Sõda ja rahu Süürias

Ligikaudu üks kuu on möödunud hetkest, mil USA välisminister John Kerry ja Vene Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov tulid välja algatusega leida Süüria konfliktile lahendus läbirääkimiste teel. Rahukõneluste aluseks pidi saama möödunud aastal Kofi Annani poolt koostatud kuuest punktist koosnev plaan sõjategevuse lõpetamiseks ja poliitilise üleminekuprotsessi tagamiseks. Kuna USA välisministri Kerry seisukohad Bashar al-Assadi võimaliku rolli suhtes üleminekuvalitsuses tundusid esmapilgul varasematest üldsõnalisemad, jäi mulje, et USA muutis oma suhtumist al-Assadisse, et leida ühine keel Venemaaga ja panna kodusõja süvenemisele piir. Veelgi enam, tundus, et suurriigid on lõpuks ometi otsustanud panna maksma oma mõju sõdivatele pooltele ja vähendada kogu regiooni destabiliseerimise ohtu.

USA-Vene avaldusele järgnenud nädalatel aga on selgunud, et muutusi, mis lubaksid loota rahuprotsessi käivitumist, aset leidnud ei ole. Venemaa ja Iraani tegevus Süüria valitsuse toetamisel on kindlasti üks põhjusi, miks vaadeldav rahuinitsiatiiv vedu ei taha võtta, kuid see ei ole ainus põhjus. Süüria mässuliste jätkuv killustatus ja seesmised vastuolud – hoolimata neid toetavate riikide mõningatest katsetest olukorda parandada – muudavad samuti ülimalt keeruliseks siduvate kokkulepete saavutamise ja jõustamise. Tulemuseks on välisosalusega kodusõda, mis paistab elavat oma elu, vaatamata katsetele seda suunata ja/või ohjeldada. Mõistmaks paremini Süürias valitsevat olukorda ja selle reguleerimise võimalusi, tuleb erinevaid rahuinitsiatiive vaadelda sõjategevuse arengute kontekstis.

Süürias 2011. aasta  märtsis alanud rahutused ja protestid valitsuse vastu kujunesid sõjaliseks vastasseisuks sama aasta lõpus. Sel ajal kukkus läbi katse rakendada Araabia Liiga rahuplaani ning sai selgeks, et mässulised hakkavad saama abi väljastpoolt. Pärsia lahe riigid (peamiselt Katar ja Saudi Araabia) valmistusid mässulistele osutama relvaabi ning Türgi võimaldas relvade transporti ja mässuliste väljaõpet oma territooriumil. Mässuliste poliitiline katusorganisatsioon Süüria Rahvusnõukogu asus sel ajal samuti toetama relvastatud võitlust Bashar al-Assadi kukutamiseks. Süüria valitsusväed, kes kogu 2011. aasta jooksul jäid relvakokkupõrgetes mässulistega üsna lihtsalt peale, hakkasid lahinguväljal põrkuma järjest tõsisemale vastupanule. Ägeneva sõjategevuse taustal ei olnud ka Kofi Annani rahuplaanil aprillis 2012 kuigi suuri edulootusi ning vaherahu kestis väiksemate rikkumistega vaid mõned päevad.

Konflikti teravnemine suurendas järsult koormust 60 000–70 000 lojaalsele sõjaväelasele, keda al-Assad kasutas mässuliste vastu üle kogu riigi.

Konflikti teravnemine suurendas järsult koormust 60 000–70 000 lojaalsele sõjaväelasele, keda al-Assad kasutas mässuliste vastu üle kogu riigi. Mässuliste arvu kasv, järjest parem varustatus laskemoona ja relvadega ning mitmete Süüria sõjaväebaaside langemine tähendasid seda, et 2012. aasta sügisel suutsid mässulised saavutada kontrolli mitmete alade üle Põhja-Süürias. Süüria õhuväebaaside ründamine ja armee relvaladudest saadud lähimaa õhutõrjeraketid võimaldasid järjest mõjusamalt võidelda Süüria õhuväe vastu.

Kriitiline hetk Süüria režiimi jaoks saabus mullu novembris-detsembris. Valitsusväed olid selleks ajaks kaotanud surnute ja haavatutena ligi 50% oma algsest koosseisust¹ ning nende vastupanu oli selgelt nõrgenemas.  Bashar al-Assad ilmus avalikkuse ette järjest harvem. Väidetavalt magas ta sel ajal igal ööl erinevas ruumis, suhtles vaid kitsa ustavate toetajate ringiga ning kartis väga atentaati.

Seepärast ei ole pruugi olla kokkusattumus, et valitsusvägede esimesed raketilöögid mässuliste alade pihta, teated ettevalmistustest sariini tootmiseks ja paigutamiseks relvadesse langesid samuti 2012. aasta detsembrisse. Erinevad eksperdid, sh Venemaa esindajad, tunnistasid, et Bashar al-Assadi võimuloleku aeg võis olla ümber saamas. Ka Iraani juhtkonnas oli näha kahtlusi ja kõhklusi al-Assadi võimu jätkumise suhtes. Detsembri keskel tuli Iraan välja oma rahuplaaniga Süüria konflikti lõpetamiseks, mille mässulised aga koheselt tagasi lükkasid. Samas jätkas Iraan oma liitlase sõjalist toetamist, hoolimata ebakindlusest tema tuleviku suhtes. Hizbollahi abiga tehti sel ajal väga suuri jõupingutusi valitsusele ustavate poolsõjaväeliste organisatsioonide nagu Shabiha ja Jaysh al-Shabi liikmete sõjalise väljaõppe parandamiseks ning jätkati relvatarneid Süüriale.

President Bashar al-Assad esitles oma nägemust rahuvõimalustest Süürias käesoleva aasta 7. jaanuaril, mil ta teatas teleesinemises, et jätkab riigipeana aastani 2014 ning on valmis lojaalse opositsiooniga arutama põhiseaduse muutmist ja parlamendivalimisi. Igasugused kõnelused relvastatud opositsiooniga välistas ta täielikult, öeldes, et Süüria relvajõud lõpetavad sõjategevuse alles siis, kui seda on teinud mässulised ning kui välisriigid lõpetavad mässuliste toetamise.

USA-Vene avaldusele järgnenud nädalatel aga on selgunud, et muutusi, mis lubaksid loota rahuprotsessi käivitumist, aset leidnud ei ole.

Süüria opositsiooni poliitilise katusorganisatsiooni Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvusliku Koalitsiooni (SRK) juht Moaz al-Khatib vastas veebruari alguses ideega rahukõnelustest Süüria asepresidendi Farouq al-Sharaaga tingimusel, et Bashar al-Assadil ei saa olema mingit rolli üleminekuvalitsuses, Süüria vabastab 160 000 kinnipeetavat ja annab kodakondsuse välismaal elavatele süürlastele. See idee ei leidnud heakskiitu isegi mässuliste seas, kes väitsid, et SRK põhikiri lubab läbi rääkida ainult valitseva režiimi võimult lahkumise üle.

Sõjategevus arenes aga omasoodu edasi. Mässuliste rünnak Damaskusele takerdus, valitsusväed korvasid Iraani ja Hizbollahi abiga oma kaotused ning suutsid olukorda stabiliseerida. Märtsis 2013 vallutasid mässulised Ar-Raqqah provintsi pealinna Ar-Raqqah ning sai teatavaks senini tuvastamata kemikaali kasutamine lahingus Aleppo juures (tõenäoliselt mässuliste poolt).

Aprillis tuli juba rida teateid keemiarelva kasutamisest valitsusvägede poolt. Samal ajal alanud vastupealetungidega suutis al-Assad peatada mässuliste edenemise riigi lääne-, kesk- ja lõunaosas. Hizbollahi ja valitsusvägede tugevnev surve Al-Qusayrile seadis ohtu Liibanonist kulgevad mässuliste varustusteed. Praegu paistab Süüria režiim keskenduvat riigi kesk-ja lääneosa enda käes hoidmisele ning ei püüa mässulisi enam kõikjal  hävitada. See võimaldab säästa jõude ning kontrollida Latakiast ja Tartusist Damaskuseni ulatuvat tihedaima asustusega piirkonda riigis.

Mässuliste leeri, mis on suurenenud pea 100 000 võitlejani², on sõjategevuse vältel iseloomustanud killustatus ja vastuolud. Seda on põhjustanud nii mässuliste seesmised lahkhelid kui mässulisi toetavate riikide ja organisatsioonide tegevus.

Ülestõusu esimestest päevadest on eksisteerinud umbusaldus ja probleemid Süüria sees tegutsevate mässuliste ja Türgis loodud poliitiliste katusorganisatsioonide vahel. Nii on Süürias tegutsevad kohalikud koordinatsioonikomiteed suhtunud skeptiliselt alguses Süüria Rahvusnõukogusse (SRN) ning hiljem SRKsse.

Tulemuseks on välisosalusega kodusõda, mis paistab elavat oma elu, vaatamata katsetele seda suunata ja/või ohjeldada.

Ühelt poolt on selle taga asjaolu, et SRNis ja SRKs omab tugevat mõju Süüria Muslimi Vennaskond. Viimane ei ole, erinevalt Egiptuse ja Tuneesia Muslimi Vennaskonnast, kuigi populaarne oma riigi elanikkonna seas. Selle põhjuseks on 1982. aastal veriselt maha surutud islamistide ülestõus, järgnenud repressioonid ja praktiliselt kogu Muslimi Vennaskonna liikmeskonna siirdumine välismaale, mis nõrgendas sidemeid Süüria elanikega. Nüüd kahtlustavad ilmalikud ülestõusnud, et Muslimi Vennaskond üritab Süüria ülestõusu suunata islamiriigi tekke suunas ning sellega on seletatav ka Vennaskonna toetus järjest tugevnevatele salafistide grupeeringutele (nt Süüria Islamirinde koosseisu kuuluvale Ahrar al-Shamile).

Teiselt poolt on kohalikud koordinatsioonikomiteed pidanud SRNi dissidentide organisatsiooniks, kes küll pretendeerib mässuliste esindamisele ja välisabi jaotamisele, kuid kes tegelikult ei esinda võitlevaid süürlasi ning kelle juhtfiguurid on huvitatud vaid endale mugavast ja kindlustatud elust väljaspool sõjast haaratud Süüriat.

Vastuolud eksisteerivad ka mässuliste võitlusüksuste vahel. 2012. aasta novembris otsustasid 260 mässuliste üksuste komandöri moodustada Süürias tegutsevate mässuliste ühendväejuhatuse ja jagada mässuliste tegevuspiirkonnad Süürias viieks rindeks. Paraku ei hõlma see struktuur kõiki mässuliste üksusi. Sellest on välja jäänud salafistide ja Jabhat al-Nusra üksused, kes on tegelikult mässuliste sõjaliselt tugevaimad formeeringud. 2012. aasta detsembris moodustatud Süüria Islamirinne, kes taotleb islamiriigi moodustamist Süürias, ühendab nüüdseks viit suurt salafistide grupeeringut ja seisab eraldi nii ühendväejuhatusest, SRKst kui Jabhat al-Nusrast. Jabhat al-Nusra on mässuliste poolel võitlevatest üksustest kõige radikaalsem ja tugevam ning on avalikult teatanud oma allumisest Al-Qaeda juhtkonnale.

Märkimisväärse panuse mässuliste killustumisse on andnud ka mässuliste toetajad. Katar ja Türgi on eelistanud töötada Süüria Muslimi Vennaskonnaga, mis on andnud viimasele väga tugeva positsiooni SRNis ja SRKs. Sisuliselt astus Katar juba käesoleva aasta märtsis ennetava sammu USA-Vene rahuinitsiatiivi suhtes, kui ta saavutas Muslimi Vennaskonnaga seotud Ghassan Hitto valimise SRK egiidi all tegutseva Süüria ajutise  valitsuse etteotsa. Selle sammuga murdis Katar Saudi Araabiaga sõlmitud kokkulepet ühise kandidaadi Assad Mustafa (endine Süüria valitsuse põllumajandusminister) suhtes ning muutis väga keeruliseks mistahes üleminekuvalitsuse moodustamise valitseva režiimi esindajatega.

2012. aasta detsembris moodustatud Süüria Islamirinne, kes taotleb islamiriigi moodustamist Süürias, ühendab nüüdseks viit suurt salafistide grupeeringut.

Saudi Araabia on aga Lähis-Ida Muslimi Vennaskondi pidanud pikka aega ohuks oma monarhiale ning eelistanud ametlikult toetada ilmalikke mässulisi. Teisalt on Saudi Araabiast mitteametlikult toetatud ka salafiste ja Jabhat al-Nusrat.

Lääneriikide loomulikuks koostööpartneriks Süürias on olnud ilmalikud mässulised, kuid kuna seni on hoidutud nende relvastamisest, siis on järjest märgatavam islamistlike grupeeringute tugevnemine Vaba Süüria Armee suhtes. Mõnedel hinnangutel on islamistide autoriteet ja mõju juba nii suur, et ilmalike mässuliste arv on hakanud kiiresti kahanema ühinemise tõttu islamistide üksustega.³ Samuti on tugevalt langenud lääneriikide prestiiž ja autoriteet süürlaste silmis.

Iraagis tegutsev Al-Qaeda, nimetusega Iraagi Islamiriik, moodustas Jabhat al-Nusra 2011. aasta lõpus. Viimase eesmärgiks sai Süüria islamiriigi moodustamine koos sellele järgneva kalifaadi moodustamisega Vahemerest itta jääval territooriumil (Levantis). Käesoleva aasta 8. aprillil teatas Iraagi Islamiriik uue organisatsiooni – Iraagi ja Levanti Islamiriik – loomisest, mis pidi integreerima Iraagi ja Süüria Al-Qaeda. Vastuseks distantseerus Jabhat al-Nusra esialgu Iraagi organisatsioonist ning kinnitas oma ustavust „vanale“ Al-Qaedale ja Ayman al-Zawahirile, kuid juba on tulnud teateid, et Jabhat al-Nusra on Ida-Süürias hakanud kasutama nimetust Iraagi ja Süüria Islamiriik.

Eeltoodu kontekstis võib öelda, et USA-Vene rahuinitsiatiivil ei ole erilist edulootust, sest ei konflikti osapooled ega nende otsesed toetajad-relvastajad ei ole ilmutanud ega ilmuta valmidust otsida sisulisi kompromisse. Isegi mässuliste toetajad paistavad tegelikult olevat ühel meelel vaid selles, et Bashar al-Assad peab lahkuma. Samas seisavad end praegu mõnevõrra kindlamalt tundva al-Assadi  vastas järjest leppimatumad vastased ning keemiarelva kasutamine annab märku kompromissitust võitlusest, kus panuseks ei ole niivõrd võimu saavutamine kui ellujäämine. Sunniitidest islamistide tugevnemine ning alaviitide väljaõpetamine Iraani ja Hizbollahi poolt tähendab seda, et isegi kui al-Assad tõrjutakse jõuga võimult kõrvale, jätkub vägivald ja võitlus tõenäoliselt ikkagi.⁴ Lisaks võib konflikt puhkeda ilmalike ja islamistidest mässuliste vahel.

Lõpetuseks võib öelda, et rahust on Süüria konflikti ajal seni kõneldud pigem humanitaarkaalutlustest lähtuvalt või siis ühe või teise võitleva poole olukorra halvenemisel. USA ja Vene Föderatsiooni rahuinitsiatiiv viitab aga kogu Lähis-Ida stabiilsust ähvardava ohu suurenemisele.