Jäta menüü vahele
Nr 142/143 • Juuni 2015

Võitlus ebola vastu. Vaade Libeeriast

9. mail tähistavad Euroopa Liidu delegatsioonid üle kogu maailma Euroopa päeva. Libeerias oli selle aasta 9. mail suisa mitu põhjust tähistada. Nimelt kuulutas Maailma Tervishoiuorganisatsioon sel päeval riigi ebolast vabaks. Esimest korda üle paljude kuude tohtisid inimesed kätelda. Ka paljud teised asjad, mis nii enesestmõistetavalt kuuluvad inimese igapäevaellu, olid ebolapuhangu ajal keelatud.

Tiina Intelmann
Tiina Intelmann

suursaadik, Euroopa Liidu delegatsiooni juht Libeerias

Libeeria mees Monrovias tähistamas ebola lahkumist riigis. Foto: AP/Scanpix

Kui ma 2014. aastal Euroopa Liidu delegatsiooni juhina esmakordselt Libeeriasse saabusin, oli olukord nukker. Libeerias kehtis komandanditund, kinni olid koolid, ülikoolid, enamik riigiasutusi. Selleks, et poest päts leiba osta, tuli kõigepealt käed kloorilahusega ära pesta ning tõestada, et palavikku pole. Alles siis võis poodi siseneda. Inimesed ei teadnud, kas haigus võib levida ka rahatähtede kaudu. Maakonnad olid oma piiridel kehtestanud ranged ebolakontrolli nõuded, piiri ületamiseks tuli autost välja tulla ning teha läbi ebolakontrolli protseduurid. Riigi maismaapiirid olid suletud, enamik lennuliine ühenduse Libeeriaga katkestanud. Välismaised ettevõtjad lahkusid kiirustades riigist. Kaevandused ja ärid suleti. Juuksur, sportimine, restoranid, lõbustusasutused – kõik see kuulus äkki ühte teise, väga kaugesse maailma.

Ebolaepideemia algas Lääne-Aafrikas tegelikult juba 2013. aasta detsembris, kuid jäi laiema rahvusvahelise tähelepanuta kuni 2014. aasta suveni. Kõige tõsisema löögi alla sattus Libeeria, sest haigus jõudis kiiresti pealinna Monroviasse, kus suur osa neljast miljonist Libeeria elanikust elab tihedalt koos ja üsna suures vaesuses.

Heitunud võimud püüdsid alguses osa linnaosi sulgeda, kuid lõksu jäänud inimesed ei olnud nõus olukorraga leppima ning linnas tekkis plahvatusohtlik olukord, mida ei olnud suuteline rahustama ei kohalik politsei ega ÜRO sõjaväelise kontingendi kohalolek. Üks selliseid vaesemaid linnaosi, West Point, asub Euroopa Liidu delegatsiooni vahetus läheduses. Slummide elanikel ei ole toidu- ega rahatagavarasid ning igal hommikul minnakse sama päeva toidu ja muu elamiseks vajaliku otsingule või mõnd tööotsa tegema. Üle poole Libeeria elanikest on kirjaoskamatud ning neilgi, kel kirjaoskus ametlikult olemas, ei ole tihti maailma asjadest pädevat ülevaadet. Usaldus riigi, valitsuse ja teiste ametlike struktuuride vastu on väga väike. Info liigub enamasti suust suhu, kuulatakse ka raadiot, kuid olulisemate teadete rahvani viimiseks tuleb need lauluviisi sisse põimida ning mitmeid kordi üle korrata. Seda tausta arvestades oli väga raske inimesi veenda, et haigus liigub puudutuse teel ja pühamatest pühamad surnute muldasängitamise ja ärasaatmise tseremooniad tuleb lõpetada. Teadmatus ja madal haridustase jätsid palju ruumi erinevatele konspiratsiooniteooriatele ja haiguse otsesele eitamisele.

Kui ma 2014. aastal Euroopa Liidu delegatsiooni juhina esmakordselt Libeeriasse saabusin, oli olukord nukker. Libeerias kehtis komandanditund, kinni olid koolid, ülikoolid, enamik riigiasutusi. Selleks, et poest päts leiba osta, tuli kõigepealt käed kloorilahusega ära pesta ning tõestada, et palavikku pole.

Eelmise aasta suve lõpuks jõudis olukord Libeerias selleni, et sisuliselt kogu riik oli suletud. Juba enne ebolapuhangu algust liigitati Libeeria maailma kõige vähemarenenud riikide hulka, mis sõltuvad doonorite otsesest toetusest ja maavarade müügist. Tulu maavarade müügilt langes nüüd ära. Paljud arengukoostöö projektid tuli katkestada. Ka Euroopa Liit otsustas paljud abiprogrammid peatada ning evakueeris riigist põhilise osa oma esindajaist. Kohale jäid vaid delegatsiooni juht ja mõned peamised töötajad, et tagada kõige olulisemate tegevuste jätkumine, poliitilised suhted riigi juhtkonnaga ja Euroopa Liidu humanitaarabi. Brüssel lülitus humanitaarkatastroofi lainele, kus juhtrollis on ECHO (Euroopa Komisjoni humanitaarabiga tegelev osa).

Tänase seisuga on Euroopa Liit ja tema liikmesriigid mobiliseerinud ebola seljatamiseks umbes 1,3 miljardit eurot. Osa sellest rahast on kulunud kolme kõige enam kannatanud riigi – Libeeria, Sierra Leone ja Guinea – otseseks toetamiseks humanitaarabiga, osa on läinud appi rutanud rahvusvahelise meditsiinipersonali evakuatsioonivõimaluste tagamisele, aga ka teadusuuringute, laboratooriumite, varustuse, rahvusvahelise meditsiinipersonali kulude katmiseks. Sarnaselt Ameerika Ühendriikidega kasutasid ka mõned Euroopa Liidu liikmesriigid oma sõjalist võimekust abi kohaletoimetamiseks. Näiteks külastas Monrovia sadamat kahel korral Hollandi sõjalaev Karel Doorman, tuues nii Libeeriasse kui ka Sierra Leonesse ja Guineasse saadetisi erinevatest liikmesriikidest.

Euroopa Liidu lähenemine kriisile oli aga palju laiem. Õige pea selgus, et Libeeria riigi rahapajad on tühjad. Suurema katastroofi vältimiseks tegi Euroopa Liit 2014. aasta lõpus 20 miljoni euro suuruse annetuse Libeeria riigi eelarvesse, et tagada palk nendele tervishoiutöötajatele ja riigiametnikele, kes polnud riigist lahkunud. Selle aasta märtsis peeti Brüsselis esinduslik konverents, kus nii abi osutajad kui saajad kavandasid edasist tegevust ebola lõplikuks tõrjumiseks ja järgnevaks ülesehituseks.

Nii Euroopa päeva kui ebola lõppu tähistasime Monrovias Aafrikale omase pidulikkuse ja põhjalikkusega. Samas on nüüd ees palju tegusaid kuid, et aidata Libeerial toime tulla kriisi järelmitega ning saavutada taas mõõdukas majanduskasv, nagu see enne haiguse puhkemist oli.

Kiirelt vajab korrastamist tervishoiusüsteem. Paljud tervishoiutöötajad on surnud või riigist lahkunud. Samas on Libeeriasse toodud erakordselt suur kogus meditsiinitarbeid, keerukaid laboratooriume, ravimeid. USAIDi, Hiina sõjaväe jt ehitatud ad hoc tervishoiurajatised antakse üle Libeeria valitsusele. Küsimus on, kas Libeeria on suuteline neid vahendeid arvele võtma ja sihipäraselt kasutama. Ebolaga seoses katkes laste vaktsineerimine. Seetõttu on Libeerias nüüd puhkenud leetrite epideemia. Ebola on haigus, mida ei ole väga põhjalikult uuritud. Seega manitsetakse inimesi endiselt suurele ettevaatusele, sest pole üheselt selge, kui kaua püsib viirus mõnedes kehavedelikes. Pole teada, kas neid hoiatusi ka tõsiselt võetakse.

Igal juhul on hügieeninõuete täitmine endiselt väga tähtis. Libeerias on umbes 5000 kooli. Paljudes neist puudub vesi ja tualett, mida saaks turvaliselt kasutada. Seebi ja muude puhastusvahendite kasutamine on paljudele inimestele võõras. Euroopa Liidu poolt lõime võimalused 500 kooli varustamiseks veega, mis tähendab, et lapsed saavad uuesti hakata koolis käima.

Ebolapuhang tõi uuesti välja riskid, mis on seotud riigi ülemäärase tsentraliseeritusega. Vahel jääb mulje, et kõik toimub pealinnas Monrovias, kuid katastroofiga toimetulekuks on vaja ka tegutsemist ja initsiatiivi kohapeal, toimivaid struktuure ja vahendeid külades ja linnades. Sama võib öelda ka riigi üldise toimimise kohta. Seoses ebola õppetundidega on tekkinud poliitiline valmidus osa riigifunktsioonide detsentraliseerimiseks ning Euroopa Liit on asunud neid algatusi toetama.

ÜRO agentuurid ja programmid abistavad orvuks jäänud lapsi, naisi, kes on kaotanud oma abikaasa ja sugulased, peresid, kes ei suuda lapsi koolitada. Hinnanguliselt suri Libeerias ebolasse 5000 inimest, 3000 last jäi orvuks.

Ebolapuhang näitas taas kord, kui oluline on naaberriikide koostöö. Libeeria on küll kuulutatud ebolast vabaks, kuid võitlus Sierra Leones ja Guineas kestab edasi. Ilma vastastikuse abita ja infovahetuseta võib haigusele piiripanek osutuda võimatuks ning sellest on kolm riiki väga hästi aru saanud.

Euroopa Liidu abiprogrammid on järgnevate aastate jooksul suunatud strateegilise infrastruktuuri (teed, elektrisüsteemid) väljaehitamisele, haridusele ning osaliselt Libeeria valitsuse palvel ka põllumajandusele, et tagada põhilised toiduained inimeste toidulauale. Kõige tähtsamaks prioriteediks oli ja jääb aga ikka riigi valitsemise ja juhtimise täiustamine, heade valitsemistavade juurutamine, võitlus korruptsiooniga. Libeeria valitsus rõhutab erasektori tähtsust majanduse arengus, kuid tegelikkuses ei ole riigil õnnestunud kaasata ei välisinvestoreid ega USAs elavaid libeerlasi, sest usk kümme aastat tagasi sõjast väljunud riigi toimimisse on endiselt väike. Sõjas osalenud keskealised mehed ei leia endale tegevust ega pole saanud ka kooliharidust, peale kasvanud noorte hulgas pole olukord palju parem. Riigis puudub nii tööstus kui ka arvestatav põllumajandus, mis aitaks langetada toiduainete hinda ja vähendaks riigi sõltuvust toiduainete impordist. 2014. aasta alguses ennustati riigi majanduskasvuks 5, 9%, seoses ebolaga langes see 2, 2%-le. Tervishoiutöötajate arv oli enne ebolapuhangut 1–2 arsti 100 000 elaniku kohta, nüüdseks on see arv veelgi väiksem.

Ebolapuhang näitas taas kord, kui oluline on naaberriikide koostöö. Libeeria on küll kuulutatud ebolast vabaks, kuid võitlus Sierra Leones ja Guineas kestab edasi. Ilma vastastikuse abita ja infovahetuseta võib haigusele piiripanek osutuda võimatuks ning sellest on kolm riiki väga hästi aru saanud.

Libeerias nagu ka mujal arenevates riikides on Euroopa Liit üks peamistest doonoritest. Meie eesmärgiks on riigi majanduse ja julgeoleku kindlustamine ning me peame prioriteetseks demokraatlike, õiglaste ja kodanikkonda kaasavate valitsemistavade kinnistamist.

Seotud artiklid