Spetsnaz’i brigaad, mille ülesandeks oli teostada erioperatsioone rinde sügavuses. 1976. aastast oli Balti laevastikul ka kuus ballistiliste tuumarakettidega (lennukaugus u 1100 km) allveelaeva. Uued laevad olid väiksemad, sobides paremini Läänemerele. 1980. aastateks oli Balti laevastikul muljet avaldav meredessantoperatsioonide võimekus, suutes tänu tipptehnoloogilistele maabumisalustele käigult maandada peaaegu kaks merejalaväediviisi kogu varustusega. Järgnev ešelon tuli siirda tsiviillaevadega, mille kandevõime oli mitu motoriseeritud jalaväediviisi.

Taani relvajõudude kaart Balti laevastiku üksustest
Balti laevastiku missiooniks sõja korral oli tõenäoliselt: (1) Taani väinade hõivamine, (2) meredessant- ja logistilised operatsioonid armee ja õhuründevägede toetamiseks Läänemere rannikul ja Taani saartel, (3) Läänemere sulgemine NATO vägedele, (4) ühendusmereteede kaitsmine Nõukogude emamaalt ettenihutatud maismaapositsioonidele. Edasi tuli toetada Põhjalaevastiku operatsioone Põhja-Euroopas.

1960. aastate reformidest alates oli Balti sõjaväeringkonna ja Balti laevastiku hoiak muutunud kaitsvast ründavaks. Et Nõukogude Liit sai kasutada Eesti, Läti ja Leedu territooriumi vägede paigutamiseks ning ettenihutatud logistilise baasina, aitas Balti riikide vallutamine oluliselt kaasa Nõukogude strateegilise positsiooni tugevnemisele. 1980. aastate lõpuks paistis, et impeerium ei vaja Balti riike mitte niivõrd oma territooriumi kaitsmiseks, kuivõrd võimalikuks rünnakuks Põhja- ja Lääne-Euroopale. Nõukogude vägede tegevus Läänemerel muutus üha agressiivsemaks. Alates 1958. aastast alustati laevastikupatrulle Taani väinades ja Kieli lahel, 1970. aastate alguses algasid signaalluure- ja pommituslennukite lennud piki Läänemerd kirdest edelasse kuni Rügenini Saksamaal. 1980. aastatel ei olnud harulduseks meredessantõppused Rügeni piirkonnas, imiteerimaks Taani ja Schleswig-Holsteini hõivamist. Nõukogude allveelaevad tungisid korduvalt Rootsi territoriaalvetesse. Mida lähemale nihkusid Varssavi pakti väed, seda lühemaks jäi NATO eelhoiatus.18 Lääne ettekujutus NSV Liidu agressiivsusest oli paljuski petlik. 1980. aastatel tundis NSV Liit end Lääne tehnoloogilise paremuse tõttu üha enam haavatavamana, mistõttu hakati rõhku panema varajasele eelhoiatusele, valmisolekule ning vastase ennetamisele. See oli aga äärmiselt ohtlik, sest väära ohuhinnangu korral oleks vastasseis võinud päädida NSV Liidu ühepoolse rünnakuga.

NATO kui kaitseallianss maismaaoperatsioone Balti riikide, sealhulgas Eesti vastu tõenäoliselt ei planeerinud. NATO tegevus keskendus Taani väinade kaitsele, milleks 1962. aastal moodustati eraldi väejuhatus BALTAP (Allied Forces Baltic Approaches), mis positsioneerus NATO keskrinde (Saksamaa) ja põhjarinde (Norra-Island) vahele. Taani kaitsmine oli keeruline, sest kaitse sügavus oli äärmiselt piiratud. Peamiseks võitlusmeetodiks oli rannikuvete mineerimine, isegi USA B-52 pommituslennukid harjutasid miinide heitmist Taani väinadesse.19

Pärast külma sõja lõppu on NATO, Soome ja Rootsi tasakaalustanud strateegilise olukorra Läänemerel. Laevastiku suurust arvestades on lääneriikidel isegi mitmekordne ülekaal,20 kuid pealveelaevad on tänapäevastelt raketisüsteemidelt, nagu Kaliningradis paiknevatelt kaldakaitse-raketisüsteemidelt BAL ja BASTION ning taktikaliselt raketisüsteemilt ISKANDER-M, lähtuva ohu vastu peaaegu kaitsetud. Venemaa on võimeline isoleerima Balti riikide sõjatandrit ülejäänud NATO jõududest.21 Samas on Venemaa strateegiline positsioon siiski võrreldamatult halvem Nõukogude Liidu omast. Tänapäeval me ei kõnele Venemaa ohust Taani väinadele, Hollandile või Prantsusmaale, küll aga on Venemaa võimeline sooritama piiratud ulatusega sõjalisi operatsioone oma väiksemate naaberriikide vastu. Talle on jõukohased „väikesed sõjad“. Venemaal ei ole huvi vallutada ja alistada Balti riikide territooriume ja rahvastikku, nagu seda tehti Teises maailmasõjas – vähemasti mitte praegu, kuid soodsas rahvusvahelises olukorras võib ta katsetada Ukraina mudelit ka siin, alustades Lätiga, nagu nägi ette kindral Varennikovi plaan 1991. aasta jaanuaris.

______

1 Periphery or Contact Zone? The NATO flanks 1961 to 2013: on behalf of the Bundeswehr Centre of Military History and Social Sciences edited by Bernd Lemke, Freiburg: Rombach Verlag, 2015, lk 11.

2 Näiteks 1959. aastal oli Tartu strateegiline lennuväli USA strateegilise pommituslennuväe kahekümne tähtsaima sihtmärgi hulgas (täpsemalt 13.). Kokku oli idablokis 1100 lennuvälja, mida USA sõja korral plaanis rünnata, nsarchive.gwu.edu/nukevault/ebb538-Cold-War-Nuclear-Target-List-Declassified-First-Ever/.

3 Robert Nurick, Tuumarelvad suunatud Eestile NATO suunalt ning suunatud Eestist NATO suunale ning naaberriikidele Läänemere regioonis. Ettekanne konverentsil „Soviet troops in Estonia: Cold War tasks“, 6.-7. detsember 2016, Eesti sõjamuuseum (konspekt autori valduses).

4 Yoram Gorlizki and Oleg Khlevniuk, Cold peace: Stalin and the Soviet ruling circle, 1945–1953, Oxford; New York: Oxford University Press, 2004.

5 Arne Olav Brundtland, The Nordic Balance: Past and Present – Cooperation and Conflict 1:4 1966, 30–63.

6 David M. Glantz, The military strategy of the Soviet Union: a history, London: F. Cass 1992. Tõenäoliselt hakkasid muutused Nõukogude strateegias toimuma juba 1980. aastate alguses, kui hakati rõhutama NATO rünnaku ennetamist.

7 Jüri Pärn, Margus Hergauk, Mati Õun, Punalaevastik Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil, Tallinn: Sentinel, 2006; Jüri Pärn, Margus Hergauk, Mati Õun, Võõrväed Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil, Tallinn: Sentinel, 2006.

8 Nikita Sergeevich Khruschev, Khruschev remembers; with an introduction, commentary and notes by Edward Crankshaw; translated and edited by Strobe Talbott, Boston: Little, Brown, 1970, 19–20.

9 Andris Trapāns, Soviet military power in the Baltic area, Stockholm: Lettiska Nationella Fonden, 1986.

10 Rüdiger Wenzke (toim), Die Streitkräfte der DDR und Polens in der Operationsplanung des Warschauer Paktes; im Auftrag des Militägeschichtlichen Forschungsamtes, Potsdam: Militärgeschichtliches Forschungsamt, 2010.

11 Skundra olulisust rõhutas Nurick ettekandes „Tuumarelvad suunatud Eestile“.

12 Brigaadikindral Lauri Kiianlinna ettekanne “Finland and the Nordic countries: assessments of possible conflicts” konverentsil „Soviet troops in Estonia: Cold War tasks“, 6.-7. detsember 2016, Eesti sõjamuuseum (konspekt ja esitlus autori valduses).

13 Vello Loemaa ettekanne „NSVL õhujõud ja õhukaitsevägi Eesti territooriumil: ülesanded ja argipäev NATO ja neutraalsete naaberriikide heidutusjõu võtmes” konverentsil „Soviet troops in Estonia: Cold War tasks“, 6.-7. detsember 2016, Eesti sõjamuuseum (konspekt autori valduses).

14 Kiianlinna, „Finland and the Nordic countries“.

15 Loemaa, „NSVL õhujõud ja õhukaitsevägi Eesti territooriumil“.

16 Enn Tuppi informatsioon konverentsil „Soviet troops in Estonia: Cold War tasks“, 6.-7. detsember 2016, Eesti sõjamuuseum (konspekt autori valduses).

17 Norman Pomar, The Naval Institute guide to the Soviet Navy, Annapolis, Md.: Naval Institute Press, 1991, 14-15.

18 Sigurd Hess, Intelligence Clash in the Baltic Sea during the Cold War, Olaf Mertelsmann, Kaarel Piirimäe (toim), – The Baltic Sea Region and the Cold War, Frankfurt: Peter Lang, 2012, 223–238.

19 Kindral Michael H. Clemmesen, A view from NATO:
The BALTAP Area and the Baltics in the Cold War: Threat Perceptions and Reality as well as Final Defence Planning, ettekanne konverentsil „Soviet troops in Estonia: Cold War tasks“, 6.-7. detsember 2016, Eesti sõjamuuseum; Twenty-fourth meeting of the North Atlantic Assembly held at Lisbon, Portugal, November 25 to November 30, 1978: report of the U.S. Delegation, Washington: U.S. Govt. Print. Off., 1979.

20 Kiianlinna, Finland and the Nordic countries.

21 Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas, Teabeamet, 2017, 40-41.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header