Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

„Armukesed tööle! Niimoodi juhitakse riiki.“

Foto: Jaanus Piirsalu
Foto: Jaanus Piirsalu
Leonid Zlotnikov on veendunud, et Valgevene majandusmudelil pole pikka iga.

Valgevene majandusmudel enam kaua vastu ei pea.

Valgevene majandusmudel pole lihtsalt jätkusuutlik ning president Aljaksandr Lukašenka harrastatav käsumajandus hakkab jõudma oma loogilise lõpuni, ennustas intervjuus Diplomaatiale Valgevene üks väheseid sõltumatuks peetavaid ja välismaal tunnustatud majandusteadlasi Leonid Zlotnikov, keda on kasutanud eksperdina ka rahvusvaheline valuutafond ja Maailmapank.

Valgevenes veebruaris-märtsis üle kuu aja kestnud meeleavaldustel nn muidusööjate dekreedi vastu oli selge majanduslik tagapõhi. Sisult sotsialistlik Valgevene on libisemas tõsistesse majandusprobleemidesse. Mis on selle põhjus?

Muidugi see, et Valgevene majandusmudel on täiesti ebaefektiivne. See on jäänud siiani käsumajanduseks. Faktiliselt on siin sotsialistlik mudel, nagu oli Saksamaal 1930. aastatel. NSV Liidu majandusmudelit ei saanud korrata, sest enam ei saanud käskida Tšeljabinski terasetehaseid toota sellist terast, nagu on vaja meie autotööstusele. Sellise väikse riigi nagu Valgevene piirides (pindala 207 000 ruutkilomeetrit) see ei toimi. Meil kujunes siiski äriklass, aga see on selline nagu mingis arhailises ühiskonnas, kus võim ja omand ei ole lahutatud ning kus vara omanik sõltub väga tugevalt (riigi) poliitilisest juhtkonnast. On justkui näiliselt turumajandus, aga sisuliselt on see käsumajandus.

Tooge palun konkreetseid näiteid, kuidas tänapäevane käsumajandus Valgevenes toimib.

Võtame näiteks põllumajanduse. Seal on kõik suurettevõtted pärit Nõukogude ajast. Reeglina ei nimetata neid enam kolhoosideks-sovhoosideks, vaid põllumajandustootmiskooperatiivideks. Need kooperatiivid aga saavad endiselt ülevalt plaane, kui palju nad peavad külvama, kui palju nad peavad ümbertöötamiseks midagi tarnima, mis hinnaga nad peavad seda müüma, sest kõik kokkuostuhinnad dikteerib riik. Ka (põllumajandus)tehnika hinnad on riigisiseselt ette kirjutatud. Formaalselt on kooperatiividel õigus oma esimeest valida, kuid tegelikult määratavad need ikkagi oblasti täitevkomiteed. Ehk sisuliselt on needsamad Nõukogude kolhoosid, ainult fassaad on teine. Väga tähtis moment on seejuures inimeste isiklik sõltuvus. Tegemist on võimuvertikaaliga, mille tipus on president (Aljaksandr Lukašenka), kes arvab, et tema peab käsutama kõiki (võimu)harusid, et tema on see suure puu juur. Näiteks on meie põhiseaduse järgi justkui olemas sõltumatu ülemkohus, aga sinna määrab pooled liikmed president ning pooled nimetab parlament presidendi administratsioonist saadud nimekirjade alusel. Jällegi on justkui demokraatiat järgitud, aga see on näiline. Näiteks dekreet nr 72, mis tuli välja eelmise aasta algul. (Valgevenes on presidendi dekreetidel sisuliselt seaduse jõud. – JP) Seal on punkt, milles president käsib alandada toodete omahinda kõigis ettevõtetes – ma kordan kõigis! – 20 protsenti.

Ideaalses maailmas elate!

Just, täiesti fantastiline maailm. Jämedalt võttes koosneb omahind teatavasti toote materjalidest, mis Valgevenes on tihti imporditud, ning töötajate palkadest. Pluss kasum, aga Valgevenes on niigi ettevõtete rentaablus väga madal. Impordihindu Valgevene võimud kuidagi mõjutada ei saa. Ainus, mida saab, on palgad. Omahinna vähendamine tähendab Valgevenes palkade vähendamist, sest sa ei saa ju käskida Venemaal vähendada meile eksporditava nafta või metallide hinda. Võimuvertikaal hakkas muidugi käsku täitma, aga aasta lõpuks unustati see vaikselt ära, sest kõik said aru, et seda pole võimalik teha. Ja 2016. aasta novembris tuleb presidendilt juba uus korraldus: suurendada palkasid kuni 500 dollarini 2017. aasta lõpuks. Tänavu jaanuaris oli aga keskmine palk Valgevenes 360 dollarit. Selline käsk tõsta palka tähendab aga ju, et ei saa vähendada omahinda. Võimatu. Vaat nii juhitaksegi meie riiki. Majandus on selleks liiga keeruline asi, et seda ühest keskusest käskudega juhtida. Valgevene on nagu õpikunäide, et käskudega ei saa midagi efektiivselt toota.

Kui palju sõltub Valgevene majandus Venemaa tahtest?

Kui maailmaturul hakkasid 2000. aastate algul naftahinnad tõusma, hakkas koos Venemaaga paremini elama ka Valgevene. Kui 2001. aastal importis Valgevene Venemaalt 11 miljonit tonni naftat, millest me ise kasutasime seitse miljonit tonni, siis alates 2000. aastate keskpaigast importis Valgevene Venemaalt juba 22 miljonit tonni ja eelmisel aastal 23 miljonit tonni. Kõik, mida meil endil polnud vaja, töötlesime ümber ja müüsime Läände edasi. (Valgevenes on Nõukogude ajast jäänud kaks suurt naftatöötlemistehast, mis ilma Venemaa naftata jääksid seisma. Valgevene ise toodab aastas suurusjärgus 1,5 miljonit tonni naftat. – JP) 1997. aastal Venemaaga sõlmitud liidulepingu järgi peaksime me 85 protsenti naftasaaduste eksporditollidest andma ära Venemaale, aga me oleme seda alati ignoreerinud. (Venemaa müüb naftat Valgevenele ilma mingite tollimaksudeta, Valgevene omakorda võtab Läände naftatooteid müües eksporditolle. – JP) Kuni 2007. aastani ei pööranud Venemaa sellele tähelepanu, aga siis hakkas Venemaa president Vladimir Putin nõudma, et lepingu järgi on Valgevene selleks kohustatud. Venemaa ei nõudnud seejuures tagantjärele tasumist. Nagu te mäletate, kaasnes sellega gaasitorude sulgemine keset talve. Suure kisa ja hädaldamise peale Valgevene justkui nõustus lepingut täitma. Aga enne seda teenis Valgevene naftaekspordilt väga suurt tulu. Sisuliselt oli see Venemaalt saadud toetus. (Venemaale on ka tegelikult kasulik Valgevene tehastesse naftat saata, sest vastu saadakse sealt suhteliselt odavat bensiini ja muid naftatooteid. – JP)

Kui suurtest summadest käib jutt, mida Valgevene naftatoodete ekspordilt Venemaa arvel teenis?

2011.–2015. aastani oli see toetus Venemaa arvestuse järgi 23,5 miljardit dollarit. (Toetuse all peab Zlotnikov silmas seda, kui palju Valgevene teenis naftatooteid Euroopasse müües eksporditollidelt. – JP) Ja see polnud veel kõik. 2012. aastal oli skandaal, kui tuli välja, et naftatooteid eksporditi lahustite nime all, sest lahustitele polnud eksporditolle ette nähtud. Vene oligarhid leidsid selle augu – loomulikult maksid nad selle eest ka oma osa Valgevene võimudele, et nad vait oleksid – ning vedasid siia naftatooteid sisse, aga siit Riia ja Ventspilsi suunas läksid need juba kui lahustid. Seal aga muutusid nad dokumentides jälle naftatoodeteks.

Ja Valgevenest sai korraga maailma suurim lahustite tootja?

Me katsime kogu maailma lahustite vajaduse! (Naerab.) Eelmisel aastal teenis Valgevene naftatoodete pealt ametlikult kuskil 1,3–1,4 miljardit dollarit. Lisaks naftale saime ja saame siiani Venemaalt odavat gaasi. Kui poolakad said gaasi hinnaga 450–460 dollarit tuhande kuupmeetri eest, meile oli hind 130–180 dollarit. See oli muidugi tohutu toetus meie majandusele. Nafta- ja gaasisubsiidiumid Venemaalt moodustasid kohati kuni kümme protsenti SKTst. Veel 2014. aasta alguses moodustasid naftatooted kolmandiku meie ekspordist, nüüd on see kuskil neljandik. Järgmine suurem sissetulekuallikas on toidukaubad, mis lähevad põhiliselt Venemaale. Aga siin on ka probleem, sest näiteks loomaliha (umbes 100 000 tonni) müüme me Venemaale alla omahinna ehk tegelikult on see meile kahjum. Edasi tuleb potas, mille kaevandamine ja väetiste valmistamine andis 6–8 protsenti ekspordist.

Valgevene teenis ümbertöötatud nafta müügist aastaid suurt tulu. Mida Lukašenka selle rahaga arukat tegi või raiskas ta kõik ära sotsiaalpoliitika peale?

Kui raha hakkas tulema, siis tehti katse Valgevene majandust moderniseerida. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist käisid meie tugevad masina-, keemia- ja elektroonikatööstused muidugi alla. Kõige kauem pidasid viimastest vastu telekatootjad, kes alles paar aastat tagasi tootmise lõpetasid. Lukašenka tahtis tööstust moderniseerida, kõike raha ei lastud tuulde. Mingi hetk 2000. aastate teises pooles oli investeeringute protsent SKTst Valgevenes 32–35.

Kuhu Lukašenka kõige rohkem investeeris?

Kõige rohkem investeeris riik põllumajandusse: osteti tehnikat, igasugu tõukarja toodi üle maailma kokku, seemnete pealt ei hoitud kokku. Ligi 60 protsenti riiklikest investeeringutest läks põllumajandusse, kuid meie sotsialistlik põllumajandus muidugi ei teeninud seda raha tagasi. See ei olnud efektiivne: nad polnud lihtsalt valmis ei uueks tehnikaks, ei paremateks loomadeks, ei paremateks söötadeks, ei millekski. Nüüd üritatakse kõige lootusetumaid suurtes võlgades kolhoose kellelegi maha müüa või läbi pankroti võlad maha kirjutada. Panganduses tehti selline trikk, et riigi otsusega anti kõik Belagroprombanki (riiklik pank, mis krediteerib riiklikke põllumajandusettevõtteid – JP) halvaks läinud laenud üle oblastite täitevkomiteede bilanssi. Et tehku, mis tahavad. Valgevene põllumajanduse ja toiduainete ministeeriumi ettevõtete, mis toodavad Valgevenes 95 protsendi toiduainetest, koguvõlgnevus võrdus eelmise aasta keskel kõigi nende ettevõtete 13 kuu käibega. Aga keegi ei puutu neid, nad tegutsevad edasi.

Aga mujal majandusharudes? Kas seal oli investeeringutest sama vähe kasu?

Üldiselt on sama pilt igal pool. Ka tööstuses olid suured moderniseerimisprogrammid, aga peaaegu ei mingit tulu. Minskis on ehitusmaterjalide tehas, mis moderniseeriti kolmes järgus nii, nagu oleks see otse nõelasilmast tulnud. Moderniseerimine lõppes seal kaks aastat tagasi ning täna on see tehas pankrotis. Moderniseeriti täielikult kolm tsemenditehast. Eesmärk oli nende toodanguga maailmaturule minna. Ja siis selgus, et nende toodangu omahind on suurem kui maailmaturu hind. Nii oli kõigega. Aga sel ajal, kui moderniseerimine laialdaselt käis – algas see 2006. aastal –, oli muidugi suur tarbimise tõus. Moderniseeriti üle tuhande ettevõtte, ehitati sadu uusi, plaanid olid kohutavalt suured. Olid suured elamuehitusprogrammid. 18 protsenti riigi investeeringutest läks ainult elamuehitusele.

Kust võeti raha nii laialdaseks moderniseerimiseks, kas tõesti ainult Vene nafta edasimüügist?

Raha tuli peamiselt laenudest. Kui 2006. aastal oli väikese Valgevene välisvõlg 5–6 miljardit dollarit, siis 2014. aastal juba 40 miljardit dollarit. (2015. aasta novembris oli ametlik välisvõlg 38 miljardit dollarit, mis oli siis 62 protsenti SKTst. – JP) Lisagem siia veel mitu miljardit dollarit tulu aastas Vene naftalt. Kõik need laenud ja naftatulu löödi lihtsalt laiaks. Klassikaline juhus, kus riik tarbis oluliselt rohkem, kui ise tootis. Valgevene rubla esimene devalveerimine tuli juba 2011. aastal, enne seda oli maksebilansi jooksevkonto (eksporditavate ja imporditavate kaupade ja teenuste rahalise väärtuse vahe) miinuses 14 protsendiga. See on väga suur ületarbimine. Devalveerimisele eelnes 2010. aastal Lukašenka järjekordne dekreet tõsta riigis keskmine palk 500 dollarini. Aga riigil polnud enam selleks raha, kuid valimised olid tulekul. (Need olid kuulsad 2010. aasta detsembris toimunud presidendivalimised, mis lõppesid kogu riigi opositsiooni juhtpoliitikute aastateks vangipanekuga. – JP) Peale valimisi ja devalveerimist juhtuski nii, et poole aastaga kukkus keskmine palk Valgevenes veerandi võrra. Järgnes jälle Lukašenka dekreet tõsta palkasid ning 2012. aastal tõusis keskmine palk sellesama veerandi võrra, mis tõi aga muidugi jälle kaasa tugeva inflatsiooni, ligi 60 protsenti aastas. SKT tõusis samal ajal üks protsent, aga palku – nagu ma ütlesin – tõsteti veerandi võrra. 2013. aastal tõsteti veelgi palku, milleks müüdi Beltransgaz (gaasitranspordifirma, mis ametlikult müüdi Gazpromile gaasivõlgade katteks, firma nimi on nüüd Gazprom Transgaz Belarus – JP) ning võeti Venemaa Sberbankilt laenu Soligorski (mille sõpruslinn on muide Kohtla-Järve – JP) potasetehase aktsiate tagatisel. Ka 2014. aastal sai selle arvelt veel palku tõsta, aga siis hakkasid need langema. Ametliku statistika järgi on alates 2014. aastast keskmine palk langenud Valgevenes 14 protsenti. Ja reserve enam pole. Ka doping Venemaalt polnud enam nii tugev. Lukašenka süüdistab kõiges muidugi väliseid põhjuseid: naftahinna langust maailmas ja Lääne sanktsioone Venemaa vastu. Aga ma juhin tähelepanu, et see kukkumine hakkas Valgevenes tegelikult juba 2013. aastal, kui kumbagi Lukašenka toodud põhjust veel polnud.

Kui suured on praegu Valgevenes reaalsed palgad?

Detsembris oli peaaegu 400 dollarit, aga aasta lõpus on palk alati suurem. Jaanuaris oli ametlik keskmine juba 355–360 dollarit. (Veebruaris oli keskmine palk 378 dollarit. – JP)

See on keskmine, aga kui palju inimesed reaalselt palka saavad?

Regioonides on täitsa näljapajuk. Inimesed saavad 150–200 dollarit palka. Valgevene keskpanga endine juht (Pjotr) Prokopovitš (oli ametis 1998–2011) kirjutas hiljuti Lukašenkale avaliku kirja, kus nõudis, et riik majandusse rohkem raha sisse paneks, ning seal ta väitis, et väikelinnades on inimesed õnnelikud, kui saavad 150–200 dollarit. Elatustase regioonides on kõvasti langenud. Minskis on palgad muidugi üle 500 dollari ja nemad teevadki selle keskmise.

Aga ma tahaks rõhutada, et kõigi (majandusprobleemide) peamine põhjus ei ole mitte see, et naftahind on langenud ja Venemaa majandus on langenud, vaid et Valgevene majandusmudel ei ole lihtsalt jätkusuutlik. See kõik, mis praegu on juhtunud, on seaduspärane ja kestab kaua. Valgevene tehaste laod on toodangut täis, ei lähe kaubaks. Isegi MAZi (toodab veoautosid) ja Belazi (toodab tohutuid kallureid kaevanduste jaoks) laod on täis. Just eelkõige masinatööstuse tehased hakkasid lattu tootma juba 2014. aastast. Need hakkavad varsti kukkuma, ja see on väga tähtis.

Valgevene majandusmudel liigub oma loogilise lõpu suunas?

Jah, te olete õigesti aru saanud. Kui on nii madalad sissetulekud ning kui paljudes ettevõtetes on hõivatus fiktiivne – inimesi ei vallandata, aga reaalselt pole neile tööd anda, inimesed lihtsalt istuvad tööl või koristavad territooriumi, mille eest makstakse väiksemat palka, aga inimesed kardavad sellestki sissetulekust ilma jääda. Ametlik töötu abiraha on Valgevenes muide 13 dollarit, aga selle eest tuleb osaleda ühiskondlikel töödel, käia tänavaid koristamas jne. Keegi muidugi ei taha (seda teha), ametlikke töötuid oli 1. jaanuari seisuga vaid 80 000 inimest. Lukašenka esines hiljuti ja rääkis, et kõik, kes ei tööta, on homme potentsiaalsed kurjategijad. Ta andis käsu, et keegi ei istuks tööta. See oli juba täiesti unikaalne, kuidas ta sõitles kõiksugu ülemusi ja käskis neil kõik oma abikaasad ning armukesed maikuuks tööle saata. Kujutate ette! Niimoodi juhitakse riiki. No mis see on?

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header