spacer
spacer
Diplomaatia
EST ENG
Otsing:

Erkki Bahovski

Hurtsiku rohetav, hägune ja moonutav aknaruut

Eesti riigi noorus ja väiksus ning ajaloolised iseärasused ongi üks põhjus, miks siinmail ei ole säärast välispoliitilist debatti kui näiteks USAs, Suurbritannias või Prantsusmaal.

Alustuseks toogem kaks tsitaati, mis peaksid andma tooni Diplomaatia toimetuse palutud teemale ehk sellele, kuidas areneb välispoliitiline debatt Eesti avalikkuses.

Esimene tsitaat on järgmine: "Pisut objektiivsema ülevaate meie ajakirjanduse lähenemisest välispoliitika teemadele saame siis, kui võrdleme meie lehti igal argipäeval välisministeeriumi poolt laiali saadetud "Välisajakirjanduse ülevaatega".

Seal tuuakse ära prantsuse, saksa ja inglise keeleruumi ning Soome suuremate lehtede olulisemaid artikleid. Huvitav on märgata, kui palju kõik need lood üksteisega kattuvad. Samad teemad on nii Soome, Iirimaa, USA, Belgia, Prantsusmaa kui Austria lehtedes. Samuti on huvitav jälgida, kuidas nood samad peauudised kattuvad Eesti väljaannetes kajastatuga. Võrdlus ei tee au."

Ja siin teine: "Me vaatasime maailma otsekui läbi hurtsiku rohetava, häguse ja moonutava aknaruudu. Revolutsioon pahemal ja revolutsioon paremal ... Aga meil hüüti: vanad läbiproovitud ja traditsioonilised väärtused au sisse!"

Esimese tsitaadi autori arvas Diplomaatia lugeja ilmselt juba ära - nii kõneles vabariigi president Toomas Hendrik Ilves 22. jaanuaril meediakonverentsil. Ent kes on teise tsitaadi autor? Selleks on soome kirjanik Olavi Paavolainen, kelle teos "Külalisena Kolmandas Reichis" kirjeldab peamiselt natside partei-päeva Nürnbergis 1936. aastal, kuid kus leidub vihjeid ka toonase Soome olude kohta.

Niisiis, ei midagi uut siin päikese all. Väikeriigis on välispoliitiline debatt alati piiratud ja vaade kui hurtsiku moonutavast aknaruudust. Mõneti on see paratamatu, mõneti tuleb aga rääkida Eesti eripäradest ja mõneti peab lausuma mõne sõna ka tulevikuperspektiivide kohta.

Iga rahvuse määrab tema identiteet. Tänapäeva rahvusvaheliste suhete üks teooriaid rõhutab välispoliitika formuleerimisel ka palju kultuurilisi ning sotsiaalseid norme, mis määravad mingi riigi käitumise teatud olukorras. Lisaks sellele vormib rahvuse identiteedi selle vastandumine "teisele" ehk siis konstruktsioon "meie oleme kõike seda, mida teine ei ole".

Eesti riigi noorus ja väiksus ning ajaloolised iseärasused ongi üks põhjus, miks siinmail ei ole säärast välispoliitilist debatti kui näiteks USAs, Suurbritannias või Prantsusmaal. See ei ole etteheide, pigem tuleks suhtuda mõistvalt asjaolusse, miks Eesti avalikkus ei sütti kohe uudiste peale, mis tulevad näiteks Zimbabwest või Sudaanist. Selliste piirkondadega kursis olemine ei hakka kunagi olema Eestis ajakirjanduse süstemaatilise töö tulemus.

Võidakse ju öelda, et Haiti sündmused läksid Eesti inimestele korda. See kehtib nii rusude alt pääsenud Tarmo Jõeveeru kui ka telepildist nähtud haitilaste kannatuste kohta. Ent see ei tee veel Haitist paika, mida Eesti inimesed jälgiksid pidevalt. Kes teab midagi Haiti valimissüsteemist, suhetest naaberriikidega jne?

Kultuurilisi ja ajaloolisi norme vaeb oma viimases raamatus "The Politics of Becoming European. A Study of Polish and Baltic post-Cold War Security Imaginaries"   Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse teadur Maria Mälksoo, pannes rõhu peamiselt ajaloolisele mälule ja ajaloo erinevatele tõlgendustele eri riikides. Kasutades kirjandusteadusest pärit mõisteid ja arusaamu jõuab Mälksoo järeldusele, et identiteet vormub ka bahtinliku dialoogi ja nn karnevali - selles on maailm oma senise hierarhilise struktuuri hüljanud - kaudu.

Välispoliitilise kirjutuse seisukohalt on siin olulised kaks asja: esiteks, et identiteedi kujunemine tekib mõnikord dialoogi kaudu ja teiseks, et identiteet on ise samuti pidevas muutumises.

Väikeriigile on need asjaolud vahest olulisemad kui suurriigile. Väikeriik tunneb enda identiteeti tavaliselt ohustatumana ja siit tõukub ka mõte, et pea igasugune idee pakkuda paradigmaatilist muutust väikeriigi välispoliitikas tähendab samas ka tüki võtmist tolle riigi identiteedist.

Eestis on selle väite kinnituseks pea jandiks muutuv arutelu vajadusest parandada suhteid Venemaaga: niipea, kui keegi hakkab sellest rääkima, saab ta automaatselt külge sildi Vene agendiks olemisest. Jätkem hetkeks kõrvale Moskva enda avaldused ja Herman Simmi juhtum ja nentigem, et paljuski kehastab Venemaa Eestile toda "teist" ja seega tunnevad paljud ilmselt instinktiivselt hirmu oma "enda" kaotamise pärast juhul, kui "teine" ei olegi enam täiel määral "teine".

Paavolaise "hurtsiku rohetav, hägune ja moonutav aknaruut" aga võib jõuda ka selliste juhtumiteni, kus maailmas toimuv vajub sellest ruudust sisse. Seega on identiteet oluline välispoliitilise kirjutuse tekkel, kuid samas vastastikuses sõltuvussuhtes välispidise maailmaga. Paavolaise enda jaoks olid need revolutsioonid nii vasakul (ehk Nõukogude Liidus) kui paremal (ehk Natsi-Saksamaal).

Nii ei mõelnud ilmselt keegi Eestis vist väga tõsiselt kümme aastat tagasi, et meie avalikkus hakkab jälgima uudiseid Iraagist ja Afganistanist. Ent 11. september 2001 lõi sellise pildi lootusetult sassi ning liitlassuhted USAga ja Eesti vägede saatmine Iraaki ja Afganistani on tähendanud senise maailma laienemist Eesti avalikkusele.

Samas ei ole tegemist põhimõttelise paradigma muutusega, vaid lisandusega. Kui "teine" on Venemaa, siis on hea igasugune tegevus, mis aitab seda aksioomi üleval hoida. Eesti vägede tegevust Iraagis ja Afganistanis ongi mõnikord kujutatud kui julgeolekuinvesteeringut: kui meie aitame neid, siis nemad aitavad ühel päeval ka meid.

Niisiis on Eesti välispoliitiline kirjutus paratamatult seotud oma ajaloolis-kultuurilise taustaga ja ei ole imestada, et see võib erineda näiteks Suurbritannia analoogist.

Siiski peab rääkima ka sellest, kuidas moos kommi sisse saab ehk missugusel viisil välispoliitilist debatti Eestis üleval hoitakse.

Siin peabki pöörduma jutu alguses toodud Ilvese tsitaadi juurde. Kui vabandusena sellele võibki mainida identiteedi, mis paratamatult välistab teatud piirkondade kajastamise, siis ka meile olulistest piirkondadest, mille tajumine on osa meie identiteedist, ei laeku pahatihti süstemaatilist teavet.

Selle põhjuseks on väliskorrespondentide nappus. Eesti Rahvusringhäälingul on korrespondendid Moskvas, Brüsselis ja New Yorgis, Eesti Päevalehel Moskvas. Teised meediakanalid eelistavad saata oma ajakirjanikke aeg-ajalt välismaale.

Küsimus ei ole ainult mingite riikide süstemaatilises katmises, vaid ka selles, et meie välispoliitiline debatt ei ole samal tasemel tavalise Lääne-Euroopa riigiga. Et napib väliskorrespondente ja ei ole üldse neid, kes oleksid olnud korrespondendiks mitmes riigis - see on tavaline arenenud riikides -, ei teki tõsist vastukaalu ametlikule välispoliitikale.

Vastukaaluks olemist raskendab muidugi eelpool viidatu - välispoliitika kritiseerimine on ikkagi kuskilt otsast ka identiteedi kallale minek ja et Eesti välispoliitilises diskursuses domineerib Venemaa, siis on Moskva agendi märk väga kerge tekkima.

See on seda kurbloolisem, et nii välisministeerium kui ka Eesti ajakirjandus alustasid mõlemad nullist. Või peaks ütlema, et Eesti ajakirjandusel oli kerge edumaa, sest erinevalt Lennart Merist, kes vallandas kõik ENSV välisministeeriumi töötajad, jäi nõukogudeaegsest Eesti ajakirjandusest alles päris palju.

Praegu aga on olukord selline, kus Eestil on oma professionaalne diplomaatiline korpus, kust paljud on teeninud välisriikides mitu korda, kuid Eesti ajakirjandusel pole sellele midagi vastu pakkuda. Ja siit hakkab ka Eesti välispoliitilise debati vildakus, mis koosneb tavaliselt hüüatustest, loosungitest, argumentidest "ad hominem" jne.

Muidugi on paratamatu see, et Eesti ajakirjandus on väike ega jõua igale poole. On ka arusaadav, et ajakirjandusettevõtted on kasumit teenivad ja peatoimetaja ei saa lehetegemisel lähtuda Eesti välispoliitilise debati vildakusest või mittevildakusest, vaid üldhuvist. Siinkohal olgu arusaamatuste vältimiseks öeldud, et Eesti ajakirjanike käigud välismaale on enamasti olnud õnnestunud ja reportaažid eestlaste elust-olust näiteks Austraalias (Krister Kivi, EE) on hea ajakirjandus. Kuid see ei ole süstemaatiline ja mõnikord on lausa halenaljakas jälgida, kui keegi on "avastanud" mingi välispoliitilise tõe või dokumendi.

Kogu seda probleemistikku aitaks mõnevõrra leevendada korralik mõttekodade võrk ja populaar- ning akadeemilise kirjavara olemasolu. Ent siingi tingib Eesti väiksus selle, et erinevalt Suurbritanniast, kust võib helistada mitmesse mõttekotta või ülikooli ja küsida sõltumatut kommentaari kasvõi sellesama Iraagi kohta, Eestis see võimalus puudub. Avalikkuses on kritiseeritud asjaolu, nagu kõneleksid Eestis Venemaast vaid ühed ja samad inimesed, ent ajakirjanikud on mulle kurtnud, et ega palju teisi ei olegi kutsuda.

Kirjavara osas on rahvusvahelistest suhetest pajatavad raamatud nappuses. Osaliselt on see tingitud vähesest lugejahuvist, osaliselt segab seesama identiteet: kui Ameerika lugeja jaoks on huvitav rahvusvaheline terrorism ja sellega võitlemine, siis Eesti lugejat ei pruugi see temaatika sada protsenti paeluda. Siinkohal on imekspandav, et Vene praeguse ideoloogia kujundajaid ei ole tõlgitud eesti keelde - olgu selleks siis Vladislav Surkov, Aleksandr Dugin jt.

Akadeemilise kirjavara osas - ma ei julge siin esineda kõikehõlmavate väidetega - tasub esile tõsta sedasama Maria Mälksoo raamatut ja samast sarjast (Routledge) ka Rein Müllersoni "International Law, Rights and Politics. Developments in Eastern Europe and the CIS". Ning eesti teadlaste artiklid ilmuvad ka Põhjamaade ning Baltimaade erialaajakirjades. Rein Taagepera on oma valimissüsteemi analüüsidega kogunud rahvusvahelistes ringkondades varem kuulsust. Kuidas aga nendes raamatutes ja artiklites esinev sisuline argumentatsioon jõuaks ka Eesti avalikkusse?

Seda viimast ei soodusta ka Eesti meedia internetiseerumine. Iseenesest on veebi- ja sotsiaalsel meedial ka omad plussid - suureneb info edastamise kiirus ja üha enam inimesi saab ka mingis diskussioonis osaleda.

Kuid probleemiks kujuneb sellesama diskussiooni kvaliteet. Tiit Hennoste on oma Eesti meediast kõnelevas artiklikogumikus "Kommikoer ja pommikoer" veenvalt näidanud, kuidas uuriv ajakirjandus enam klikimeedia ajastul ei müü. Eesti Ekspress võib mingit lugu uurida mitu kuud, ometi on ajalehe tiraaž langenud. Selle asemel müüb see, mis tekitab klikke.

Klikkidesse panustamine ei soodusta kindlasti välispoliitilist kirjutust. Tavaliselt eeldab välispoliitikast kirjutamine lahtiseletamist, tausta avamist: ühesõnaga kõike seda, mida netiportaalides ei kohta. Tugevnevad just need ilmingud, millele viitasin eespool: hüüatused, loosungid, argumendid "ad hominem".

Ent veebi- ja sotsiaalmeedia arengus võib näha ka lootustandvaid märke. Blogide, Facebooki ja Twitteri kasutamisest sünnib ehk ka midagi muud kui klikiorgia. Vara on siin midagi paikapidavat öelda, sest nn uus meedia areneb ja selle reeglistik on alles algusjärgus.

Võib-olla tasuks lõpetuseks tsiteerida välisminister Urmas Paeti (intervjuu Postimehele, 12.02.2010): "Ega kõiki neid asju, mis välispoliitikas tehakse, et tehta ajalehtede vahendusel." Kuskil jääb ikkagi alles too "hurtsiku rohetav, hägune ja moonutav aknaruut".

spacer
Diplomaatia nr 132 • August 2014
Diplomaatia nr 130/131 • Juuni/juuli 2014
Diplomaatia nr 129 • Mai 2014
Diplomaatia nr 128 • Aprill 2014
spacer 
spacer