Kui sõber hakkas surema …

Lastekaitsepäeval rabas Venemaa riigiduuma liige ja organisatsiooni “Lapse õigus” esimees Boriss Altshuler avalikkust andmetega, mille kohaselt “igal aastal “identifitseeritakse” (riiklikus statistikas kasutatav termin) 115 000 – 120 000 uut vanemliku hoolitsuseta jäetud last. 80% neist on uued sotsiaalsed orvud, kes võetakse igaveseks ära oma perekondade juurest”.¹ Viimasel kümnendil on Venemaal sündinud keskmiselt 1,5 miljonit last aastas, seega võib öelda, et iga 15. laps “võõrandatakse” varem või hiljem riigi kasuks ja kasvab vanemateta. Et selle tragöödia mastaapi paremini mõista, siis Eesti oludes tähendaks see, et kohus võtaks Eestis vanemlikud õigused aastas enam kui tuhandelt lapsevanemalt (meie tegelikkus on õnneks ligi 10 korda tagasihoidlikum)! See on ainult üks näitaja Venemaa demograafilises katastroofis, millele maailma ajalugu ei tunne võrdset. Et rahvastik (inimkapital) on riigi tõusu või languse tähtsaim komponent, siis määrab just Venemaa demograafiline kokkuvarisemine lõplikult ja täielikult kogu riigi majandusliku ja poliitilise tuleviku.

Järgnev on kirjutatud soovitatava kirjanduse tutvustusena eeskätt neile Eestis, kes visalt jaksavad ikka veel uskuda “demokraatliku Venemaa tõusu”, meie idakaubanduse ja transiidiäri šanssidesse, Venemaa muutumisvõimesse, mõjusfääride poliitika igikestvusesse üleilmsel areenil, ning samuti neile, kes lakkamatult kahtlustavad lääneriike ehk Eesti liitlasi NATOs ja ELis selles, et nad kas ei tunne asja ega valda Venemaa kohta tõelisi andmeid või siis on selgrootud kaabakad, kes on alati valmis väiksemate (näiteks Eesti) huvid reetma, kui lõhnab suure raha ja hea äri järele.

Mais avalikustati sõltumatu uurimiskeskuse NBR² Venemaad käsitlev mahukas, kolm aastat väldanud projekti lõppraport³, koostajaks American Enterprise Institute’i kogenud poliitökonoomia uurija Nicholas Eberstadt. Autor osutab juba sissejuhatuses, et veel mõned aastad tagasi ei oleks tema uurimuse väited ja järeldused paljudele Läänes usutavalt kõlanud. Siis, president Vladimir Putini esimese valitsemisaja lõpuaastail, tootsid optimistlikumad uurijad Läänes Venemaa kohta väljendeid nagu “normaalne riik” või “tüüpiline keskmise tulutasemega kapitalistlik demokraatia”.⁴ Sedasama usuti Moskva juhtkonnas ning katkematule kasvule rajati nii globaalsed ambitsioonid kui riiklikud strateegiad.

Venemaa kiirarengut ei usu lääneriikides enam eriti keegi, kuid Moskva retoorika on jäänud samaks ning edasi elatakse reaalsusest lõplikult lahknenud ambitsioonikate programmide järgi.

Mõni aasta hiljem ei usu Venemaa kiirarengut lääneriikides eriti keegi, kuid Moskva retoorika on jäänud samaks ning edasi elatakse reaalsusest lõplikult lahknenud ambitsioonikate programmide järgi, sealhulgasrahvastikustrateegia 2008-2025, mille kohaselt peaks Venema rahvastik mitte ainult migratsiooni toel, vaid ka positiivseks tõusva loomuliku iibe tõttu taas kasvama hakkama. Nagu Eberstadt oma uurimuse sissejuhatuses märgib, võis teatav eufooria Venemaa arengu üle olla võimalik vaid majanduslikke andmeid vaadates, kuid ükski demograafia üliõpilanegi poleks Venemaa kasvutrendi jätkumise argumendiga nõustuda saanud ei aastal 2003 ega 2009.

Mis siis on Venemaa rahvastikuga juhtunud ja mis annab Eberstadtile alust nimetada Venemaa rahvastikuprotsesse maailma suurimaks ja ajaloos pretsedendituks rahuaja demograafiliseks kokkuvarisemiseks?

N Liidu lagunemisest saadik on Venemaa elanikkond vähenenud seitsme miljoni võrra. Pärast Teist maailmasõda on vaid üks riik samasugust allakäiku teinud, nimelt Hiina esimees Mao “suure hüppe” ajal. Kuid kui Hiinas mõistuse kojunaasmise järel olukord stabiliseerus ning rahvastiku kasv taastus, siis pole Venemaal ette näidata ühtki poliitilist ideed, millega isetekkelist “suurt hüpet” kompenseerida – Venemaal ei tapeta inimesi kampaania korras, nad surevad ise. “Suur hüpe” olematuse suunas muudkui jätkub.

Demograafiliste põhinäitajate allakäik algas Venemaal juba ammu enne N Liidu kokkuvarisemist. Sündide osas oli Venemaa pidevalt “eesrindlike” ehk madala sündimusega riikide tasemel juba 1960ndatel, kuid 1990. aastatel järgnes sellelt tasemelt veel järsk kukkumine, mis ei ole 20 aastaga taastunud. Lisaks muutuvad peremudelid sarnaselt lääneriikidele (mis ei soosi sündimuse kasvu), kuid kõik see toimub mitu korda madalama sissetuleku ja rahvatervise tasemel.

Suremuse trendide ja näitajate järgi valitseb Venemaal ka katkestuseta tervishoiukatastroof. Isegi kui võtta lähtekohaks Gorbatšovi aja ellujäämise ja eluea standardid, on Venemaa postkommunistliku ajajärgu vältel kaotanud enneaegsete surmade tõttu4 kolm korda rohkem inimesi kui Tsaari-Venemaa Esimese maailmasõja aastatega. Kui võtta võrdluseks Prantsusmaa kehtiv eluea standard, siis võib 20 aastaga enneaegsete surmade tõttu kaotatuks lugeda koguni 20 miljonit, mis võrdub teatavasti N Liidu kaotustega Teises maailmasõjas.

Nii meeste kui ka naiste oodatav eluiga sünnihetkel jääb alla juba Hruštšovi-aegsetele ootustele 50 aastat tagasi. Tervisenäitajate poolest on Venemaa võrdne Kolmanda Maailmaga (ja pigem isegi neljandaga, ehk läbikukkunud riikidega), selle erinevusega, et Venemaa rahvastikku murravad veel ka arenenud ühiskondadele iseloomulikud hädad, näiteks südame- ja veresoonkonna haigused, milleni Aafrikas ei jõuta.

Rahvatervise allakäigu põhjusi otsides ei leidu Venemaale maailma ajaloost analoogiat. Eberstadt osutab, et kaasaegne teaduskirjandus rahvatervise asjus ei paku ammendavat seletust just südame- ja veresoonkonna haiguste ülikõrgetele näitajatele, ja tõdeb, et tööriistu Venemaa tervisekatastroofi uurimiseks ei pruugi Läänes veel üldse leiutatudki olla.

Ajutist leevendust on Venemaale pakkunud immigratsioon, mis postkommunistlikul ajajärgul on kompenseerinud elanikkonna kaotust arvatavasti umbes kuue miljoni elaniku ulatuses. Kuid immigratsioonivoog hakkab kokku kuivama, seda toitnud (eeskätt Kesk-Aasia, aga ka Kaukaasia) riikidest on aina vähem “kojupöördujaid”. Vaba liikumisõigusega kaasnenud sisemigratsioon põhjustab aga Venemaale kulusid, mille kokkuarvamisega pole siiani hakkama saadudki – aga selle järgi võib juba praegu seada kahtluse alla Venemaa suveräänsuse, võime kontrollida oma territooriumi ja ressursse ulatuslikel aladel Siberis ja Kaug-Idas.

Suremuse trendide ja näitajate järgi valitseb Venemaal ka katkestuseta tervishoiukatastroof

Sünnid, surmad ja geograafiline paiknemine ei anna siiski piisavalt alust teha järeldusi inimressursi arengusuundumuste kohta pikema aja jooksul. Eberstadti raporti teine osa käsitleb detailsemalt elanikkonna vananemise, hariduse, tööjõu tootlikkuse, sotsiaalse kapitali olukorda.

Vananemine on tüüpiline ka Lääne ühiskondadele ja selle põhiliseks tõukejõuks on loomulikult madal sündimus. Vene eripäraks on vananemise juures see, et protsess on käivitunud hoopis madalama elatustaseme juures, mis tähendab, et sotsiaalkulutusteks pole võrreldavaid vahendeid, samuti süsteemi (nagu Lääne pensionisüsteemid), mis võimaldaks elanikkonnal vanaduse vastu majanduslikult valmistuda.

Haridus peaks olema helge laik Venemaa muidu süsimustas pildis inimkapitalist. Formaalsete näitajate järgi on Venemaal ju tugev kohustuslik üldharidus ja ka teaduskraade antakse välja maailma tipptasemel. Kuid see on asja pealispind. Sest suhteliselt suured investeeringud haridusse ei tooda end tagasi. Kuskil Venemaa majanduses peale toorainesektori ei küüni töö tootlikkus õhtumaiste näitajateni. Midagi on kuskil kapitaalselt viltu, kui Venemaa “toodab” küll 6% maailma kraadiüliõpilastest, kuid patenditaotlusi tuleb Venemaalt ainult 0,2%. Samuti on Venemaal üks maailma kõrgemaid arstide suhtarve elanikkonda, kuid kuskil mujal maailmas ei seostu suur õpetatud arstide hulk rahvatervise kiire allakäiguga. Õigustatud on küsimus, mida neis ülikoolides siis ikkagi tehakse, kui mõõdetavaid tagajärgi pole.

Ja lõpuks, moodsa teaduse lemmiklaps – sotsiaalne kapital. Kõigi näitajate järgi on Venemaa selle poolest üks maailma vaesemaid riike. Venemaa elanikud ei osale kodanikuühiskonna tegevustes, nad on kõige õnnetumate seas maailmas, ei usu, et nad ise suudaksid kontrollida oma elu ja saatust (saatus on kõrgemate jõudude, olgu selleks siis valitsus või jumal, käes) ning on kõige umbusklikumad maailmas avalike institutsioonide suhtes. Isegi kui need hoiakud on praegusel Venemaal ratsionaalsed, on neil siiski elanikele ebasoovitavad tagajärjed.

Eberstadti raporti lühikonspekt ei anna ehk emotsionaalselt edasi kogu seda õudust, mis Venemaa rahvastikupildist vastu vaatab. Venemaa (ja mitte ainult riigi juhtkonna) eneseteadvust aitavad tänaseni upitada küll tuumaarsenal, küll rahvusvaheliste reitinguagentuuride antud hinded või Goldman Sachsi ökonomistide soovitused aastast 2001, mille kohaselt Venemaa kuulub BRIC-rühma koos Brasiilia, Hiina ja Indiaga ja muutub koos nendega üheks neljast maailmamajanduse tugisambast. Kuni pole kehtivust kaotanud väide, et majandustegevuseks on vaja inimesi, on võimatu näha, millele võiks küll tugineda Venemaa majandus aastal 2050 ja kuidas petetud investorid sealt raha tagasi võiksid saada. Demograafiliste näitajate tõttu ei kuulu Venemaa küll kuidagiviisi BRIC-rühma, normaalset kõrvutamist kannatab ta välja pigem maailma vaeseima miljardi riikidega Aafrikas – Angola, Burundi, Kongo, Libeeria ja Sierra Leonega.⁵ 15aastaste meesisikute oodatava eluea poolest jäi Venemaa aastal 2006 Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel maha Kambodžast, Haitist, Rwandast ja Somaaliast.⁶

Optimistlik vaade Venemaa demograafilistele eripäradele sõnab, et kuna kõrvalekalle on sedavõrd äärmuslik, peab see end aja jooksul ise korrigeerima, nagu on ikka juhtunud suurte katastroofide järel. President Medvedev ja peaminister Putin on möödunud sügisest saadik võidu hoobelnud sellega, et augustis 2009 ületas esmakordselt 20 aasta jooksul sündide arv surmade oma ja see olevat märk sihipärase poliitika rakendamise tagajärgedest. Paraku hõljub väide väga kaugel demograafilisest reaalsusest, mida on tunnistanud ka Venemaa enda teadlased ÜRO Arenguprogrammile esitatud inimarengu aruandes aastal 2008.⁷

Eberstadt teeb raportis järeldusi nii Venemaa majandusliku kui ka kaitsepotentsiaali kohta ning hindab Venemaa demograafilise katastroofi mõju rahvusvahelisele julgeolekule. Midagi lohutavat pole tal öelda üheski neist valdkondadest. Maailm ei tunne ühtki ainult toorainemajandusel põhinevat suur- või üliriiki. Norra, Hollandi ja Kanada efektiivne toorainekasutus sai võimalikuks juba arenenud inimkapitaliga ühiskonnas (kuid ka selle juures tuli kasutusele mõiste “hollandi nuhtlus”). Püüded arendada toorainerikkuse baasil välja inimkapital ei ole kuskil maailmas veel vilja kandnud. Miks nii, valgustab hästi värskelt eesti keeles ilmunud raamat Oxfordi ülikooli professori Paul Collier’ sulest “Miljard kõige vaesemat” (Ilmamaa, 2010).⁸ Aastaid ka Maailmapanga tellimusel kõige vaesemate riikide probleeme uurinud Collier käsitleb ühena neljast tähtsamast vaesuselõksust just loodusvarade lõksu.

“Tundub, nagu võiks rikkalike loodusvarade olemasolu korral normaalse majandustegevuse unarusse jätta. Kogu ühiskond võib elada rantjeena, st rikkusest tuleneva mittetöise tulu arvel. Niisugune olukord valitseb Saudi Araabias ja Pärsia lahe äärsetes riikides, näiteks Kuveidis, mille naftatulud on tohutud. Kuid niisuguseid rikkaid rantjeeriike on mõni üksik. Palju suurem rikkalikke loodusvarasid omav riikide rühm teenib nende abil piisavalt, et tõusta rahvatulu poolest keskmike sekka, kuid mitte kõrgemale. Selleks, et hakata täisväärtuslikult arenema, peaksid nad loodusvaradelt teenitud rikkused majanduskasvu teenistusse rakendama. Seni pole seda suudetud järjekindlalt teha, mistõttu tavapäraseks mudeliks on kujunenud stagnatsioon või pigem majanduskasvu ja -languse vaheldumine, mis arengukõvera keskeltläbi ühe nivoo suhtes varieeruma jätab. Niisugused on suurem osa Lähis-Ida riikidest ja Venemaa,” kirjutab Collier (lk 59). Et Venemaa pole (veel) langenud maailma vaeseima miljardi hulka, siis ei paku ta Collier’le erihuvi, kuid ka tsiteeritud võrdluses tuleb silmas pidada, et Venemaaga sarnast rahvastiku allakäiku ei kohta kuskil Lähis-Idas ega mujal naftariikides ja see tõsiasi kärbib otsustavalt Venemaa võimalusi ujuda kas või sel kunagi saavutatud keskmike nivool.

Et rahvastik on riigi tõusu või languse tähtsaim komponent, siis määrab just Venemaa demograafiline kokkuvarisemine lõplikult ja täielikult kogu riigi majandusliku ja poliitilise tuleviku.

Maailma tooraineriikide võrdluses sõnastab ta ka kurva poliitilise seaduspärasuse neis: rasvasem jääb ellu. “Seal, kus loodusvarade arvelt kasumit ei saada, edenevad demokraatlikud riigid autokraatlikest majanduslikus mõttes paremini. /—/ Suure loodusvarakasumi korral on olukord vastupidine. /—/ Riigis, kus loodusvararent moodustab rahvatulust 20%, tooks üleminek autokraatialt intensiivsele valimisvõitlusele kaasa kasvukiiruse peaaegu 3%-lise languse.” (lk 66). Collier’ lõppjäreldus on, et iga loodusvararikast riiki vaevab tuntud-teatud vangi dilemma. Ja selle lahendamiseks on vaja välist sekkumist.

Taas ei saa väita, et Venemaal probleemist üldse teadlik ei oldaks. Alles hiljaaegu kuulutas president Medvedev, et liiga kõrge nafta hind on Venemaa jaoks katastroof. “Heaks hinnaks” arvatakse Venemaal vahemikku 70-80 dollarit barrelilt.⁹ Kuid väljast vaadates on sellinegi hind selgelt liiga kõrge, sest võimaldab näiteks katta ka hiiglaslikke mõjuvõimuga kauplemise kulusid, nagu hiljutine tehing “gaas baasi vastu” Ukraina presidendivalimiste järel.

Eberstadt seostab demograafilise allakäigu teadvustamist ka Venemaa ettearvamatu käitumise kasvuga rahvusvahelistes suhetes – eeskätt pidades silmas tuumašantaaži, mida päris veenvalt esitati 2008-2009 vastusena USA “raketikilbile”. Mõistagi ei saa välisilm Venemaa ja venelaste eest nende demograafilist allakäiku peatada. Aga kui sellest õhkub ohtu üleilmsele stabiilsusele, tuleb loomulikult sekkuda. Küsimus on, mil moel, kui abivajaja ise oma häda ei taju ja abist keeldub, loeb seda endale koguni solvavaks.

Venemaa ettearvamatus, kuigi panikööridele Eestis meeldib teistmoodi arvata, ei suurene tema läänepiiril, probleemid süvenevad Kaug-Idas, mida seoses Hiina militaarse suutlikkuse ja vastavalt ka ambitsioonide kasvuga on hiljuti põhjalikult analüüsinud Robert Kaplan.¹⁰ Eeskätt on küsimus, kuidas peatada relvastumise võidujooks Aasias, millega kaasneb tasakaalu nõrgenemine ja samuti kasvav tõenäosus neid tasakaalumuutusi valesti hinnata, esitatud maailma hetkel ainsale üliriigile USAle. Tasakaalu saavutamiseks tuleb toetada nõrgemat, mistõttu olukord Aasias tingib USA abikäe sirutumise Moskva poole varasemast tugevamini. Kui tehingu nimeks ja sisuks saab Alaska 2, pole see kahjuks kellelegi. Olematud rahvad ei saa ju niikuinii reaalseid territooriume asustada.