spacer
spacer
Diplomaatia
EST ENG
Otsing:

Jüri Luik

Euroopa kaval kaitse

Euroopa loodab endiselt – või uuesti – riigikaitses valdavalt USA sõjalisele jõule.

NATO Chicago tippkohtumise põhifookus on seotud tema toimumispaigaga NATO võimsaima liitlase USA territooriumil. Milline on järgmise 10–15 aasta jooksul USA roll Euroopas ja millise ühise panuse  annavad USA ja Euroopa maailmaareenil? Positiivne roll eeldab piisavat poliitilist tahet ja ressursse, mida mõlemad pooled on nõus koostöösse paigutama. Ehkki kaitsekulutusi vähendavad väga paljud NATO riigid, toimub põhiline vähendamine Euroopas. USA baasnumber on selline, mille mõningane vähendamine ei mõjuta otseselt USA ja NATO sõjalisi võimeid, küll aga USA poliitikute poliitilist tahet investeerida Euroopa kaitsesse. Milleks peame meie, küsitakse Washingtonis, investeerima USA ja Euroopa ühisesse kaitseprojekti, kui Euroopa keeldub seda tegemast? NATO peasekretäri Rasmusseni poolt on olukorra leevendamiseks välja käidud nn targa kaitse (smart defense) projekt, mida Chicagos arutama hakatakse.

Washington on oma muret toimuva osas avaldanud nii eraviisiliselt kui ka avalikult. Eelmine USA kaitseminister Robert Gates tõdes oma lahkumissõnavõtus Brüsselis CDA mõttekojas, et külma sõja ajal olid USA kaitsekulutused umbes 50% NATO kogukulutustest. Meenutame, et sellel ajal olid hädavajalikud massiivsed relvastusprogrammid, samuti oli neid lihtne USA Kongressist läbi suruda. Gates: „Kuid mõned aastakümned pärast Berliini müüri langust on USA osa NATO kaitsekulutustest tõusnud 75 protsendini – ajal, mil sisepoliitikas kaalutakse poliitiliselt valulikke eelarve- ja teenuste kärpeid.“1 Gates hoiatab, et pikas perspektiivis võib selline suhtumine NATOt nõrgestada. “Tõepoolest, kui praegusi arengusuundi Euroopa kaitsevõime languse poole ei peatata ja ümber ei pöörata, siis tulevased USA liidrid – need, kelle jaoks külm sõda ei olnud nii olulise alustpaneva tähendusega, nagu ta oli mulle – ei pruugi enam arvata, et Ameerika poolt NATOsse tehtud investeeringutest tõusev tulu oleks seda kulutust väärt.”2

Kes maksab?

Gatesi kõne tekitas tollal Euroopas suurt pahameelt, kuid kahjuks on tema kirjeldatud allakäik veelgi süvenenud. USA kaitsekulutused 2011. aastal moodustasid märkimisväärse 4,85% SKPst. Euroopa riikidest üle kahe protsendi investeerisid kaitsesse vaid Suurbritannia ja Kreeka (mõlemal on plaanis mõningane vähendamine). Kahe protsendi piirimail või veidi alla selle kulutavad Prantsusmaa, Poola, Türgi ja Eesti. Me oleme kaitsekulutuste osas teistele hea eeskuju, riik, kes keerulisest majandusolukorrast hoolimata jäi mõistlikele kaitsekuludele kindlaks. Aga selge on ka see, et Eesti ei suuda murda üldist trendi. Küll aga annab oma kohustuste täitmine meile (käesolevas artiklis mullegi) moraalse õiguse kritiseerida Euroopa üldisi kaitsekulutusi.

Mõned Euroopa riigid kulutavad riigikaitsele SKPst vapustavalt vähe, olles 2011. aastal ühe protsendi piirimail, 2012. aastal juba märgatavalt alla selle. Ka Euroopa kulutused tervikuna on vägagi  murettekitavad (2011. aastal kulutas NATO Põhja-Ameerika osa 4,5 % nende ühisest SKPst,  Euroopa ühiselt 1,6%). Loomulikult on see tingitud raskest majandusolukorrast, kuid üha rohkem ka kujutelmast, et tulevane sõjaline operatsioon on mineviku konfliktidest leebem ja nõuab palju vähem ressursse. Reaalselt on ju inimesed hukkunud ja maavägesid konfliktis tarvitatud ainult Afganistanis – sõjas, mida keegi korrata ei taha. Õhusõjad Kosovos ja Liibüas lõppesid ilma ühegi NATO-poolse ohvrita, samuti rahuvalve Bosnias. NATO personal ja tehnika ei saanud kahjustada ka  terrorismivastasel Active Endevour ega ka piraatidevastasel Open Shield laevastikuoperatsioonil. Uute kärbete intellektuaalseks alustalaks on üsnagi ebamäärane tõdemus, et külm sõda on läbi. Tõsi, NATO strateegiline kontseptsioon ütleb, et „praegu valitseb Euro-Atlandi piirkonnas rahu ja tavarünnaku oht on väike“. Siiski lisatakse järgmises paragrahvis ettenägelikult: „Tavarünnaku ohtu ei saa eirata.“3

Juhtisin juba NATO strateegilise kontseptsiooni arutelu ajal tähelepanu sellele, et  konventsionaalse sõja ohu puudumine on näiline. Jätame hetkeks kõrvale suurriikide konflikti võimaluse ja vaatame, mis oleks võinud juhtuda juba  toimunud operatsioonide käigus.

Kui  Milosevich ei oleks alla andnud, oleks ühel hetkel ikkagi tekkinud vajadus kasutada maavägesid. Kui Põhjaallianss ei oleks olnud valmis Talibaniga sõdima, oleks NATO pidanud seda ise tegema. Sarnased argumendid võimaldasid strateegilise kontseptsiooni teksti sisestada päris mõistlikke formuleeringuid, kuid paraku pole paljud Euroopa riigid pidanud mõistlikuks neid järgida. Olgu kohe öeldud, et allnimetatud riigid on valitud näidetena, mitte soovist  kellelegi näpuga näidata. Võtame näiteks Hollandi, kes on NATO mõistes oluline sõjaline jõud. Külma sõja ajal kaitses Hollandi korpus strateegiliselt ülimalt olulist lõiku, põhjatiiva ülemist osa, sealhulgas juurdepääsu strateegiliselt olulistele Taani väinadele. Täna on hollandlased otsustanud kogu oma soomusvõime likvideerida. Hollandi kaks Saksa rasketankidel Leopard 2 põhinevat pataljoni likvideeritakse ja tankid müüakse maha. Holland jääb ilma soomusvõimeta. Vähendatakse ka lennukeid, samuti miinitraalereid, Hollandi relvajõud kaotavad 59000 mehest 12000.4

NATOs on neli sõjalist suurriiki, neist kõige radikaalsemat vägede vähendamist on läbi viimas  Inglismaa. Drastiline relvajõudude vähendamine viiakse ellu peaaegu kõigis relvaliikide kategooriates.  Maavägedes likvideeritakse 40% tankidest ja raskest suurtükiväest. Euroopa  kaitseks mõeldud üksused tuuakse ära Saksamaalt,  kus praegu on veel 20000 briti sõdurit, aastaks 2020 pole aga enam ühtegi.5

Juba aastaid on räägitud lõhest USA ja Euroopa sõjaliste võimete vahel, kusjuures tavapäraselt on sealjuures mõeldud moodsaid tehnoloogiaid, näiteks täpsusrelvastust. Ultramoodne relvastus muudab sõjapidamise NATO sõduritele ohutumaks ja vähendab tsiviilohvrite arvu. Näiteks Tomahawk-raketi, mille võib lasta välja laevalt mitmesaja kilomeetri kauguselt ja mille liikumist juhib GPS, tabamistäpsus on 85%. Ka lennukid kasutavad täna täpsusmoona, mis võimaldaski Liibüas, kus operatsiooni põhiülesanne oli säilitada kohalike elanike toetus, suunata rünnakud ainult Gaddafi sõdurite vastu ja seda kõike niisuguse ebamaise täpsusega, et tõsiselt kontrollitavaid teateid tsiviilelanike hukkumisest pole saabunud. Niimoodi sõdib USA, kallilt ja „ohutult“ – ja Euroopal on tõsiseid raskusi sellise tasemega sammu pidada.  

Hollandi ja Suurbritannia näitel aga võib öelda,  et on tekkimas teine tasakaalust väljas võimetegrupp – need, mida NATO retoorikas nimetatakse high-end ehk siis rasked soomusvõimed. Teisisõnu kõik see, milles Euroopa tegelikult ilma suuremate kulutusteta võiks USAle toeks olla. Paratamatult suurendab see USA rolli  Euroopa kaitsmisel. Olukord seab ka kahtluse alla paindliku kaitse doktriini laiemalt, mis kunagi loodi USA kaitseministri McNamara juhtimisel, mida NATO on järginud kuuekümnendate aastate lõpust tänaseni ja mille puhul on NATO käsutuses piisavalt palju võimalikult eripäraseid jõude, et tagada vastulöök kõige otstarbekamal viisil.. See on taganud vajaliku kaitsevõime, kuid mis sama oluline, ka usutava heidutuse.

NATO kaalub palavikuliselt, mil viisil saaks ühiselt tegutsedes puudujääke vähendada, seetõttu on Rasmusseni targa kaitse mudel leidnud laialdast positiivset poliitilist vastukaja. Tihti on see vältimatu valik, näiteks targa kaitse projekt õhuturbe teostamiseks Balti riikides on vältimatu, sest Balti riigid ei jõuaks endale lennukeid osta. Mõned projektid, nagu inglaste ja prantslaste ühisprojekt lennukiemalaeva de Gaulle kasutamiseks, aitavad brittidel üle elada kümme aastat, mil neil kokkuhoiuprogrammi tulemusena pole lennukiemalaeva.

Raskem on ellu kutsuda tõelisi ühisvõimeid,  näiteks SAC (ühtne strateegiline õhutranspordivõimekus ehk transpordilennukid C17) või ka AGS (mehitamata luurelennukid Global Hawk). Need projektid põhinevad arusaamal, et ühiselt on võimalik säästlikult oma sõjalisi võimeid suurendada. Paraku on nende projektide väga oluline osaline USA, teisiti öeldes poleks USA finantsilise panuseta neid süsteeme olemas. 

Kuid mis kõige olulisem: „tark kaitse“ kompenseerib minimaalsel määral vähendamistest tekkivaid lünki, aga kaugeltki mitte sellisel määral, et sellest  väga suurt abi oleks. Ka tark kaitse vajab ressursse, isegi väga targalt tegutsedes ei saa mitte millestki midagi teha.

USA endiselt asendamatu

Tõdemus „aga külm sõda on ju läbi“ seab tõsisesse ohtu Euroopa võime vedada suuremate operatsioonide puhul Ameerika Ühendriikide tavavägedega võrdset koormat.  Nii et Euroopa kokkuhoidlik kaitse pole NATO peasekretäri poolt otsitud „tark kaitse“,  vaid pigem „kaval kaitse“ (inglise keeles „smart defense” asemel „calculating defense“).  Eurooplased loodavad vaikselt USA peale, sest arvestavad – ehk siis kalkuleerivad –, et NATO võimed kokkuvõttes ei vähene, lihtsalt kulutuste koormat jagatakse teisel viisil. USAl on olemas kõik vajalik ja kordades rohkemgi veel. Meenutame, et USA kaitse-eelarve on  41% üldisest kaitsekulutuste tasemest kogu maailmas. Järgmistest suurkulutajatest on Hiinal 8,2%, Venemaal 4,1% ja Ühendkuningriigil ning Prantsusmaal mõlemal 3,6 % osakaal.6 Kui USA kuludele liita veel NATO teiste riikide kulud, jääb võimalikele  oponentidele päris vähe ressursse. Lisaks tuleb muidugi arvestada sellega, et oponendid ei moodusta erinevalt NATOst ühtset blokki, mistõttu nende ressursse ei saa samal viisil kokku liita.   

USA on valmis sõdima kõigis maailma punktides, neil on kokku 11 lennukiemalaeva gruppi. Väljaspool NATOt on kasutuses üldse vaid viis lennukiemalaeva – üks Indial, üks Hiinal, üks Venemaal, üks Brasiilial ja üks Tail.  Veel  olgu näiteks toodud, et Liibüa operatsioonil lasti esimesel ööl välja 100 Tomahawk-raketti, millest 90 lasti välja USA ja kümme teiste poolt. Meenutagem, et üks rakett maksab keskmiselt 1,4  miljonit dollarit, järelikult laskis USA paari tunniga õhku umbes 126 miljonit dollarit. Nagu juba nenditud: kuigi ka USA vähendab oma relvajõude, on see vähendamine globaalse jõuvahekorra mõistes seni tähtsusetu.

Kauaks jätkub Washingtonil huvi?

Poliitilises mõttes kasvab USA roll Euroopa kaitsekärbetega seoses märgatavalt, mistõttu  on ka Eesti huvides kahepoolsetele suhetele ameeriklastega võimalikult palju tähelepanu pöörata. Seda, kuivõrd tähtsaks peavad USA rolli ka need, kes tegelikult oma kaitsekulutusi suurelt lõikavad, näitab see murelaine, mis käis läbi Euroopa siis, kui USA president hakkas USA klassikaliste prioriteetide asemel keskenduma Vaikse ookeani piirkonnale. Nii ütles president Barack Obama oma aprillikuises kõnes Austraalia parlamendile: „Presidendina olen ma seetõttu teinud teadliku ja strateegilise otsuse – Vaikse ookeani riigina kavatseb USA mängida suuremat ja pikaajalist rolli selle regiooni ja tema tuleviku kujundamisel, kaitstes meie põhiväärtusi ja tehes seda meie liitlaste ja sõprade partneritena.“7 Selle uue strateegilise fookuse märgiks teatas Obama sõjaväebaasi asutamisest Darwinisse Põhja-Austraalias, mis on kindlasti ainus USA sõjaväebaas, mis on asutatud peale külma sõda – kui välja arvata ajutised baasid, mis on seotud Iraagi ja Afganistani operatsioonidega.

Hilisemates selgitustes on USA ametiisikud  rõhutanud, et tegu pole ümberorienteerumisega, lihtsalt Vaikse ookeani piirkond (USA on ju ka Vaikse ookeani riik) on liiga kauaks unarusse jäetud. USA kohalolek Euroopas on endiselt suurim USA väljaspool riigipiire asuv kontingent, Euroopa Liit on USA suurim kaubanduspartner, me jagame ühtseid väärtusi. Aga fakt on ka see, et alates president Bushi ajast on otsitud Euroopast mitte kaitsealust, vaid partnerit, kes suudaks USAga võrdsel või vähemalt arvestataval alusel sõjalises vallas koostööd teha. Ka Euroopal endal oli selline ambitsioon, mis peegeldus soovis luua iseseisev kaitsevõime, mida oleks võimalik kasutada nii NATO kui ka Euroopa Liidu raamides. Täna näib, et see  uhke plaan hakkab vaikselt välja surema ja USA peab üha rohkem enda kanda võtma külma sõja ajast tuntud Euroopa kaitsja rolli.

______

1 „But some decades after the collapse of the Berlin Wall, the US share of NATO defense spending has now risen to more than 75 percent – at a time when politically painful budget and benefit cuts are being considered at home.”

2 „Indeed, if current trends in the decline of European defense capabilities are not halted and reversed, future US political leaders – those for whom the Cold War was not the formative experience that it was for me – may not consider the return on America`s investment in NATO worth the cost.“ Vt. Robert Gatesi kõne NATO tulevikust, 10. juuni 2011. http://www.defense.gov/speeches/speech.aspx?speechid=1581

3 NATO Strategic Concept, Lisbon Summit, vt. www.nato.int.

4 Dutch tank crews take aim at cutbacks by Matt Steinglass - Financial Times April 29, 2011.

5 Securing Britain in an Age of Uncertainty: The Strategic Defense and Security Review, October 2010, HM Government.

6 Recent trends in military expenditure, 2011, www.sipri.org.

7 Remarks by President Obama to the Australian Parliament, Nov.17, 2011.

spacer
Diplomaatia nr 130/131 • Juuni/juuli 2014
Diplomaatia nr 129 • Mai 2014
Diplomaatia nr 128 • Aprill 2014
Diplomaatia nr 127 • Märts 2014
spacer 
spacer