Sada aastat hiljem
Ühisjoontest maailmapoliitikas aastal 1914 ja aastal 2014 hakati kõnelema juba õige pea pärast seda, kui kalendris tänavune aastanumber ette keerati.
Nagu aastal 1914 leidub ka nüüd riike, keda ei rahulda nende praegune positsioon maailmaareenil, eksisteeriv maailmakord ning rahvusvaheliste suhete süsteem. Saja aasta eest oli peamiseks suurjõuks, kes soovis realiteete enese jaoks sobivamaks kohandada, Saksamaa. Tänavu on selles rollis nähtud nii Hiinat kui Venemaad.
Esimene on oma naabruskonnas käitunud üha agressiivsemalt, kehtestades ühepoolseid õhutõrjetsoone ning pidades teiste regiooni riikidega – eelkõige Jaapaniga – üha teravamaid debatte selle või teise maa-ala kuuluvuse üle. Seda kõike on saatnud aasta-aastalt üha suuremaks paisuvad sõjalised kulutused ning Hiina relvajõudude üha kasvav aktiivsus Aasias. Pärast Teise maailmasõja lõppu kujunenud jõudude tasakaal Aasias Pekingit enam ilmselgelt ei rahulda, Vaikse ookeani piirkond peaks tema hinnangul olema tunnustatud kui Hiina „mõjusfäär“.
Venemaa on juba aastaid avalikult nõudnud, et ülejäänud maailm tunnustaks kunagise Nõukogude Liidu piire kui Moskva „seaduslike huvide piirkonda“ – ehk siis piirkonda, kus Venemaa võib talitada oma suva järgi ning kuhu tüütud välismaalased, läänlased üldiselt ja ameeriklased iseäranis, hoiduvad oma nina toppimast. Või kui siiski, siis ainult Moskva teadmisel, loal ja heakskiidul. Et Venemaa on oma eesmärkide saavutamiseks valmis kasutama naaberriikide vastu jõhkrat ja otsest sõjalist jõudu, sai selgeks juba aastal 2008 Gruusia-vastase sõjakäiguga. Praegune Venemaa hübriidsõda Ukraina vastu ainult kinnitab toonaseid süngeid järeldusi.
Territoriaalsetest „mõjusfääridest“ ning vahetutest poliitilistest eesmärkidest olulisem tundub Venemaa tippjuhtkonna silmis olevat seniste, rahvusvaheliselt tunnustatud mängureeglite põhjalik revideerimine – olukorra saavutamine, mille puhul rahvusvaheline kogukond aktsepteerib suhtluses Venemaaga vaid üht peamist ja lihtsat reeglit. Selleks oleks Venemaa õigus kehtestada omaenese reeglid, lähtudes omaenese paremast äranägemisest.
Lisaks kobrutab kõige eelneva taustal Vene ühiskonnas selline natsionalismi ja šovinismi puhang, mis oleks otsekui maha astunud 20. sajandi algust kirjeldava ajalooraamatu lehekülgedelt. Praeguste Girkinite-Babaide ja nende toetajate meelsus on äravahetamiseni sarnane sajandi eest Venemaal pogromme korraldanud mustsadalaste (vene k: черносотенцы, чёрная сотня) ideoloogiaga. Nii toona kui ka praegu on tegemist riigivõimu poolt toetatud ja mahitatud liikumistega.
Lähis-Idas on samal ajal aga sõna otseses mõttes musta riietatud kõrilõikajad hämmastava kiirusega vallutanud pea poole Iraagist, seda lisaks juba varasemalt nende kontrolli all olnud aladele Süürias. Praeguseks on juba ka välja kuulutatud „kalifaat“, kus kõrgeimaks võimuks on Allahi tahe, ning pealetung jätkub kurdide kontrollitud aladele Põhja-Iraagis. Ka nende musta riietatud meeste sooviks pole ei vähemat ega enamat kui seni kehtinud maailmakorralduse purustamine.