Rohkem Ameerikat!

Euroopa ja Ameerika Ühendriigid on suurepärased partnerid, kuid ühiste huvide ning väärtuste kaitseks tuleb järjepidevalt tööd teha. Ukraina kriisi valguses on tähelepanu keskmes USA roll Euro-Atlandi piirkonna julgeolekus. Ent transatlantiliste suhete eduks on vaja sama tõhusalt teha koostööd ka muudes valdkondades, esmajoones majanduses ja olulisemate välispoliitiliste teemade koordineerimisel. Käesolev kirjutis esitab vaate transatlantiliste suhete perspektiividele, keskendudes esmajoones kolmele valdkonnale – sõjaline julgeolek, majandus ja koostöö olulisemate välispoliitiliste teemade käsitlemisel. Enne nende teemade juurde minekut tuleb aga küsida: millel tegelikult põhineb USA olulisus Euroopa arengule? Väidan, et selle üheks peamiseks aluseks on USA tekkelugu puhtakujulisel liberaalsusel põhineva ühiskonnana. USA ühiskonna taoline iseloom on omakorda toitnud mõttesuunda, mis eeldab maailma ümberkujundamist liberaalsete, demokraatlike väärtuste ja vabaduste vaimus. Sellisel mõttesuunal on olnud oluline kaal USA külma sõja järgse välis- ja majanduspoliitika kujundamisel.

Niisiis, Euroopa ja Ameerika suhted on suurepärased. Euroopa Liidu ja NATOga raamistatud turvalisuse ja heaolu piirkond on külma sõja järgne suursaavutus. Ühine on arusaam maailma peamistest julgeolekuprobleemidest. Siiski ei pruugi sellest kõigest piisata, tagamaks meie põhiväärtustele ja -huvidele vastav keskkond tulevikus. Käesoleva sajandi arengutes on mitmeid murettekitavaid suundumusi. Demokraatia areng maailmas ei lähe tingimata tõusujoones. Valimispõhiste demokraatlike riikide arv maailmas tõusis tippu 2005. aastal ja on sellest alates isegi tasapisi langenud.¹ Reeglitepõhine turumajandus ei ole samuti iseenesestmõistetav. Mõned olulised tõusvad tegijad maailmamajanduses ei pruugi olla avatud turgudest sama veendunult huvitatud. Ka Euroopa julgeoleku põhialused on sattunud rünnaku alla. Seetõttu on transatlantiline koostöö ikka elulise tähtsusega.

Soov maailma muuta

Nagu eespool lubatud, küsime, millel põhineb USA intensiivne huvi meie maailmajao arengute vastu ja soov panustada oma ressursse meie julgeolekusse. USA väärtuse hindamisel meie jaoks tasub minna USA kui riigi enda põhialuste juurde. Üks määravaid tõukejõude peitub USA kui sõltumatu riigi sünnis. USA rajati liberaalse vabariigina, mis maksimaalse ambitsiooniga viis ellu valgustusaja ideid isiku- ja kodanikuvabadustest, rahva võimu ülimuslikkusest, piiratud valitsusvõimust, õigusriigist, eraettevõtlusest ja usuvabadusest. Euroopas nõudis nende ideede elluviimine sajandeid konflikte, reforme ja revolutsioone. USAs sündis aga liberaalne vabariik puhtalt lehelt. Sellist eriti intensiivselt vabadusel põhinevat ühiskonda harjuti käsitlema kui mõõdupuud, mille järgi hinnata teisi ühiskondi. Selline vaade on esile kutsunud kaks vastandlikku tendentsi – ühelt poolt soovi muust maailmast eralduda, teisalt messianistliku soovi seda muuta. Ameerika liberalismi analüüsinud Louis Hartzi sõnul on see absoluutne moraalitunnetus viinud soovile kas kõigest “võõrast” eemalduda või seda muuta, kuid teistsuguse kõrval mugavalt eksisteerida ei osata.² Meie jaoks olulisena on juba ligi terve aastasaja valitsenud enamasti just teine suundumus: muuta teisi ühiskondi ja rahvusvahelist süsteemi vabaduse ja liberaalsete väärtuste vaimus.

Reaalpoliitika eitamine

USA erandlikkuse idee on täiendavat toitu saanud Ameerika eduloost 20. sajandil. Ameerika Ühendriigid väljusid võitjana kahest maailmasõjast, seljatasid edukalt Nõukogude Liidu ja hoiavad tänaseni maailmas sõjalist ja majanduslikku juhtrolli. Kuigi USA majanduse osakaal maailmas on vähenenud (viimase 25 aasta jooksul 25 protsendilt 20-le), on see endiselt eraldiseisvalt suurim. USAle langeb üle 40 protsendi globaalsetest kaitsekuludest ja ka “pehmelt jõult” ei ole USAle tekkinud eraldiseisvat konkurenti. Kokkuvõttes on viimaste aastakümnete USA välispoliitikas domineerinud kaks meile olulist suunda.

Liberaalse maailmakorra keskmes ei ole tavapärane jõutasakaalu poliitika või geopoliitilised kaalutlused.

Esiteks, põhimõtteline tung kaitsta liberaalseid vabadusi ja väärtusi, ühtlasi seega kaitstes USA ühiskonna põhialuseid.

Teiseks, domineeriva majandusliku ja sõjalise hegemoonina tagada “globaalsete avalike hüvede” toimimine, sealhulgas julgeolek ja kõik majanduse vabaks toimimiseks vajalik.  Neile tuginedes on USA olnud juhtrollis liberaalse maailmakorra loomisel. Selle maailmakorra keskmes ei ole tavapärane jõutasakaalu poliitika või geopoliitilised kaalutlused. Tegu on globaliseerumisel ja demokraatial põhineva rahvusvaheliste suhete struktuuriga, mille keskmes on alliansid, multilateraalsus ja partnerlus.³ Üks USA välispoliitilise mõtteviisi jooni on olnud USA ajaloost lähtuvalt ka väga tugev toetus väikeriikide püüdlustele. USA sündi nähakse osaliselt toimununa Taaveti ja Koljati võitluses impeeriumi vastu. Seetõttu on südamelähedased ka teiste väiksemate rahvaste püüdlused võrdsusele ja vabadusele. USAs on püsivalt esindatud mõttesuund, mis suhtub nendesse küsimustesse kompromissitult ja pigem põhimõtete kui geopoliitiliste kaalutluste alusel. Iseseisvate demokraatlike väikeriikide olemasolu on USAle ka kasulik, kuna sellised riigid on  globaliseerunud maailmakorra olulised toetajad.

Mugavustsoonist väljumine

Viimastel aastatel on Euroopa ja Ameerika viljelenud vaoshoitud välispoliitikat, mis on põhinenud paaril olulisemal eeldusel.

Esimeseks eelduseks oli see, et Euroopa julgeolek on suures osas valmis. USA ja Euroopa koostöö fookusena nähti esmajoones regioone väljaspool transatlantilist ruumi ennast. Euroopas järelejäänud probleemid jäid küpsema aeglasel tulel lootuses, et lahendused saabuvad omasoodu.

USA erandlikkuse idee on täiendavat toitu saanud Ameerika eduloost 20. sajandil.

Teiseks eelduseks oli peamiste ohuallikate muutumine. Euroopa ja Ameerika keskendusid olulisematele tajutavatele ohtudele ja töötasid selle nimel, et neid ohjata ja hallata. Vähem tähelepanu said välispoliitilised tegurid, millel oleks suur mõju, kuid mille toimimist peeti vähetõenäoliseks. Selliste ohtude hulgas oli ka sõjalise jõu kasutamine Euroopas. Traditsioonilise jõupoliitika  mõttes oli silmapiiril Aasia riikide tõus, kuid selleni oli veel aega. Julgeolekupoliitika keskmes olid „horisontaalsed“ teemad, nagu näiteks terrorism, samuti ebasümmeetrilised ohuallikad, esmajoones tuumarelva võimalik omandamine uute riikide poolt. Talitsetud välispoliitika üheks põhjuseks oli ka pretsedenditu majanduskriis. Euroopas viis see muuhulgas laienemisväsimuse süvenemiseni. Ameerika Ühendriikides jõuti välispoliitika eesmärkide ümberhindamise käigus märkimisväärsete ambitsiooni- ja eelarvekärbeteni, sealhulgas ka kaitsepoliitikas. Lisaks vähendas kriis Euro-Atlandi maailma atraktiivsust ja „pehme jõu“ väärtust muu maailma silmis. Neil asjaoludel on oma mõju sellele, miks Ukraina kriis tabas meid ettevalmistamatuna.

Ühtlasi on Ukraina kriis hea tõuge mugavustsoonist väljumiseks, kuhu Euro-Atlandi suhted on jäänud. See annab uuesti selge fookuse kaitse- ja julgeolekupoliitilistele küsimustele. Ühtlasi on see võimalus üle vaadata transatlantiliste suhete laiem baas – kas seal saaks teha enamat ja paremini?

USA ja transatlantiline sõjaline julgeolek

Sõjalises mõttes osaleb USA Euroopa julgeoleku tagamises NATO kaudu, pakkudes tuumaheidutust, konventsionaalseid võimeid ja raketikaitset. USA vägede kohalolu on igapäevaselt tajutav märk Euroopa olulisusest USA jaoks, üks signaal valmidusest viivitamatult tegutseda ja jagada ohuolukorraga seotud riske.

Külma sõja kõrgpunktil oli Euroopas 450 000 USA sõjaväelast. Tänaseks on neid jäänud umbes 64 000. Kuni viimase ajani paiknesid USA väed eranditult Lääne-, Kagu- ja Lõuna-Euroopa liitlaste territooriumil,  peamiselt kolmes paiknemiskohas – Suurbritannias, Saksamaal ja Itaalias.

Ukraina kriisi valguses haaras USA instinktiivselt liidrirolli NATO äärealal asuvate liitlaste kindlustunde tugevdamises. USA teatas kiiresti täiendavate lennukite saatmisest Balti õhuturbe toetuseks ja on tänaseks toonud meie regiooni roteeruvaid väeüksusi kokku ligi 600 mehe ulatuses.

Meie jaoks on oluline näha, milliseid pikaajalisi strateegilisi järeldusi USA muutunud olukorrast teeb. Edasine sõltub nii NATO otsustest kesk- ja pikaajaliste heidutusmeetmete osas kui USA rahvuslikest otsustest. USA Senatisse on esitatud eelnõu USA alaliste baaside loomiseks ja Eesti on seda eelnõu tervitanud.

Valimispõhiste demokraatlike riikide arv maailmas tõusis tippu 2005. aastal ja on sellest alates isegi tasapisi langenud.

USAl on lisaks olulisele heidutustegurile veel mitu olulist rolli. Suurima sõjaliste kulude panustajana (USA sõjalised kulutused moodustasid 2013. aastal NATO liitlaste kaitse-eelarvetest kokku 73 protsenti) on USA oluline motivaator Euroopa riikidele selles valdkonnas rohkem pingutama. Teisel pool Atlandit on viimastel aastatel sageli küsitud, miks peaks USA panustama Euroopa kaitsesse, kui eurooplased ise piisavalt ei osale. Võiksime selle küsimuse pöörata ka teistpidi: kui USA panustab niivõrd oluliselt, kuidas saavad siis Euroopa liitlased kõrvale jääda?

Tuleviku mõttes ei ole transatlantiliste kaitseressursside pilt sugugi roosiline. Ka suurim panustaja USA peaks kehtivate plaanide kohaselt jätkama oluliste kaitsekärbetega. Tänaselt 4,6 protsendilt peaks USA kaitsekulutuste osakaal SKTsse langema 2017. aastaks 2,9 protsendile. Sel kevadel Ukrainas juhtunu kinnitab taas, et tänapäeva suurte Euroopa julgeolekuriskide puhul peab tuumaheidutust täiendama valmisolek koheselt ja paindlikult reageerida kohalikule ootamatule sõjalisele eskalatsioonile. See eeldab konventsionaalsete võimete valmisoleku ülevaatamist ehk teisisõnu ka kaitsepoliitika strateegiliste plaanide ümberhindamist nii Euroopas kui USAs.

Transatlantiline välispoliitika koordinatsioon

Alliansi kaitse raamistikus on USA osalus Euroopas kõige sirgjoonelisem ja endastmõistetavam. Ilmne on vajadus USA osalemiseks ka Euroopa ja tema naabruse laiemates arengutes, seal ei ole lahendused alati nii selged ja lihtsad. Võtame näiteks Euroopa Liidu idanaabruse. Ukraina kriis on näidanud, et sõjalistest meetmetest pole väljaspool alliansi piire välispoliitika eesmärkide saavutamiseks suurt kasu. Peamine on tagada  partnerriikide tugevus ja integratsiooniperspektiiv. See mõjub omakorda ka ennetus- ja heidutusvahendina nende riikide suveräänsuse õõnestamise vastu.

Pealtnäha on idapartnerite toetamisel pearoll Euroopa Liidul. Ent kogemus näitab, et ka USA pühendumine on äärmiselt oluline. EL on töötanud idanaabrite jaoks välja ambitsioonika reformide ja majandusintegratsiooni paketi. USA saab seda täiendada oma jõulise toetusega vabaduse põhimõttele. Nagu ka varemates eurointegratsioonide protsesssides saab USA Euroopat survestada pakkuma idanaabritele tõsisemat lõimumisperspektiivi ja täiendada ELi-poolset hästi organiseeritud reformiprogrammi omapoolse veenva poliitilise sõnumiga.

Talitsetud välispoliitika üheks põhjuseks oli ka pretsedenditu majanduskriis. Euroopas viis see muuhulgas laienemisväsimuse süvenemiseni.

Pole üllatus, et Ukraina kriisis on idameelsete üks eemärke kiilu löömine Euroopa ja USA vahele. Neile on samamoodi selge, et ühise tandemina on EL ja USA võimsam ja motiveerivam jõud ning toetus Ida-Euroopa rahvastele. USA vajalikkus ilmnes kasvõi Krimmi sissetungi avapäeval, kus esimene selge läänemaailma hoiatussignaal Venemaale tuli Washingtonist, USA presidendilt.

Tähtis on, et selline tähelepanu langeks USA poolt idapartnerluse riikidele mitte ainult kriisiolukorras, vaid ka argipäeval. Kui võtta näiteks 2013. aastal Kongressi uurimisteenistuse poolt koostatud ülevaade Euro-Atlandi koostööst, siis välispoliitika valdkondade all ei ole Ida-Euroopat üldse mainitud. Usutavasti on Ida-Euroopa nüüd taas leidmas suuremat tähelepanu Euroopa Liidu ja USA välispoliitilises dialoogis. Laiemas plaanis peaksid USA ja EL aga püsivalt püüdlema välispoliitika koordinatsiooni tõhustamise poole.

Kaubandus- ja investeerimispartnerlus – oluline samm edasi

Transatlantilise sideme julgeolekusamba kõrval vajab tugevdamist ka majanduslik. Selles valdkonnas tõotab suurt sammu edasi transatlantilise kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) oodatav sõlmimine.

TTIP on parim näide sellest, kuidas kitsaste grupihuvide ületamisel on võimalik saavutada mõlemale poolele tervikuna kasulik kokkulepe. EL ja USA kokku moodustavad ligi poole maailma majandusest ja nende tihedam lõimumine on vägagi loomulik samm. TTIP tõotab praktilist kasu. ELile oodatakse SKT aastakasvu lisandumist 0,5 protsendi võrra (ehk teisisõnu 86 miljardit eurot lisatulu ELi majandusele aastas), USA puhul lisatulu 0,4 protsenti SKTst aastas ehk 65 miljardit eurot.

Ukraina kriis annab uuesti selge fookuse kaitse- ja julgeolekupoliitilistele küsimustele.

Ent see pole veel kõik. Optimistlikumad vaatlejad usuvad, et TTIP on just see puudujääv samm strateegilisema Euroopa-Ameerika suhte poole. Loodetakse, et TTIPi positiivne mõju kandub üle tihedamatesse poliitilistesse ja strateegilistesse suhetesse ja kujutab endast nõnda transatlantilise koostöö olulist uut “sideainet”. TTIP kõigi aegade ambitsioonikaima kaubandusleppena tugevdab oluliselt reeglitepõhise ja vaba majanduse positsiooni. Muuhulgas tähendab see USA ja Euroopa muutumist olulisimaks standardite kujundajaks maailmas. Edukaks lõpptulemuseks vajavad TTIPi läbirääkimised mõlema osapoole suuri pingutusi ja pühendumust.

Ühendajad

Eesti-sugustele riikidele sobib oma olemuselt ühendaja roll transatlantilistes suhetes. Meie oleme transatlantilist ruumi alati näinud tervikuna, kus Euroopa integratsioon ja transatlantiline koostöö on kaks teineteist suurepäraselt täiendavat projekti. Külma sõja järgsete (taas)vabanenud riikide eesmärgiks oli valdavalt ühinemine nii Euroopa Liidu kui NATOga. Väidetavalt on isegi täna harjumuspärane Euro-Atlandi mõiste tolleaegse Tšehhoslovakkia presidendi Václav Haveli sepistatud (Garton Ash, Free World,  lk 87). Meie jaoks ei ole Euro-Atlandi peres aeg-ajalt esiletulevad pinged kunagi tuhmistanud suurt pilti transatlantilise koostöö primaarsusest. Euroopa ja Ameerika vahel on olnud valdkondlikke pingeallikaid – suhtumine sisejulgeolekusse, andmekaitsesse, sõjalise jõu kasutamisse välispoliitika eesmärkide saavutamisel. Erinevusi on majandussüsteemides, sotsiaalpoliitikas. Meie taustsüsteemi juures need erimeelsused tasanduvad, kui võrdleme Euro-Atlandi ühisosa teiste suurte süsteemidega ja välispoliitika toimijatega, sealhulgas meie vahetu piiri taga.  Eestil on ka ette näidata häid tulevikulahendusi Euro-Atlandi kogukonna ühistele probleemidele – näiteks eelarvekontrollil põhinev majanduspoliitika, jõukohane panustamine kaitsesse ja e-lahenduste pakkumine erinevates valdkondades.

Kuidas edasi?

Euroopa ja USA suhetes on hetkel käimas kaks olulist protsessi. NATO tippkohtumiselt Walesis on oodata NATO otsuseid kohandumisest muutunud olukorrale, kus olulisel kohal on kesk- ja pikaajalised heidutusmeetmed. Transatlantilise kaubandus- ja investeerimiskokkuleppe ettevalmistused peaksid ideaalis lõppema  järgmisel aastal. Poliitika vallas on oluline tõhustada välispoliitika koordinatsiooni Euroopa Liidu ja USA vahel, suurendada ELi naabrusregiooni prioriteetsust ja miks mitte otsida ka uusi struktuurseid vorme tõhusamaks koostööks välispoliitika vallas.

NATO tippkohtumiselt Walesis on oodata NATO otsuseid kohandumisest muutunud olukorrale, kus olulisel kohal on kesk- ja pikaajalised heidutusmeetmed.

Eestil on lihtne neid koostööalgatusi meie prioriteetide põhiselt toetada. Oluline on siseriiklikult käsitleda Euro-Atlandi suhteid jätkuvalt erakonnaülese prioriteedina, mis asub kõrgemal kitsastest grupi- ja poliitilistest huvidest. Tähtis on meeles pidada ja ka teistele osutada, et USA osalus meie regioonis on parim panus normidel ja väärtustel põhineva maailmakorra säilimisse ning sellel ei ole pistmist geopoliitilise võitlusega.

Lisaks saaks ära teha üht-teist praktilist. Eestis võiks avaliku arvamuse uuringutel süsteemselt mõõta avalikkuse suhtumist transatlantilistesse suhetesse. Mõne mõttekoja või uurimisasutuse juures võiks olla käivitatud spetsiaalne transatlantiliste suhete programm. Ja lõpuks võiks siiski leida hea lahenduse meie vabanemisel olulist rolli mänginud president Ronald Reagani mälestuse jäädvustamisele Tallinnas või muus Eesti paigas, nii nagu mõne aasta eest seoses tema sajanda juubelisünnipäevaga ette pandi. See oleks ilus sümboolne samm.