Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Dullese plaan kui diagnoos Venemaa ühiskonna kohta

Jaanus Piirsalu
Jaanus Piirsalu
Aleksandr Patšenko

Vene ühiskonnal on kalduvus uskuda vandenõuteooriaid.

Venemaal on vandenõuteooriad aastaid levinud kõrgel riiklikul tasemel. Parim näide on Venemaal laialt levinud veendumus nn Dullese plaani olemasolust. Vandenõuteooriaid usutakse nii palju, sest inimesed on juba Nõukogude ajast ära õppinud, et ametlikku infot ei saa usaldada ja võimud ei räägi kunagi tõtt, põhjendas seda fenomeni

Diplomaatiale Venemaa teaduste akadeemia professor, Peterburis asuva vene kirjanduse instituudi (tuntud kui Puškini maja) juhtiv teadustöötaja Aleksandr Pantšenko, kes on viimased kolm aastat Venemaa teadusfondi grandiga uurinud vandenõuteooriaid vene kultuuriajaloo kontekstis.

Miks üldse on vaja uurida vandenõuteooriate mõju ühiskonnale, kultuurile?

Kui vaadata tänast Venemaad, siis on kindlasti näha, et vandenõuteooriad avaldavad poliitilist mõju. Meie poliitikud arutavad näiteks tõemeeli (Allen) Dullese (USA diplomaat ja CIA direktor 1953–1961) mitteeksisteerinud plaani üle või Madeleine Albrighti (USA endine välisminister 1997–2001) väidetavate sõnade üle, et USA tahab haarata endale Venemaa looduslikud ressursid. Kahtlemata avaldab see siis ka mõju. Kuigi me täpselt ei tea, kuidas võetakse Venemaa poliitikas vastu otsuseid (kõrgemal tasandil) – teame seda vaid ligikaudselt –, siis näiteks Krimmi annekteerimise puhul mängisid konspiroloogilised teooriad ilmselt teatud rolli. Sama käib ka agressiooni kohta Ida-Ukrainas, ka seal oli neil teooriatel minu meelest oma osa. (Hiljem oma sõnu täpsustades ütles Pantšenko, et pidas nende teooriate all silmas Venemaal üldlevinud arusaamist, et 2014. aasta Maidani revolutsioon oli Ameerika Ühendriikide korraldatud ning et ameeriklaste mahitusel võtsid toona Ukrainas võimu bandeeralased ja fašistid. – JP) Oluline on ka küsimus, miks vandenõuteooriad üldse on hakanud kaasaegsete inimeste peas nii palju ruumi võtma. Nii et see teema on aktuaalne nii akadeemiliselt kui ka sotsiaalpoliitiliselt.

Millega te seda siis seletate? Miks vandenõuteooriad on hakanud „kaasaegsete inimeste peas nii palju ruumi võtma“, nagu te väljendasite? Kas ütlus „kui sa ei ole paranoik, siis see ei tähenda, et sind ei jälgita“ on üha rohkemate inimeste jaoks naljast kaugel?

Selle kohta on palju teooriaid. Ühe neist pakkus välja tuntud teoreetik Karl Popper, kes tegelikult tõigi esimesena vandenõuteooriad akadeemilisse diskussiooni. Tema arvas, et see on seotud religiooni rolli muutumisega, sekulariseerimise protsessiga. Religioon surutakse avalikust ruumist välja. Religioossete figuuride, võimsate jumalate asemele tulevad mingid võimsad indiviidid või rühmad, kelle võimuses on asju muuta. See on nagu uut tüüpi religioon, mis „ime“ kategooria asemel opereerib „saladuse“ kategooriaga. Ma osaliselt toetan Popperit, osaliselt mitte, sest me näeme, et religioon on hakanud avalikku ruumi tagasi tulema. On ka näiteks idee, et kaasaegne globaalne ühiskond on selline riskiühiskond, kus inimene pole kommunikatsiooni mitmekesisuse ja sotsiaalsete faktorite paljususe, väga keerulise sotsiaalse elu tõttu enam võimeline kontrollima ja prognoosima seda, mis toimub tema ümber. Inimene elas piltlikult öeldes külas ning ta teadis, mis toimub täna, homme ja ülehomme ning mis ohud teda ootavad jne. Ja isegi kui ta elas tegelikult linnas, siis oli talle enam-vähem kõik selge.

Aga nüüd enam mitte. Ta ei tea, millist infot võib uskuda, ta ei tea, mis juhtub temaga homme, ta ei tea üldse, mis jõud need sellised on, mis juhivad seda maailma, kus ta elab. Tulemuseks on, et ta vajab selle eest mingeid psühholoogilisi kompensatsioone. Need oleksid nagu tema kaitsemehhanismid. Üks selliseid kaitsemehhanisme, mis on lihtne ning ei nõua erilist intellektuaalset pingutamist, ongi uskumine, et maailma juhivad mingid hämarad ja ohtlikud jõud ning kõik juhtub mingite pahatahtlike inimeste kavatsuste järgi. See teeb meie jaoks maailma rohkem etteennustatavaks. Me saame justkui aru, milles on toimuva mõte.

Kui Venemaal minna raamatupoodi, eriti kuskil regioonis, siis see pilt, mis seal avaneb, on otse öeldes masendav, kui vaadata autoreid ja teemasid selles osakonnas, kuhu on kirjutatud "Ühiskond" või "Ajalugu". Seal valitseb see, mida võib julgelt nimetada alternatiivseks ajalooks. Kõiksugu vandenõud Venemaa vastu või raamatud kas või Venemaa erilisest klimaatilisest rollist jne. Kuidas teile paistab, kas Venemaal on vandenõuteooriate vastu huvi suurem kui näiteks Ameerikas, kelle vastu needsamad raamatud tihti on suunatud? Või on see nähtus omane nii Venemaale kui USAle?

Seda on muidugi raske hinnata, aga kindel on, et ka Ameerikas on konspiroloogia väga levinud. Kuid siin on asi veidi muus. Esiteks on huvitav, et Venemaal on konspiroloogia suunatud väljapoole, Venemaa otsib vaenlasi välismaalt, Ameerikas on aga suur osa vandenõuteooriatest suunatud sissepoole, omaenda valitsuse või rikaste või ka meedikute vastu, kes on toime pannud vandenõu oma kodanike vastu. Teiseks, need nišid Venemaal ja Ameerikas, kes tegelevad vandenõuteooriate levitamisega ja uskumisega, on väga erinevad. Ameerika ühiskonnas on ikkagi usaldus sotsiaalsete institutsioonide vastu. Võib mitte usaldada konkreetseid inimesi, aga sa usaldad institutsiooni. Venemaal valitseb aga totaalne usaldamatus institutsioonide vastu. Ameerikas te leiate raamatupoodides ikkagi rohkem raamatuid, mille on kirjutanud ülikooliprofessorid, ja inimesed usuvad neid professoreid. Nõukogude-järgsel Venemaal valitseb aga totaalne usaldamatus ametliku teaduse vastu. Konspiroloogia ja selle harud, nagu alternatiivne ajalugu, krüptolingvistika kuni maaväliste olendite teemani, asendavad väga paljude jaoks ametlikku teadust. See totaalne usaldamatus kõige ametliku – nii institutsioonide kui ka teaduse – vastu ongi minu arust üks põhjus, miks konspiroloogia on tänapäeva Venemaal nii populaarne.

Millega see on seotud? Kas sellega, et Venemaal on inimesed juba põlvkondade kaupa harjunud, et võimud ja eliit ei räägi neile kunagi tõtt või vähemalt kogu tõde?

Nad mitte lihtsalt ei usu, et võimud ei räägi kogu tõtt – Ameerikas ka usuvad paljud, et võimud ei räägi neile kogu tõtt –, Venemaal lihtsalt ei usaldata mitte kedagi, kes või mis on seotud institutsioonidega. Mitte ainult võime, vaid ükskõik keda, kes omab mingeid volitusi – ülikooli professor, ametnik või kes iganes –, ei usaldata.

Nii et kõik, kes pole riigiga seotud, on kohe automaatselt usaldusväärsed ja nende käsitlus näiteks ajaloost tundub tõesem kui professori oma?

Nojaa, see on seotud veel arvamusega, et kui keegi pole võimudega seotud, siis järelikult teda kiusatakse taga, teda ei lasta oma arvamust välja öelda jne. See aga tähendab inimeste jaoks seda, et järelikult räägib see inimene tõtt.

Nõukogude Liidu ajal nii ju tihti oligi.

Loomulikult on see arvamus seotud Nõukogude ajaga. Nõukogude Liidu ideoloogilise krahhi üks põhjuseid oli iseenesest ju selles, et selgus – ajalooline tõde polnud tegelikult üldse selline, nagu kogu aeg räägitud oli. See viis inimesi isegi tänavatele. Tollased alternatiivsed publikatsioonid, mis rääkisid sellest, et kõik, mis meile kirjutatakse, näidatakse ja räägitakse, on vale – see mängib väga suurt rolli. Nõukogude Liidu lõpuaeg õpetas inimesi ametlikke tekste mitte usaldama.

Ja nii õppisid inimesed otsima tõde alternatiivsest ajaloost?

Jah, nii on.

Kõige kuulsam vandenõuteooria tänasel Venemaal on ilmselt Dullese plaan. Ma saan sellest veel aru, et lihtsad inimesed seda usuvad. See pole iseenesest probleem, aga seda usuvad – no vähemalt avalikult teevad näo, et usuvad – ju poliitikud, avaliku elu tegelased, kes räägivad sellest täiesti tõsise näoga. Mida sel puhul teha, kuidas peatada sellise müüdi levikut?

Tegelikult me ei tea, kas nad usuvad seda või mitte. Aga see on raske küsimus. Kui rääkida Dullese plaani loost, siis see kujutab iseenesest üsna lühikest teksti, mille diplomaat ja hilisem CIA juht Allen Dulles töötas justkui 1940. aastate lõpus välja NSV Liidu moraalseks ja sotsiaalseks degradeerimiseks. Alates 1992. aastast ringleb see väga aktiivselt (Venemaal) ja on siiani väga populaarne, ka poliitikute seas. Tegelikult on see muidugi võltsing, mis on võetud Nõukogude kirjaniku Anatoli Ivanovi ühest romaanist. („Igavene kutse“, millest tehti 1970. aastate keskel ka kuulus seriaal, mis jooksis Nõukogude televisioonis aastaid. Ivanov oli Brežnevi ajastul üks tuntumaid nõukogude patriootlikke kirjanikke, kes töötas pikalt ajakirja Molodaja Gvardija peatoimetajana. – JP) Tal on seal üks negatiivne tegelane, Lahnovski – trotskist ja kollaborant Teise maailmasõja ajal. Romaanis räägitakse, et trotskistid on välja mõelnud ühe plaani, mille abil nad peale sõda nagunii Nõukogude Liitu võidavad. Ivanovi jutu alltekst oli tegelikult hoopis antisemiitlik, see oli mõnes mõttes nagu Nõukogude adaptsioon „Siioni tarkade protokollist“. Ta kirjutas romaani 1970. aastate esimesel poolel, kui (Vene) intelligentsi seas oli selline vaade üsna levinud. Edasi aga hakati seda teksti kasutama oma algsest kontekstist täielikult välja rebituna sellise konspiroloogilise narratiivina nagu Dullese plaan.

Mõistmaks, miks see muutus nii populaarseks, tuleb aru saada, miks ta on nii külgetõmbav. Ja siin pole minu meelest oluline mitte niivõrd vandenõu kui selline, vaid et see on väga mugav instrument kõige seletamiseks. Venemaal on alati väga palju probleeme ning kodanikuna hakkad mõtlema, miks see nii on. Kõige lihtsam on öelda, et see on ju kõik meie Ameerika vaenlaste plaan, mille vastu me ei suuda midagi teha. See on psühholoogias tuntud nähtus: me räägime oma probleemidest, aga süü nende eest paneme kellegi teise peale, leiame mingi välise jõu, kes on süüdi ja vastutav. Poliitik või ametnik – ta võib olla isegi ei usu seda plaani –, aga tal on mugav öelda, et kõik probleemid tema regioonis või valdkonnas on Dullese plaani pärast ning tema polegi enam justkui milleski süüdi.

Kuidas see Dullese plaan ikkagi peale Nõukogude Liidu lagunemist Vene poliitikasse ilmus?

See algas sellest, et 1992. aastal avaldasid radikaalsed kommunistlike vaadetega lehed palju materjale sellest, kes kõik olid tahtnud Venemaad hävitada. Seal polnud ainult Dulles. Ka Napoleonile, Hitlerile, Kennedyle ja teistele kirjutati suhu erinevaid ütlusi Venemaa kohta. Dullese plaan tekkis väga selgel põhjusel – selle abil oli väga mugav kõike tollal toimuvat seletada. Dullesega seoses on veel oluline, et kõigile Nõukogude inimestele oli see persoon tuttav kultusseriaalist „17 kevadist hetke“, kus Nõukogude luuraja Issajev-Stirlitz võitlebki just katsetega sõlmida separaatrahu liitlaste ja natside osa juhtkonna vahel. Dulles oligi filmis ju see persoon, kes pidas liitlaste poolelt natsidega läbirääkimisi.

Teine hea näide on Madeleine Albright ja talle suhu pandud sõnad Siberi kohta. Sellele on viidanud isegi Venemaa president Vladimir Putin. (2007. aastal traditsioonilise telesuhtluse ajal rahvaga küsis Putinilt üks Novosibirski mehaanik, mis ta arvab Albrighti lausest, et Venemaa on ebaõiglaselt kogu Siberi rikkuse ainuomanik. Putin vastas, et pole Albrighti sellise väljaütlemisega tuttav, aga „teab, et sellised ideed kolavad mõnede poliitikute peades“. Tegelikult pole Albright kunagi midagi sellist öelnud. – JP) FSB endine juht ja Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev on oma intervjuudes korduvalt Albrightile omistatud väljamõeldud sõnadega põhjendanud USA vaenulikkust Venemaa suhtes. Nad ei saa ju mitte teada, et see on täielik jama. Miks nad siis sellest räägivad?

Jällegi, seda ma ei oska kinnitada, kas nad teavad või ei, et see on jama. Albrighti sõnade tekkelugu on ka üsna huvitav ja ulatub veel Nõukogude Liidu lõpuaegadesse. KGB ja GRU (vastavalt Nõukogude Liidu julgeolekuteenistus ja kindralstaabi luurevalitsus) üritasid siis võtta teenistusse ekstrasensse ja parapsühholooge, eksisteerisid isegi vastavad üksused. (Venemaa esimese presidendi) Boriss Jeltsini ajal see jätkus. Albrighti lugu ilmus lagedale just selles kontekstis. Jeltsini-aegses FSOs (föderaalne kaitseteenistus) töötanud ekstrasensid väitsid, et nad on võimelised tungima Lääne poliitikute ajudesse ning muuhulgas väidetavalt lugesid siis ka Albrighti „mõtteid“ sellest, et oleks vaja enda valdusse saada Siberi maavarad ja et Venemaa omab neid ebaõiglaselt üksi. Läks mööda mõni aeg ja seda hakati levitama, nagu Albright olekski seda öelnud.

(Venemaa kvaliteetmeedias on üldiselt peetud Albrighti „tsitaadi“ allikaks või käibeletoojaks FSO kindralmajorit Boriss Ratnikovi, kes intervjuus Rossiiskaja Gazetale 2006. aasta detsembris rääkis „psühhotroonse relva“ katsetustest Venemaa eriteenistustes. Muuhulgas rääkis ta ka Albrighti aju „skaneerimisest“ selle relvaga, mille käigus siis leitigi sealt „patoloogilist slaavlaste vihkamist“ ja „ärritust selle üle, et Venemaa valdab maailmas kõige suuremaid kasulike maavarade varusid“. – JP)

Mulle tundub, et see lugu näitab hoopis seda, et nad (Venemaa kõrgem juhtkond) saavad lihtsalt halvasti aru, kuidas toimib poliitika Ameerikas ja üldse Läänes, kuidas seal poliitikud mõtlevad. Teiseks tundub mulle, et neil, nagu paljudel nende valijatel, on lihtsam uskuda konspiroloogiasse kui asjade tegelikku seisu. Aga võib-olla nad kasutavad seda lihtsalt teadlikult ära, vähemalt sisepoliitikas. Venemaa sise- ja välispoliitika jaoks on see aga muidugi mõlemal juhul hukutav.

Seda on näha, et Venemaa ühiskonnas levinud vandenõuteooriate uskumine on tihedalt seotud Lääne-vastaste meeleoludega. Enamik neist teooriatest tahab ju tõestada Lääne salakavalaid sepitsusi.

Oli ka vastupidine aeg: 1990. aastate algul pandi Läänele Venemaal väga suuri lootusi. Huvitav on, et need lootused olid sama ebaratsionaalsed ja utoopilised kui praegune agressiivne suhtumine Läände. Täpselt vastupidi.

Kas oskate peale väljamõeldiste Dullesi ja Albrighti kohta veel välja tuua mõnda värvikat vandenõuteooriat, mis Venemaal levinud on?

2000. aastatel oli Vene õigeusklikes ringkondades väga populaarne teooria sellest, et tuleb loobuda maksumaksjate individuaalsetest koodidest (идентификационный номер налогоплательщика) ja sotsiaalkindlustuse numbritest kuni selleni, et loobuma peab ka passidest, kus on elektrooniline kiip, ning ei tohi osta triipkoodiga kaupu.

Kust selline mõte tuli?

Need ideed ei tekkinud üldse Venemaal, vaid 1970. aastatel USAs nn uusparempoolsete kristlaste seas (new christian right), ning see oli seotud maailmalõpu ootusega. See hirm oli seotud uue tehnoloogia pealtungiga ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, mis olid nende jaoks seotud Antikristuse tulekuga. Eriti kardeti Euroopa Liitu, mida sel ajal loodi. Sel ajal tekkiski legend sellest, et Brüsselis on loodud superarvuti nimega Elajas (The Beast), mis kõigele triipkoode määrates allutab endale kogu inimkonna, kusjuures laseriga kantakse kood ka inimeste nahale. Ligi 30 aastat hiljem sattus see idee vanausuliste kaudu Venemaale, kus muutus õigeusklike seas väga populaarseks. Siiani on Venemaal õigeusklikke, kes keelduvad maksumaksja registrinumbrist, passist, üldse elektroonilistest kaartidest, sest kardavad, et neid valitseks sel juhul üks superarvuti. Nad näevad seda kui Antikristuse katset allutada kogu inimühiskond oma võimule. See on endiselt Venemaal populaarne teema.

Vandenõuteooriad tekivad tihti kuulsate inimeste mõrvade või üldse ebaloomulike surmade ümber. Kõige klassikalisem juhtum on JFK mõrv ja selle ümber tekkinud vandenõuteooriad. Venemaal/Nõukogude Liidus pole sellist kuulsat mõrva, mille ümber oleks palju vandenõuteooriaid. Võib-olla ehk Leningradi kunagise parteijuhi Sergei Kirovi mõrv sobiks siia. Ka selle poolest, et Stalini repressioonide ühe põhjusena võib välja tuua selle, et Stalin ise nägi igal pool vandenõusid. Kui suurt rolli mängis Stalini repressioonides see, et ta ise vandenõuteooriad uskus?

Stalini repressioonidel on muidugi palju faktoreid. Aga üks toimunu motiive oli tõepoolest ka konspiroloogia, sest keda vahistati ja tapeti? Seletati ju rahvale, et vahistati ja tapeti varjatud rahvavaenlasi, kes valmistasid ette vandenõusid ja poliitilisi mõrvu. Kirovi mõrv 1934. aastal oligi massirepressioonide üheks stardihetkeks. Stalin kasutas seda ära, sest järgnesid ju paljudele süüdistused selles, et nad valmistavad ette mõne Nõukogude liidri tapmist.

Kokkuvõtteks, kas vandenõuteooriad ja nende levik mängivad suurt rolli tänapäeva Venemaa ühiskonnas? Suudavad need väljamõeldud teooriad ühiskondlikku arvamust mõjutada?

Praegu jah.

Millist rolli täpsemalt vandenõuteooriad Venemaa ühiskonnas mängivad?

Individuaalsel tasemel muudavad need teooriad maailma rohkem ennustatavaks. Kollektiivsel tasemel loob see teatud tasemel illusiooni ühtsusest. Kui teil on vaenlane, siis te võite teda määratleda ja saate suuremat osa teie ümber toimuvast tõlgendada selle vaenlase käitumise kontekstis. See võimaldab teil ühineda selle vaenlase ja tema tegevuse vastu. Võib öelda, et vandenõuteooriate laiem levik loob sotsiaalset solidaarsust. Parem muidugi, kui sedasorti solidaarsust poleks. Võimalik, et aja edenedes nendes teooriates pettutakse, kui saabub uus ühiskondliku usalduse laine. Kuid sotsiaalseid protsesse on Venemaal ette ennustada küllaltki raske.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header