Jäta menüü vahele
Nr 137/138 • Veebruar 2015

Rootsi ja Eesti – mis on muutunud kahekümne aastaga?

Eesti avalikkuses valitsevad Rootsi kohta mõneti pealiskaudsed stereotüübid.

Rootslaste suhtumist NATOsse võis muuta ka allveelaevajaht eelmise aasta oktoobris. Pildil on Rootsi sõja- ja piirivalvelaevad allveelaeva otsimas. Foto: REUTERS/SCANPIX

Praegu on kõige irriteerivam alustada kolme retoorilise küsimusega: 1) mida teadsime meie kahekümne aasta eest Rootsist?, 2) mida teadsid rootslased kahekümne aasta eest Eestist?, 3) mis on muutunud selle aja jooksul meiega ja nendega?

Nagu retooriliste küsimuste puhul ikka, jäävad vastused umbmääraseks. Grammi- ja sentimeetritäpsusega teadmiste määra kindlaks ei tee, ka üksiku inimese puhul mitte, rahvastest rääkimata. Saame toetuda mälule, oma inimlikult piiratud tundlatele ja isiklikule analüüsiaparatuurile ning need võivad ühes perekonnaski erinevad olla, riigist ja rahvast rääkimata. Me puhul tavaliselt ju kaht viimast silmas peame.

Ma ei taha siin teha aastapäeva-tuhksuhkruga magustatud ülevaadet, kus nimed ja faktid on pandud korrapärasesse by the book-rivisse nagu esimeses reas istujad mistahes tseremoonial.

Kes igatseb Rootsi kahtekümmet Euroopa Liidu aastat puudutava olulisema statistilise materjali järele, leiab selle koos tabelite ja diagrammidega raportist Flash Eurobarometer 407.

Naabrid kuuluvad ajalooliste klišeede hulka. Mõtlemisprotsessides. Naabritest justkui teatakse alati kõike. Mõningatest mikrotaseme muudatustest hoolimata on mul tunne, et laias laastus ei ole Eesti ja Rootsi vastastikusel tundmaõppimisel ikka veel hoogu sees. Nii ühte- kui teistpidi. Lakeerida pole mõtet, seis on peaaegu sama kui toona.

Muidugi, mõlemal maal, mõlema rahva seas on juba rohkem neid üksikuid, kes igapäevase palgatöö, täiesti isikliku suhte või mõne eriharrastuse tõttu on süvenenud üle mere toimuvasse keskmisest eestlasest või rootslasest määratult rohkem. Aga siinpool Läänemerd on paljudel inimestel ikka veel mälus ja alateadvuses mingi roosa filter, mille tõttu justkui tunduks, et ilusal Sveamaal kilkavad kõikjal õnnelikud Bullerby lapsed, kelle kohal lendab tüse valge isahani, kukil rõõmus Nils Holgersson. Ja turvalises põhjamaises rahvakodus on turvapesa teinud paljude eestlaste vanaonud ja vanatädid, kes pääsesid ära idakaru käppade vahelt. Ning ei ole niisuguses Põhjamaa riigis midagi võõrast, kauget ega ohtlikku, isegi mitte problemaatilist märgata, ei nüüd ega tulevikus.

Ja Rootsis omakorda on paljude mälus ja alateadvuses ikka veel midagi, mille tõttu neile näib, et seal kusagil Eestis pealinnaga Riia kehtib Balti erikord ja räägitakse enamasti vene keelt. Või et Estonia õnnetus juhtus eile, ja mitmes see üldse oli …? Ja teatavasti elab seal hulgeti Balkani mafioososid, kes peavad illegaalseid relva- ja narkoladusid, millest nõrgub pidevalt midagi ka muidu turvalisse rahvakodusse teispool Läänemerd.

Aga siinpool Läänemerd on paljudel inimestel ikka veel mälus ja alateadvuses mingi roosa filter, mille tõttu justkui tunduks, et ilusal Sveamaal kilkavad kõikjal õnnelikud Bullerby lapsed, kelle kohal lendab tüse valge isahani, kukil rõõmus Nils Holgersson.

Muide, nii huvitavaks kui ma ka ei pea Stieg Larssoni või Henning Mankelli kriminulle, on nemadki andnud oma sugestiivse panuse viimati mainitud alateadliku negatiivse nihke kinnistamisse, sellesse, mis puutub relvaladudesse, internatsionaalsesse maffiasse ja narkootikumide idahoovustesse.

Poliitviisakus elus eneses on sama oluline kui lauakombed laua taga. Aga vahel on mõlemad tõel risuks jalus, eriti siis, kui mängus on eksistentsiaalsed küsimused. Äärmistel juhtudel võib poliitviisakus tahes-tahtmata muutuda letaalseks viisakuseks.

Eestlased jäävad loomulikult igavesti mäletama nii Tartu Ülikooli rajamist kui ka seda, et Rootsi aitas Teise maailmasõja lõpul paljudel meie rahva seast leida turvapaik ja jääda ellu. Kuid söandan väita, et tänase, teistmoodi kaootilise ja rahutu maailma tajumises ja analüüsimises on eestlased mitmetest Euroopa maadest, sh ka Rootsist, mõnikord teravama silma ja erksama närviga olnud. Ajalugu on meid sundinud vaatama poliitviisakuse kiviseintest läbi, analüüsima maailmas toimuvat oma vaimset valu pelgamata. Maitse asi, kas mõelda siin üksikisikutele või vaadelda summaarsemaid ilminguid.

Niinimetatud igavas Rootsis pole enam ammu igav. Kunagi kindlasti oli, alles hiljuti paljude eestlaste, sealhulgas ajakirjanike jaoks. Markeerigem neid hoiakuid kasvõi nii: … ah, ei mäleta, kas sotsid on valitsenud nüüd kakskümmend või kolmkümmend aastat järjest. Ah, ei mäleta, kas neil oli või polnud sõjaväge, sest sõda ju seal pole niikuinii ja seal ei juhtu midagi niikuinii. Ah, Rootsis on kõik võrdsed ja see ongi kõige igavam… Jne. Kõik sellised aegade jooksul kuuldud lausevälgatused on mingi nurga alt täiesti valed.

Ma ei tea, kes peaks ajakohastama meie kooliprogramme. Ma ei tea, kes suudab lõpuks muuta Eesti meedias ja poliitikute seas levinud mugavust, mille tulemusena:

– justkui poleks kõik, mis on seotud Läänemere regiooni julgeolekuga, seotud väga tugevasti ka Rootsi kaitsevõime, julgeolekupoliitilise kursi ja NATO-suhtega;

– ikka veel jätavad ERRi peauudised iga aasta 10. detsembril mulje, et Nobeli rahupreemia tseremooniaga Oslos on kogu lugu, justkui poleks Alfred Nobel olnud rootslane ja justkui ei annaks samal päeval peamise Nobeli auhindade poti välja Rootsi kuningas Stockholmis;

– justkui poleks meeles, et Rootsi on Eestis suurinvestor, ühtlasi panganduse suuromanik Eestis. Rääkimata kaubavahetuse partnerriikide tipus olemisest;

– ja Rootsi tuntud sadamalinn on Eesti meedias puhtas eesti keeles äkki Gothenburg, mitte Göteborg.

Kuid eelmine aasta oli uudistest rikas – muidugi nendele, kes viitsivad analüüsida ja kel on selleks vähegi aega. Pole üle pingutatud väita, et viimased aastad, eriti aasta 2014, on Rootsis märkinud murrangu ettevalmistamist ja saabumist. Mõistagi tuleb kõike vaadelda õiges kontekstis, õiges temperatuuris. Murrang põhjamaises stabiilses kuningriigis näeb välja hoopis teisiti kui mõne kauge kuuma kontinendi äsjatärganud riikluse keskkonnas. Kuid märgilisi sündmusi, kus sisemine ja väline on vähemalt mõnel määral omavahel seotud, on viimasest ajast võimalik mitmeid üles lugeda. Mis sellele kõigele järgneb lähematel aastatel, seda ei tea. Aga muudatused küpsevad Rootsi ühiskonnas ja neid võib nimetada vastasmärgilisteks, isegi antagonistlikeks või vähemalt omavahel konkureerivateks. Näiteid.

Rootsi ühiskonnas juurdunud totaalse võrdsuse idee on jõudnud teatavasti sugude praktilisest võrdsusest sugude erinevuste mittetunnistamiseni, ka lasteaia tasemel, ka keeleliselt. Samal ajal on hinnanguliselt sadakond Rootsi kodanikku läinud Aasiasse võitlema ISILi kutsel ja ainult äärmine fantaasia lubaks ette kujutada, et sellisel terroridimensioonil on mingitki, olgu või abstraktset kokkupuudet tüdrukpoiste või poisstüdrukute teemaga. Põliste macho’de verine relvade maailm ja lagom-ideoloogia (lagom – rts k: parajalt) sobivad täpselt sama palju kokku nagu heavy metal ja imiku uni.

Sisserännupoliitika on samuti näidete varaait. Tõsi, et inimsõbralik muu maailma vaenatute aitamine on olemuselt kiiduväärt tegevus. Aga kui kohaliku võimu esindajad Rootsis satuvad olukorda, kus nad peavad talumatult napi ajaga majutama x sisserändajat, sest riiklik traditsiooniline poliitikahoovus lihtsalt saadab immigrandid nende kommuuni … Kohalik võim peab hoolitsema uustulnukate kõigi vajaduste eest, alustades või lõpetades laste kooliga. Olen neid murejutte oma kõrvaga kuulnud. Sel puhul satub õilis idee teatavasse vastuollu reaalsusega, võimalustega, ja tulemuseks on sisserändajate-vastase Rootsi Demokraatide (RD) erakonna ehk hiljutise nišipartei tõus riigi suuruselt kolmandaks poliitiliseks jõuks, kahele vanale ja suurele ehk moderaatidele ja sotsidele kuklasse hingama. Ning kogu sisserännuteema on valijaskonnas tõusnud kõigi muude teemade kõrval tähtsuselt teiseks.

NATO kontekst

Nagu mõned Rootsi ametnikud neljasilmavestlustes on meenutanud, oli veel 20–15 aastat tagasi ametikohaohtlik öelda mõnel julgeolekupoliitika-alasel koosolekul välja lauseid, mis pisutki liiga positiivses valguses oleks sisaldanud täheühendit NATO. Algul retoorika, hiljem ka käitumiskoodi ettevaatlik muutus toimus sammhaaval, peaaegu märkamatult. Kuni selleni, et viimase kaheksa aasta valitsuspartei Moderaadid asus avalikult toetama NATOga liitumist. Teised poliitjõud üldiselt eitasid selle vajalikkust, paremal juhul ebalesid. Rahvaküsitlused näitasid pidevalt täielikku NATO-vastasust. Eelmine aasta oli Rootsi jaoks selleski asjas pöördeline. Peamiselt viie elemendi kombinatsioon: Kreml, Krimm, Ida-Ukraina, võõra allveelaeva jaht ja Vene lennukite manöövrid Rootsi piiri lähedal viisid olukorra selleni, et Rootsi sõlmis esiteks NATOga uuel tasemel partnerlusleppe ja et rahvaküsitluste tulemused näitasid lõpuks NATO-vastaste vähenemist ning pooldajate lisandumist.

Pole üle pingutatud väita, et viimased aastad, eriti aasta 2014, on Rootsis märkinud murrangu ettevalmistamist ja saabumist.

Tõsi, siin põrkame ühele küsimärgile, mis on üldisem kui NATO-teema: küsitluste tegijad ja nende usutavus.

Kui küsitlejad ütlevad: NATO toetus 2014/15 aasta vahetusel on kas 33% või 48%, siis kumba uskuda? Kumb number on meetodi või küsimuse peensõnastuse tõttu pluss- või miinuspoolele kaldu? Kus on tõde?

Ja kus on tõde, kui küsime, mitu võõramaist allveelaeva liikus Stockholmi saarestikus 2014 aasta sügisel? Üks? Kaks? Neli? Ja miks näitab küsitlus, et enam kui miljon valijat toetab erakonda, mida peaminister nimetab neofašistlikuks? Sõnavabadust ja valikuvabadust võrdselt austades jätame viimase küsimuse muidugi retooriliseks ja paneme siia delikaatsed kolm punkti …

Rootsi kui Põhjamaa

Iseseisvuse taastanud Eestis on alatasa kõlanud poliitikute soovid muutuda Põhjamaaks, liituda Põhjamaadega, olla nagu Põhjamaa.

Põhjamaid tahetakse meil vägisi käsitleda ühemunaviisikutena. On mõistetav sentimentaalne igatsus heaoluriigi, sotsiaalse kindluse, puhtuse ja rahu järele. Aga ma olen veendunud, et ei paljud loosungite kirjutajad ega nende lugejad oska peast nimetada Põhjamaade erinevusi. Siin lühike spikker mälu värskendamiseks, võttes arvesse neli meie jaoks kõige olulisemat, kõige eksistentsiaalsemat liikmesust. OECD 34 liikme hulka kuuluvad kõik viis. Euroopa Liidu 28 liikme hulka ei kuulu ei Norra ega Island, seega ei kuulu nad ka eurotsooni. NATO 28 hulka ei kuulu Soome ega Rootsi. Eurotsooni 19 hulka ei kuulu ELi liikmetena Rootsi ja Taani.

Kommentaarid on liigsed, sest erinevused ei ole kasside ja koerte nimedes ega isegi maksumäärade komakohtades, vaid riiklikes ja üldrahvalikes valikutes, kas referendumite tulemustele või traditsioonidele ja rahvaküsitlustele tuginevates otsustes. Kuna Eesti on kõigi nimetatud nelja organisatsiooni-dimensiooni liige, siis olen ma kiusanud lennukaid Põhjamaa poole pürgijaid küsimusega: millest kavatsed loobuda? Kas NATOst, et olla rohkem rootsilik või soomelik? Või Euroopa Liidust, et sarnaneda Norraga? Jne.

Võiks jätkata erinevuste analüüsi, tuues mängu ajaloo ja kultuuridimensioonid, maksupoliitikast juba rääkimata. Või kas kehtestame algatuseks riigimonopolilise alkoholipoliitika à la Norra, Soome ja Rootsi?

Kõige hõlmamine läheks pikale, aga vaid üks lähenemisnurk siia, kuuldud pea elu aeg Rootsis elanud eestlaselt, sõjapõgenikult.

Suure ringi küsimus kõlab: milline üksainus sõna ühendab peaaegu kõiki praeguseid Euroopa riike ja rahvaid ses mõttes, et nad tajuvad selle kõikehõlmavaid tagamaid oma kogemuse läbi? Vastus on: sõda. Ja selles kontekstis ei ole Rootsi päriselt Euroopa maa. Juba 200 aastat ei ole tema territooriumil peetud sõda. Au valitsejatele, sest selle nimel on kahtlemata läbi aja palju vaeva nähtud. Tahes-tahtmata aga on see kujundanud mitmete põlvkondade jooksul maailmapilti ja muutnud poliitilised tundlad just sellisteks, nagu nad täna Rootsis on. See pole etteheide, vaid lihtsalt nentimine, et tänased rootslased ei saa sageli aru teiste maade teistsugusele, dramaatilisemale ajaloolisele kogemusele toetuvatest hoiakutest. Poliitikast. Ja ses mõttes on ka Põhjamaad omavahel erinevad. Kohati vägagi.

Selle talve sündmuste hulka kuuluvad ka mošeedesüütamised Rootsis ja Taani värske otsus kulutada kaheksa miljonit eurot islamistide deradikaliseerimiseks (taanlaste otsuse puhul tulevad paraku meelde kadunud sovetimaailmas levinud illusioonid kommunismiehitaja kasvatamise võimalikkusest mitmesugustes õhtuülikoolides, aga see selleks). Meenutame hetkeks ka Breiviku juhtumi (viisakalt väljendudes) mitmekihilist tausta Norras. Summa summarum – tõsi on, et mitmes praeguses Põhjamaas on väga suured ja omakorda kihilised islami kogukonnad, mida ei olnud seal Pipi Pikksuka ega ABBA ajastul.

NB! Kui Eestis täna Põhjamaadest kõnelda, on vaja paremini teada, millest tegelikult kõneldakse!

Turbulentne 2014 ja Rootsi Euroopas

Ka varasematel aastatel viimases kahekümnes oli huvitavaid arenguid ja sündmusi, mis rootslasi kahtlemata puudutasid, liigutasid või ehmatasid. Printsesside abiellumised, Astrid Lindgreni surm, rahvakodu-Rootsi 20. sajandil üles ehitanud sotsiaaldemokraatliku erakonna juhtimisraskused uue aastatuhande alguses. Ehtrootsiliku kaubamärgi Volvo sõiduautode tootmise siirdumine teiste kontrolli alla. Autopommi lõhkemine Stockholmi südalinnas 2010. aastal ja ikka enam korduma hakanud rahutused, tulistamised, pussitamised, autode põletamised jms Malmös, Göteborgis, Stockholmi äärelinnas ja mitmel pool mujal. Aga 2014, see rahvusvaheline pöördeaasta, on ka Rootsile jätnud jälje, mida tuleb pidada märgiliseks.

Maidan, Krimm, välispoliitilise retoorika tugevnemine, kaitsekulude debati ägenemine. Eurovalimised, mis kaht suurt poliitjõudu ei rõõmustanud, ja septembrikuised parlamendivalimised ajalooliselt uue tulemusega. Seepeale tekkis kõigi aegade nõrgim vähemusvalitsus (138 kohta 349st Riksdagis tähendab umbes sama kui 31 kohta 101st Riigikogus). Kohe järgnes rahva kuumaks kütnud võõra(ste) allveelaeva(de) jaht Stockholmi saarestikus, teemale lisandusid provokatiivsed Vene lennukid Läänemere õhuruumis. Ning punktina turbulentsele sügistalvele valitsuse eelarvehääletuse läbikukkumine detsembris. Ja siis topelthüüumärgina: peaminister Stefan Löfven kuulutab välja erakorralised valimised ja annulleerib selle otsuse kolm nädalat hiljem. Ühtlasi tehakse rahvale teatavaks ootamatu ja pretsedenditu nn detsembrilepe: kaks koalitsioonierakonda ja neli opositsioonierakonda annavad teada, mida nad koos (kuid neli ometi mitte valitsusse kuuludes!) kavatsevad teha kuni aastani 2022 ehk koguni üle järgmiste valimiste.

See lepe oli närviline poliitiline tõrjeakt vasaku ja parema ääre vastu. Järgnenud protestid, ka erakondade sees, olid loogilised. Tulemuseks ühtlasi rahva reaktsioon – RD ehk erakond, mida ignoreerida püütakse, kasvatas oma populaarsust. Enam kui miljon RD pooldajat (ca kümnemiljonilises riigis) ei ole kindlasti käputäis ksenofoobe, nagu neid alles hiljuti oli poolvidukil silmadega eemalt vaadeldes mugav tituleerida.

Ja selles kontekstis ei ole Rootsi päriselt Euroopa maa. Juba 200 aastat ei ole tema territooriumil peetud sõda.

Sisepoliitilised pöörised hakkasid RD ümber keerlema juba mõne aja eest. Poliitilised konkurendid nimetavad neid populistideks, neofašistideks, ksenofoobideks, äärmusparempoolseks ja ühe-teema-parteiks. Maitse asi, aga nende poliitika kõnetab suurt hulka valijaid. Kaalukeeleks Riksdagis on nad tõusnud. RD populaarsusnäitaja kerkis aasta lõpuks 18% lähedale.

Siit jõuame ühe sõlmküsimuse ehk immigrantidesse suhtumise teiste tahkudeni. Eurobaromeetri järgi on rootslased sisserändajaid pooldava hoiaku poolest kaugel ees teistest Euroopa riikidest. 72% rootslastest suhtub väljastpoolt ELi tulevatesse sisserändajatesse positiivselt ja 82% on positiivsed, kui sisseränd tuleb ELi maadest. Järgmised vastavas tabelis on Horvaatia ja Hispaania, suhe väljastpoolt ELi saabujatesse on positiivne 48% jaoks. Euroopa Liidu keskmised näitajad on: positiivsust 35% ja negatiivsust 57%.

Rootslased on kõikihõlmavalt inimsõbralikud. Oma vaatepunktist õigustatult heidetakse teistele ELi liikmesriikidele ette, et sisserännukoormat jagatakse Rootsiga liiga vähe. Tänavu kavatsetakse Rootsis vastu võtta 80000–100000 immigranti. Aga kui siirduda n-ö teisele poole lauda, siis võib mitmes Kesk-Euroopa või Lõuna-Euroopa riigis ehk tunduda, et hoopis rootslased ei taha mõista nende tänast positsiooni. Üks tsitaat Thilo Sarrazini raamatust „Saksamaa käib maha“ (lisan, et Sarrazin analüüsib mitte ainult Saksamaa protsesse):

…Tagantjärele paistab see küll naiivsena, aga kõikjal Euroopas lähtuti alguses sellest, et kõik muhamedlastest migrandid jagavad õhtumaiseid väärtusi, nagu demokraatia, kultuuriline ja usuline vabadus, individuaalse heaolu poole pürgimine ning eneseteostus, ja et erinevused hajuvad kah, hiljemalt kolme põlvkonna jooksul. Seda ei juhtunud, hoopis vastupidi: sisserännanud muslimite ja nende järglaste seas süvenes püüe eralduda kultuuriliselt ja territoriaalselt. Euroopa sotsiaalsüsteem takistas integreerumist tööturule ning tegi omaette olemise lihtsamaks – seda Euroopa riikide rahakoti arvelt …

Nentigem, et lugeda neid lauseid enne või pärast Charlie Hebdo juhtumit on kaks iseasja.

Kreekas võitsid äsja valimised need, keda on nimetatud vasakpopulistideks. Ka RDd on nimetatud populistlikuks, ehkki nende fookuses on hoopis midagi muud kui Syrizal. Aga Kreekas toimunut tervitas hoopis Rootsi Vasakpartei ja nende juht Jonas Sjöstedt teatas, et ta loodab “Euroopa punase kevade peale”.

Euroopas on neid riike juba mitu, kus märgatakse populismi tugevnemist. Populism poliitikas ei ole ideoloogia, kui just kõigesöömist ideoloogiaks ei peeta. Poliitilised omnivoorid võivad hüüda mistahes loosungeid – majanduslikke, sotsiaalseid, mõne isiku või mõne nähtuse vastaseid. Populistide nn positiivseid programme ei ole mõtet nimetada tõelisteks, kõikehaaravateks ja kaugelevaatavateks. Aga kui populistiks nimetatud on saanud valijate seas suurt vastukaja, kas ei peaks muud erakonnad nende verbaalse tümitamise asemel ruttu peeglisse vaatama ja küsima, kus on nemad ise suure vea teinud? Sest populistide tulemus on alati just ja ainult selle demokraatia vili, mida „normaalsed” erakonnad ajast aega on kaitsnud.

Siin on paslik tsiteerida Mihkel Mutti: „Demokraatia võib-olla suurim saavutus on see, et ta võimaldab suhteliselt paljudele inimestele midagi väärikusesarnast nende eluajal.” (Guinnessi raamatu lõpp. Essee kuulsuse demokratiseerumisest. Looming nr 7; 2014. a)

Mõned kurioosumid

Paljude väga meeldivate kogemuste hulgas oma nelja tööaasta jooksul Rootsis oli ka mõtlemapanevaid kurioosumeid.

Kuulasin briifingul rootsi ärimehe ettekannet, ta rääkis algul oma firmast ja siis Rootsist kõigi selle plussidega. Korraga ilmus ekraanile teiste kuulsate Rootsi brändide seas ka Skype. Hiljem, jutu sees, veel ja veel. Kuna mitte poole komagagi ei esinenud viiteid ei Taanile ega Eestile, siis järgnes meie vahel mitu päeva kestnud kirjavahetus, mille toon tema poolt varieerus ignorantsest üleolekust kuni katseni musta siivsalt valgeks värvida. Tooni muutuses oli tajuda mõne PR-nõuniku soovitusi. Veidra vaidluse keskel saatis ta mulle oma sõnade tõestuseks väljavõtte Wikipedia artiklist. Aga kui ma sealtsamast kopeerisin talle vastu eestlastest nupumeeste ja taanlasest kaasasutaja nime, ei mõjunud seegi. Skype oli tema meelest Rootsi värk ja kogu lugu.

Nagu mõned Rootsi ametnikud neljasilmavestlustes on meenutanud, oli veel 20–15 aastat tagasi ametikohaohtlik öelda mõnel julgeolekupoliitika-alasel koosolekul välja lauseid, mis pisutki liiga positiivses valguses oleks sisaldanud täheühendit NATO.

Näide on erandlik, möönan. Aga hoiatav, sest savijalgadel seisev pime patriotism muutub iseenda vastandiks. Kui Milano EXPO maailmanäitus avatakse, siis saadaksin hea meelega talle kutse külastada Eesti näitusehoonet, tulla meie Skype’iga tutvuma.

Eks tule kurioosumiks lugeda sedagi jaanuarikuist teadet, et Dagens Nyheteri uurimuse järgi olevat Rootsi ajalooõpikutes liiga vähe naisi nimetatud, ainult 13% kõigist nimedest. Otsus – olukorda tuleb parandada! Rahumeelsete inimeste eesmärgid on läbi ajaloo pea alati olnud õilsad, aga paraku on kõigist sajanditest teada ohtralt ilusaid ettekäändeid ajaloo ümberkirjutamiseks. Kolm punkti …

Kuid ma lõpetan isiklikul positiivsel noodil, tundugu see pealegi tühine teema maailma draamade kõrval. Jalgrataste kasutamises olid ja on rootslased meist ees ja selle teguri mõju inimeste tervisele ning üldisele heaolule ei ole mitte väike. Stockholmis ainuüksi on üle 700 kilomeetri eraldi märgitud jalgrattateid. Ja sõidavad kõik: koolilapsed, pensionärid, riigiametnikud, poemüüjad, miljonärid ja õukondlased. Võimalik, et see tundub Eesti otsustajatele ja arendajatele kurioosumina, aga nad eksivad. Punkt.

Artikkel väljendab isiklikke arvamusi.

Seotud artiklid