Jäta menüü vahele
Nr 160 • Detsember 2016

Venemaa „hegemooniavastane” pealetung: uus strateegia praktikas

Moskva puuduseks on ideoloogia puudumine, kuid ta üritab Läänt kurnata.

James Rogers
James Rogers

Geostrateegia Nõukogu kaasasutaja ja teadusdirektor

Andri Tjuška
Andri Tjuška

Balti Kaitsekolledži poliitika ja strateegiliste uuringute osakonna Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute lektor

Vladimir Putin Foto: AFP/Scanpix

„Vale kihutab ja tõde luukab järele, nii et kui inimesed vabanevad pettuse köidikuist, on juba hilja: hoop on märki tabanud ja valejutt oma mõju avaldanud.”

Jonathan Swift (1710)

4. novembril 2016 sai maailm Putini suust teada, et Püha Vladimir, keskaegse Kiievi-Vene suurvürst, oli Moskva/Vene riigi rajaja – öelgu siis ajalugu ja ajalooraamatud mida tahes. Sel aastal püstitati Vladimir Suurele, kes valitses Kiievit ja kehtestas 988. aastal Kiievi-Vene aladel ristiusu, ühel Moskva väljakul hiigelkuju, mis kõrgub kuusteist meetrit inimeste kohal. See ajalugu kaaperdav üksiksündmus tähistab igati revisionistlike „monumendisõdade” vaimus midagi tunduvalt suuremat, nimelt Venemaa jätkuvat pingutust Ukraina riigi killustamiseks ja lammutamiseks. Diskursiivne sõda – ajaloo ja poliitilise tähenduse moonutamine, väänamine ja igati vormitavaks muutmine – etendab sama suurt strateegilist tähtsust kui füüsilised sõjalised operatsioonid.

Nii andis Kremli Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) 11. augustil 2016 Venemaa väljakuulutamata sõja Ukraina vastu – mida ajakirjanduses tihtipeale nimetatakse „Ukraina kriisiks” – jälgijatele teada, et Ukraina „terroristid” üritasid „destabiliseerida” Krimmi olukorda ja isegi suutsid „tappa” FSB töötaja. Ehkki niisugused süüdistused on absurdsed, peitub neis tõsine oht, eriti kui käsitleda neid Venemaa laiema strateegia valguses. Sõltumata sellest, kas see pidi sillutama teed Venemaa edasisele sekkumisele Ukrainas või määrima Kiievi mainet, kleepides sellele külge ühe tänapäeva peljatuma ja eemaletõukavama epiteedi „terroristlik”, on Venemaa narratiivil nii poliitiline kui ka ajaline mõju. See ulatub kindlasti kaugemale nii Ukraina piiridest kui ka Venemaa püüdest kujutada ukrainlasi Krimmis sõja osapoolena ja seeläbi „kriisi” eest võrdväärselt vastutavana, nagu varem püüti sarnase narratiiviga Kiievi valitsuse delegitimeerimiseks esitada seda „fašistliku huntana”. Kuigi Ukraina on jäänud Kremli operatsioonide keskmesse, on Venemaa püüded märksa laiemad ja sügavamad, üritades jalgu alt lüüa kogu Lääne kuvandil. Moskva teab hästi, et ei suuda võistelda Lääne ülekaaluka ainelise ja ideoloogilise võimega, mistõttu nende püüded on aina enam keskendunud „suure erioperatsiooni” korraldamisele. Venemaa on asunud nõndanimetatud hegemooniavastasele poliitilisele pealetungile, millel, kui seda õigesti ei mõisteta, on väga sügavad tagajärjed nii Lääne poliitilisele ideoloogiale kui Euroopa riikidele.

Mida kujutab endast hegemooniavastane pealetung?

Joonis 1

Varasemal ajal, kui vaadelda näiteks katoliikliku Hispaania ja protestantliku Inglismaa, kolmeteistkümne koloonia ja Briti impeeriumi, revolutsioonilise Prantsusmaa ja Euroopa monarhiate, Natsi-Saksamaa ning Nõukogude Venemaa ja Atlandi demokraatiate, Nõukogude Liidu ja Atlandi demokraatiate või islamismi ja Lääne liberalismi vastasseisu, on poliitilist konflikti iseloomustanud eelkõige hegemooniatõrje strateegia. Joonisel 1 on näha, et hegemooniatõrje korral põrkuvad ja võistlevad omavahel kaks positiivset maailmavaadet. Poliitiliselt on eesmärk vastast kurnata, peale jääda ja siis tema poliitiline ideoloogia asendada, mida sageli aitavad toetada ainelised ressursid. 20. sajandil jäi alternatiividele selgelt peale Lääne liberaalne kuvand, mille algul rajas ja mida levitas Ühendkuningriik ning millele hiljem andsid tublisti jõudu juurde Ühendriigid. Selles olid ühte köidetud põhiseaduslik valitsus, üleüldine ja järjekindel õigusriiklus, mitmeparteiline demokraatia, turumajandus, ühinemis-, mõtte- ja sõnavabadus, Euro-Atlandi institutsioonide vahendusel koostööd tegevad kodanikuühiskonnale põhinevad riigid ja inglise keel, millega loodi hegemooniline plokk, mis on osutunud erakordselt mõjukaks ja püsivaks. Lääne hegemoonia on muutunud lausa nii külgetõmbavaks, et seda samastatakse modernsuse endaga.

Kuigi Ukraina on jäänud Kremli operatsioonide keskmesse, on Venemaa püüded märksa laiemad ja sügavamad, üritades jalgu alt lüüa kogu Lääne kuvandil. Moskva teab hästi, et ei suuda võistelda Lääne ülekaaluka ainelise ja ideoloogilise võimega, mistõttu nende püüded on aina enam keskendunud „suure erioperatsiooni” korraldamisele.

Venemaa teab, et ei suuda Lääne kuvandit tavapärase hegemooniatõrjega hävitada kahel põhjusel. Esiteks ei ole Venemaal, kelle majanduslikku võimsust võib võrrelda Hispaania või Austraaliaga, ainelisi vahendeid mis tahes muu positiivse ideoloogia levitamiseks maailmas, vähemalt mitte sel määral, et see suudaks alla neelata või jagu saada alternatiividest, eriti just Lääne liberalismist. Putini režiim võib olla revisionistlik ja ennustamatu, aga see jääb kaugele maha sellest täistotalitaarsest riigist, mida valitsesid Jossif Stalin, Nikita Hruštšov ja Leonid Brežnev. Teiseks, mis on palju olulisem, ei olegi Moskval oma viimistletud ideoloogiat, millega Lääne ideoloogiale vastu astuda. Vene rahvuslased on mõistagi viimastel aastatel kõvasti sõjatrummi tagunud püüetes muuta oma riik taas „suurriigiks” (velikaja deržaava), ent seda pole seni juhtunud. Kuid sellegi aluseks on rohkem omamoodi transideoloogia, see tähendab erinevate kontseptsioonide segu, mis mõnigi kord on isegi omavahel vastuolus. Näiteks on leninismi kilbile tõstetud kõrvu õigeusuga ning Nõukogude Liidu sihikindlat võitlust natsismiga võrdsustatud praegusaja väidetava võitlusega „fašismi” vastu, mida peetakse eriti Ukrainas. Samamoodi sammuvad rõõmsalt käsikäes majanduslik natsionalism ja vabaturg, poliitiline absolutism ja „juhitav demokraatia” ning päris liitunud on rahvuslus ja panslavism, vene rahvuslus ja eurasianism. Ja need paarid ei ole muidugi ainsad. Lõpptulemus võib küll köita mõningaid ringkondi Venemaal, eriti uusrahvuslaste vennaskondi, aga sel puudub võime tõmmata kaasa kogu maailma ja muutuda universaalseks. See ei suuda kuidagi ega kunagi tuua Venemaa taha suuri rahvamasse isegi Venemaa naaberriikides, rääkimata juba ülejäänud maailmast.

Joonis 2

Igatahes ei püüagi Putin esile tõsta mingit globaalset ideoloogiat, vaid soovib ainult kindlustada oma võimu ja pärssida neid, kes võiksid suuta seda nõrgestada – mis esijoones tähendab Läänt. Just selleks ongi mõeldud uus meetod: Venemaa hegemooniavastane „erioperatsioon” Lääne vastu. Uue poliittehnoloogiana on hegemooniavastane pealetung tõepoolest tänapäeva poliitikasõja ajaloos uuenduslik. Hegemooniatõrjest märksa peenekoelisema ja salakavalamana seab see eesmärgiks tasapisi ja varjatult murendada kehtivat hegemoonset poliitilist korda. Joonisel 2 võib näha, et nagu ulmeromaanidest tuntud naniitide armee, mis võtab sihikule purunematuna näiva tugeva objekti ja muudab selle hallikaks möksiks, nii üritab Venemaa süstemaatiliselt sihikule võtta ja lahku lüüa kõiki Lääne ideoloogilise kompleksi ühenduslülisid ja sõlmpunkte, külvates seejärel tekkinud vaakumi üle valede ja väljamõeldistega.

Kremli „naniitide” hulka kuulub terve rida suhtekorraldusagentuure, riiklikult rahastatud ajakirjandusväljaandeid, rohkelt internetitrolle ja otse loomulikult ka Lääne enda „kasulikke idioote”. Nende naniitide eesmärk on suruda Lääs maha, moonutades ja õõnestades selle elujõudu ja legitiimsust, vähendada Lääne strateegilisi eeliseid (ühised väärtused, ühtsus, majanduslik ja sõjaline üleolek), sõnaga, lüüa Läänel jalgealune alt seestpoolt. Venemaa püüab nii omal käel „illusiooni” murda, paisates Lääne inimesed lakkamatu segaduse olekusse, kus ei paista enam ühtegi sihti. Kreml soovib, et Lääne inimesed, eriti eurooplased, kaotaksid usalduse oma valitsuse ja institutsioonide, enda ideede ning isegi ja eriti Lääne tsivilisatsiooni kui terviku vastu, kõnelemata juba Atlandi-ülestest sidemetest. Venemaa jääb rahule siis, kui Läänest on järele jäänud räsida saanud, lõplikult murtud ja abitu rümp. See annaks Putini režiimile ruumi ja võimaluse ennast kaitsta, kasutada Venemaa piiratud strateegilisi võimeid ära teatava kontrolli taastamiseks naabermaade ja võib-olla isegi praegu Euro-Atlandi struktuuridesse hõlmatud riikide üle.

Hegemooniavastane sõda praktikas

Kremli senine hegemooniavastane pealetung Lääne vastu on olnud üsna edukas: sellega on suudetud tuua Lääne inimeste silmadesse reaalsuse ajaliselt ja sündmuslikult moonutatud versioon. Seda on olnud näha Venemaa sissetungi puhul Gruusiasse, Krimmi liidendamisel, agressioonil Ida-Ukrainas, sõjalise avantüüri korral Süürias ja sellega seotud Lähis-Idast Euroopasse kulgeva sundrände puhul, kõnelemata mitmest revisionistlikust välispoliitilisest sammust. Venemaa lõppsiht ei paista olevat Euroopa (või Lääne) vallutamine, vaid rohkem niisuguse Euroopa ülesehitamine, kus saaksid end „turvaliselt” tunda mistahes Venemaa väited, „väärtused” ja poliitilised mudelid. Mõnigi võib seda pidada igati enneaegseks pelguseks ja lausa vandenõuteooriaks, kuid tõde on palju hirmutavamgi: Venemaa hegemooniavastane pealetung ei ole sugugi vandenõu ega juhuslik sündmuste kokkusattumine. Ehkki oportunistlikult soodsaid juhuseid ära kasutav, on tegu hoolikalt läbi mõeldud destruktiivse poliitilise ettevõtmisega, mis koosneb kolmest üksteisele järgnevast, ehkki tihtipeale kattuvast sammust. Neiks on (1) katse kontrollida poliitilistes huvides aja ja sündmuste kulgu, (2) Lääne kontranarratiivi rikkumine vastase vaigistamiseks ning (3) tekkinud poliitilise ja diskursiivse vaakumi täitmine valede ja väljamõeldistega.

Poliitiliselt on eesmärk vastast kurnata, peale jääda ja siis tema poliitiline ideoloogia asendada, mida sageli aitavad toetada ainelised ressursid. 20. sajandil jäi alternatiividele selgelt peale Lääne liberaalne kuvand, mille algul rajas ja mida levitas Ühendkuningriik ning millele hiljem andsid tublisti jõudu juurde Ühendriigid.

Esiteks on hegemooniavastase pealetungi nagu iga sõjalise pealetungi korral tarvis haarata enda kätte algatus. Aeg on ju lõppeks poliitika, nagu ka narratiiv, diskursus ja kõik muud riikliku poliitika elluviimise vahendid. Poliitika temporaliseerimine võimaldab ajaomase mõistmise ja retrospektiivse arusaamise kujundamist, aga lisaks lubab see tulevikku suunatud ideeloomet, mis kõik on mõeldud kujundama tähendusi, legitimeerima või delegitimeerima teovõimet ja konkreetset probleemi. George Orwelli romaanis „1984” kõlas mäletatavasti ingsotsi loosung järgmiselt: „Kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku.” Hegemooniavastase pealetungi raames toonitab „poliitilise aja” instrumentaliseerimine valelikkuse poliitikat, mida enamasti nimetatakse strateegiliseks pettuseks. Tekkiv tegelikkuse „võltsfassaad” võib loomulikult viimaks kokku variseda, aga poliitiliselt tähendusliku mõju, mida see on avaldanud, tagasipööramine nõuab tublisti aega ja vaeva.

Seega on vastase aja- ja sündmusekäsitluse aktiivsel kujundamisel või moonutamisel keskse tähendusega teatav alguspunkt, nõndanimetatud nullhetk. Olgu 2008. aastal Gruusias või 2014. aastal Ukrainas, pani Venemaa paika oma tegevuse kui muidu Euroopa naabruses igati korrapärase tegevuse „ebatüüpilise” vormi algus- ja lõpphetked. Taktikaliselt oli Krimmi liidendamine ja agressioon Ukraina idaosas küll pöördepunkt, aga sisuliselt ei olnud sugugi tegu „nullhetkega”, muutusega suhtumises naaberriikidesse, vaid ikkagi eheda tõendiga selle jätkuvusest. Neis suhetes on poliitiline väljapressimine, jõu kasutamine, rünnakud, sund ja agressioon olnud juba pikka aega Moskva piirkondliku poliitika tööriistakarbi lahutamatu osa. Taju moonutamine omatahtsi nullhetke määrates võimaldab Moskval suitsukatte varjus ja peeglitega üle külvatud mõttemaastikul luua toetuspunkti, millele tuginedes panna paika Ukraina rahutuste süüdlased ja millega ühtlasi õigustada igasuguseid eskaleerivaid samme, kaasa arvatud Kremli algatatud sõjalise muskli kiirkorras kasvatamist ning sagedasi suuri äkkõppusi Venemaa piiride lähedal.

Mida enam Venemaa vaenulikud „aktiivmeetmed” Euro-Atlandi ruumis mõjule pääsevad, seda rohkem leiab Lääs, et on killustunud ja peab vältima seda, mis on juba aset leidnud. See on kõige ehtsam poliitiline sõda.

Sama tähtis on see, et Moskva püüdel panna paika nullhetke mitmesuguses kontekstis on palju laiemad tagajärjed – see võib lausa sundida Lääne sügavasse kaitsesse. Mida enam Venemaa vaenulikud „aktiivmeetmed” Euro-Atlandi ruumis mõjule pääsevad, seda rohkem leiab Lääs, et on killustunud ja peab vältima seda, mis on juba aset leidnud. See on kõige ehtsam poliitiline sõda. Olgu tegemist vee segamise ning mõningate Euroopa Liidu vastaste Brexiti, Grexiti, Frexiti ja Czexiti kampaaniate taga seisvate poliitiliste jõudude rahastamisega, Euroopa riikidesse suunduvate sundrändevoogude relvana kasutamisega või „Meie Liza” desinformatsioonikampaania korraldamisega Saksamaal, leiab Venemaa tõelust eirama kippuvas ja „sõjatüdimuses”1 Euroopas, selles Lääne laevukese väsimust ilmutavas kokpitis, ikka eest hulganisti „Venemaa-mõistjaid”. Lääne reageerimine, kord hetkeline, nagu kiiresti unustuse hõlma vajuda lastud Gruusia sõja korral, kord ad hoc ehk juhtumipõhine, nagu on olnud näha suutmatusest vältida Brexitit või Venemaa eskalatsiooni sissetungi käigus Ukrainasse, on olnud täpselt niisugune, nagu Moskva lootis.

Teiseks sõltub hegemooniavastase pealetungi edu jõuliste konkureerivate narratiivide puudumisest, mis tuleksid kasuks vastasele. Kiireim viis vastase hegemooniatõrjearsenal kasutuks muuta on jätta ta ilma ligipääsust sellele arsenalile, ise samal ajal kindlustades enda vähimategi takistusteta ligipääsu – see meenutab tugevasti tänapäevast elektroonilist sõda strateegilisel tasandil. Vastase strateegiline vaikimine niisiis kehastabki kogu hegemooniavastase pealetungi tulemust ja mõtet. Erinevalt hegemooniatõrjest, see tähendab uue reaalsuse konstrueerimisest, on hegemooniavastasel pealetungil sootuks vastupidine siht: vastase maailmavaatesse mõra löömine, selle killustamine ja purustamine. Selleks kõlbavad hästi nii otsesed kui ka käsilaste vahendatud lammutusaktsioonid.

Kreml soovib, et Lääne inimesed, eriti eurooplased, kaotaksid usalduse oma valitsuse ja institutsioonide, enda ideede ning isegi ja eriti Lääne tsivilisatsiooni kui terviku vastu, kõnelemata juba Atlandi-ülestest sidemetest. Venemaa jääb rahule siis, kui Läänest on järele jäänud räsida saanud, lõplikult murtud ja abitu rümp.

Käsilastest lammutajate hulka kuuluvad näiteks poliitiliselt marginaalsed radikaalsed pahem- ja parempoolsed parteid, aga ka korrumpeerunud ja lõksu langenud ärieliit ning „asjatundjad” (Saksamaal „Venemaa-mõistjad” ehk Russlandversteher, mujal Euro-Atlandi ruumis „läänevastased”), kes aitavad Moskval ära kasutada kohalikku rahulolematust ning murendada Lääne otsusekindlust seestpoolt. Samal ajal püüavad otsesed lammutajad, näiteks massiliselt tegutsevad internetitrollid, halvata mõistliku debati, külvates Lääne veebilehed üle populistlikke emotsioone õhutavate sõnavõttudega. Kremli olulisim rahvusvaheline inforessurss RT (Russian Today) just selle sihiga tegutsebki, õhutades Lääne inimestes igakülgselt kahtlust. Nende moto „Question more” („Esitage aina küsimusi”) võtab selle suurepäraselt kokku: „mitte miski ei ole tõene” ja „kõik valetavad” võiksid sama hästi olla Venemaa massilise petukampaania lööklaused. Selles mõttes pole nähtavasti paremat näidet kui 2016. aasta aprillis lahvatanud Panamagate: mõni päev pärast seda, kui uuriv ajakirjandus oli andnud teada Putini sügavale ulatuvast ja ulatuslikust korrumpeeritusest, lubas selle loo sisuliselt unustada üks „õnnelik” juhus, nimelt tohutu andmepanga, nõndanimetatud Panama paberite lekkimine kolossaalse rahvusvahelise rahapesu kohta offshore-firmade kaudu. Võib-olla ei tasuks üllatuda, et 11,5 miljoni saladokumendi leke paljastas „üleüldise korruptsiooni”, mis viis fookuse minema kitsalt Putini korrumpeerituselt ja andis hea võimaluse järjekordselt kõike samastada (vene keeles on selle kohta juba Nõukogude ajast mõiste uravnilovka, mis tähistab Venemaa ja Lääne omamoodi kõlbelis-poliitilist võrdsustamist, millega ühtlasi võetakse Läänelt kõlbelise üleoleku oreool, omistades selle pigem Kremlile).

Kolmandaks: nagu loodus ei salli tühja kohta, nii üritab ka Venemaa hegemooniavastane pealetung viimaks täita vaakumi terve rea valede ja väljamõeldistega. Lääs ise konstrueeritakse ja positsioneeritakse moel, et ta paistaks sama korrumpeerunud nagu Venemaa (või keegi muu), et nii muuta korruptsioon „uueks normaalsuseks”. See annab Kremlile võimaluse ära kasutada Lääne strateegilist vaikimist ja naudelda fantaasiailmas, milles Venemaa on üliriik, mitte aga teistele kaigaste kodaratesse loopija. Venemaa narratiiv „NATO ekspansionismist” ja viimasel ajal ka „ELi ekspansionismist” kujundatakse seejärel Lääne veenmiseks, et just Lääs ja ainult Lääs on destabiliseerinud Euroopa julgeolekukorralduse. Moskva liidab sellega väite, et NATOl on üksainus esmane eesmärk, nimelt Venemaa hävitamine, millega püütakse soodustada Lääne enda narratiivse kuvandi lagunemist ja õõnestada naaberriikide suveräänsuse aluseid, mis sunniks Läänt omakorda vähemalt de facto tunnistama Venemaa teatavaid erihuve või mõjusfääri, seeläbi sisuliselt legitimeerides Moskva illegitiimsed ja illegaalsed taotlused. Rõhutatud „ajaloolise õigluse” taotlemine kõige selle juures pakub kogu sellele võltsimisele ainult ilusat pealiskatet.

Kolmekordse strateegilis-narratiivse pealetungiliiniga – ajapoliitika juhtimine, Lääne reageerimisvõime halvamine ning valede ja väljamõeldiste levitamine –, mis sageli langevad peaaegu ühte, on Moskva suutnud jagu saada oma vaegustest, nimelt ideoloogilise raamistiku ja aineliste ressursside puudumisest.

Rootsi praeguse üleriikliku arutelu saboteerimisega sõjalise partnerluse iseloomu kohta NATOga saavutas Kremli valede ja väljamõeldiste tootmine vaat et uue taseme. Lisaks vandenõuteooriatest haaratutele mõeldud narratiivile NATO väidetavast silmakirjalikkusest, mis kavatsevat rünnata Venemaad Rootsi pinnalt ilma viimase valitsuse loata või ladustada salaja tuumarelva Rootsi territooriumil, sepitses Kreml (võib-olla analoogia põhjal omaenda Punaarmee sõjaaegse ja -järgse „praktikaga”) alandava narratiivi, kuidas NATO sõdurid hakkavad oma immuniteeti kurjalt ära kasutama ning vägistavad rootslannasid karistust kartmata. Kui kaugel tõest ka niisugused narratiivid ei ole, suutsid need valed ja väljamõeldised tänu nii erakordselt laetud emotsionaalsusele kui ka praktilistele levitamisviisidele Rootsi avalikkust eksitada ja moonutada arutelu riigi ühe kesksema aktuaalse teema üle. Mõnes mõttes on Kremli valede ja väljamõeldiste laialipaiskamise operatsioonid muutunud mitmetasandiliseks mänguks, milles oma narratiiviga täitmine üritab ühekorraga „tavapärast” vastase mahategemist kui ka ka samaaegset Venemaa ülistamist väga mitmesuguses kontekstis. Selle üks paremaid näiteid on kõrvutus, milles ühele poole seatakse Euroopa väidetav asjatundmatus ja suutmatus lahendada kriise nii oma naabruskonnas (Süüria, Ukraina) kui ka isegi enda piiride sees (sisseränne, terrorism), teisele poole aga Venemaa (ehkki fiktiivne) probleemide lahendamise soov ja oskus (võitlus Islamiriigiga Süürias või Minski protsessi soodustamine Ukrainas).

Kokkuvõte

Kremli varjatud tungimine Läände ning selle ülekülvamine valede ja väljamõeldistega ei ole sugugi vähem ohtlik kui sagenevad konfliktid Euroopa naabruskonnas, nii idas kui ka lõunas, rändekriisi teravnemine või sisekonfliktide ägenemine, milles vaenupooltele satuvad muslimitest sisserändajad ja Euroopa riikide senised elanikud. Venemaa püüab Lääne narratiive ja kuvandit õõnestades ja murendades ning neid oma valede ja väljamõeldistega asendades edendada hegemooniavastast pealetungi, püüdes saavutada Lääne poliitilise halvatuse, mis seaks ohtu Euro-Atlandi hegemoonia. Kolmekordse strateegilis-narratiivse pealetungiliiniga – ajapoliitika juhtimine, Lääne reageerimisvõime halvamine ning valede ja väljamõeldiste levitamine –, mis sageli langevad peaaegu ühte, on Moskva suutnud jagu saada oma vaegustest, nimelt ideoloogilise raamistiku ja aineliste ressursside puudumisest. Kui nüüd selle peale Lääne inimesed ja eriti eurooplased asuvadki tõelust eitama, aitab see ainult kaasa Moskva hegemooniavastasele pealetungile Lääne vastu. See võimaldab Venemaal ühekorraga läbi viia revisionistlikku geostrateegilist ristiretke Euroopa naabruses ning seada diskursiivselt ja geopoliitiliselt löögi alla Euro-Atlandi lõimunud piirkonna otsusekindlus, ühtsus ja isegi olemasolu kui selline.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Raul Rebane

meediaekspert

James Rogersi ja Andriy Tjuška artikkel on üks väga paljudest, mis praegu üritavad analüüsida põletavat teemat „Kuhu on avalikust väljast kadumas tõde?“ . Samal ajal on aga see artikkel üks vähestest, mis on leidnud oma ja väga omapärase lähenemisnurga.

Lääne juhtivate imagote ja kommunistliku müüdi põhiseisukohtade vastandamine viib meie jaoks oluliste seisukohtadeni. Venemaal ei ole majanduslikku jõudu, et enda ideoloogiat üle maailma levitada, ja mis veel olulisem, tegelikult ei ole ka piisavalt ahvatlevat ideoloogiat, et vähegi suuremat osa inimesi enda ümber koondada. See, et Venemaa oleks uuesti „velikaja deržaava“, või et ühendada inimesi Ukraina „fašistide“ vastu, ei toimi. Jääb üle võitlus oma võimu kindlustamiseks ja teiste ideoloogia purustamiseks suure spetsoperatsiooniga, nimeks antihegemonistlik võitlus. See tähendab, et on palgatud ja loodud suured infostruktuurid PR -firmadest, telekanalitest, internetirollidest alustades ja kohalike „kasulike idiootidega“ lõpetades.

Teiste nõrgendamine enda tugevdamiseks on ajaloost tuntud strateegia ja sellel võib olla edu juhtumil, kui Lääs ei oska sellest strateegiast aru saada ja võtab PR-narratiive kui reaalselt poliitikat. „Miski pole tõde“ ja „kõik valetavad“ kui kaasaja infomaailma kirjeldavad ütlused võiks vabalt olla Venemaa praeguse infostrateegia loosungid.

Eesti seisukohalt vaadates on aga autorid välja toonud olulise ohu. „NATO ekspansionism“ või isegi „ELi ekspansionism“ Venemaa infostrateegiatena võivad kahjustada Lääne ühtsust ja sobival hetkel luua Venemaale ootuse, et Lääs tunnustaks naabermaid erihuvide piirkonnaks, mis sisuliselt tähendaks mõjusfääride poliitikat.

Järeldus: reaalsuse eitamine ja infooptimism Venemaa praeguse strateegia suhtes viiks kaotuseni ajude võitluses ja see oleks eriti piinlik kaotus. Meile seejuures saatuslik.

Riina Kaljurand
Riina Kaljurand

välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna nõunik

Me jälgime üha tähelepanelikumalt, kuidas Venemaa kasutab kõiki massikommunikatsioonivahendeid oma sõnumite edastamiseks, kuidas ta kirjutab ning mõtestab ümber ajalugu ning kasutab Lääne nõrkusi relvana Lääne enese vastu oma tegevuse õigustamiseks. Me muutume üha vilunumaks terminite kujundamisel ning dünaamika kirjeldamisel. Me teame väga hästi, millist eesmärki Venemaa säärane tegevus teenib, kuid vaatamata sellele ei ole lääneriigid suutnud sellele tegevusele adekvaatselt reageerida.

Euroopa institutsioonides ning mõttekodades on loodud hulgaliselt töögruppe, kes Venemaalt tuleva desinformatsiooni tuvastamisega tegelevad ning siis teatud regulaarsusega ülevaateid ametnikele ning teistele mõttekodalastele saadavad. Kõik see on vajalik, kuid ainult sellest, kui eksperdid teineteisele kinnitavad, et asi on halb, on vähe abi! Laiema publikuni see ei jõua. Massiivsele reaalsuse moondamisele ning valeinfole, mis on pikitud väga oskuslikult igasse poliitikapaberisse, uudisesse, teleseriaali või multifilmi, ei ole võimalik vastu astuda ainult valet eitades ning kuivi fakte esitades. Ka on kindel, et suure vale vastu ei saa võidelda pelgalt uudistekanalites või tõsistes väitlussaadetes, mida jälgib vaid väike osa infotarbijaist. Sõnumi efektiivsemaks levitamiseks tuleb kasutusele võtta (militaarslängi kasutades) „jämedamad torud“ ja ära kasutada laiemat auditooriumit paremini tabada suutvate meediažanride võimalused.

Euroopa Liit ei peaks suhtuma oma eduloosse niivõrd enesestmõistetavalt ja „protestantliku tagasihoidlikkusega“. Euroopa Liit on maailma ajaloos unikaalne moodustis, mille sarnast ei ole mujal suudetud luua. Unikaalne on ka Euroopa Liidu laienemine ühiste väärtuste ja ühise õigusraamistiku pinnalt. Me peame valju häälega rääkima sellest, et meile meeldib meie eluviis ja sellepärast me elame nii. Kui me teeme vigu, siis me vastutame selle eest, kui pannakse toime kuritegu või õiguserikkumine, siis on meil sõltumatu õigussüsteem, mis mõistab kohut ja karistab. Erinevalt Venemaast tegeleme me oma ühiskondlike nõrkuste ja probleemidega. Sellest tuleb üha uuesti rääkida, sellest tuleb luua filme, muinasjutte, teleseriaale, ja mitte ainult vastukaaluks Venemaa propagandale, vaid ka enda inimestele, kellele Euroopa Liit ongi jäänud kaugeks ja mõistatuslikuks.

Vähemalt saksakeelses ajakirjanduses on kerge näha, et meedia sõjajärgne pühendumus tasakaalustatud ja kvaliteetsele tööle on viinud Vene propaganda puhul nii mõnegi tegelikkuse eitamiseni.

Vasakpoolsete intelligentide kogukond ei suuda mõista, et meedia ja uudistega manipuleeritakse sellise määrani, sest seni pole taolistest asjadest kuuldud ja see on olnud nii üle 70 aasta.

Selgitused varieeruvad ideest, et Vene revisionism on riigi ajaloo taasavastamise väljendus pärast sajandipikkust segadust, kuni hüsteerilise väiteni, et Venemaa on ikkagi „mõistuspärane“ riik, mida juhivad Lääne tavamõistusega inimesed.

Russlandversteher‘ile pole olemas kleptokraatiat, endiste KGBlaste ja nende käsilaste juhitavat autoritaarset riiki, kuid on olemas sõltumatu riik oma konstitutsioonilise korraga ja riiki juhib demokraatlikult valitud president.

Olles allutatud säärasele spinnile, võivad nad endale kinnitada, et Venemaa teod, mis lähevad vastuollu tavamõistuse, rahvusvahelise õiguse ja lepingutega, põhinevad nende endi loomusel, nende endi arusaamisel, kuidas asjad peaksid käima. Sellest lähtudes võivad nad järeldada, et see on Lääne arusaamise ja empaatia puudumine, mille taga praegused poliitilised ja sõjalised küsimused Euroopas seisavad.

Nende ekspertarvamused annavad tausta ja õigustuse suurenenud reportaažide hulgale Vene valitsusele lähedastes uudisteagentuurides. Sedasorti läbipõimunud narratiiv õigustab Vene riiklike allikate pidamist sama tõsiseks nagu teisigi.

Vene propaganda võib sellega töötada ja selline segu loob kobaras illusiooni – et nad näevad neile sobivaid seletusi suurenevas manipuleeritud uudiste segaduses – ning massiivsel arvamuste kallutatusel koos ekspertide ja jätkuva keeldumisega muuta oma arvamust on potentsiaali kahjustada kolme saksakeelse riigi intellektuaalset sfääri.

Eesmärk on saavutatud. Mis loeb, need pole enam faktid ja nende tagajärjed, vaid udune tõlgendus, kus kõik on võimalik, sest nad on veendunud, et kõik, mida nad näevad, on spinn ning manipuleeritud nii või teisiti.

Viited
  1. Kuigi nii Euroopa kui ka Venemaa arusaamine sõjast ja jõu kasutamisest välispoliitikas tugineb sügavalt ajaloolisele kogemusele, erinevad need ometi drastiliselt: Euroopa on sisuliselt kuulutanud selle tabuks, Venemaa peab aga sõda sõnaselgelt poliitika jätkamise vahendiks eht Clausewitzi vaimus. Erinevalt Venemaa sisemaisest ja rahvusvahelisest diskursusest, mis on sellest teemast läbi imbunud, kõheldakse Euroopa diskursuses sõna „sõda” kasutamast isegi siis, kui selle kohta on olemas täiesti selged kinnitused, nagu näiteks Venemaa (eelkõige poliitilise, aga ka sõjalise!) agressiooni korral Ukrainas.

Seotud artiklid