Jäta menüü vahele
Nr 83/84 • August 2010

Tony Judt, in memoriam

Ühest küljest võib Tony Judti pidada väga oluliseks 20. sajandi Euroopa intellektuaalse ajaloo uurijaks, teisest küljest aga tänapäeva üheks hinnatumaks Lääne intellektuaaliks.

Marek Tamm

ajaloolane

Kahe nädala eest, 6. augustil, sai haigus võitu ühest viimaste kümnendite silmapaistvamast ajaloolasest ja mõjukamast intellektuaalist, briti-juudi päritolu Ameerika õpetlasest Tony Judtist (sünd 1948). Tema surm ei olnud ootamatu, sest viimased paar aastat hävitas ta keha amüotroofiline lateraalskleroos, mida tuntakse Lou Gehrigi haiguse nime all (Ameerika pesapalluri järgi, kes sellesse suri). Ravimatu Gehrigi tõbi põhjustab motoorsete närvirakkude kasvavat degenereerumist närvisüsteemis, mille tagajärjeks on lihaste kõhetumine. Sisuliselt peab haige täie teadvuse juures tunnistama, kuidas ta minetab oma keha üle kontrolli. Judt ise võrdles haigust vanglakongiga, mille seinad iga päevaga kuus tolli koomale tõmbuvad. Ainsaks – ent Judti puhul oluliseks – lohutuseks teadmine, et ajutegevus säilib viimse hingetõmbeni.

Akadeemilises maailmas oli Tony Judt klassikaline rebane (kui kasutada Isaiah Berlini põlistatud kuulsat eristust siili- ja rebasetüüpi õpetlaste vahel: kui esimesi huvitab üks suur asi, siis teisi palju erinevaid): ta tegeles väga paljude uurimisteemadega, kirjutas väga erinevatele auditooriumitele ja ei hoolinud suuremat väljakujunenud distsipliiniradadest. 2006. aastal ajakirjas Historically Speaking ilmunud intervjuus visandas ta oma nägemuse heast ajaloolasest: “Ajaloolane peab olema samuti antropoloog, ta peab olema filosoof, ta peab olema moralist, ta peab mõistma ka uuritava ajastu majandust. Kuigi piirid distsipliinide vahel on meelevaldsed, on nad kindlasti olemas. Selleks et arukalt kirjutada, peab ajaloolane aga õppima neid ületama.”1

62aastaseks elanud Judt jõudis teadlasena palju korda saata, kirjutada üheksa raamatut, toimetada mitu koguteost, korraldada kaalukaid konverentse, avaldada arvukalt artikleid, rajada New Yorgi ülikooli juurde Euroopa uuringutele pühendatud Remarque’i instituut. Tema tudengid meenutavad teda haruldase õppejõuna ja õpetamist pidas ka Judt ise oma elu tähtsaimaks tööks. “Te võite seda pidada veidraks, ent kõige paremini tuleb mul välja õpetamine,” tunnistas ta mõni kuu enne surma The New Yorkeri ajakirjanikule.2 Judt alustas õppejõuna oma alma mater’is Cambridge’is, suundudes seejärel Oxfordi, 1978-1980 oli ta külalisprofessor California ülikoolis Berkeleys. Alates 1987. aastast õpetas ta New Yorgi ülikoolis.

Judt oli küll kaotanud oma keha, kuid tema aju töötas endise efektiivsusega. Ta komponeeris öösiti ja dikteeris päeval terve seeria autobiograafilisi esseid.

Et Judti paljuharulist elutööd kuidagi kokku võtta, siis võiks seda vaadata kahe orgaanilise poolusena: ühest küljest võib teda pidada väga oluliseks 20. sajandi Euroopa intellektuaalse ajaloo uurijaks, teisest küljest aga tänapäeva üheks hinnatumaks Lääne intellektuaaliks.

Intellektuaalne ajaloolane

Ajalugu oli Judti varane kutsumus. Ühes oma viimastes esseistlikes mälestuskildudes The New York Review of Books’is tõdeb ta ise: “Ma olen alati tahtnud olla ajaloolane. Juba kaheteistkümneaastaselt hakkasin arvutama, kui palju võtab aega, et saada kõik ajaloolasele vajalikud akadeemilised kraadid.”3 Judt kaitses oma tarvilikud kraadid King’s College’is Cambridge’i ülikoolis (BA 1969, PhD 1973), veetes vahepeal ühe aasta Pariisis École normale supérieure’is. Prantsusmaast saigi noore Judti ajalooteaduslik laboratoorium. Oma esimesed uurimistööd pühendas ta prantsuse sotsialismi varasele ajaloole: doktoritöö Prantsuse Sotsialistliku Partei ülesehitamisest pärast Esimest maailmasõda ilmus 1976. aastal Prantsusmaal (“La reconstruction du Parti Socialiste, 1921-1926”), pärast uut arhiivitööd Lõuna-Prantsusmaal järgnes sellele 1979. aastal ingliskeelne uurimus prantsuse sotsialismi kujunemisest Provence’i näitel (“Socialism in Provence, 1871-1914: A Study in the Origins of the Modern French Left”). Oma olulisemad artiklid prantsuse sotsialismi ajaloost koondas Judt 1986. aastal raamatusse “Marxism and the French Left: Studies on Labour and Politics in France, 1830-1981”.

Uus loominguline tsükkel, mis tõi talle esimese laiema tuntuse, sai alguse 1980. aastate lõpus ja oli pühendatud Prantsusmaa intellektuaalide uurimisele, täpsemalt Teise maailmasõja järgse intellektuaalse vastutuse probleemile. 1992. aastal ilmus rööpselt inglise ja prantsuse keeles põhjalik käsitlus prantsuse vasakintellektuaalide poliitilistest valikutest ajavahemikus 1944-1956 (“Past Imperfect: French Intellectuals, 1944-1956”), millele neli aastat hiljem järgnes lühem vaatlus “Vastutuse koorem”, mis analüüsis kolme positiivset näidet intellektuaalsest vastutusvõimest Prantsusmaa 20. sajandi ajaloos (“The Burden of Responsibility: Blum, Camus, Aron and the French Twentieth Century”).

Kuid Judt ei jäänud pidama Prantsusmaa juurde, vaid laiendas tasahilju oma haaret kogu Euroopa lähiajaloole, mis tipnes 2005. aastal mahuka monograafiaga “Pärast sõda: Euroopa ajalugu 1945. aastast” (e k 2007). Ta ise on tunnistanud, et otsustava tähtsusega tema huvide avardumises oli keset keskeakriisi langetatud otsus hakata õppima tšehhi keelt. See lõi eeldused tihedateks kontaktideks Kesk-Euroopa mõttepärandiga ja õpetas mõistma maailma teisel pool Berliini müüri. Kuid see vabastas samuti Judti mitmetest ideoloogilistest illusioonidest ja äratas ajaloolase varjust intellektuaali: “Mu Tšehhi seiklused ei andnud mulle uut abikaasat (küll palju hiljem ja ainult kaudselt), veel vähem uut autot. Kuid need ravisid mu igaveseks postmodernse akadeemia metodoloogilisest solipsismist. Need tegid minust, meeldib või mitte, usutava avaliku intellektuaali.”4

Nagu Judt meenutab “Pärast sõja” sissejuhatuses, siis sündis tal mõte kirjutada Euroopa sõjajärgne ajalugu 1989. aastal tagasiteel Prahast Viini. Aastaid hiljem ilmavalgust näinud mahukas käsitlus tõi Judtile kollegiaalse tunnustuse ja rahvusvahelise tuntuse. “Pärast sõja” tõenäoliselt suurim väärtus seisneb autori suutlikkuses pöörata võrdselt tähelepanu sõjajärgse Euroopa kahte harusse kasvanud ajaloole, nii lääneriikide kiirele ülesehitustööle ja lõimumisprotsessile kui ka Ida-Euroopa allutamisele Nõukogude ikkele ja sellest vabanemisele, suutes samas välja tuua mõlema haru ühisosa.

Raamatu pealkiri osutab autori kesksele teesile: Euroopa ajalugu viimasel poolel sajandil on kujundanud eeskätt Teise maailmasõja keeruline pärand. Mitte ilmaasjata ei lõppe teos pika epiloogiga, mis kannab kõnekat pealkirja: “Nöörist poodu majas: essee tänapäeva euroopalikust mälust”. See on tõeline apoloogia ajalooteadusele, mida Judt vastandab süvenevale mälestamisbuumile: “Isegi kui Euroopa suudaks mingil ebamäärasel moel säilitada elavat mälestust mineviku kuritegudest /…/, pole sellel ikkagi eriti mõtet. Mälu on sünnipäraselt vaieldava ja erapooliku olemusega: mida üks tunnistab, seda teine ei mäleta. Ja teel tagasi minevikku on see halb teejuht. Esimene sõjajärgne Euroopa rajati teadlikule unustamisele, millest tehti eluviis. Alates 1989. aastast on püütud Euroopat selle asemel ehitada kompensatoorsele ülemäärasele mälule, mille puhul institutsionaliseeritud avalik mälu on kollektiivse identiteedi alus. Esimene ei saa kaua vastu pidada, aga ei pea vastu ka teine. Mõningane eiramine ja isegi unustamine on ühiskonna tervise seisukohalt hädavajalik.”5 Sissejuhatuses 2008. aastal ilmunud raamatule   “Ümberhindamised”   (“Reappraisals”), mis koondab ta olulisemaid esseid viimasest viieteistkümnest aastast, kirjutab ta samal teemal jõulisemates kujundites: “20. sajand on muutumas moraalseks mälupaleeks: pedagoogiliselt kasutuskõlbulikuks Ajalooliste Õuduste Toaks, mille peatuspaigad kannavad nimetusi, nagu “München” või “Pearl Harbor”, “Auschwitz” või “Gulag”, “Armeenia” või “Bosnia” või “Rwanda” /…/.”6 Kuid Judt peab vajalikuks kohe lisada, et ta ei kutsu üles kollektiivsele mälukaotusele, vaid mineviku neutraalsele ja teaduslikule uurimisele. “Hästi korraldatud ühiskond on selline, kus me teame kollektiivselt tõde enda kohta, mitte selline, kus me jutustame endast meeldivaid valesid.”7

Judt tegeles väga paljude uurimisteemadega, kirjutas väga erinevatele auditooriumitele ja ei hoolinud suuremat väljakujunenud distsipliiniradadest.

Judt leidis ajaloolasena varakult oma stiili. Juba tema kõige varasemaid tekste iseloomustab lööv keelekasutus, vahe iroonia, oskus suuri protsesse kujundlikult kokku võtta, üksiku ja üldise, jutustuse ja analüüsi leidlik tasakaal. “Tal oli haruldane oskus näha ja edasi anda suurt pilti, tungides samas teema südamikku,” iseloomustab Judti stiili tema poliitikafilosoofist kolleeg Mark Lilla.8 Traditsioonilise ajalookirjutuse kontekstis on Judt tavatult poleemiline, ta ei pelga teravad hinnanguid ja julgeid väiteid. Kuid teadlik tähelepanu stiilile pole Judti puhul juhuslik, nagu nähtub selgelt ühest tema elu lõpu autobiograafilisest esseest “Sõnad”. Kui ta kirjeldab vana akadeemilist kirjutustraditsiooni, on selge, et ta ise sooviks olla üheks selle esindajaks: “Sajandeid kehtis Lääne traditsioonis arusaam, et sinu väite veenvus oli vastavuses sellega, kui hästi suutsid sa seda väljendada. Retoorilised stiilid võisid varieeruda spartalikust barokseni, kuid stiil ise ei minetanud kunagi tähtsust. Ja “stiil” polnud pelgalt lihvitud lause: nõrk väljendus reetis nõrka mõtet.”9

Ajaloolasest intellektuaal

Prantsusmaa intellektuaalsest ajaloost ei kujunenud üksnes noore Judti uurimisteema, vaid õige varakult sai temast endast prantsuse intellectuel engoge-traditsiooni jätkaja. Tema käsituses ei olnud ajaloolase esmane ülesanne kirjutada kolleegidele, vaid kodanikele – kõigile, keda minevik huvitab. Alates 1993. aastast sai Judti kõige mõjukamaks tribüüniks ajaleht The New York Review of Books, kus aastate jooksul ilmus tema sulest üle poolesaja essee ja arvustuse. Kuid ta oli sage külaline veel mitme mõjuka väljaande veergudel.

Esimese laiema tähelepanu pälvis Judt 1996. aastal oma euroskeptiliste ettekannetega, mis ilmusid raamatus “Suur illusioon? Essee Euroopast” (“A Grand Illusion? An Essay on Europe”, 1996). Ta pidas Euroopa ühendamise plaani ebarealistlikuks, sest rahvusriigid pole nõus loobuma oma autonoomiast. Samuti ei soosi Euroopa Liidu tulevikku mitmed demograafilised ja majanduslikud näitajad, nagu ka Ida-Euroopa liiga kulukas liitu lõimimine. Hiljem Judt siiski taandus oma skeptilistelt positsioonidelt, pidades Euroopa Liitu leidliku juhtimise korral perspektiivseks arengusuunaks.

Kuid Judti poliitiline aktiivsus sai uue hoo uuel aastatuhandel. Ta oli üks neid, kes asus varakult kritiseerima George W. Bushi poliitikat pärast 11. septembri terrorirünnakuid, kutsudes Ühendriike üles hindama ümber oma suhteid maailmaga ja vaigistama kasvavat Ameerika-vastasust.10 Ent vaidluskeerise keskpunkti sattus Judt 2003. aastal, kui võttis avalikult sõna Ameerika senise Iisraeli-poliitika vastu, mida ta oli varemgi nimetanud üheks Ameerika välispoliitika põhiprobleemiks. NYRBis ilmunud artikkel “Iisraeli valik” valas õli tulle esimesest lausest alates: “Lähis-Ida rahuprotsessil on lõpp peal”.11 Juudiriigiga ühel aastal sündinud Judti hinnangul on riik, mis põhineb juutide ja judaismi eksklusiivsetel eesõigustel, tänapäeva maailmas võimatu. “[Tänapäeva] maailmas on Iisrael anakronism. Ja mitte lihtsalt anakronism, vaid talitusraskustega anakronism,” resümeerib ta juutide dilemma. Judt näeb ainsa lahendusena Lähis-Ida kriisile kaherahvuselise Iisraeli riigi rajamist, kus juudid ja araablased elaksid koos võrdsetel alustel rahvusvaheliste jõudude kaitse ja kontrolli all. Mõistagi vallandas Judti artikkel terava vaidluse nii Ameerikas, Iisraelis kui ka kaugemal, muutes ta paljudes ringkondades persono non groto’ks.12

Juba haiguse küüsis algatas Judt Ameerikas uue debati, sedapuhku Ameerika sisepoliitikast. New Yorgi ülikoolis läinud aasta 19. oktoobril peetud loengus (ratastoolis ja hingamisaparaadiga!) esitas ta küsimuse sotsiaaldemokraatia väljavaadetest Ameerikas. “Täna pakub mulle huvi küsimus, miks on meil USAs sedavõrd raske ainuüksi kujutledagi teistsugust ühiskonda kui see, mille düsfunktsionaalsus ja ebavõrdsus meid nii häirib. Me paistame olevat kaotanud võime kahelda olemasolevas, alternatiivide pakkumisest rääkimata. Miks ületab mõte teistsugusest, meie ühishuve teenivast elukorraldusest niivõrd meie kujutlusvõimet?” Vastates hetk hiljem: “Meie puue on – andestatagu mulle akadeemiline žargoon – diskursiivset laadi. Me lihtsalt ei tea, kuidas neist asjust kõneleda.”13 Palju tähelepanu pälvinud ettekande arendas Judt omaette raamatuks, mis ilmus tänavu kevadel pealkirja all “Õnnetu on maa” (“Ill Fares the Land”). Selle viimases peatükis kritiseerib ta üha enam levivat käsitust, et majanduslikud probleemid on tavakodanikele liiga keerulised ja piisab, kui uskuda spetsialiste ja valitsejaid. “Kuid usust ei piisa. Majanduspoliitika imperaatorid Inglismaal ja Ühendriikides, rääkimata nende katsealustest Tallinnast Thbilisini, on alasti. /… / Me peame uuesti õppima, kuidas kritiseerida neid, kes meid valitsevad. Kuid et seda veenvalt teha, peame end esmalt vabastama konformismi nõiaringist, kuhu me oleme, nagu nemadki, lõksu jäänud.”14

Ööd ja tööd

Judt pidas Gehrigi haiguse ahenevate vanglaseinte vahel vastu pea kaks aastat: saatuslik tõbi diagnoositi tal 2008. aasta septembris, järgmise aasta jaanuaris minetas ta kontrolli oma käte üle, märtsis muutusid halvatuks jalad, mais ei saanud enam hakkama hingamislihased ja tuli paigaldada hingamisaparaat. Seejärel haiguse areng pidurdus ja püsis terve aasta stabiilne: Judt oli küll kaotanud oma keha, kuid tema aju töötas endise efektiivsusega. Ta komponeeris öösiti ja dikteeris päeval terve seeria autobiograafilisi esseid, kokku üle paarikümne, mis ilmusid NYRBis, pidas aastajagu lindistatud vestlusi Yale’i ülikooli ajaloolase Timothy Snyderiga, et saada kahasse valmis raamat 20. sajandi ühiskondlik-poliitiliste ideede ajaloost (ilmumisel), arendas omaette teoseks, nagu eespool mainitud, New Yorgi ülikoolis peetud loengu sotsiaaldemokraatia väljavaadetest. Ta hellitas samuti mõtet kirjutada uurimus rongiliikluse pöördelisest tähendusest moodsa maailma ja elutunnetuse kujunemisel ja visandas mõttes monograafiat Vahemere piirkonna poliitilisest ajaloost 20. sajandil. Regulaarselt võõrustas ta oma kodus Manhattanil tudengeid ja kolleege ning andis ajakirjanikele arvukaid intervjuusid, tõrjudes samas komplimente oma pingutuste kangelaslikkuse eest: “See pole kangelaslik. Kangelaslikkus seisneb selles, kui tehakse asju, mida ei pea tegema ja mis lähevad sulle väga kalliks maksma, ent millega sa oled päri leppima, et teha asju, mis sinu arvates vajavad tegemist. Mulle ei maksa kirjutamine midagi. Kui ma olen kiituse välja teeninud, siis vaid oma tugeva tahtejõu eest. Ootuspärane oleks öelda “käige põrgu”, lamada voodis, juua viskit ja vaadata vanu filme. Kuid nõuab tahtejõudu, et öelda: “Ma olen õnnelikum, kui midagi teen, selle asemel et niisama igavledes lamada”.”15

„Te võite seda pidada veidraks, ent kõige paremini tuleb mul välja õpetamine,” tunnistas ta mõni kuu enne surma.

Judt rõhutas, et Gehrigi haigust pole võimalik sõnades edasi anda, “see on üks kõige vastikumaid haiguseid maailmas”, tunnistas ta videointervjuus The Guardianile.16 Avalikkusele teatas Judt esimest korda oma tõvest tänavu jaanuaris NYRBis ilmunud essees “Öö”. Selles emotsionaalselt laetud artiklis keskendub ta oma ööde kirjeldamisele. Kui päeval aitavad tal oma kehaga toime tulla abilised, siis öö saabudes jääb ta oma liikumatu kehaga üksi: “/…/ ja seal ma laman: pambuks pakituna, lühinägelik ja liikumatu, otsekui moodne muumia, üksi oma keha-vanglas, seltsiks ülejäänud ööl vaid omaenda mõtted.”17

Judt ei soovinud oma haigusest pigistada välja õpetussõnu ega otsida oma saatusele mingit seletust. Tänavu märtsis Briti ajalehele The Independent antud intervjuus sõnastas ta oma käsituse vastutusest, mis meil on teiste ees veel pärast oma surma. Nende sõnadega tundub sobiv see järelehüüe lõpetada: “Me kõik sureme /…/, kuid me elame edasi teistes inimestes moel, mille eest me oleme vastutavad. Mälestus, mille me endast maha jätame, mulje, mille jätame oma peas kantud ideede kujust, ja põhjused, mille pärast need ideed võivad edaspidigi inimesi köita – see kõik on praegu meie vastutus maailma ees, mille eest me enam ei saa vastutada. On alust tegutseda praegu nii, nagu elaksime me edasi, nagu oleksime edaspidigi olemas, et anda vastust oma sõnade ja tegude eest, nagu elaksime tulevikule, isegi kui see pole enam meie endi tulevik.”18

Viited
  1. „Postwar: An Interview with Tony Judt”, Historically Speaking: The Bulletin of the Historical Society, 2006, kd VII, nr 3. Internetis: http://www.bu.edu/historic/hs/judt.html
  2. Wesley Yang, „The Liveliest Mind in New York”, The New Yorker, 07.03.2010. Internetis: http://nymag. com/news/features/64626/
  3. Tony Judt, „Work”, NYRB, 8.04.2010.
  4. Tony Judt, „Saved by Czech”, NYRB, 11.03.2010.
  5. Tony Judt, „Pärast sõda: Euroopa ajalugu 1945. aastast”, Tallinn, Varrak, 2007, lk 855–856.
  6. Tony Judt, Reappraisals: Reflections on the Forgotten Twentieth Century, New York, The Penguin Press, 2008, lk 4.
  7. „Postwar: An Interview with Tony Judt”, tsit. art.
  8. William Grimes, „Tony Judt, Chronicler of History, Is Dead at 62”, The New York Times, 07.08.2010. Internetis: http://www.nytimes.com/2010/08/08/ books/08judt.html?_r=1
  9. Tony Judt, „Words”, NYRB, 15.07.2010. Internetis: http://www.nybooks.com/articles/archives/2010/jul/15/ words/
  10. Tony Judt „America and the War”, NYRB, 15.11.2001; e k „Ameerika ja sõda”, Looming 2001, nr. 12, lk. 1852–1857
  11. Tony Judt, „Israel: The Alternative”, NYRB, 23.10.2010, e k „Iisraeli valik”, Vikerkaar 2003, nr 10–11, lk 155–161.
  12. „Judti afäär” ulatus ka eesti ajakirjandusse, vt. Kadri Kõusaar, „Judt ja juudiriik”, Eesti Ekspress, Areen 02.08.2007.
  13. Tony Judt, „What Is Living and What Is Dead in Social Democracy?”, NYRB, 17.12.2009; e k „Mis elab ja mis on surnud sotsiaaldemokraatias?”, Vikerkaar, 2010, nr 1/2, lk 158–172. Internetis: http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5050
  14. Tony Judt, Ill Fares the Land, New York, The Penguin Press, 2010, lk 161.
  15. Wesley Yang, „The Liveliest Mind in New York”, tsit. art.
  16. http://www.guardian.co.uk/lifeandstyle/ video/2010/jan/07/tony-judt-motor-neuron-disease
  17. Tony Judt, „Night, NYRB, 14.01.2010. Internetis: http://www.nybooks.com/articles/archives/2010/jan/14/ night/
  18. The Independent, 24.03.2010. Internetis: http:// http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/books/ features/tony-judt-i-am-not-pessimistic-in-the-verylong-run-1925966.html

Seotud artiklid