Jäta menüü vahele
Nr 161/162 • Veebruar 2017

Eesti ja eestlased külma sõja strateegilises vastasseisus I

Kuidas paistis Baltikum lääne luureteenistustele külma sõja ajal, aitab mõista ka praegust olukorda.

Ruudulisele paberile joonistatud skeem kujutab Nõukogude sõjalisi tugipunkte 1945. aasta septembri seisuga.

2008. aastal avaldas Edward Lucas, Eestis populaarne ajakirjanik ja autor, teose „Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal“. Eestikeelse tõlke tutvustamisel rõhutas Lucas, et uus külm sõda ei ole sõjaline ega ideoloogiline, vaid põhineb väärtustel, ning relvadeks on eelkõige gaasitorud – ja seda hoolimata hiljuti toimunud nn viiepäevasest konventsionaalsest sõjast Gruusia ja Venemaa vahel. Mäletatavasti lõpetas just 2008. aasta augustisõda vaikelu NATO, sealhulgas Eesti sõjalises planeerimises, ning esmakordselt sai avalikuks, et sel organisatsioonil ei ole tegevuskava Balti riikide kaitsmiseks sõja korral.

Pärast sündmusi Krimmis ja Ida-Ukrainas on üha enam kõneldud naasmisest külma sõtta relvade, sealhulgas tuumarelvade1 tärinal ja kõminal. Viimatises Balti Kaitsekolledži ajakirjas peetakse just 2014. aasta sündmusi murranguliseks, kuna need tõstsid Venemaa, mis seni oli Balti riikidele kujutanud kõigest geopoliitilist „jäävsuurust“, eksistentsiaalseks ohuks.2

Viimase kahe aasta jooksul on üha enam mindud tagasi külma sõja ajaloo juurde, otsides sealt pidepunkte praeguse rahvusvahelise olukorra analüüsiks, aga ka retoorika teravdamiseks. Üheks huvitavaks mõisteks, mille võttis üle Eesti president Toomas Hendrik Ilves, on ajalookirjanduses ja strateegia- ning sõjandusekspertide teadvuses kinnistunud „Fulda avaus“ (Fulda Gap), millega Ilves võrdlesligi 100 kilomeetri laiust Leedu-Poola piiriala Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahel. Sellega tegi president küll teene nii Eesti riigile, kuid ka teistele Balti riikidele ja NATOga laiemalt, sest aitas laiemalt teadvustada ohtu, mida Suwałki avause sulgemine võib kujutada.

Tõepoolest, Suwałki ja Fulda sarnasus on päris suur. Ida- ja Lääne-Saksa piiril olnud Fulda avause tegi ohtlikuks mitte ainult Nõukogude tankidele sobilik tasandik kõrgustike vahel, vaid eelkõige tõsiasi, et sealtkaudu üle Saksa piiri tungides tuli Varssavi pakti relvajõududel läbida vaid 100 kilomeetrit, et jõuda Reini jõeni ning lüüa kiil lääneliitlaste üksuste vahele. Umbes sama pikk ehk 100 km on vahemaa ka Valgevene piirilt Kaliningradi piirile.

Sarnasustest hoolimata tuleb tõdeda, et Suwałki avause probleem on NATOle võib-olla veelgi tõsisem, kui seda oli Fulda avaus, sest erinevalt Fulda tühimikust ei ole seda peaaegu võimalik kaitsta. Venemaa ei pea oma arvatavate strateegiliste eesmärkide (Balti riikide isoleerimine) saavutamiseks territooriumi vallutama, sest NATO kommunikatsioonide häirimiseks piisab maakitsuse tule all hoidmisest suurtükkide ja rakettidega (eeldades, et Venemaa saab kasutada Valgevene territooriumi ja NATO ei püüa piirajaid omakorda ümber piirata). Fuldas seevastu pidid Varssavi pakti jõud alustama maavägede rünnakuga ning hoolimata idabloki materiaalsest ülekaalust ei olnud sellise rünnaku edu kunagi kindel. Rünnates Fulda koridoris tulnuks NSV Liidul loobuda olulisest põhimõttest – üllatusest – ning küllaltki piiratud ala oli suhteliselt lihtsam kaitsta kui näiteks laiemat Põhja-Saksa tasandikku. Selles seoses on mõistlik meenutada Iisraeli edukat kaitset samuti ülekaaluka Süüria tankiarmee vastu Golani kõrgendikel 1973. aastal.

Lemke arvates ei ole Balti riigid enklaav, vaid pigem midagi sõjalise eelposti laadset. Samas võib Lemkele vastu vaielda, sest piisab kaldapealsetest raketisüsteemidest, et Venemaa võiks edukalt tõrjuda vaenlase laevastiku sellelt kitsalt sisemerelt, ning klassikalist laevastike konfrontatsiooni ei ole vajagi. Seega tuleb tõdeda, et pole lahendust, kuidas meile Suwałki koridori sulgemise korral abiväge saata.

Fulda-Suwałki paralleel on õnnestunud retooriline leid, kuid keskendumine Suwałki sõjalisele kaitsmisele ei oleks tõenäoliselt mõistlik, sest seda on lihtsalt niivõrd raske kui mitte võimatu teha. Saksa sõjaajaloolane Bernd Lemke on võrrelnud Balti riike külma sõja aegse Berliiniga SDV südames. Samas hoiatab ta otsese Balti riigid = Berliin võrdlusmärgi tõmbamise eest, märkides, et Läänemeri ei ole NATOle suletud akvatoorium ja Venemaa ei ole enam tugev merejõud. Lemke arvates ei ole Balti riigid enklaav, vaid pigem midagi sõjalise eelposti laadset.3 Samas võib Lemkele vastu vaielda, sest piisab kaldapealsetest raketisüsteemidest, et Venemaa võiks edukalt tõrjuda vaenlase laevastiku sellelt kitsalt sisemerelt, ning klassikalist laevastike konfrontatsiooni ei ole vajagi.4 Seega tuleb tõdeda, et pole lahendust, kuidas meile Suwałki koridori sulgemise korral abiväge saata.5

Olgu sellega, kuidas on (avalikku infot neist küsimusist loomulikult napib), sagenevad võrdlused, näited ja eeskujud külma sõja perioodist on toonud päevakorda Eesti külma sõja ajaloo uurimise sõjanduslikust vaatenurgast. Miks seda meile vaja on? Eesti, Läti ja Leedu geograafiline asupaik on konstantne. Maastik muutub, samuti muutuvad tänu tehnoloogia arengule maastiku omadused, seega muutub kindlasti ka see, mida tähistatakse ebamäärase mõistega „geopoliitika“.6 Eesti puhul võib näiteks tuua Narva veehoidla, Kirde-Eesti kaevandused ja maanteevõrgustiku arengu kui sõjanduslikust vaatenurgast maastikku muutvad elemendid. Samas võib küllap öelda, et Eesti muld kannab tanki sama halvasti kui peaaegu täpselt sada aastat tagasi, kui seda soomusrelva lahingus esmakordselt kasutati. Soojad talved ei ole olukorda parandanud, nii võib küllap nõustuda CIA raportiga 1955. aastast, et rasketes ilmastikutingimustes on Eestis „igasugune liiklus maastikul välistatud. /…/ sõja ajal püsisid sakslased alati just neil põhjusil teede peal.“7 Siit ka põhjendatud mure moodsate tankide toimetuleku pärast siinsetes oludes, on ju need ligi kolm korda raskemad kui Teise maailmasõja idarinde õnnestunuimaks tankiks peetud T-34.8

Ameerika arhiividokumendid näitavad, et Balti riigid olid tõenäoliselt üheks parimaks paigaks luureandmete kogumiseks. Põhjuseks oli 1944. aastal massiline ja järgmistel aastatel tagasihoidlikum, kuid siiski järjepidev põgenike vool Eestist Rootsi.

Leppides tõdemusega, et sõjaajaloost ei ole kunagi võimalik midagi üks ühele kopeerida, on siiski vajalik Eesti külma sõja aegset sõjandusajalugu uurida. Esiteks, NSV Liidu sõjalise infrastruktuuri analüüs Baltikumis võib aidata mõista, milline on nüüdisaegse Venemaa sõjalis-strateegiline huvi siinse territooriumi ja elanikkonna vastu. Muidugi ei ole see huvi otseselt maateadusest tulenev, kuid tasub märkida, et Vene sõjaline mõtlemine on olnud hoolimata režiimimuutustest ja poliitilistest murrangutest küllaltki järjepidev, ja seda on iseloomustatud kui teaduslikku.9 Teiseks, kui õnnestub selgitada, millised olid külma sõja aegsed NATO sõjaplaanid Läänemere piirkonnas, oleks võimalik edasi mõelda, millised võiksid olla selle organisatsiooni tegevuskavad Balti riikide kaitsmiseks praegu. Kolmandaks, NATO seisukohast annab külm sõda võimaluse analüüsida, millised ohud ähvardaksid Läänt juhul, kui Venemaal õnnestub see ala taas oma sõjaliseks platsdarmiks muuta.

***

Alustades Teise maailmasõja järgsest perioodist, tasub märkida, et vastannekteeritud Balti riigid kujutasid lääneriikidele väärtuslikku piirkonda, kust oli võimalik hankida informatsiooni oma senise liitlase tegevuse ja eesmärkide kohta. Erinevalt Punaarmee okupeeritud Ida-Euroopast oli siin kontakt NSV Liiduga vahetum. Alles hiljuti jõudis meediasse uudis CIA avalikustatud salajastest luuredokumentidest Nõukogude Liidu kohta. Tegelikult ei ole tegu millegi erakordsega, sest CIA on avalikustanud dokumente varemgi, ning CIA sõjaaegse eelkäija OSSi (Office of Strategic Services – Strateegiliste Teenistuste Büroo) dokumendid on uurijatele olnud arhiivis kättesaadavad juba aastaid. Tõsi, viimaste puhul on tulnud arhiivi kohale sõita, et neid paberkandjal välja tellida. Autor käis Washingtonis USA rahvusarhiivis 2007. aasta juulis ja pildistas üles OSSi materjalid, mis käsitlevad Balti riike 1940. aastatel. CIA kodulehel kättesaadavad dokumendid on muidugi hea lisandus, kuid erinevalt OSSi dokumentidest on neis rohkem andmeid jäänud ka salastatuks.

Alljärgnevalt tutvustan põgusalt OSSi andmeid Balti riikide kohta 1940. aasta keskel ja teisel poolel. Seni on ajalookirjanduses küllalt palju kirjutatud Lääne eriteenistuste operatsioonidest Baltikumis10, kuid mitte sellest, millist informatsiooni neil lõppkokkuvõttes koguda õnnestus.

Ühendkuningriik ja USA olid aeglased, ehitamaks üles mingisugustki luurevõimekust oma Nõukogude liitlase suhtes. Ameerika president Franklin Delano Roosevelt sekkus isiklikult, keelates ära vastuluure tegevuse arvatavate Nõukogude agentide suhtes, kelle võrgustik oli tema administratsioonis 1930. aastatel ulatusliku võrgustiku pununud.11 Nõukogude agent Whittaker Chambers vahetas poolt ning püüdis süümepiinu tundes kohe pärast sõja algust, 2. septembril 1939, oma lugu ära rääkida ning hoiatada riigivalitsejaid teiste Nõukogude agentide eest. Roosevelti julgeolekunõunik Adolf Berle kirjutas presidendile neljaleheküljelise memo Chambersi ja ta endiste kaastöötajate Alger Hissi jt kohta. Paraku ei olnud president huvitatud, pidades agentuurvõrgu olemasolu absurdseks väljamõeldiseks.12 Tähelepanuväärne oli ka Roosevelti reaktsioon, kui ta sai teada osaliselt põlenud 1500-leheküljelise NKVD koodiraamatu ostmisest soomlastelt 1944. aasta novembris. OSSist lekkis info välisministeeriumi ja välisminister Edward Stettinus veenis Roosevelti, et džentelmenid ei loe oma liitlaste kirjavahetust. Roosevelt käskis OSSi juhil William J. Donovanil koodiraamatud venelastele tagasi anda.

Rootsi peamine huvi oli välja selgitada, kas Saksa relvajõud plaanivad Punaarmee rünnaku korral evakueerimist Rootsi. Rootsi operatsioonid katkesid 1944. aasta sügisel, mille põhjuseks võis olla, et Nõukogude okupatsiooni tõttu oli raske paadiretki ette võtta, kuid ka see, et põgenike juurdevoolu tõttu said Rootsi võimud infot niikuinii piisavalt.

Samasugune täielik ettevaatamatus valitses esialgu ka Harry S. Trumani presidentuuri ajal. Näiteks valis Truman 1946. aastal IMFi direktoriks mehe, ja Senat ka kinnitas selle valiku, kelle tegevuse kohta Nõukogude agendina oli FBI koostanud 28-leheküljelise aruande. Tegu oli Harry Dexter White’iga (1892–1948), kes oli aastaid karistamatult andnud NSV Liidu agentidele kõige tähtsamaid riiklikke dokumente. Ta oli kõrge rahandusministeeriumi ametnik, IMFi ja Maailmapanga asutaja, kes suri enne, kui talle jõuti süüdistus esitada.

Ameerika presidentide naiivsust ja ignorantsust luure teemadel on paslik meenutada praegu, kui veel üks president uuel aastatuhandel on seadnud kahtluse alla luureorganite kompetentsuse ja usaldusväärsuse. Kuid probleem ei ole presidendi isikus, vaid USA riigivalitsemise süsteemi nõrkuses, mis annab presidendile liiga suure voli teostada oma võimu.

Suurbritannia ja USA ei valmistunud külmaks sõjaks, pigem valmistuti sõjajärgseks rahumeelseks koostööks. Üldise demobiliseerimise raames pani president Truman OSSi 1945. aastal kinni ja Ühendkuningriik lõpetas eriteenistuse SOE (Special Operations Executive – Erioperatsioonide Täitevorgan) tegevuse järgmisel aastal. Õnneks sulgesid need sammud ka suure osa Nõukogude agentuurvõrgustikust, sest agendid saadeti erru. Sel põhjusel oli uus ametkond CIA esialgu ka Nõukogude agentidest puutumata.

Lääneriikide ja Nõukogude luurevõitlus oli külma sõja algusperioodil ühepoolne. Läänel ei olnud Moskvas mitte mingisugust agentuurvõrku, mis sundis Briti SISi ja hiljem USA CIAd keskenduma Nõukogude piiridele ning piiriäärsetele partisanigruppidele.13 Nagu teada, langesid kõik Briti ja USA missioonid Moskva vastuluure petteoperatsioonide ohvriks. Need algasid Läti NKGB ohvitseri Janis Lukasevicsi juhitud raadiomängust 1946. aasta märtsis, millega teeseldi vastupanuorganisatsiooni tegevust Läti territooriumil ja mille õnge läksid kõigepealt Läti pagulased Rootsis ja pärast mõningast kõhklust ka SIS.14 Tulemused olid luureajaloolaste ühise hinnangu järgi katastroofilised: kaotati kuni paarkümmend Balti riikidesse toimetatud agenti, hulgaliselt varustust ning muidugi aega ja raha. Kuid olgu öeldud, et liigsest ettevaatlikkusest ei kasutanud Moskva oma eelist ega püüdnud Lääne luureorganisatsioone valeinformatsiooniga kuigi palju eksitada.

Ameerika arhiividokumendid näitavad, et Balti riigid olid tõenäoliselt üheks parimaks paigaks luureandmete kogumiseks. Põhjuseks oli 1944. aastal massiline ja järgmistel aastatel tagasihoidlikum, kuid siiski järjepidev põgenike vool Eestist Rootsi. Oli ka vastupidist liiklust Rootsist Eestisse, mis tavaliselt oli seotud luureülesannetega või maha jäänud lähedaste äratoomisega Eestist. Rootsi sõjaajaloolane Lars Ericson Wolke on uurinud Rootsi luureoperatsioone Balti riikides Teise maailmasõja ajal ja külma sõja alguses. Wolke sõnul oli Soome sõjaväeluure Rootsi omast palju paremini informeeritud, kuid suurem osa Soome ametkonnast koos arhiivi ja koodiraamatutega evakueeriti 1944. aasta septembris Punaarmee eest Rootsi.15 Rootsi armee C-bürool olid ka tihedad sidemed Saksa Abwehriga, mistõttu suurem osa selle dokumentidest hävitati vahetult pärast sõda.

Sellegipoolest võib säilinud dokumendifragmentidest järeldada, et C-büroo alustas agentuurvõrgu rajamist Eestis, Lätis ja osaliselt ka Leedus seoses rannarootslaste evakueerimisega 1943.-1944. aastal, enne oodatavat Punaarmee saabumist. Wolke andmetel tegi Rootsi ametkond agentide saatmisel koostööd nii Briti SISi kui ka Ameerika OSSiga (ameeriklaste suhtes oldi ettevaatlikud, sest info jõudis ringiga Nõukogude liitlasele, keda Rootsi kartis). Gotlandi baasist lähtudes tehti Balti riikide rannikule 1943. aasta detsembrist kuni 1945. aasta märtsini mitte vähem kui 64 reisi. Nende kõrval oli ka teadmata arv Eesti ja Läti pagulasorganisatsioonide korraldatud reise. Enamik pagulaste reise ebaõnnestus, kuid mõned operatsioonid Eesti suunal, eriti kolonel August Rattiste (1893–1961) juhitud, õnnestusid ja andsid Rootsi luurele väärtuslikku informatsiooni olukorrast Eestis.16 Rootsi peamine huvi oli välja selgitada, kas Saksa relvajõud plaanivad Punaarmee rünnaku korral evakueerimist Rootsi. Rootsi operatsioonid katkesid 1944. aasta sügisel, mille põhjuseks võis olla, et Nõukogude okupatsiooni tõttu oli raske paadiretki ette võtta, kuid ka see, et põgenike juurdevoolu tõttu said Rootsi võimud infot niikuinii piisavalt. Rootsi luure imbuski Balti pagulaste laagritesse ning peagi algasid uued merereisid, mida rootslaste rahastusel ja mahitusel teostasid juba pagulased.

NSV Liit oli Rootsi operatsioonidest teadlik, mistõttu rootslased otsustasid ametlikult sõidud üle mere 16. detsembril 1944 lõpetada. Lätlaste ja eestlaste reisid ja ka mõned rootslaste salajased operatsioonid siiski jätkusid. 1945. aasta suveks toodi nende reisidega Rootsi vähemalt 155 uut pagulast, kuid tegelik arv võis küündida koguni 3000-ni.

Rootsi katse rajada Balti riikides agentuurvõrk kukkus läbi. Agendid evakueeriti Rootsi mõni nädal pärast Punaarmee saabumist, ülejäänud langesid vangi. 1944. aasta detsembris otsustati koju tuua viimased luurerakukesed ja jätta vaid „magavad agendid“. Alles jäi üks raadiojaam Tallinnas, kuid selle raadiosignaalide tavatud mustrid muutsid Rootsi luure ettevaatlikuks ning 1945. aasta lõpus lõpetati selle arvatavasti NKVD kontrollitud raadiosaatjaga kontakt. Siiski püsis Eesti Rahvuskomiteel paadiühendus Saaremaaga vähemasti 1946. aasta sügiseni. 1947. aastal alustas Rootsi luure uusi operatsioone. Aasta alguses saadeti paar eestlasest agenti Keibu lahte Paldiski ja Osmussaare vahel. Nad kasutasid sama talumaja, kus varem olid peatunud C-büroo mehed. Kuni 1957. aastani, kui NSV Liit tegi Rootsi tegevuse avalikuks, see tegevus jätkus. Kaotati vähemalt 14 agenti.17

Loomulikult on Balti riigid ka praegu Lääne eriteenistuste huviorbiidis, kuid viimaste (osaliselt ekslike ja liialdatud) uudiste kohaselt hinnatakse ka näiteks Eesti oma Teabeametit kõrgelt. Balti riikidel tervikuna ei ole sellist tähtsust nagu külma sõja alguses.

Millist informatsiooni pagulased kaasa tõid? Näiteks lisatud ruudulisele paberile joonistatud skeem (skeem 1) kujutab Nõukogude sõjalisi tugipunkte 1945. aasta septembri seisuga. See on saadud „pagulastelt“, kus ja kellelt, pole täpsemalt öeldud. Võimalik, et tegu ei olnud eestlasega, sest informaator on kasutanud saksapäraseid kohanimesid. Tegu on sõjalise informatsiooniga suurtükkide tugipunktide, lennuväljade, sõjaväebaaside, sidevõrkude jms kohta, kuid sisaldab ka näiteks informatsiooni elanikkonna küüditamistest rannikualadelt.

Ühel teisel USA arhiivis säilinud dokumendil on kirjas, et informatsioon on saadud „vallaliselt autojuhilt, kes jõudis Soome kaudu Eestist Rootsi 1946. aasta jaanuaris“. Võimalik, et info on saadud Rootsi luurelt Ameerika sõjaväeatašee vahendusel. Eesti põgenikult saadud raport sisaldab Nõukogude sõjaväeasutuste aadresse, juhtivate komandöride nimesid, Nõukogude üksuste asupaikasid ja nende hinnangulisi suurusi. Teine informatsioon, mis on saadud samuti Soome kaudu põgenenud saarlaselt, kõneleb Eesti laskurkorpusest (mis on muudetud peamiselt tööpataljoniks), lennuväljade ehitamisest, sõjaväeüksuste liimumistest jne.

Skeem 2

Ameeriklaste olulisemaid allikaid oli „meie regulaarne Poola allikas“. Näiteks lisatud Lasnamäe lennuvälja pildi (skeem 2) ostis „Poola allikas“ Rootsi luure heaks töötavatelt läti pagulastelt 100 dollari eest (kes selle olid tõenäoliselt saanud eestlastelt). Hilisematest CIA dokumentidest 1950. aastate alguses selgub, et seda ja ka teisi lennuvälju jälgiti, mis tähendab, et Ameerika luurel pidi olema Tallinnas või lähipiirkonnas oma informaator. Tuleb märkida, et väga palju andmeid või lausa lõviosa andmetest, näiteks 1950. aasta poliitiliste protsesside kohta või kõrgemate sõjaväelaste nimed (kes olid paraadide ajal tribüünil olnud), saadi ajakirjandusest. Näiteks kurdeti ühes CIA raportis, et 1950. aasta märtsipleenumi ajal oli millegi pärast lõpetatud USA Moskva saatkonna varustamine Sovetskaja Estonija numbritega.

Veel üks oluline allikas oli „Gustavus“. Kes see oli, on raske öelda, kuid võib oletada, et tegu võis olla Rootsi luure koondnimetusega. Huvitavamaid dokumente on 1945. aasta novembris koostatud „Luureolukord, Venemaa ja Balti alad“, mis ei paku vaid filtreerimata andmeid, vaid analüüsib strateegilist olukorda kogu Ida-Euroopas. Huvitav on hinnang, et NSV Liit on kõige aktiivsem kahes piirkonnas, Balkani poolsaarel ja Balti riikides. Dokumendi andmetel oli venelastel Eestis kaks jalaväediviisi ja üks motoriseeritud kompanii; eestlastest koosnevates kompaniides oli kõige enam 7000 meest. Rannik oli blokeeritud 10 kilomeetri ulatuses; Saaremaa ja Hiiumaa rannik oli elanikest tühjaks tehtud poole kuni kolme kilomeetri laiuselt. Nõukogude Balti laevastik oli nihkunud ettepoole: Liibau (Liepāja) ja Sventoju (Šventoji) sadamad Memeli lähedal olid arendatud allveelaevade baasideks. Soome laht oli aga veel demineerimata ning Eesti ja Soome vahelisest miinisulust pääses läbi Soome rannikuvete kaudu. Paldiskisse ehitasid allika andmetel venelased maa-aluseid vesilennukite angaare. Üldine hinnang oli, et Eestis olevad lennuväljad on venelastele väga olulised, mis on ennekõike seotud laevastiku nihutamisega Lääne poole.

Arvatavasti rootslastelt saadud intervjuud eestlastest pagulastega on põnev, aga ka trööstitu lugemine, sest sisaldavad vahetuid muljeid okupatsiooniarmee ja julgeolekujõudude tegevusest ning Nõukogude režiimi kehtestamisest esimestel sõjajärgsetel aastatel. Vägivald, millest need jutustavad, on hirmus, kui lugeda kasvõi skeemil kolm olevat kirjeldust:

Vahekokkuvõtteks võib järeldada, et Balti riigid olid oluliseks informatsiooniallikaks Lääne suurriikide Suurbritannia ja USA luureteenistustele, kes aga vähese ettevalmistuse tõttu ja olusid tundmata põrusid peaaegu täielikult, vähemasti mis puudutab agentide toimetamist vaenlase territooriumile. Edukamad olid regioonis rikkalikke kogemusi omavad soomlased ja rootslased, kuid ennekõike tagasid informatsioonivoo eestlased, lätlased ja leedulased ise, kes tõenäoliselt ka kõige raskemates oludes suutsid endise kodumaaga üle mere kontakti pidada. Tasub uskuda sõja ajal Stockholmis töötanud Jaapani sõjaväeatašee Makoto Onodero abikaasa Yuriko mälestusi, mille järgi olid parimad informatsiooniallikad „suurepärase väljaõppega“ Eesti ohvitseridel. Endine Eesti luureülem Richard Maasing oli põgenenud Rootsi, kust oma endisele võrgustikule tuginedes jätkas salaoperatsioonide juhtimist Euroopas ja kogus andmeid nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu kohta. Maasingul oli head sidemed Rootsi sõjaväeluurajatega, kuid pärast Barbarossa operatsiooni algust 1941. aastal liitus ta Abwehriga.18

Skeem 3

Tulles tagasi külma sõja aega, oli HUMINT ehk inimluure riskantne, mistõttu üha olulisemad olid raadioluure, 1950. aastate lõpust õhuvaatlused (U-2 ülelennud) ning 1960. aastate algusest satelliitluure. Alahinnata ei saa ka tööd avalike allikatega. Loomulikult on Balti riigid ka praegu Lääne eriteenistuste huviorbiidis, kuid viimaste (osaliselt ekslike ja liialdatud) uudiste kohaselt hinnatakse ka näiteks Eesti oma Teabeametit kõrgelt. Balti riikidel tervikuna ei ole sellist tähtsust nagu külma sõja alguses. Kui aga peaks juhtuma – mida me kõik soovime ära hoida ja mis praegu on ebatõenäoline –, et Venemaa raiub akna Euroopasse, võime ülal tsiteeritud luureraportite põhjal ette kujutada, mis siinmail toimuma hakkab. Arreteerimiste, hukkamiste ja küllap ka küüditamiste varjus jätkavad eriteenistused varjatud tegevust, millest me veel pool sajandit hiljem vaevalt midagi teame.

Järgneb.

Viited
  1. Vt nt Marcel H. Van Herpen, Russia’s Nucler Threats and the Security of the Baltic States, 2016.
  2. Dovile Jankiunaite, Changes in Security Policy and Perceptions of the Baltic states 2014–2016 – Journal of Baltic Security 2:2, 2016, 8.
  3. Bernd Lemke ettekanne Balti Kaitsekolledži 7. sõjaajaloo konverentsil „From the Great War to the post-Cold War era: The Baltic Region as an international crossroad from 1900 to 2020“, Tartu, 9.-10. märts 2016 (konspekt autori valduses).
  4. Sigur Hess, Intelligence clash in the Baltic Sea during the Cold War, Olaf Mertelsmann, and Kaarel Piirimäe (eds.), The Baltic Sea Region and the Cold War, Frankfurt: Peter Lang, 2012, 223–238.
  5. Marcel H. Van Herpen, ibid., 10.
  6. Nii on näiteks Läänemeri muutunud suurriikide laevastike kokkupõrke alast 19. sajandil (nt Krimmi sõda) tänu lennuvahendite ja raketitehnoloogia arengule ebamugavaks lombiks.
  7. „Railroads and Roads in Estonia“, CIA information report, 29 November 1955, https://www.cia.gov/library/readingroom/search/site/estonia%20military.
  8. Endla Reintam, Andres Sauments (eds.), Soil Trafficability – Challenges For Soils and Vehicles: ENDC Proceedings 21 (2015).
  9. Kindral Michael Clemmeseni ettekanne konverentsil „Eesti territooriumi sõjaline tähendus Külma sõja lõpuperioodil“, 6.-7. detsember 2016 (konspekt ja esitluse slaidid autori valduses).
  10. Tom Bower, The red web: M16 and the KGB master coup, London: Aurum Press, 1989, Peter Grose, Operation Rollback: America’s Secret War Behind the Iron Curtain, Houghton Mifflin Harcourt, 2001; Indrek Jürjo, Operations of western intelligence services and Estonian refugees in postwar Estonia and the tactics of KGB counterintelligence, Arvydas Anušauskas (ed.), The Anti-Soviet Resistance in the Baltic States, Vilnius: Genocide and Resistance Research Centre of Lithuania, Du Ka, 1999), 242–268.
  11. Christopher M. Andrew and Oleg Gordievsky, The K.G.B.: the inside story of its foreign operations from Lenin to Gorbachev, London: Hodder & Stoughton 1990, 184jj.
  12. Andrew, Gordievsky, ibid., 227.
  13. Andrew, Gordievsky, ibid., 316.
  14. Bower, ibid.
  15. Lars Ericson Wolke, Exodus and Intelligence Operations: The Swedish Military and Estonia, Latvia and Lithuania, 1943-45, James S. Corum, Olaf Mertelsmann, and Kaarel Piirimäe (eds.), The Second World War and the Baltic States, Frankfurt am Main: Peter Lang, 2014, 209–221. Vt ka Yuriko Onodero, Kindral, kes ei soovinud sõda: Makoto Onodero – Jaapani sõjaväeatašee Riias, Tallinnas ja Stockhomis, Tallinn, 2007, 154.
  16. Wolke, ibid.  
  17. Wolke, ibid.
  18. Onodero, ibid., 95-96.

Seotud artiklid