Eesti tähtsaimateks riiklikeks huvideks on meie ühiskonna õitseng ja julgeolek, mistõttu just need peavad alati seisma meie välispoliitika keskmes.

Peame õppima Venemaaga elama mitte tema ambitsioone heaks kiites, vaid neid igapäevaselt ennetades ja vajadusel tõrjudes.

Lääneeurooplastele on Eesti Vene-probleemi mõnigi kord raske seletada - sel lihtsal põhjusel, et Venemaa, mida kogeme meie ja Venemaa, mida kogevad nemad, on nii erinevad.

Venemaa eesmärgid ühtse "vene diasporaa" kujundamiseks ja Eesti riigi soov siin elavat venekeelset elanikkonda paremini integreerida on omavahel võistlevad kontseptsioonid.

Kui olukord näis 1939. aastal lootusetuna ning valida oli ainult halbade ja veel halvemate lahenduste vahel, tegi Soome instinktiivselt seda, mis süda ütles. See ja julgus ise otsustada osutus kokkuvõttes ainsaks ratsionaalseks...

Kuni teine pool suhtumist ei muuda, pole Eestil tagatisi, et Soome eeskuju järgimine viiks Ida-suhete paranemiseni.

Kui me poleks liitunud WTOga, oleks ka ELi liikmesuseni jõudmine parimal juhul edasi lükkunud.

Prantsuse mõtlejate vaateid rahvusvahelistele suhetele ei levi Eestis just ülearu tihti. Eks põhine see arvustuski ingliskeelsel variandil Prantsuse rahvusvaheliste suhete instituudi vanemnõuniku Dominique Moisi kirjutatud...