Jäta menüü vahele
Nr 83/84 • August 2010

Palestiina versus Iisrael: ühe konflikti lühilugu

Tulevikuvõimalusi vaagides jääb sõelale vaid kahe riigi lahendus: üks riik juutidele, teine araablastele. Kuidas selleni jõuda, on aga endiselt lahtine.

Sven Mikser
Sven Mikser

kaitseminister

Iisraeli-Palestiina konflikti käsitletakse sageli kõigi konfliktide emana. See on konflikt, millel on puutumus kõigi teiste julgeolekukriisidega ja mõju kõigi maailma suurvõimude geostrateegilistele valikutele. See on konflikt, mis on elanud üle kaks maailmasõda ja külma sõja.

Moodsal ajal räägitakse sõja kõrval meeleldi rahuprotsessist. Ent vaadelda Hamasi raketirünnakuid Iisraeli linnadele ja Iisraeli armee sadade tsiviilohvritega karistusaktsioone Gazas osana rahuprotsessist tundub traagiliselt irooniline.

Iisraeli erivägede hiljutine ohvriterohke rünnak Türgi humanitaarabilaevale sunnib taas küsima, kuhu “rahuprotsess” siis õieti teel on. Selleks, et vaadata edasi, on paslik heita korraks tagasipilk selle pika ja verise vastasseisu ajaloole – müütidele ja tegelikkusele, kasutamata võimalustele ja harvadele ning unustatud lootuskiirtele.

Lähis-Ida konfliktist on kirjutatud palju raamatuid – terveid raamatukogusid. Nii erinevate autorite lähtepunktid kui järeldused on tihti vastandlikud. Ka minu põgus ekskurss ei pretendeeri objektiivsusele. Õigupoolest on lühikeses artiklis võimatu lahata kõiki olulisi aspekte, seetõttu jätan (lubamatult) peaaegu täiesti kõrvale Lähis-Ida konflikti laiema regionaalse mõõtme – suhted Iisraeli ja tema araabia naabrite vahel, Iisraeli ja islamimaailma ning Lääne ja islamimaailma vahel. Samuti hoidun ennustamast, milline võib olla laevaintsidendi mõju Türgi ja Iisraeli ning Türgi ja Ameerika suhetele pikemas perspektiivis, ehkki just see on üks võtmeküsimusi. Ent lubatagu mul siinkohal jääda Iisraeli ja Palestiina konflikti valusa ja keerulise loo juurde.

Eellugu

Aastate jooksul on Lähis-Ida rahuprotsess näinud sedavõrd arvukalt võltskoidikuid, et uudisvoo pealiskaudsel jälgijal on ilmselt tekkinud mulje, et tegemist ongi olemuslikult lahendamatu probleemiga. Ka võib sageli kuulda arvamust, et araablaste ja juutide vaen ulatub aastatuhandete taha ja et selle juuri tuleb otsida araabia ja juudi tsivilisatsioonide algusaegadest ning islami ja judaismi ürgsetest lepitamatutest vastuoludest. Sellistel väidetel on aga üks oluline viga: tegemist on eksitavate müütidega.

Mõned tänapäeva analüütikud, kes üritavad islamiusule alates sünnihetkest omistada juudivaenulikkust, viitavad kolme juudi hõimu verisele Mediinast väljakihutamisele prohvet Muhamedi poolt kristliku ajaarvamise seitsmendal sajandil. Ent nagu osutab David Lamb, oli Banu Quraiza hõimu vastu toime pandud veretöö varase islamiajaloo ainuke organiseeritud juudivastase vägivalla juhtum ja üldiselt on moslemid kogu oma ajaloo vältel aktsepteerinud juute kui “varasema ilmutuse rahvast”, kes vaatamata “teise järgu kodanike” staatusele olid riigi kaitse all – olukord, mis täna, mil okupeeritud alade araablased elavad juutide alamast klassist klientidena, on iroonilisel moel pahupidi pööratud.1

Vaatamata oma piibellikule ajaloole ei olnud Palestiina kaugeltki ainus maatükk, mida juutide rahvusliku kodu ihalejad koloniseerimiseks kaalusid.

Tegelikult võib öelda, et enne 19. sajandit olid moslemite ja kristlaste ning juutide ja kristlaste vahelised suhted valdavalt verisemad ja vaenulikumad kui suhted moslemite ja juutide vahel. Islamistliku valitsuse all elanud juudi kogukonnad ei omanud moslemitega võrdseid õigusi, kuid nende seisund ei erinenud teiste sallitud usuvähemuste – kristlaste ja zoroastristide omast. Samas oli see olukord aga tihti märksa parem kristlike valitsuste all elanud juutide omast.

Alates 16. sajandist hakkasid Osmani sultanid sõjaliste ja rahaliste teenete eest Euroopa suurvõimudele andma kapitulatsioonide nime all tuntud eksterritoriaalseid privileege. Algselt hõlmasid need vaid välisriikide kodanike eriõigusi, kuid alates 19. sajandist laiendati kapitulatsioone üha enam eestkosteõiguseks Osmani alamatest mittemoslemite üle.2 Nii allus suur osa Osmani katoliiklastest Prantsuse ja õigeusklikest kristlastest Vene jurisdiktsioonile. Kuna Osmani impeeriumis puudus arvestatav protestandi kogukond, üritasid britid jalga ukse vahele saada, taotledes eestkosteõigust teiste vähemusundite, eelkõige juutide ja druuside suhtes. Brittide mõju eksterritoriaalsete privileegide omandamisel tugines suuresti nende kasvavale sõjalisele ja kaubanduslikule üleolekule maailma meredel.3

Sionismi kujunemine

Juutide ja palestiinlaste vahelised pinged Palestiinas hakkasid tekkima 1880. aastatel, kui algas Ida-Euroopa juutide massiline ümberasumine oma Palestiinasse, mis oli toona osa Osmani impeeriumist ja mida kogu islamistliku ajaloo vältel olid asustanud valdavalt araablastest moslemid ja kristlased. Esimeste sisserändajate seas oli nii ideoloogilisi sioniste kui põgenikke Ida-Euroopa juudivastaste pogrommide eest.

Pogrommid Ida-Euroopas ja nn Dreyfiisi afäär Prantsusmaal ühelt poolt ning juudi valgustusfilosoofia ja Euroopas võidukäiku tegev rahvusriikluse idee teiselt poolt seadsid Euroopa juudi kogukonnad terava dilemma ette: kas juudid peaksid taotlema täielikku assimileerumist oma asukohamaade rahvuskesksetesse ühiskondadesse või otsima oma hädadele lahendust juutide oma rahvusliku kodumaa loomise näol.

Sionism, liikumine, mis jutlustas juutide tagasipöördumist tõotatud maale, kristalliseerus 19. sajandi lõpukümnenditel. Vaatamata oma piibellikule ajaloole ei olnud Palestiina kaugeltki ainus maatükk, mida juutide rahvusliku kodu ihalejad koloniseerimiseks kaalusid. Territoriaalsete alternatiividena olid tõsiselt kõne all nii Ida-Aafrika kui LõunaAmeerika. Isegi sionismi juhtiv ideoloog, Austria arst Theodor Herzl, kes 1897. aastal asutas Baselis ülemaailmse sionistliku organisatsiooni ja kelle aasta varem avaldatud manifest “Der Judenstaat” oli sionismi olulisimaid alustekste, kaalus tõsiselt nn Uganda-alternatiivi. Alles seitsmendal sionistlikul kongressil 1905. aastal kaldus vaekauss lõplikult Palestiina kasuks ja kõik liikumise ressursid suunati sealse asundustegevuse toetamiseks.

Üldiselt on moslemid kogu oma ajaloo vältel aktsepteerinud juute kui „varasema ilmutuse rahvast”.

Karl Sabbagh tsiteerib Israel Zangwilli, kes 1901. aastal ütles kuulsad sõnad: “Palestiina on maa ilma rahvata, juudid aga on ilma maata rahvas,” – loosung, millel vaatamata oma ebatõesusele oli hämmastavalt pikk eluiga.4 Ebatõde seisneb mõistagi tõigas, et ümberasujate saabudes ei olnud Palestiina kaugeltki tühi.

Need ajalookirjutajad, kes püüavad kujutada 19. sajandi lõpu Palestiinat hüljatu ja inimtühjana, viitavad oma kirjeldustes lisaks Zangwillile teistelegi autoritele Mark Twainist kuni Joan Petersini, ent nagu osutab Baruch Kimmerling, oli Herzl ise suurepäraselt teadlik, et sionismieelne Palestiina oli igati asustatud: Herzli 1902. aastal ilmunud utopistliku romaani “Altneuland” araablastest tegelased naudivad Palestiinas juutidega võrdseid kodanikuõigusi.5

Varane sisseränne ja sionismi vastasrind

Maa, kuhu utopistid-idealistid ja tagakiusatud väljarändajad saabusid, oli, ehkki asustatud, siiski Osmani impeeriumi perifeeria. Esialgu vähearvukad juudi immigrantide rühmad ei kujutanud endast araablastest enamusele tajutavat ohtu. Kimmerlingi ja Migdali hinnangul ei ületanud 1880. aastate keskpaigaks Ida-Euroopast sisse rännanud juutide arv tuhandet.6 Teise sisserändelaine ajaks (1904-1914) toetas juutide migratsiooni juba nii ideoloogiliselt kui finantsiliselt mõjukas Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika sionistlik liikumine. Pingete peamiseks allikaks sai konkurents Palestiina väärtuslikema ressursi – maa – pärast. Suur osa maast, mida palestiinlastest põllupidajad sajandeid olid harinud, kuulus Osmani impeeriumi südames elavatele suurmaaomanikele. Kui sisserändajad asusid maid kokku ostma ja põliselanikest rentnikel tuli oma põllulapilt lahkuda, oli tulemuseks mõistagi kogukondadevaheliste pingete kasv. Kuigi araablased moodustasid 20. sajandi alguseks Palestiina rahvastikust turvalise enamuse, oli Esimese ilmasõja eel juutide osatähtsus rahvastikus kasvanud umbes 10 protsendile ehk 85 tuhande inimeseni.7 Ehkki sisserändajate omanduses oli vaid tühine osa maast, olid trendid araablaste jaoks siiski murettekitavad.

Lisaks araablaste vastuseisule ei olnud sionismi võidukäik ja sekulaarsete aškenazi (Euroopa) juutide massiline sisseränne kaugeltki meele järele ka suurele osale Palestiina ortodokssest juudi kogukonnast. Ühelt poolt kannustas sionismivastaseid ortodoksseid juute hirm pealetungiva sekularismi ees, teisalt kujutas Euroopa ja Ameerika sionistlike ringkondade finantsilisel toetusel tegutsev yishuv (Iisraeli riigi loomise eelne juudi kogukond Palestiinas) ohtu nende majanduslikule elukorraldusele, mis põlvkondade vältel oli rajanenud väljaspool Palestiinat elavate juutide annetustel.

Ortodoksi kogukonna – mitte üksnes põlisasunikest sefardi juutide, vaid sageli ka aškenazi rabide – vastuseis laienes kogu sekulaarse heebrea kultuuri ja rahvusluse pealetungile. Arieh Bruce Saposnik kirjeldab rabide raevukat protestikirja heebrea lasteaia rajamise vastu Jeruusalemmas 20. sajandi alul, milles rabid leidsid, et loodav lasteaed “pöörab noorte südamed ära Toora radadelt ja viib need riukalisele teele”.8 Samalaadne vastuseis valitses religioossetes ringkondades ka näiteks heebrea teatri loomisele mõni aasta hiljem, mil Jeruusalemma aškenazi rabid leidsid, et kõik juudid, kes on endis alal hoidnud judaismi tunded ja sädeme, peaksid hoiduma teatrit külastamast.9

Aastate jooksul on Lähis-Ida rahuprotsess näinud sedavõrd arvukalt võltskoidikuid, et uudisvoo pealiskaudsel jälgijal on ilmselt tekkinud mulje, et tegemist ongi olemuslikult lahendamatu probleemiga.

Teisalt osutab Baruch Kimmerling, et vaatamata teravatele erimeelsustele religioossete juutide seas modernismi, sekularismi, sionismi ja hiljem ka sekulaarse “juudiriigi” teemal, eksisteeris sionistliku liikumise sees algusest peale väike religioosne allhoovus, mis kutsus üles juutide massilisele tagasipöördumisele Siionisse.10

Brittide vastakad lubadused

Esimene maailmasõda tõi mängu Euroopa koloniaalvõimude strateegilised huvid ja sõja tulemusena muutus Lähis-Ida poliitiline geograafia tundmatuseni. Palestiina tuleviku jaoks said otsustavaks Suurbritannia valitsuse kolm kurikuulsat ja omavahel vastuolus olevat diplomaatilist initsiatiivi.

Esimene neist oli Briti Egiptuse ülemkomissari Sir Henry McMahoni kirjavahetus Meka asevalitseja Sharif Hussein ibn Aliga, kelle kaudu britid lootsid õhutada Osmani impeeriumi araablastest alamaid Istanbuli vastu mässu tõstma. Lisaks soovile vaenlase ridadesse segadust külvata oli sellel 1915. aasta juulist kuni 1916. aasta märtsini väldanud kirjavahetusel ka teine põhjus. Osmani sultan kandis ühtlasi sunniitide kaliifi tiitlit. Asudes keskriikide poolel sõtta, kuulutas sultan kaliifina liitlastele püha sõja. Sunniidid moodustasid olulise osa Briti India elanikkonnast ning julgustades Husseini ambitsioone konkureeriva Araabia kalifaadi loomiseks lootis London vähendada Istanbulist kostva džihaadikutse mõju India moslemitele. McMahoni lubadused Husseinile sõjajärgse Araabia kuningriigi osas olid teadlikult mitmemõttelised, ent araablaste arusaama kohaselt oli osaks tulevasest iseseisvast Araabia kuningriigist ka Palestiina.

Teine sobing, milles liitlasriigid leppisid 1916. aasta mais kokku Osmani impeeriumi araabia provintside jagamise sõja võitmise korral, sai Briti ja Prantsuse pealäbirääkijate järgi tuntuks kui Sykesi-Picot’ lepe, ehkki esialgu pidanuks leppe osaliseks saama ka Venemaa. Salaleppe skandaalsus seisnes muuhulgas selles, et britid ja prantslased jagasid omavahel tulevaste asumaadena samu alasid, mida McMahon oli lubanud Husseinile. Venemaa oktoobripöörde järel bolševike poolt avalikuks tehtud lepped põhjustasid Londonile ja Pariisile meelehärmi, ent olulises osas sai just Sykesi-Picot’ lepe selleks aluseks, mille põhjal Pariisi rahuläbirääkimistel jagati võitjariikide vahel mandaadid Osmani impeeriumi araabia provintside valitsemiseks.

Kolmas ja Palestiina tuleviku jaoks otsustavaim dokument oli Briti välisministri Lord Arthur Balfouri kiri Briti Sionistliku Föderatsiooni juhile lord Lionel Rothschieldile 1917. aasta novembris, milles Balfour teatas, et Tema Majesteedi valitsus toetab “juutidele rahvusliku kodu loomist Palestiinas”, tehes seda viisil, mis ei kahjusta mittejuudi kogukondade usulisi ja kodanikuõigusi ega sea kahtluse alla juutide poliitilist staatust mistahes teistes riikides.

Balfouri deklaratsiooni saamisloos oli oluline roll mõjukatel Briti sionistidel, eeskätt tulevasel Iisraeli esimesel presidendil Chaim Weizmannil, kelle läbimurdelised avastused lõhkeainete alal tagasid talle juurdepääsu juhtivatele Briti valitsusliikmetele. Tähtsusetu ei olnud ka asjaolu, et paljud Briti liidrid eesotsas peaminister David Lloyd George’iga olid pühendunud kristlased, kes nägid võimaluses aidata kaasa juudi rahva tagasipöördumisele Pühale Maale suisa piibellikku missiooni. Ent mõned nn kristlike sionistide motiivid olid pealispinna all sootuks antisemiitlikumad: Londoni mõjukate poliitikute hulgas oli mitmeid, kes uskusid, et “üleilmne juutlus” on jõud, mis mõjutab nii Peterburi, Berliini kui Istanbuli valitsejaid ja mille brittide poolele võitmine on maailmasõja lõpptulemuse seisukohalt oluline.

Hoopis varjamatumalt antisemiitlik oli mõnede lootus, et “rahvuslik kodu” Palestiinas motiveeriks ka arvestatavat osa Lääne-Euroopa juute välja rändama. Arvatavasti just sel põhjusel oli Lloyd George’i valitsuse juudist minister Edwin Montagu Balfouri deklaratsiooni üks tõsisemaid kriitikuid. Montagu leidis, et kui judaism oleks mitte usutunnistus, vaid rahvus, tähendaks see, et tema, Briti valituse minister, on vähem kui sada protsenti britt.11 Ilmselt olid Montagu ja teiste mittesionistidest briti juutide kartused põhjuseks, miks deklaratsiooni lisati klausel juutide staatusest teistes riikides.

Mandaat

Pärast ilmasõda sai Palestiinast sarnaselt teiste endise Osmani impeeriumi araabia provintsidega mandaaditerritoorium, mida brittidest mandaadihaldurid pidanuks vastavalt Rahvasteliidu juhisele iseseisvuseks ette valmistama. Ent erinevalt Süüriast, Liibanonist, Transjordaaniast ja Iraagist ei jõudnud Palestiina sõdadevahelisel perioodil iseseisva riikluseni.

Sõja järel jätkus juutide sisseränne ja kasvasid juutide ning araablaste vahelised pinged. Araablased olid veendunud, et Briti poliitika soosib juute – kinnituseks sellest oli mandaadi deklareeritud eesmärk: juutide rahvuslik kodu Palestiinas. Juudid omalt poolt kahtlustasid, tihti õigustatult, et kohapealsed Briti võimuesindajad suhtuvad suurema sümpaatiaga araablaste püüdlustesse. Selliste süüdistuste osaliseks sai teiste hulgas ka esimene Briti tsiviilhaldur Herbert Samuel, kes oli juut ja sionist, ent kes Briti valitsuse lojaalse esindajana ei vastanud alati juudi kogukonna kõrgendatud ootustele. Oma tihti saamatutes katsetes ajada erapooletut ja tasakaalustatud poliitikat ei mõistnud britid, et erinevalt kohalikest araablastest pidasid Euroopast sisse rännanud juudi asunikud end kultuuriliselt võrdseks pigem brittide kui kohalike araablastega.

Juutide ja araablaste omavalitsuslikud institutsioonid arenesid mandaadiperioodil äärmiselt erinevas tempos ja erinevates suundades. Britid toetasid (vastavalt mandaadi tingimustele) juutide demokraatlike institutsioonide loomist, samal ajal kui araablaste jaoks loodud enesekorralduslikud institutsioonid olid kunstlikud ja ebademokraatlikud ega käsitlenud araablasi eraldiseisva rahvusgrupina. Brittide poolt ametisse pandud ja hiljem pagendatud Palestiina araablaste tuntuim mandaadiaegne liider Hajj Amin al-Husseini kandis tiitlit Jeruusalemma ülemmufti, mis viitab pigem usulisele kui rahvusriiklikule autoriteedile.

Oma tihti saamatutes katsetes ajada erapooletut ja tasakaalustatud poliitikat ei mõistnud britid, et erinevalt kohalikest araablastest pidasid Euroopast sisse rännanud juudi asunikud end kultuuriliselt võrdseks pigem brittide kui kohalike araablastega.

Muidugi ei olnud ka araablased ise valmis looma demokraatlikke omavalitsusinstitutsioone Briti mandaadivõimude tingimustel, millest olulisim oli Balfouri deklaratsiooni elluviimine, st juutidele rahvusliku kodu loomine aladel, mida Palestiina araablased pidasid õigusega endale kuuluvaks. Rashid Khalidi kirjeldab Al-Husseini vestlust Briti koloniaalministri lord Passfieldiga, milles mufti kurdab, et “parlament, mille ülesandeks on mandaadi tingimuste elluviimine, tähendaks enesetappu”.12

Suur araablaste ülestõus

Vahepeal võtsid pinged araablaste ja juutide vahel üha verisemaid vorme. 1929. aastal puhkesid rahutused maailma ilmselt kalleima ja emotsionaalselt laetuima kinnisvaralapi pärast Jeruusalemmas, millel asuvad nii sunniitide pühaduselt kolmas, Al-Aqsa mošee kui ka juutide teise templi ainsana säilinud Läänemüür. Intsident, mis sai alguse moslemite vastuseisust juutide plaanile rajada Läänemüüri äärde naisi meestest eraldav ajutine vahesein, paisus ülemaalisteks rahutusteks, mis nõudsid umbes 300 juudi ja sama paljude araablaste elu.13

Britid saatsid Palestiinasse ühe hindamismissiooni teise järel, eesmärgiks välja selgitada, kui arvukat sisserännet Palestiina majanduslikud võimalused suudaksid toetada ja kuidas kaitsta maata jäänud araabia põlluharijate huve.

Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel hoogustus sisseränne Palestiinasse seoses natside võimuletulekuga Saksamaal. Varem ei olnud Palestiina olnud kaugeltki kõigi juudi väljarändajate esimene valik, ent nüüd tekitas täiendavat survet mitmete demokraatlike lääneriikide karmistuv immigratsioonipoliitika.

Palestiinlaste võimsaimaks väljaastumiseks juudi immigrantide ja Briti mandaadivõimude vastu sai 1936. kuni 1939. aastani kestnud suur araabia ülestõus, mis halvas pikaks ajaks Palestiina majanduse ja mille mahasurumine nõudis brittidelt suuri jõupingutusi. Ülestõus algas palestiinlaste üldstreigiga. Pärast järjekordse Briti faktikogumismissiooni juhi lord Peeli raporti avalikustamist, milles soovitati Palestiina jagamist juutide ja araablaste riigiks, kasvas streik üle relvastatud ülestõusuks. Britid deporteerisid Hajj Amin Al-Husseini Seišellidele, ent rahutused õnnestus maha suruda alles Teise maailmasõja alguseks.

Erinevalt Süüriast, Liibanonist, Transjordaaniast ja Iraagist ei jõudnud Palestiina sõdadevahelisel perioodil iseseisva riikluseni.

On märkimisväärne, et mitte üksnes araablased, vaid ka sionistid lükkasid Peeli komisjoni ettepanekud resoluutselt tagasi. Al-Husseini eksirännakud viisid ta Teise maailmasõja päevil Saksamaale ja sealt Lääne-Balkanile. Mufti sõjaaegne koostöö natsidega määris aga rahvusvahelise üldsuse silmis jäädavalt tema maine Palestiina vastupanuliikumise liidrina.

Palestiinlaste ülestõusu konkreetseks tulemuseks oli Briti 1939. aasta nn valge paber, milles London esmakordselt ütles lahti Balfouri deklaratsioonist ja teatas, et ei taotle juudiriigi loomist Palestiinas. Puhkenud maailmasõja tingimustes mõistis enamik sioniste, et Natsi-Saksamaast lähtuv oht on juudi rahvale eksistentsiaalsem. Vaatamata raevule valge paberi suhtes ei saanud Palestiina juudid toetada Hitleri-Saksamaad, samas ei tahtnud nad vaikides nõustuda ka Briti poliitika uue suunaga.14 Hilisemale Iisraeli peaministrile David Ben-Gurionile omistatakse ütlust, mille kohaselt otsustasid juudid võidelda sõjas brittide poolel, justnagu poleks olemas mingit valget paberit, ja samas võidelda valge paberi vastu, justnagu poleks käimas mingit sõda.

Kuitahes keerulisse positsiooni asetas 1939. aasta Briti valge paber ka Palestiina juudi kogukonna, ei olnud araablastel võimalust, jõudu ega oskusi, et seda hetke ära kasutada. Nagu osutab Palestiina autor Rashid Khalidi, olid palestiinlased 1939. aastaks “alistatud, demoraliseeritud ja lootusetult lõhestatud”.15

Naqba

Juudid, kes olid sõjas võidelnud brittide poolel, pöörasid sõja lõppedes relvad mandaadivalitsuse vastu. Selle võitluse oluliseks osaks olid terroriaktid, mida viisid läbi paramilitaarsed relvarühmitused Irgun, mille liidriks oli Menachem Begin, ja Lehi, mille juhtide hulka kuulus Yitzhak Shamir. Mõlemad mehed pidasid aastakümneid hiljem Iisraeli peaministri ametit. Irguni tuntuimaks terroriaktiks jäi Jeruusalemma Kuningas Taaveti hotellis asunud mandaadivalitsuse peakorteri pommitamine, milles hukkus 91 britti, araablast ja juuti.

Londonis sõja lõppedes võimule tulnud leiboristlik valitsus asus Briti imperiaalseid kohustusi jõuliselt koomale tõmbama. Briti võimu lõppemisega India subkontinendil lakkas olemast ka peamine motiiv Briti tugipunkti säilitamiseks Lähis-Idas.16 Kuluka mandaadivalitsuse pidamine kaotas kodus kiiresti toetust. Legendaarne feldmarssal Montgomery, nüüd Briti armee staabiülem, ütles pärast Palestiina külastamist peaminister Clement Attleele: “Kui me ei ole valmis Palestiinas rahu ja korda hoidma, on parem, kui me sealt lahkume.”17 See vastas Briti avalikkuse ootusele. Britid asusid kohvreid pakkima.

1947. aasta novembris võttis ÜRO Peaassamblee vastu resolutsiooni, milles soovitati jagada Palestiina kaheks riigiks. Juutidele jäänuks umbes 55 ja araablastele 40 protsenti mandaadi-Palestiina territooriumist (Jeruusalemm pidanuks jääma rahvusvaheliselt hallatavaks territooriumiks). Juudid, kes soovinuks näha oma rahvusriigina kogu Palestiinat/Eretz YisraeVi, ei olnud neile pakutavaga kaugeltki rahul, kuid otsustasid siiski kasutada võimalust luua riik kas või ühel osal Palestiinast.

Seevastu araablased, kes moodustasid elanikkonnast jätkuvalt enamuse ja kelle omanduses oli ka suurem (ehkki mitte viljakam) osa maast, lükkasid maailmaorganisatsiooni ettepaneku resoluutselt tagasi. David Lambi sõnul on just palestiinlaste vastuseis ÜRO 1947. aasta resolutsioonile tänaseni aluseks Iisraeli mitteametlikule poliitikale, mille kohaselt palestiinlaste otsus lükata tagasi pool maast, mis oli kunagi tervenisti neile kuulunud jättis nad igaveseks ilma õigusest oma riigile ja rahvuslusele.18

Ajaks, mil juudid 1948. aasta mais neile määratud territooriumil Iisraeli riigi välja kuulutasid, oli kogukondadevaheline sõda juba alanud. Kuigi juutide osatähtsus Palestiina rahvastikus oli endiselt vaid umbes 30 protsenti, oli neil võitlusvõimeliste 20- kuni 45-aastaste meeste hulgas pooleteisekordne ülekaal, kuna just see ealine ja sooline grupp moodustas tänu immigrantide eneseselektsioonile juudi kogukonnast ebaproportsionaalselt suure osa.19 Araablaste esialgse edu järel saavutasid juudid arvestatava ülekaalu ja seda trendi ei suutnud murda ka ümbritsevate araabia riikide sõjaline sekkumine. Tasub meeles pidada, et ka Süüria, Liibanon, Iraak ja Jordaania olid toona alles hiljuti iseseisvunud ja tugevate struktuuride ning traditsioonideta riigid.

Arieh Bruce Saposnik kirjeldab rabide raevukat protestikirja heebrea lasteaia rajamise vastu Jeruusalemmas 20. sajandi alul, milles rabid leidsid, et loodav lasteaed „pöörab noorte südamed ära Toora radadelt ja viib need riukalisele teele”.

ÜRO poolt vahendatud vaherahu väljakuulutamise ajaks oli Iisraeli kontrolli all ligi 78 protsenti Palestiina territooriumist. Vaid Gaza sektor oli Egiptuse vägede käes ja tänapäeval Läänekaldana tuntud territoorium ning Ida-Jeruusalemm Jordaania valduses. Asjaolu, et Jordaania araabia leegion – kõige paremini treenitud ja varustatud osa Araabia ühisrindest – jäi sõjas üldiselt passiivseks, näib kinnitavat kahtlusi, et Jordaania huvi 1948. aasta sõjas oli pigem Läänekalda ja Ida-Jeruusalemma liidendamine kui Iisraeli üle võidu saavutamine.

1948. aasta sõja tagajärjel, mida Palestiina ajalookirjutajad nimetavad sõnaga naqba -katastroof – lahkus või aeti oma kodumaalt välja enamik Palestiina araablastest. Kui Iisraeli kauaaegse ametliku historiograafia kohaselt lahkusid palestiinlased valdavalt omal soovil või oma juhtide üleskutsel, siis palestiinlaste versiooni kohaselt oli massilise põgenemise peapõhjuseks Iisraeli võimude poolt korraldatud etnilise puhastuse kampaania, mille tulemusel jäeti maha sadu külasid ja kümneid suuremaid linnu. David Lamb viitab Iisraeli kaitsejõudude 1948. aastal koostatud ja alles 1986. aastal avalikuks saanud raportile, mis vähemalt osaliselt kinnitab araablaste versiooni 1948. aasta sündmuste kohta. Selle kohaselt otsustas üle 70 protsendi araablastest lahkuda juutide sõjaliste aktsioonide või nendega seotud psühholoogiliste faktorite tõttu.20

Sama järelduseni on jõudnud mitmed Iisraeli nn “uusajaloolased”, kellest üks tuntumaid, Benny Morris, tõdeb, et põliselanike lahkuma sundimine oli Iisraeli teadlik poliitika. Psühholoogilise sõja ilmselt tuntuimaks näiteks oli kurikuulus Deir Yassini küla veresaun 1948. aasta kevadel, mis araabia riikide meedia poolt võimendatuna mängis olulist rolli Palestiina araablaste demoraliseerimisel ja sundis neid hulkadena pagendusse siirduma.21

1948. ja 1967. aasta põgenikud

Juutide arvuline ülekaal rahvastikus oli sionistide nägemuses Iisraeli kui juudiriigi loomise ja püsimise vältimatu tingimus. Loodava Iisraeli riigi territooriumile jäi pärast umbkaudu 700 tuhande inimese põgenemist vaid umbkaudu 150 tuhat araablast ja 1952. aastaks saavutasid juudid jätkuva sisserände toel enamuse kogu mandaadijärgse Palestiina territooriumil, kus selleks ajaks elas 1,4 miljonit juuti ja 1,2 miljonit palestiinlast.22 Mõne hinnangu kohaselt oli juute 1954. aastaks Iisraelis juba ligi kaks miljonit. Peapõhjus, miks Iisraeli juudi elanikkond sedavõrd lühikese aja jooksul pea kolmekordistus, oli Knesseti poolt kohe pärast riigi loomist vastu võetud tagasipöördumisseadus, mis annab kitsendusteta sisserändeõiguse kõigile juutidele, kus iganes nad eelnevalt ka poleks elanud.23

Ent lisaks juutide piiramatu sisserände seadustamisele oli demograafilise ülekaalu kinnistamiseks vajalik ka araablastest põgenike naasmise vältimine. Küsimus põgenike tagasipöördumisõigusest on aastakümneid püsinud okupeeritud alade uusasunduste kõrval ühe Lähis-Ida rahuprotsessi lahendamatu probleemina.

1929. aastal puhkesid rahutused maailma ilmselt kalleima ja emotsionaalselt laetuima kinnisvaralapi pärast Jeruusalemmas.

Nagu tõdeb palestiina-ameerika kultuuriloolane ja mõtleja Edward W. Said, ei oma olulist tähtsust, kas palestiinlased lahkusid 1948. aasta sõja eest Iisraeli sunnil või oma liidrite üleskutsel – tagasipöördumisõigus on rahvusvahelise õiguse seisukohalt universaalne.24

1948. aasta sõda pillutas Palestiina rahva mitmesse gruppi. Vaid vähestel palestiinlastel õnnestus jääda loodava Iisraeli riigi territooriumile, rohkem oli neid, kes jäid oma kodudesse Jordani Läänekaldal ning sattusid sõja järel Jordaania kuninga võimu alla. Lisaks elas sõja lõppedes Läänekalda põgenikelaagrites arvukalt sisepõgenikke, kes olid lahkunud Iisraeli valdusse jäänud aladelt.

Jordaania kuningakoda, kes soovis oma riigi territooriumi Läänekalda arvel alaliselt laiendada, andis oma territooriumile jäänud palestiinlastele kodakondsuse. 1948. ja 1967. aasta vahelisel ajal liikus osa Läänekalda elanikest ja sealsetest põgenikest Idakaldale, tänase Jordaania territooriumile. Seevastu Gaza elanikel ja sealsetel sisepõgenikel, kes olid nüüd Egiptuse võimu all, ei olnud ei kodakondust ega muid Läänekalda palestiinlastega võrreldavaid õigusi. Arvukalt Palestiina põgenikke pillutati laiali ka mööda teisi regiooni riike. Paljud neist otsisid tööd ja elatist Pärsia lahe äärsetest naftariikidest.

Panarabismi tõus ja langus

1948. aasta sõda diskrediteeris nii seniseid palestiinlaste juhte kui ka araabia maade valitsevaid režiime. On märkimisväärne, et sõjale järgnenud kümnendi jooksul toimusid sõja kaotanud riikides järjepanu vägivaldsed võimupöörded. Süürias toimus sõjaväeline riigipööre 1949. aastal. 1951. aastal mõrvati Jeruusalemmas Jordaania kuningas Abdullah (tõsi, hašimiidi monarhia elas selle veretöö üle). Aasta hiljem kukutasid Egiptuse Vabad Ohvitserid sealse kuningadünastia. 1958. aastal langes ka Iraagi hašimiidi monarhia.

Tänu Egiptuse uue liidri Nasseri panarabistliku propaganda ülimale populaarsusele kogu regioonis nägid ka palestiinlased neil aastakümnetel oma vabadusvõitlust eelkõige araabia maade ühise võitluse kontekstis.

Kui poliitilised pinged Iisraeli ja araabia maade vahel 1967. aastal taas reaalseks sõjaliseks vastasseisuks paisusid, oli tulemuseks nn kuuepäevane sõda, mis lõppes Egiptuse, Süüria, Iraagi ja Jordaania vägede hävitava lüüasaamisega. Iisrael vallutas Egiptuselt Gaza ja Siinai poolsaare, Jordaanialt Ida-Jeruusalemma ja Läänekalda ning Süürialt Golani kõrgendikud. Nasser ja tema liitlased olid löödud ja häbistatud. Lõppenud oli ka panaraabia ideoloogia võidukäik.

Nagu 1948. aasta sõda, nii tõi ka 1967. aasta sõda kaasa palestiinlaste väljarände. Kuigi täpsed arvud puuduvad, hindasid Iisraeli kaitsevägi, ÜRO ja erinevad välisvaatlejad Gazast ja Läänekaldalt 1967. aasta sõja tagajärjel põgenenute koguarvuks 220-250 tuhat inimest.25

Sise- ja välis-Palestiina

Sedamööda, kuidas kadus lootus araabia riikide ühisele tegutsemisele palestiinlaste rahvuslikes huvides, tõstis pead pagenduses elavate palestiinlaste vastupanuliikumine. Lisaks pettumusele araabia riikide pühendumuses Palestiina probleemidele nägid mõned palestiinlased sõja järel panarabismis Palestiina vabastusliikumisele ka tõsist ideoloogilist ohtu: kui araablased oleksid üks rahvus ja araabia maad üks riik, siis võinuks 1967. aasta kaotusi pidada kogu Araabia emamaa tohutu territooriumi taustal õigupoolest tühisteks.26

Fouad Ajami hinnangul oli duell palestiinlaste ja nasseristide vahel, mis lõõmas 1968. aastast kuni Nasseri surmani kaks aastat hiljem, sisuliselt võitlus Palestiina rahvusluse iseseisvate õiguste üle: kui araabia maad ei suutnud iseendid Iisraeli vastu kaitsta, rääkimata palestiinlaste eest seismisest, siis pidid palestiinlased hakkama ajama omaenda iseseisvat poliitikat.27

Briti võimu lõppemisega India subkontinendil lakkas olemast ka peamine motiiv Briti tugipunkti säilitamiseks Lähis-Idas.

Ka 1964. aastal araabia riikide poolt loodud Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO) ja palestiinlaste “eksiilparlamendi” – Palestiina Rahvusnõukogu – juhte tabas 1967. aasta sõja järel usalduskriis. Siingi läks jäme ots 1967. aasta sõja järel ümbritsevate araabia riikide käest palestiinlaste endi kätte. 1969. aastal tõusis PLO domineerivaks jõuks Kuveidis elavate palestiinlastest majandusimmigrantide poolt loodud Fatahi fraktsioon, mida juhtis Yasser Arafat.

Arafati geriljade baasiks sai Jordaania. Üle Iisraeli piiri korraldatud ründeretked tõid Fatahile kuulsust, ent panid proovile Jordaania võimude kannatuse. 1970. aastaks kujutas Palestiina võitlejate isetegevus Jordaania kuningakoja julgeolekule juba tõsist väljakutset. Kuningas Hussein võttis selle väljakutse vastu ning verises arveteõienduses Jordaania armee ja Palestiina võitlejate vahel kihutati enamik PLO sisse Jordaaniast välja. 1971. aasta suveks oli võitlus läbi. Nagu kirjeldavad Arafati biograafid, “lonkas Palestiina revolutsioon Jordaaniast minema, et lakkuda oma haavu ainsates naaberriikides, kes veel nõustusid teda vastu võtma – Süürias ja Liibanonis”.28

Paraku tabas PLOd Liibanonis Jordaaniaga sarnane saatus. Kistuna algavasse kodusõtta – mõnel hinnangul aga selle sõja ühe põhjustajana – muutusid Palestiina võitlejad ka seal pinnuks mitte üksi Liibanoni erinevate kogukondade, vaid ka Iisraeli silmas. Pärast paljusid veriseid kokkupõrkeid Iisraeli okupatsioonivägede ja Liibanoni kristlaste relvarühmitustega lahkusid Palestiina võitlejad vastavalt 1982. aastal USA poolt vahendatud vaherahuleppele Liibanonist.

Juudiriigi sisepinged

1967. aasta sõja järel muutus ka Iisraeli-sisene debatt Palestiina alade tuleviku üle. Kui Iisraeli loomisele järgnenud kahe aastakümne jooksul olid 1948. aasta vaherahu järgsed piirid leidnud pea kõigi Iisraeli kogukondade seas tunnustust riigi lõplike ja alaliste piiridena, siis Läänekalda ja Gaza sattumine Iisraeli de facto valitsuse alla avas uuesti debati Suur-Iisraeli üle. Nii religioossed kui sekulaarsed parteid edendasid mõttevahetust Läänekalda ja Gaza liidendamise ja Iisraeli ajaloolise “südamaa” vabastamise üle.29

Lisaks vaidlusele piiride üle oli selles debatis oluline roll ka juutide seas tekkinud rassilistel ja kogukondlikel pingetel. Nn orientaalsete ehk mizrahi juutide massiline sisseränne araabia maadest 1950.-1960. aastatel muutis dramaatiliselt juudiriigi etnilist ja rassilist koosseisu, ent poliitiliselt ja majanduslikult oli aškenazi juutide positsioon endiselt hegemooniline.

Pingete kuhjumine vallandas intensiivse ühiskondliku debati universalistliku, kõigi kodanike võrdsetel õigustel põhineva ühiskonnamudeli toetajate ja etnonatsionalistide vahel, kes taotlesid mistahes päritolu juutide privilegeeritud seisundit muudest rahvustest kodanike ees. Joel S. Migdal osutab, et viimane lähenemine oli iseäranis populaarne Lähis-Idast pärit juutide seas, kes seeläbi lootsid saavutada kiiremat ja täielikumat integratsiooni Iisraeli ühiskonda.30

Eelkirjeldatud pinged aitavad paljuski seletada poliitilist maavärinat 1977. aasta Iisraeli üldvalimistel, mis esmakordselt riigi pea kolmekümneaastases ajaloos pühkis võimult Tööpartei ja andis valitsusohjad Menachem Begini Likud-parteile. See pööre sai teoks suuresti just tänu mizrahi kogukonna eelistuste muutumisele. Etnonatsionalismi võidukäik ja mizrahi kogukonna majanduslik-poliitiline emantsipatsioon nihutas sotsiaalses hierarhias veelgi allapoole Iisraeli araablastest kodanikud ja eriti 1967. aasta sõja järel Iisraeli tööturule sisenenud kodakondsuseta Läänekalda araablased.

Begini võimuletulek eskaleeris pingeid palestiinlaste ja Iisraeli vahel, kuid tõi Iisraeli jaoks rahu teisel rindel. 1979. aastal sõlmisid Iisrael ja Egiptus rahuleppe, mis andis Egiptusele tagasi Siinai poolsaare, ent lõi haava araabia maade solidaarsusesse. Begini rahuleping Anwar Sadatiga ja okupeeritud Siinai tagastamine põhinesid ratsionaalsel kaalutlusel. Ehkki 1973. aastal Egiptuse ja Süüria poolt alustatud sõda lõppes Iisraeli jaoks edukalt, ei kinnitanud see Iisraeli sõjalist üleolekut araabia naabritest sugugi sama veenvalt kui kuuepäevane sõda 1967. aastal. Suurima araabia maa Egiptuse väljalülitamine Iisraeli-vastasest rindest andis juudiriigile oluliselt vabamad käed toimetamaks Süüria ja Liibanoni suunal. Samuti võimaldas lahkheli “revolutsiooniliste” araabia režiimide seas Iisraelil vabamalt tegutseda okupeeritud Palestiina aladel.

Intifads’st Osloni

Pärast Liibanonist väljaajamist sai PLO uueks pelgupaigaks Tuneesia, ent Palestiinast ja sealsest võitlusest kaugel ähvardas PLOd ja Arafati marginaliseerumine. Samal ajal nihkus Palestiina vastupanu fookus üha enam eksiilliidrite poliitilistelt ambitsioonidelt okupeeritud alade elanike igapäevastele muredele ja ohtudele: hiilivale okupatsioonile, asundustegevusele, vaesusele ja töötusele.

Küsimus põgenike tagasipöördumisõigusest on aastakümneid püsinud okupeeritud alade uusasunduste kõrval ühe Lähis-Ida rahuprotsessi lahendamatu probleemina.

Murranguline muutus toimus vastupanuliikumise taktikas. Saades aru, et sissigrupeeringute reidid ei suuda Iisraeli okupatsiooni murda, leidsid mõned palestiinlased, et pigem võiks Palestiina üritusele poliitilise eelise anda avaliku arvamuse enda kasuks mobiliseerimine.31 Palestiinlaste streigid ja meeleavaldused kasvasid üle üldrahvalikuks ülestõusuks, intifada’ks, mis ajapikku omandas selge poliitilise eesmärgi: okupatsiooni lõpetamise ja Palestiina riigi loomise Läänekaldal, Gazas ja Ida-Jeruusalemmas.

Kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate aastate alguses tabasid Palestiina laagrit valusad tagasilöögid. Iisraelis tuli võimule Yitzhak Shamiri konservatiivne valitsus, lisaks avas Nõukogude Liidu kokkuvarisemine uue juutide sisserändelaine. Arafat, kes meeleheitlikult otsis PLOle uues olukorras aktiivset rolli, astus otsustava sammu, öeldes 1988. aasta detsembris ÜROs peetud kõnes avalikult lahti terrorismist ja andes mõista, et PLO on valmis tunnustama Iisraeli riigi õigust eksistentsile. See samm avas tee otsekontaktideks USA administratsiooniga.

Paraku tegi Arafat vaid poolteist aastat hiljem saatusliku vea, väljendades 1990. aastal toetust Kuveidi okupeerinud Saddam Husseinile. See samm ei määrinud teda mitte üksnes Washingtoni silmis, vaid tegi Arafatist pikkadeks aastateks paaria ka Pärsia lahe riikide jaoks, kes olid olnud PLO ja Fatahi peamised rahastajad.

Kui Iisraeli 1992. aasta valimistel Tööpartei 1967. aasta sõja kangelase Yitzhak Rabini juhtimisel uuesti võimule tõusis, sai ka Arafat uue võimaluse. Tema otsus osaleda Norra valitsuse toel alanud salajastel läbirääkimistel Iisraeli esindajatega, mis said tagantjärele tuntuks Oslo protsessi nime all ja päädisid 1993. aastal Iisraeli ja PLO vastastikuse tunnustamise ning Arafati ja Yitzhak Rabini käepigistusega Valges Majas, ei leidnud palestiinlaste seas aga sugugi üksmeelset heakskiitu. Edward W. Said kirjeldab Arafati valikuid järgnevalt: “Ta oli toetanud Iraaki Lahesõjas. Läänekalda ja Gaza palestiinlased olid ta intifada ajal, mis oli nende üritus, sisuliselt isolatsiooni asetanud. Ta pidi kas nõustuma oma kõrvalejäämisega või aktsepteerima tehingut, mis tagas tema enda ellujäämise, aga ei aidanud paraku kaasa tema rahva huvide edendamisele. Ta valis viimase tee.”32

Ometi ei saa öelda, et Oslo protsess oleks jäänud päriselt tulemusteta. Aasta hiljem jõustus Palestiina piiratud omavalitsus Gazas ja Jeerikos ning sai tõeks Arafati tagasipöördumine okupeeritud aladele. Vaatamata poliitilisele päästerõngale, mille Palestiina omavalitsuse loomine Arafatile andis, ei olnud tal kindlasti lihtne lahti öelda traditsioonilisest maksimalismist ja leppida millegi hoopis vähema kui täisverelise riigiga vähem kui veerandil Palestiina territooriumist. Nagu osutab Fouad Ajami, teadis Arafat hästi, milline saatus oli saanud osaks Jordaania kuningale Abdullah’le ja Egiptuse presidendile Anwar Sadatile, ning mõistis, et tema enda poliitiline elu oleks olnud lihtsam, kui ta otsustanuks jääda poliitilise maksimalismi utoopilisse maailma.33

Läänekalda ja Gaza sattumine de facto Iisraeli valitsuse alla avas uuesti debati Suur-Iisraeli üle.

Oslo kokkulepped ei olnud meeltmööda ka Palestiina ja Iisraeli poliitilistele äärmustele. Hamasi islamirühmituse jaoks kujutas Iisraeli ja PLO vastastikune tunnustamine eksistentsiaalset ohtu, millele rühmitus vastas üleskutsega ühendada palestiinlaste read ja koondada Hamasi ümber kõik Oslo-vastased jõud, nii islamistlikud kui sekulaarsed.34 Et Rabin kõndis sama õhukesel jääl, sai traagilisel kombel selgeks 1995. aasta 4. novembril, kui noor juudi äärmuslane Yigal Amir peaministri Tel Avivis toimunud rahumeeleavaldusel mõrvas.

Camp David ja teine intifada

Shimon Peres, kes Rabini surma järel Iisraeli peaministriks tõusis, oli Oslo protsessi veendunud toetaja, ent tema positsioon ja mõju Iisraeli sisepoliitikas ei olnud Rabini omaga võrreldavas kaalukategoorias. Oslo protsess vindus, ja vindus edasi ka pärast seda, kui 1996. aastal sai peaministriks Likudi uus juht Benjamin Netanyahu. Uus lootuskiir süttis Tööpartei juhi ja endise eriüksuslase Ehud Baraki võimuletulekuga 1999. aastal, ent USA presidendi residentsis Camp Davidis Bill Clintoni presidentuuri viimasel suvel peetud läbirääkimised lõppesid läbimurret saavutamata.

Nii Iisrael kui ameeriklased süüdistasid Camp Davidi nurjumises Arafati jäika joont ja kompromissivalmiduse puudumist. Juudi-ameerika Lähis-Ida ekspert Michael B. Oren – tänane Iisraeli suursaadik USAs – kirjeldab, kuidas Arafat oma hüvastijätusõnades president Clintonit suurmeheks nimetas, mispeale Clinton vastanud: “Ma ei ole suurmees. Ma olen läbikukkuja. Sina tegid minust ebaõnnestuja.”35 Ent mitte kõik analüütikud ei süüdista Camp Davidi läbikukkumises Arafati. Kompromissid, mida Palestiina liider pidanuks oma kogukonnale müüma, puudutasid vaid palestiinlastele kuuluvat 22 protsenti mandaadi-Palestiinast, lisaks pidanuks pooled illegaalsetest asundustest liidendatama Iisraeliga ja ka Iisraeli-poolsed võimalikud järeleandmised põgenike küsimuses olid ähmased.36

Likudi peaministrikandidaadiks tõusnud Ariel Sharoni 2000. aasta sügisel toimunud demonstratiivne visiit juutide Templimäele – moslemite Al-Aqsa mošee juurde – viis pinged okupeeritud aladel taas üle keemispunkti. Vallandus vägivallalaine, mis sai tuntuks Al-Aqsa intifadāna. 2000. aasta ülestõus oli 1987. aasta intifadāst verisem. Vastuseks Hamasi ja Al-Aqsa Märtrite Brigaadi tsiviilelanike vastu suunatud suitsiidirünnakutele kehtestas Iisraeli armee Gazas ja Läänekaldal ranged liikumispiirangud. Selle tulemuseks oli uus vägivallatsükkel, mis muutis edasised läbirääkimised mõttetuks, seda vaatamata president Clintoni meeleheitlikele katsetele poolte erimeelsusi veel enne oma ametiaja lõppu leevendada. Sharoni ülekaalukas võit Baraki üle 2001. aasta 6. veebruari valimistel tegi Oslo protsessile lõpu.37

Arafati ajastu lõpp ja Hamasi tõus

2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud Ameerikas tõid julgeolekualasesse kõnepruuki uue mantra: sõda terrorismiga. Oma 2002. aasta alul peetud kuulsas aastakõnes “kurjuse telje riikidest” viitas USA president George W. Bush ka kurjuseriikide terroristidest käsilastele, kelle hulka kuulusid üldise arvamuse kohaselt ka Palestiina äärmusrühmitused. Nii Sharoni valitsus Iisraelis kui Bushi administratsioon Washingtonis andsid mõista, et peavad Arafati otseselt vastutavaks suutmatuse eest kontrollida Palestiina rühmitusi. Sama aasta märtsis võttis Iisraeli armee oma kontrolli alla nii Gaza põgenikelaagrid kui Läänekalda Ramallahi linna, kus asus Arafati peakorter. Asjaolu, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1397 viitas esmakordselt iseseisvale Palestiina riigile Iisraeli kõrval, pakkus piiramisrõngas viibivale Arafatile ilmselt vaid kasinat lohutust.

Ei oma olulist tähtsust, kas palestiinlased lahkusid 1948. aasta sõja eest Iisraeli sunnil või oma liidrite üleskutsel – tagasipöördumisõigus on rahvusvahelise õiguse seisukohalt universaalne.

Arafati surm 2004. aasta novembris andis palestiinlastele võimaluse vastata USA administratsiooni pikaajalisele nõudmisele asendada Arafat “terrorismist määrimata” liidriga. Mahmoud Abbas, üks vähem sõjakaid Palestiina liidreid, sai aga valusa hoobi, kui Ariel Sharoni valitsus 2005. aastal Gazast ühepoolselt lahkuda otsustas. Sharoni kaalutlused olid pragmaatilised: Gazas oli võrreldes Läänekaldaga vähem religioosselt ja ajalooliselt juutidele olulisi paiku ja ka tunduvalt vähem uusasunikke. Umbes kaheksa tuhande asuniku turvamine 1,4 miljoni palestiinlase keskel ei tundunud jätkusuutlik ja nii oli väljatõmbumine Iisraeli valijate seas üldiselt populaarne.

Ent nagu osutab Eugene Rogan, andis asunduste ja vägede ühepoolne väljaviimine Sharonile ka ettekäände rahvusvahelise rahuplaani, nn teekaardi eiramiseks, tekitades samal ajal Gazas ohtliku võimuvaakumi.38 Ootuspäraselt trügis sellesse tühimikku Hamas, kelle väide, et just nende kompromissitu vastupanuvõitlus sundis okupandid lahkuma, langes viljakasse pinnasesse.

2006. aastal toimunud Palestiina seadusandliku kogu valimised tõid tõelise poliitilise maavärina: Hamas võitis 132-kohalises esinduskogus 75 kohta Fatahi 45 vastu. Palestiina rahvas oli demokraatlikel valimistel kõnelnud ja valinud end esindama rühmituse, kellega valdav osa läänemaailmast mingil juhul kõnelda ei soovinud. Ka Palestiina sisepoliitiline võitlus astus uude faasi, mida iseloomustab üha süvenev vastandumine Jordani Läänekallast valitseva Fatahi ja Gazas võimu omava Hamasi vahel. Olukord, kus ükski poliitiline liider ei suuda kõnelda kogu Palestiina rahva nimel, ei loo mõistagi häid eeldusi rahukõneluste edenemiseks.

Enamik vaatlejaid on üksmeelsed, et Hamasi edu ei tulenenud niivõrd nende kompromissitumast positsioonist suhetes Iisraeliga, kuivõrd Fatahi stagneerumisest ja Palestiina omavalitsuses lokkavast korruptsioonist. Ent see tõdemus ei võimalda kuidagi eirata Hamasi ideoloogilist jäikust rahupartnerina ja tõika, et Hamasi silmis ei jäta moslemite õigus luua kogu Palestiina territooriumil islamistlik riik mingit võimalust dialoogiks või poliitiliseks kokkuleppeks Iisraeliga.39 Samas mõistab vähemalt osa Hamasi liidreid, et arvestatava mängijana poliitilisele areenile astumine eeldab teatavat kompromissivalmidust. Juba ammu enne võimuletulekut Gazas sisaldas Hamasi džihaadistrateegia ajutise relvarahu – hudna – mõistet, mis näib teatud tingimustel võimaldavat kooseksisteerimist Iisraeliga ilma viimase legitiimsust lõplikult tunnustamata. Selle etapiviisilise strateegia omaksvõtt ei erine oluliselt Fatahi ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni evolutsioonilisest teekonnast 1970. aastatel, ent jääb siiski kaugele neist tingimustest, millistel ka kõige rahumeelsem Iisraeli valitsus oleks nõus Hamasiga ühise laua taha istuma.

Ühendriigid kui rahuvahendaja

Üsna pea pärast Briti mandaadi mõneti kuulsusetut lõppu võtsid nende rolli Palestiinas (ja laiemalt regioonis) üle ameeriklased. Ühendriikide puhul mängivad Iisraeli-Palestiina konflikti vahendamisel brittidest enamgi kaasa kodumaised sisepoliitilised kaalutlused. President Truman, kelle administratsioonil oli kriitiline roll ÜROs Palestiina jagamise resolutsioonile toetuse loomisel, olevat vastanud palvele konsulteerida enne Palestiina küsimuse otsustamist ka araablastega: “Ma vabandan, härrased, kuid ma pean arvestama sadade tuhandete inimestega, kes tunnevad muret sionistliku liikumise edu pärast. Mul ei ole sadu tuhandeid araablastest valijaid.”40 Paljudel hinnangutel on Iisraeli-sõbralike lobigruppide mõjukus USA sisepoliitikas isegi suurem, kui vastava kogukonna arvukus lubaks eeldada.

Nii on USA, keda nii Iisrael kui palestiinlased näevad ainsa suurvõimuna, kes suudaks rahuprotsessi edasi aidata, nii strateegilistel julgeolekukaalutlustel kui sisepoliitilistel põhjustel sunnitud enamasti ajama poliitikat, mida vähemalt palestiinlased ja regiooni araabia riigid ei taju tasakaalustatuna.

Tõsi, Jimmy Carter ja George H. W. Bush suutsid teatud hetkedel kodumaiste lobigruppide survele vaatamata ajada erapooletumat joont ja saavutada teatud edu, ent paraku jäid just need kaks üheperioodi presidentideks. Tuleb siiski märkida, et ei Carteri ega Bushi valimiskaotuses saa süüdistada nende Palestiina-poliitikat.

Ameerika presidentide katsed Lähis-Ida rahuprotsessi vahendada on takerdunud mujalegi kui Iisraeli-sõbralike lobigruppide vastuseisu taha. Näiteks pidi Bill Clinton ajal, mil Oslo-protsess viskles surmakrampides, päästma oma presidentuuri Monica Lewinsky skandaalist. Clintoni viimane tõsine katse Oslot päästa jooksis aga liiva koos tema presidentuuri lõppemisega.

Ka George W. Bush tegi tõsiseima – õieti oma presidentuuri ainsa – katse rahuprot-sess kännu tagant välja aidata alles ametiaja lõpukuudel. Annapolise protsessiks nimetatud katse jäi pea igasuguse nähtava tulemuseta. Patrick Tyler süüdistab Bushi künismis ja soovimatuses astuda reaalseid samme töömahuka rahuprotsessi taasalustamiseks, meenutades Bushi kõnet 2002. aastal, milles president väljendas usku jõuda Palestiina riigini kolme aastaga, ja tõdedes, et viis aastat hiljem Annapolises kokku kutsutud konverents oligi määratud luhtuma, kuivõrd Bush ei esitanud osapooltele ei Palestiina riikluse raamistikku ega ka edasiste läbirääkimiste skeemi, mis survestanuks mõlemat osapoolt lahenduse suunas liikuma.41

Arafat nimetas oma hüvastijätusõnades president Clintonit suurmeheks, mispeale Clinton vastanud: „Ma ei ole suurmees. Ma olen läbikukkuja. Sina tegid minust ebaõnnestuja.”

Ajaloo kordumisena näis seegi, et taaskord vallandus ajal, mil Washingtonis üks president teisele võimu üle andis, Lähis-Idas verevalamine. 2008. aasta detsembris lõppes Hamasi poolt kuueks kuuks välja kuulutatud vaherahu Gazas. Kui Hamasi võitlejad alustasid uusi raketirünnakuid Iisraeli linnadele teisel pool piiri, vastas Iisrael 27. detsembril massiivsete õhulöökidega terroristide arvatavatele tugipunktidele. USA administratsiooni reaktsioon oli kantud harjumuspärasest terrorivastase sõja vaimust, kutsudes Iisraeli vältima tsiviilohvreid – seda ühes maailma tihedaima asustusega piirkonnas -, kuid toetades Iisraeli õigust kasutada Hamasi vastu sõjalist jõudu.42 Iisraeli ebaproportsionaalne vastus Hamasi raketirünnakutele ja Gaza sektori blokaad tõid kaasa maailma avalikkuse kriitika, mis omakorda tugevdas Iisraeli ühiskonna piiramismentaliteeti ja aitas Iisraeli üldvalimistel võidule Likudi sõjaka liidri Netanyahu.

Kuhu edasi?

2009. aasta jaanuaris Valgesse Majja asunud Barack Obama andis juba valimiskampaania ajal mõista, et soovib teha Lähis-Ida kriisi lahendamise oma esimese ametiaja üheks välispoliitiliseks prioriteediks. Ent tervishoiureform ja majanduskriis nõuavad paratamatult oma ning ka välispoliitikas pakub Afganistani operatsioon Lähis-Idale tugevat konkurentsi. Nii on Valge Maja võime astuda lähiajal otsustavaid samme üsna piiratud.

Huvitav on näha, millist mõju omavad viimaste aastate sündmused – Liibanoni sõda 2006. aastal, Gaza sõda 2008.-2009. aasta vahetusel, suhete pingestumine Türgiga -Iisraeli-sisese poliitilise debati tulevikule. Kuigi süvenev isolatsioon ja rahvusvaheline hukkamõist näib olevat liigutanud Iisraeli avaliku arvamuse pendli veelgi kaugemale paremale, kostab sekka ka kriitilisi hääli. Nii kirjutab Haaretzi veebiväljaanne oma juhtkirjas selle aasta 6. juunil, et väljumisstrateegia kriisist, mis tabas Iisraeli mainet seoses Türgi abilaevade ründamisega, saab olla vaid Gaza blokaadi lõpetamine ja et Netanyahu peab end kokku võtma, et minimeerida juba tekitatud kahju.43

Veel olulisem on, kuhu suundub Iisraeli ja rahvusvahelise avalikkuse mõttevahetus Iisraeli ja Palestiina riikliku korralduse ja kogu mandaadi-Palestiina tulevase poliitilise staatuse üle. Kuigi Gaza ja Läänekalda staatus riikluseta “okupeeritud aladena” on väldanud juba aastakümneid, ei ole mõeldav, et selline olukord võiks kesta igavesti. Alates Peeli komisjoni raportist on enamik välja pakutud visioone tegelenud erinevate variatsioonidega “ühe riigi” või “kahe riigi” lahendustest.

Nii palestiina kui juudi kogukondade radikaalsemad äärmused näevad vaimusilmas “puhtaid” ühe riigi lahendusi kogu Palestiina/Eretz YisraeVi alal. Hamasi visioon islamistlikust Palestiina riigist tänase Iisraeli ja Palestiina territooriumil ei näe kohta miljonitele Iisraeli juutidele. Teiselt poolt on Suur-Iisraeli apologeedid ikka ja jälle mänginud mõttega asustada Läänekalda (Juudamaa ja Samaaria) palestiinlased ümber Jordani jõe idakaldale. Muidugi on mõlemad mõtted anakronistlikud fantaasiad, mille täitumine ei ole 21. sajandi maailmas mõeldav. Kuigi massilist ümberrahvastamist on ajaloos etniliselt homogeensete riikide loomiseks kasutatud (19. sajandil Osmani impeeriumi ja Kreeka vahel, 20. sajandil India ja Pakistani lahutamisel), ei ole 21. sajandi maailmapildis sellistele lahendustele õnneks kohta. Nii võib etniliselt ja religioosselt “puhtad” ühe riigi lahendused Iisraeli/Palestiina tulevikust kõneldes kõrvale jätta.

Arafat mõistis, et tema enda poliitiline elu oleks olnud lihtsam, kui ta otsustanuks jääda poliitilise maksimalismi utoopilisse maailma.

Benny Morris on soovitanud naasta modifitseeritud Jordaania variandi juurde, kus Gaza sektor ja Läänekallas liidetaks Jordaaniaga föderaalriigiks, kus võimu jagavad hašimiidid ja Palestiina omavalitsus.44 Paraku võib arvata, et see idee ei naudiks erilist toetust ei Ammanis ega palestiinlaste seas.

Toetajaid leidub ka kaherahvuselise Iisraeli/ Palestiina ideele – üks sekulaarne riik kogu mandaadi-Palestiina territooriumil, kus kõik rahvusrühmad elavad koos ja naudivad võrdseid õigusi. Virginia Tilley leiab, et konkreetsest valitsemismudelist olulisem on põhimõte, mille kohaselt tuleb araablastele ja teistele mittejuutidest kodanikele tagada juutidega võrdsed õigused, samas kui (arvestatavalt suurele) juudi vähemusele peavad olema tagatud kestvad ja usutavad kaitsemehhanismid.45 Paraku – Morrise Jordaania-idee peegelpildina – ei ole vähimatki alust arvata, et Iisraeli kui juudiriigi põhimõttest loobumine võiks kunagi Iisraeli sees leida arvestatavat poolehoidu.

Ent olukorras, kus potentsiaalseid juutidest sisserändajaid väljastpoolt Iisraeli jääb üha vähemaks ja palestiinlaste loomulik iive on juutidest (ultraortodokssed ringkonnad välja arvatud) märgatavalt kõrgem, töötavad demograafilised trendid vääramatult araablaste kasuks. Sellises olukorras tunnevad Iisraeli juudid – ilmselt õigustatult – ohtu oma tulevasele eksistentsile rahvusliku enamus-kogukonnana oma tänasel kodumaal. Sellest hirmutavast demograafilisest projektsioonist lähtus olulises osas ka Sharoni ja tema Kadima-partei toetus kahe riigi lahendusele.

Niisiis jääbki vaid kahe riigi lahendus: üks riik juutidele, teine araablastele. Kuidas selleni jõuda, on aga endiselt lahtine. Õhustikus, mis on tiine usaldamatusest, vaenust ja vägivallast, tundub rahuprotsessist kõnelemine, nagu öeldud, irooniline. Lootus, et ühelt poolt “faktid maapinnal” üha uute Iisraeli asunduste näol okupeeritud aladel või teiselt poolt araablaste kasuks muutuv demograafiline balanss võimaldaks liikuda “puhaste” lahenduste suunas, ei ole määratud täituma. Ei juudid ega palestiinlased lähe ära. Aga paraku näeme enne, kui mõlemad on valmis seda tunnistama, ilmselt veel palju süütuid ohvreid.

Viited
  1. David Lamb. The Arabs. Journeys Beyond the Mirage. Vintage Books, New York, 2002, lk. 55
  2. William L. Cleveland, Martin Bunton. A History of the Modern Middle East. Westview Press, Boulder, 2009, lk. 59
  3. Peter Mansfield. A History of the Middle East. Penguin Books, London, 2003, lk. 38
  4. Karl Sabbagh. Palestine. History of a Lost Nation. Grove Press, New York, 2006, lk. 80
  5. Baruch Kimmerling. The Invention and Decline of Israeliness. University of California Press, Berkeley and Los Angeles, 2005, lk. 25.
  6. Baruch Kimmerling, Joel S. Migdal. Palestinian People. Harvard University Press, Cambridge, Massachusetts, London, England, 2003, lk. 23
  7. Baruch Kimmerling, Joel S. Migdal. Palestinian People. Harvard University Press, Cambridge, Massachusetts, London, England, 2003, lk. 26
  8. Arieh Bruce Saposnik. Becoming Hebrew. Oxford University Press, Oxford, New York, 2008, lk. 80
  9. Arieh Bruce Saposnik. Becoming Hebrew. Oxford University Press, Oxford, New York, 2008, lk. 87
  10. Baruch Kimmerling. The Invention and Decline of Israeliness. University of California Press, Berkeley and Los Angeles, 2005, lk. 123
  11. David Fromkin. A Peace to End All Peace. Owl Books, New York, 2001, lk. 294
  12. Rashid Khalidi. The Iron Cage. Beacon Press, Boston, 2006, lk. 34
  13. Ilan Pappe. A History of Modern Palestine. Cambridge University Press, Cambridge, 2006, lk. 91
  14. William L. Cleveland, Martin Bunton. A History of the Modern Middle East. Westview Press, Boulder, 2009, lk. 260
  15. Rashid Khalidi. The Iron Cage. Beacon Press, Boston, 2006, lk. 113
  16. Bernard Lewis. The Middle East. Phoenix Press, London, 2000, lk. 362
  17. Tom Segev. One Palestine, Complete. Owl Books, New York, 2001, lk. 477
  18. David Lamb. The Arabs. Journeys Beyond the Mirage. Vintage Books, New York, 2002, lk. 218
  19. Baruch Kimmerling. The Invention and Decline of Israeliness. University of California Press, Berkeley and Los Angeles, 2005, lk. 41
  20. David Lamb. The Arabs. Journeys Beyond the Mirage. Vintage Books, New York, 2002, lk. 221
  21. Benny Morris. Righteous Victims. Vintage Books, New York, 2001, lk. 209
  22. Bernard Wasserstein. Israelis and Palestinians. Yale University Press, New Haven, 2008, lk. 24
  23. Baruch Kimmerling. The Invention and Decline of Israeliness. University of California Press, Berkeley and Los Angeles, 2005, lk. 41
  24. Edward W. Said. The Question of Palestine. Vintage Books, New York, 1992, lk. 48
  25. Tom Segev. 1967. Abacus, London, 2008, lk. 647
  26. Bernard Lewis. From Babel to Dragomans. Phoenix Press, London, 2005, lk. 221
  27. Fouad Ajami.The Arab Predicament. Cambridge University Press, Cambridge, New York, 2002, lk. 140
  28. Ilan Pappe. A History of Modern Palestine. Cambridge University Press, Cambridge, 2006, lk. 198
  29. Ilan Pappe. A History of Modern Palestine. Cambridge University Press, Cambridge, 2006, lk. 198
  30. Joel S. Migdal. Through the Lens of Israel. State University of New York Press, Albany, 2001, lk. 166
  31. Mosely Lesch. The Palestinians. Kogumikus “The Government and Politics of the Middle East and North Africa.” Toimetajad David E. Long, Bernard Reich, Westview Press, Boulder, Oxford, 2002, lk. 328
  32. Edward W. Saidi intervjuu Eric Blackile, Star Tribune, Minneapolis 1999 (avaldatud kogumikus Power, Politics and Culture. Inteviews with Edward W. Said. Toimetaja Gauri Vishwanathan, Bloomsbury Publishing, London, Berlin, New York, 2005, lk. 433)
  33. Fouad Ajami. The Dream Palace of Arabs. Vintage Books, New York, 1999, lk. 266
  34. Shaul Mishal, Avraham Sela. The Palestinian Hamas. Columbia University Press, Boston, 2006, lk. 67
  35. Michael B. Oren. Power, Faith, and Fantasy. W. W. Norton & Company, New York, 2008, lk. 579
  36. Richard Falk. Unlocking the Middle East. Toimetaja Jean Allain. Arris Books, Moreton-in-Marsh, 2003, lk. 226
  37. Ann Mosely Lesch. The Palestinians. Kogumikus “The Government and Politics of the Middle East and North Africa.” Toimetajad David E. Long, Bernard Reich, Westview Press, Boulder, Oxford, 2002, lk. 334
  38. Eugene Rogan. The Arabs. A History. Allen Lane, London, 2009, lk. 492
  39. Shaul Mishal, Avraham Sela. The Palestinian Hamas. Columbia University Press, Boston, 2006, lk. 51
  40. David Lamb. The Arabs. Journeys Beyond the Mirage. Vintage Books, New York, 2002, lk. 155
  41. Patrick Tyler. A World of Trouble. America in the Middle East. Portobello Books, London, 2009, lk. 539
  42. Eugene Rogan. The Arabs. A History. Allen Lane, London, 2009, lk. 495
  43. http://www.haaretz.com/print-edition/opinion/exit-strategy-lifting-the-gaza-blockade-1.293883
  44. Benny Morris. One State, Two States. Yale University Press, New Haven, 2009, lk.199
  45. Virginia Tilley. He One-State Solution. The University of Michigan Press, Ann Arbor, 2008, lk. 221

Seotud artiklid