Jäta menüü vahele
Nr 65/66 • Jaanuar/Veebruar 2009

Venemaa eriteenistused ja võitlus terrorismiga

Pärast Dubrovka pantvangikriisi 2002. aastal võeti Kremlis vastu avalikustamata kontseptsioon, mille kohaselt olevat eriteenistusi kohutavatel 1990. aastatel nii tugevasti nõrgestatud, et neid ei tohi vigade eest karistada.

Andrei Soldatov
Andrei Soldatov

vene sõltumatu ajakirjanik

Nõukogude ajal võitles terrorismiga kaks KGB allüksust. Esimene neist kuulus kuulsa 5. ehk ideoloogiavalitsuse koosseisu. Teine tegutses KGB 1. peavalitsuse (välisluure) K-valitsuse (vastuluure) raames ning vastutas selle eest, et riiki ei pääseks terroristid. Kui 1990. aastate algul muutus terrorism tõeliseks probleemiks, pidi Lubjanka valima, kumma baasil luua terrorismivastane keskus. Valik langes “viienda” kasuks.

Niisiis säilitati nõukogude aja põhimõte: terroristide jälitamise ja poliitilise jälitamisega tegelevad ühed ja samad isikud. See valik ning eriseisund, millesse Venemaa eriteenistused sattusid pärast seda, kui võimule tuli Vladimir Putin, tõid kaasa olukorra, kus eriteenistused said niigi täieliku tegevusvabaduse kõrval ka täieliku karistamatuse võitluse puhul terrorismiga.

Kes vastutab võitluse eest terrorismiga?

Ametlikult on peamine terrorismiga võitlev institutsioon Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB). Vähemalt ütleb nii 2006. aastal vastu võetud terrorismivastase võitluse seadus. Lisaks sellele kuulub sama seaduse kohaselt FSB koosseisu ka ametkondadevaheline koordineerimisasutus üleriiklik terrorismivastane komitee (NAK), mille esimeheks on FSB direktor. Kuid Põhja-Kaukaasiale ehk piirkonnale, kus valitseb kõige suurem terrorirünnakute oht, tehti erand: siin kannab ka pärast 2003. aastat vastutust terrorismiga võitluse eest endistviisi siseministeerium. 2003. aasta juulist on Tšetšeenia Vabariigis terrorismivastaste operatsioonide korraldamise operatiivstaabi ülem ühtlasi siseministri asetäitja ning Põhja-Kaukaasia ühendatud väegruppi juhib siseministeeriumi sisevägede kindralmajor.

Venemaal säilitati nõukogude aja põhimõte: terroristide jälitamise ja poliitilise jälitamisega tegelevad ühed ja samad isikud.

Muide, ka teistes Venemaa piirkondades dubleerib siseministeerium võitluses terrorismiga FSB funktsioone: juba 2003. aastal moodustati siseministeeriumi terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse osakonna raames Moskvas ja kõigis föderaalringkondades niinimetatud T-keskused, mis kannavadki peamist vastutust terrorismis ja ekstremismis kahtlustatavate vastu suunatud operatiivtegevuse eest.

Lisaks peetakse seniajani võitluses relvastatud rühmadega põhitööriistaks siseministeeriumi sisevägesid. Neile tehti panus 2004. aastal pärast rünnakut Inguššia pealinnale Nazranile, mil võeti vastu doktriin, mille kohaselt kõige tõenäolisem terrorismistsenaarium on suure hulga relvastatud isikute rünnak mõnele Põhja-Kaukaasia linnale (nagu juhtuski 2006. aastal Naltšikis). Vastavalt doktriinile toodi piirkonda sisevägede lisajõude ning sätestati, et selliste kriiside tekkimisel peab juhtimine minema sisevägede ohvitseride kätte.

Kõige selle tulemusel sattus Föderaalne Julgeolekuteenistus olukorda, kus tal oli õigus ise valida ülesanded, mida ta peab võitluses terrorismiga vajalikuks lahendada. Sõda Kaukaasia relvastatud rühmadega Lubjanka huvisfääri nähtavasti ei mahtunud.

Põhja-Kaukaasia erireeglid

Tšetšeenia presidendi Ramzan Kadõrovi pingutuste tõttu kaotasid Venemaa eriteenistused 2008. aasta lõpuks kontrolli Tšetšeenia üle.

Föderaalsete eriteenistuste väljasurumine algas 2006. aastal. Veebruaris kaotati FSB Põhja-Kaukaasia operatiiv-koordinatsioonivalitsus (OKU) ning koos sellega valitsuse tugeval toetusel tegutsenud Võmpeli 7. rühm (Võmpel on FSB koosseisu kuuluv eriüksus. 1981. aastal KGB 1. peavalitsuse alluvuses loodud Võmpel teostas külma sõja perioodil arvukalt salaoperatsioone väljaspool Nõukogude Liidu piire, 2004. aastal osales üksus väidetavalt Beslani pantvangikriisi lahendamisel. – toim), mis oli paiknenud Stavropoli krais. OKU likvideerimise tõttu jäi omamoodi õhku rippuma Kadõrovile mitteallunud FSB rühm Gorets. Sama aasta novembris lasti Moskvas maha rühma ülem Movladi Baisarov.

Tšetšeenia presidendi Ramzan Kadõrovi pingutuste tõttu kaotasid Venemaa eriteenistused 2008. aasta lõpuks kontrolli Tšetšeenia üle.

Veidi hiljem muutus ka FSB eriülesandega keskuse taktika: kui varem paiknes Tšetšeenias alaliselt üks Alfa ja üks Võmpeli rühm, siis nüüd suunduvad rühmad vabariiki ainult konkreetse operatsiooni läbiviimiseks ega viibi seal enam alaliselt. Tingimustes, kus FSB-l puuduvad kohapeal vabariigi võimuaparaadist sõltumatud struktuurid, ei aita olukorda parandada isegi teistest piirkondadest pärit vastuluuretöötajate Tšetšeenia-komandeeringute pikendamine.

2008. aastaks olid GRU-le allunud eriüksuste Vostok ja Zapad liikmed erru saadetud ja demoraliseerunud või läinud Kadõrovi kontrolli alla. GRU spetsnaz tegutseb endiselt Tšetšeenias, kuid peamiselt on ülesannete sooritamine usaldatud GRU 22. eriülesannetega ehk spetsnazi brigaadile, mis paikneb Rostovi oblastis – see tähendab, et sõjaväeluure eriväelased peavad tegutsema mitte oma, vaid naaberterritooriumil. 2007. aastal jõudis järg ORB-2 (siseministeeriumi operatiiv-uurimisbüroo) kätte, mis oli olnud peamine kahtlusaluste ülekuulamisega tegelev keskus, niisiis sisuliselt põhiline teabehankimise allikas. Juulis saavutas Tšetšeenia president büroo juhataja väljavahetamise.

Kõige selle juures jõudis võitlus terrorismiga Põhja-Kaukaasias lõplikult sissivastase võitluse faasi: 2008. aastal eelistasid relvastatud rühmitused rünnata sõjaväelisi sihtmärke (õõnestades õiguskaitseorganite tööd ja tulistades nende töötajaid) ning jätsid peaaegu täielikult puutumata tsiviilelanikud. Selle tulemusel tapeti kahes vabariigis, Kabardi-Balkaarias ja Põhja-Osseetias, organiseeritud kuritegevusega võitlemise valitsuse ülemad – just need valitsused vastutavad siseministeeriumi süsteemis kohapeal võitluse eest relvastatud rühmadega. 2008. aastal ilmusid Põhja-Kaukaasiasse taas enesetaputerroristid (seda taktikat ei olnud kasutatud kolm aastat): üks püüdis õhku lasta Inguššia siseministri korteeži, teine, naissoost, korraldas plahvatuse Vladikavkazi liinitaksos.

Liitlased, likvideerimised ja uued sõbrad

Veel 2000. aastate algul arvestasid Venemaa eriteenistused tõsiselt koostööga Lääne-partneritega, kuid juba 2005.-2006. aastaks oli see mõtegi täielikult kõrvale heidetud.

1990. aastatel ei teinud Venemaa eriteenistused Lääne kolleegidega peaaegu mingit koostööd ja ega sõda Tšetšeenias või FSB kehtestatud karm vastuluurerežiim pakkunudki erilisi võimalusi tihedateks kontaktideks. Venemaa Föderatsiooni ja Ameerika Ühendriikide eriteenistuste koostöö saavutas uue taseme sõja tõttu Afganistanis. 2001. aasta sügisel ilmus CIA peakorterisse Langleys rühm Venemaa eriteenistuste töötajaid, kaasas Afganistani topograafiat puudutav teave (vt Bob Woodward, “Bush at War”), 2003. aasta novembris toimetasid CIA lennukid kahtlusaluseid Guantänamosse Moskva Šeremetjevo lennuvälja kaudu (Stephen Grey, “Ghost Plane”).

2004. aasta struktuurireformiga loodi FSB põhiseadusliku korra kaitse ja terrorismiga võitlemise teenistuse alluvusse rahvusvahelise terrorismiga võitlemise valitsus. 12. oktoobril 2004. aastal määrati endine FSB direktori esimene asetäitja Anatoli Safonov eriülesannetega saadikuks ja Venemaa Föderatsiooni presidendi eriesindajaks terrorismiga võitlemise rahvusvahelise koostöö küsimustes. Veel kaks kuud hiljem, 6. detsembril 2004. aastal, kirjutasid FSB direktor Nikolai Patrušev ja FBI direktor Robert Mueller alla kahe teenistuse koostöö memorandumi. Patrušev sõnas toona: “Alla on kirjutatud memorandum, mis sätestab konkreetselt meie koostöö real töösuundadel. Esmajärjekorras on selleks koostöö võitluses rahvusvahelise terrorismiga.”

2008. aastal ilmusid Põhja-Kaukaasiasse taas enesetaputerroristid.

Sama tormiliselt arenes koostöö brittidega: 2001. aasta detsembris loodi Venemaa-Briti ühine töögrupp võitluseks terrorismiga, mida Venemaa poolt juhtis Anatoli Safonov. 2005. aasta oktoobris külastas Vladimir Putin visiidi ajal Inglismaale grupi COBRA (Cabinet Office Briefing Room A) keskust. Sellesse gruppi kuuluvad terrorismivastase võitlusega tegelevate teenistuste juhid. Vaid kaks nädalat hiljem saabus Inglismaale visiidile rühm Venemaa kindraleid, kes vastutasid võitluse eest terrorismiga Põhja-Kaukaasias. Nende visiidi korraldas Venemaa Föderatsiooni presidendi administratsioon ja see oli selgelt demonstratiivne: lisaks Londonile külastasid kindralid Põhja-Iirimaad – nii-öelda kogemuste vahetamiseks, mis pidi Briti võimuladviku jaoks ühtlasi legitimeerima Tšetšeenia sõja.

2003. aastal viidi läbi ka kolme riigi eriteenistuste ainuke ühisoperatsioon: rühm FSB, FBI ja MI5 töötajaid tabas Briti kodaniku Hemant Lakhani, kes ostis Peterburis FSB töötaja käest õhutõrjeraketisüsteemi Igla ja toimetas selle eriteenistuste kaasaaitamisel USAsse, kus püüdis maha müüa FBI agendile. Tõsi, hiljem selgus, et ka see operatsioon oli rohkem demonstratiivne ja mõeldud välise efekti saavutamiseks: ost oli provotseeritud, operatsioon tervikuna rohkem avalike suhete valdkonda kuuluv.

Kuid pärast Beslani traagilisi sündmusi 2004. aasta septembris hakkas Kreml pettuma koostöös Lääne eriteenistustega. Ebaõnnestunud katsete taustal veenda britte välja andma Ahmed Zakajevit ning sulgeda Kavkaztsentri veebisait hakati üha valjemalt kõnelema Iisraeli kogemuse ülevõtmisest vaenlaste likvideerimiseks ka välismaal. Selleks ajaks oli esimene niisugune operatsioon juba ka sooritatud: 2004. aasta veebruaris lasti Kataris õhku Tšetšeenia endine asepresident Zelimhan Jandarbijev. Optimismi suurendas tõik, et kuigi Jandarbijevi likvideerinud agendid vahistati ja mõisteti Katari kohtus süüdi, õnnestus nad Putini otsesel survel siiski kodumaale tagasi tuua.

Selle tulemusel valmistati 2006. aasta kevadeks ette seadustepakett, mis lubas Venemaa eriteenistustel likvideerida välismaal asuvaid terroriste. Nelja Venemaa diplomaadi röövimine ja tapmine Iraagis ajendas paketti võimalikult kiiresti vastu võtma. 2008. aasta lõpuks oli (lisaks Katarile) vähemalt kolme riigi territooriumil toime pandud tapmisi, mille korraldamises kahtlustati Venemaa eriteenistusi.

2008. aasta keskpaigaks oli Venemaa, Hiina ja KeskAasia riikide vahel sisuliselt välja kujunenud terrorismis kahtlustatud isikute ilma kohtuotsuseta väljaandmise süsteem.

2007. aasta novembris lasti Bakuus maha Imran Gazijev, kes oli Tšetšeenia Aserbaidžaani esinduse juhi asetäitja. Mõrvar tulistas Gazijevit, kui viimane väljus autost, ning viskas põgenedes ära tapatööks kasutatud relva, summutiga püstoli Baikal. See püstol loodi 1970. aastatel kõrgemate sõjaväelaste tarbeks, kuid kasutusele võtsid selle hoopis siseministeeriumi ja KGB operatiivteenistused.

Kolm kuud varem, 2007. aasta augustis, olid Venemaa numbrimärgiga autol sõitnud tundmatud isikud lasknud Abhaasias mošee uksel maha kohaliku juhtiva vahhabiidi Hamzat Gitsba (hüüdnimega Rokki filmikangelase Rocky järgi).

2008. aasta detsembris tapeti aga Istanbulis endine tšetšeeni välikomandör Islam Džanibekov. Ta lasti oma kodus maha helitu püstoliga Groza, mille võtsid 1970. aastatel kasutusele NSV Liidu armee diversiooni- ja luureallüksused.

2005. aastaks olid Venemaa eriteenistused leidnud endale ka uued liitlased (koostöö Lääne kolleegidega lõppes pärast Litvinenko mürgitamist: Venemaa-Briti skandaali esimene ohver oli terrorismivastane ühiskomisjon). Nendeks said Kesk-Aasia riigid, mis kuulusid Shanghai Koostööorganisatsiooni (SKO). SKO tekkis juba 1996. aastal, kuid enne 2005. aastat jäid kõnelused ühistegevusest terroristide vastu lihtsalt jutuks. Nimelt ei osalenud üks peamisi liikmeid Usbekistan SRÜ terrorismivastase keskuse töös ega kavatsenud SKO raames midagi ette võtta.

Pärast Andidžoni sündmusi osutas FSB Karimovi režiimile toetust ning Usbekistan soostus alustama koostööd SKO piirkondliku terrorismivastase struktuuri (RATS) raames. RATSi juhtriigiks valiti Venemaa ning selle tegevust hakkas juhtima FSB direktori esimene asetäitja. See oli ka kõik, mida sai Venemaa, ülejäänu tuli juba kasuks Usbekistanile. RATSi peakorter jäi Taškenti (sealjuures võib arvestada, et Usbekistani riikliku julgeolekunõukogu haare on nii võimas, et vaevalt leidub Taškendi esinduses mõnda töötajat, kelle kohta kohalikel tšekistidel poleks põhjalikku toimikut). Sellele järgnes ka esimene kingitus: RATSi järjekordsel kohtumisel 2006. aasta märtsis teatas FSB, et Venemaa annab Usbekistanile välja üheksateist Hizb ut-Tahriri kuulumises kahtlustatavat isikut. Hizb ut-Tahrir on organisatsioon, mille Venemaa kuulutas terroristlikuks Usbekistani palvel, mille president Karimov näeb selles oma poliitilist konkurenti.

2008. aasta keskpaigaks oli Venemaa, Hiina ja Kesk-Aasia riikide vahel sisuliselt välja kujunenud terrorismis kahtlustatud isikute ilma kohtuotsuseta väljaandmise süsteem, millest kõige enam sai kasu just Usbekistan, mitte Venemaa. 2008. aastal tegi FSB oma uutele liitlastele veel ühe kingituse: FSB direktor teatas, et Venemaa tunnistab terroristlikuks ohuks Kesk-Aasia päritoluga organisatsioonid Hizb ut-Tahrir ja Usbekistani Islamiliikumine.

Võitlus terrorismi ideoloogiaga

2007. aasta juunis tehti teatavaks, et riiklik terrorismivastane komitee (NAK) loob töögrupi, mis “hakkab võtma meetmeid võitluseks terrorismiideoloogiaga”. Riikliku julgeolekunõukogu sekretäri asetäitja Valentin Sobolev sõnas, et töögrupp hakkab jälgima olukorda piirkondades, mis võivad kujutada ohtu just ohtliku ideoloogia levitamise mõttes. Lisaks teatati, et töögrupp hakkab tegema koostööd ka kodanikuühiskonnaga, eriti just Ühiskondliku Koja ja ajakirjandusega.

2007. aasta detsembris teatas NAKi pressiesindaja uudisteagentuurile RIA Novosti, et veel enne aasta lõppu koostatakse “riiklik terrorismi ideoloogiaga võitlemise poliitika teabega varustamise süsteem”, millel on kolm töösuunda: usuäärmusliku ideoloogia paljastamine, traditsioonilise islami maine tõstmine ühiskonnas ning religioonidevaheliste sõbralike suhete kogemuste propageerimine.

Eesmärk oli ilmselge: ajakirjanikele tuli näidata, et nad kirjutavad terrorismist valesti, ning selgitada, kuidas seda tegelikult peab tegema.

Kuid 2008. aasta kevadel kinnitas NAKi pressiesindaja käesoleva artikli autorile, et kuigi ideoloogilise võitluse töögrupp on põhimõtteliselt olemas, ei ole sellele isegi veel juhti määratud (ning pole ka mingeid andmeid, et mainitud terrorismi ideoloogiaga võitlemise süsteem oleks tõepoolest välja töötatud). Kõik katsed hankida NAKilt üksikasjalikumaid andmeid, kuidas nad üldse mõistavad ideede võitlust, on jäänud tulemusteta.

Märksa aktiivsemalt on arenenud ideoloogilise võitluse teine aspekt, nimelt eriteenistuste suhtlemine ajakirjanikega, kes kajastavad võitlust terrorismiga.

Alates 2004. aastast on Moskva ajakirjanikke, kes kirjutavad eriteenistuste tegevusest Põhja-Kaukaasias, kutsutud mitmesugustele ametlikele terrorismivastastele ettevõtmistele. Korraga hakkas terrorismivastaseid konverentse ja foorumeid korraldama mitu organisatsiooni, kes seni ei olnud ilmutanud selle temaatika vastu vähimatki huvi. Esimene pääsuke oli rahvusvaheline terrorismivastane meediafoorum (selle president on Vitali Tretjakov), mille korraldas Kollektiivse Julgeolekulepingu Organisatsioon (ODKB). Aasta hiljem, 2005. aasta oktoobris, toimus Moskvas ajakirjanike terrorismivastane foorum “Tulevik ilma terrorismita, terrorism ilma tulevikuta”, mille korraldajaks oli ajakirjanduse arendamise instituut. Foorumile lisaks käivitati veebilehekülg http://terrorizmunet.com, mis oli spetsiaalselt suunatud ajakirjanikele. Samal ajal käivitati portaal http://antiterror.ru, mida sel ajal vedasid Gleb Pavlovski Efektiivse Poliitika Fondi töötajad. Nii palju kui võis aru saada, käis nende projektide rahastamine föderaalse trükiajakirjanduse ja massikommunikatsiooni agentuuri kaudu.

Foorumite ja veebilehekülgede eesmärk oli ilmselge: ajakirjanikele tuli näidata, et nad kirjutavad terrorismist valesti, ning selgitada, kuidas seda tegelikult peab tegema. Ühel foorumil kõlas esimest korda ka mõte korraldada ajakirjanikele erikursusi ning lasta terrorismivastaste operatsioonide piirkonda ainult neid, kes on kursused läbinud (hiljem need kursused käivitatigi ning nad said koondnimetuseks Bastion).

Kuid 2008. aasta alguseks olid avalike suhete tegelastele soodsad ajad möödas. Kõigepealt ei kinnitatud saidi http://antiterror.ru eelarvet. Seejärel selgus, et ODKB terrorismivastane foorum, mis oli kavandatud iga-aastasena, ei pruugi siiski nii sageli toimuda.

Nähtavasti ei ole eriteenistused lihtsalt sellisest tegevusest huvitatud. Meie allikate väitel on kõigi nende projektide taga seisnud presidendi administratsioon, mitte eriteenistused. Eriteenistused ise aga reageerivad kõigile järelepärimistele väga tõrksalt, mis mõistagi ajab tegusaid avalike suhete tegelasi meeleheitele.

Juba kümnendi keskel mõisteti FSBs, et avalikkust on märksa hõlpsam mõjutada otse, ajakirjandust vahele jättes – panustada filmidesse, milles ülistatakse FSB kangelasi.

Osaliselt selgitab passiivsust asjaolu, et eriteenistused leidsid palju tõhusama viisi avaliku arvamusega manipuleerimiseks. Juba kümnendi keskel mõisteti FSBs, et avalikkust on märksa hõlpsam mõjutada otse, ajakirjandust vahele jättes, ning tülikate ajakirjanikega suhtlemise asemel on tulusam anda oma panus filmide valmimisse, milles ülistatakse FSB kangelasi.

Rahavoole järgnes tunnustamine – 2006. aasta veebruaris kuulutas FSB välja konkursi parimate kirjandus- ja kunstiteoste saamiseks, mis keskenduksid nende tööle. Esimene võitja oli film “Isiklik number” (selles esitatakse küll belletriseeritud, aga FSBle väga soodne versioon nii 1999. aasta majade õhkimise kui ka Nord-Osti pantvangikriisi kohta). Hilisem võitja oli film «Apokalüpsise kood», mis samuti kõneleb terroriohust ja Lubjanka kangelastest.

Kontroll ja vastutus

Pärast pantvangikriisi Dubrovka teatris 2002. aasta oktoobris võeti Kremlis vastu avalikustamata kontseptsioon, mille kohaselt olevat eriteenistusi kohutavatel 1990. aastatel nii tugevasti nõrgestatud, et neid ei tohi vigade eest karistada. Seepärast ei andnud saadikute algatus korraldada parlamendis Dubrovka terrorirünnaku uurimine mingeid tõsiseid tulemusi, samal ajal kui Putin andis kultuurimaja ründamise korraldajatele, sealhulgas Moskva FSB ülemale, kelle haldusalal terrorirünnak ju toimus, kindrali auastme, FSB direktorile aga Venemaa kangelase aunimetuse.

Pärast Beslani terrorirünnakut loodi küll parlamendikomisjon (sedagi ainult kohalike elanike otsesel survel), kuid eriteenistuste tegevuses see mingeid puudusi ei avastanud. Koolimaja ründamise eest vastutanud FSB kindral kaotas ametikoha, aga võitis karjääris – ta nimetati Moskva FSB akadeemia ülema asetäitjaks. Muide, parlamentaarse kontrolli ideegi on tänaseks maha maetud: 2008. aasta mais tunnistas Riigiduuma julgeolekukomitee esimees Vladimir Vassiljev intervjuus ajalehele Novaja Gazeta, et Venemaal puudub eriteenistuste parlamentaarne kontroll.

Üks 2007. aasta algatus tundus andvat võimaluse asuda kehtestama ühiskondlikku kontrolli eriteenistuste üle: nimelt loodi 14. mail FSB juurde ühiskondlik nõukogu. FSB pressiteate kohaselt on üheks nõukogu ülesandeks “ühiskondlik kontroll julgeolekuorganite üle selles osas, mis puudutab Venemaa Föderatsiooni kodanike põhiseaduslike õiguste ja vabaduste järgimist”. Ent samal ajal ütles sellesama ühiskondliku nõukogu liige FSB kindral Andrei Pržezdomski arutelu ajal raadiojaamas Ehho Moskvõ täiesti otse, et nõukogu ülesanne on eelkõige Föderaalse Julgeolekuteenistuse maine parandamine.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Seotud artiklid