Kes kontrollib olevikku, kontrollib ka minevikku

Mitmel fundamentaalsel põhjusel etendas Teine maailmasõda otsustavat osa nii kunagise Nõukogude identiteedi kui ka praegu vormuva Venemaa identiteedi kujunemisel. Mõned põhjused on üsna selged ja reaalsed, teised pigem eelarvamuslikud ja ennastõigustavad, aga ükski neist ei ole ainuüksi ametliku propaganda oskusliku manipulatsiooni looming. Õigupoolest on nad kõik, ehkki eri määral, omased vene mentaliteedile kui sellisele.

Alustuseks usuvad paljud venelased siiralt, et natside väljakuulutatud eesmärke ja veel enam rassiteooriat arvestades olid panused selles sõjas NSV Liidu jaoks märksa suuremad kui ülejäänud põhijõududel. Ehkki kõik riskisid sõjalise lüüasaamise ja poliitilise alistumisega, pidi NSV Liit võitlema ellujäämise eest, seistes silmitsi täieliku hävitamise ja orjastamisega. Nõukogude režiimi koletislik iseloom unustati ehk, nagu sõnas Winston Churchill, „kogu minevik kõigi oma kuritegude, meeletuste ja tragöödiatega lendas minema”, kui Saksamaa tungis NSV Liidule kallale. Sel taustal muutus Teine maailmasõda tõepoolest valdavale enamikule Nõukogude rahvast Suureks isamaasõjaks.

Loomulikult ei saa eitada, et sajad tuhanded, ehk lausa miljonid Nõukogude inimesed läksid üle vaenlase poolele. Kuid arvestades sakslaste okupeeritud ala suurust, võitluse kolossaalsust ja selles osalenud vägede hulka ei pruugi NSV Liidu elanike seas natside kollaborantide osakaal olla suurem kui teistes maades. Igal juhul on tõsi, et sõja ajal ühines valdav osa Nõukogude rahvast vaenlase vastu. Vahest olulisemgi on see, et suurem osa neist ja nende järeltulijatest mäletas pärast sõda ühtmoodi katsumust, mis nende maale oli osaks langenud.

Ausalt öeldes on neil selleks ka õigus, sest iga teine Teises maailmasõjas tapetud sõjaväelane oli Nõukogude sõjaväelane. Kesise väljaõppe ja varustusega Nõukogude sõdurid, keda tihtipeale juhtisid halastamatud ja jõhkrad ülemad, surid hulgi, liigagi hulgi. Lahingus hukkunute arv ulatub 11 miljoni inimeseni. Teiste peamiste sõjapoolte statistikaga võrreldes (Saksamaal 5 miljonit, Jaapanil 1,9 miljonit, USAl 0,4 miljonit, Suurbritannial 0,3 miljonit) on Nõukogude surnute arv tõepoolest vapustav. Isegi tagasihoidlikel hinnanguil hukkus okupeeritud aladel üle 15 miljoni Nõukogude tsiviilisiku. Paljudes maades oleks nii üüratud inimkaotused sundinud rahvast kas või tagantjärele mõtlema oma valitsuse ja sõjalise juhtkonna ebakompetentsusele. NSV Liidus muutis aga see inimesed toodud ohvri üle uhkeks. See suhtumine valitseb suurel määral tänaselgi Venemaal.

Loomulikult ei saa eitada, et sajad tuhanded, ehk lausa miljonid Nõukogude inimesed läksid üle vaenlase poolele. Kuid arvestades sakslaste okupeeritud ala suurust, võitluse kolossaalsust ja selles osalenud vägede hulka ei pruugi NSV Liidu elanike seas natside kollaborantide osakaal olla suurem kui teistes maades. Igal juhul on tõsi, et sõja ajal ühines valdav osa Nõukogude rahvast vaenlase vastu.

Mõne aasta eest leiutas Venemaa ametlik propaganda löökmõiste „hingesidemed”, mis aitavat vene ühiskonda ühte siduda. Tegelikult on ainuke tõeline side, mis tänapäeva venelasi ühte seob, Suure isamaasõja mitmetahuline mälestus. Nad tunnevad uhkust võidu üle, leinavad langenud kangelasi ja mõistavad hukka need, kes vastustavad nende veendumusi, olgu need nii lihtsustatud või moonutatud kui tahes. Selles kontekstis tuleb mainida, et Suure isamaasõja mälestus ühes üldise hariduse vapustava puudulikkusega muudab paljud venelased Venemaa valitsuse propagandakampaania hõlpsaks saagiks.

Esmapilgul võib see tunduda imelik, aga tõsi on, et aja möödudes ning Suure isamaasõja võidu aina kaugemale minevikku vajudes on selle köitvus rahva silmis üha kasvanud, mitte kahanenud. Selle ilmingu taga on siiski traditsiooniline vene loogika. Üle saja aasta tagasi kirjutas üks suuremaid Venemaa riigimehi Sergei Witte: „Mis oli Vene keisririigi kandev sammas? […] Kes rajas Vene keisririigi, muutis poolasiaatliku Moskva vürstiriigi Euroopa suurriigiks? See saavutati üksi täägi toel. Mitte kultuuri või bürokraatliku kiriku või jõukuse toel.” Venemaal on Witte ajast palju muutunud: keisririigi kukutas enamlaste riigipööre, NSV Liit kerkis ja langes ning sellele järgnes „juriidilise järjepidevuse” alusel tänane Venemaa Föderatsioon. Kuid Witte määratlus, et Venemaa riiklus on sõjaliselt loodud, paistab olevat jätkuvalt täpne. Õieti usubki keskmine venelane siiralt, et kui poleks Venemaa sõjalist võimsust, esijoones tuumaheidutust, oleksid välismaised sissetungijad riigi juba ammu tükkideks rebinud. Võib muidugi öelda, et selline piiramisseisukorra mentaliteedi versioon on oma olemuselt kaitsev. Kuid juba Henry Kissinger nentis, et „pole midagi ründavamat kui kaitsel venelased”.

Niisuguse rahvaliku „kaitseparadigma” raames pidas Nõukogude rahva valdav enamus võitu Suures isamaasõjas alati ülekaalukalt suurimaks saavutuseks Nõukogude ajaloos, mida muidu ei olnud sugugi õnnistatud saavutustega, mis oleksid ajaproovile vastu pidanud. (Tegelikult ongi ainult veel üks vaieldamatu Nõukogude saavutus: jõudmine kosmosesse.) Selline avalik arusaam tekitas paratamatult tõsise probleemi: ametlik Nõukogude Suure isamaasõja ajalugu muutus „kaanoniks” ehk teisisõnu, kõik, mida NSV Liit oli teinud enne sõda, sõja ajal ja ka pärast sõda, oli õige ja õilis. Kes vähegi julges seda tõdemust vaidlustada, seadis tegelikult kahtluse alla kõik, mida NSV Liit oli sõja peamise võitjana saavutanud. 20. sajandi lõpukümnendil hakkas see kontseptsioon tasapisi murenema, kuid viimasel kümnel aastal on seda taas järk-järgult elustatud ning nüüd on see uuesti ametlik seisukoht, mis ei allu kriitikale ega etteheidetele. Ülekaalukas osa vene rahvast võttis rõõmuga vastu konservatiivse kannapöörde, mille taga seisid Venemaa valitsuse ja poliitilise eliidi vanameelsed osad.

Kõige selle tulemusel on George Orwelli kuulus maksiim „Kes kontrollib minevikku, see kontrollib tulevikku. Kes kontrollib olevikku, see kontrollib minevikku” Venemaal tasakesi tegelikkuseks saanud. Vene ühiskonna tõeline tragöödia seisneb selles, et näivalt võimatu ülesanne on saavutatud suhteliselt lihtsalt Venemaa ajaloo kõige häbituma propagandakampaaniaga. Kampaania käivitati 2004. aastal ja selle katalüsaator oli Ukraina nõndanimetatud oranž revolutsioon. Sealtpeale on kampaania haare ja maht aina suurenenud. Konkreetsed sihtmärgid on alatasa vaheldunud, kuid alati on neil olnud üks ühisnimetaja: Nõukogude-järgsed riigid, kes ei ole omaks võtnud Venemaa „juhtivat rolli” või ajavad lausa poliitikat, mida Venemaa heaks ei kiida ning peab oma õiguspäraste õiguste ja huvide rikkumiseks. Selle kontseptsiooni juuri võib näha Jossif Stalini kuulsates läbirääkimistes Winston Churchilliga Moskvas 1944. aasta oktoobris. Viimase ettepanekul arutasid kaks riigijuhti sõjajärgse Ida-Euroopa mõjusfääre, pannes igas riigis Nõukogude ja Briti huvid paika protsentides. See arutelu mingeid tulemusi ei andnud, kuid Stalinile jättis Churchilli „pragmaatiline” suhtumine sügava mulje. Praegu paistab, nagu oleks Venemaa otsustanud äkitsi hakata sedasama „vanamoelist” suhtumist rakendama Nõukogude-järgsete riikide suhtes. Kas Venemaal on tõsi taga? Minu vastus sellele kõlab: jah, tänastes tingimustes on Venemaa surmtõsine, sest see suhtumine ei väljenda mitte ainult president Putini soovi jääda eluks ajaks ametisse, vaid sobib imekenasti ka Venemaa vastselt omandatud rahvusliku identiteediga.

Mõne aasta eest leiutas Venemaa ametlik propaganda löökmõiste „hingesidemed“, mis aitavat vene ühiskonda ühte siduda. Tegelikult on ainuke tõeline side, mis tänapäeva venelasi ühte seob, Suure isamaasõja mitmetahuline mälestus.

Kõik endised NSV Liidu liiduvabariigid, nüüdsed Nõukogude-järgsed riigid, on alates liidu kokkuvarisemisest otsinud uut identiteeti. Päris mõistetavalt on enamik neist pidanud paremaks rahvusriigi identiteeti – välja arvatud Venemaa. See on olnud väga vaevarikas protsess, sest ainult üksikuid riike ei ole vaevanud Nõukogude mineviku vastuolud. Kõigest kaks liiduvabariiki (Armeenia ja Leedu) olid peaaegu täielikult üherahvuselised. Ülejäänutel olid kõigil oma vähemusrahvused, eriti just märkimisväärse suurusega vene elanikkond, mis ühtäkki muutus vähemuseks. NSV Liit oli osavalt konstrueeritud nii, et rahvusvähemused igas liidu- ja autonoomses vabariigis aitasid keskvõimul formaalse nimirahva rahvuslikke tundeid kontrolli all hoida. Mõnel juhul tõmmati sisepiirid seda silmas pidades, mõnel juhul oli rahvuste segamine NSV Liidu ja isegi Venemaa keisririigi aegadesse ulatuva majandusarengu kõrvalmõju. Nii või teisiti, uue identiteedi leidmine ja kehtestamine oli Nõukogude-järgsetes riikides vaevaline protsess. Aga kõik nad püsisid sel kursil.

Venemaal moodustavad mittevenelased ligikaudu poole elanikkonnast. Selle koosseisus on mitu autonoomset vabariiki, millest mõnel on üsna selgelt väljendatud separatistlikud taotlused. Seepärast ei saa Venemaa lubada endale rahvusel põhinevat rahvusriigi identiteeti. Selle asemel hakati tasapisi ennast identifitseerima hilise NSV Liiduga. Selles kontekstis tuleb mainida, et kui ka kõiki endisi liiduvabariike peetakse NSV Liidu juriidilisteks pärijateks, siis ainult Venemaad on tunnustatud selle „juriidilise järjepidevuse” kandjana. Seeläbi kohustus Venemaa täitma kõiki NSV Liidu sõlmitud lepinguid ning sai muu hulgas ÜRO Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks.

Viimaks tuleb öelda sedagi, et esimestel Nõukogude-järgsetel aastatel käsitlesid paljude vastsete sõltumatute riikide juhid, sageli muidugi omakasupüüdlikult, Venemaad hilise NSV Liidu uue, ehkki väiksema kehastusena. Algusaastate Venemaa eliit oli sellega ja sellest tuleneva kohtlemisega vägagi nõus.

Nii need kui muud tegurid aitasid üheskoos Venemaal tunda end SRÜ ja kogu Nõukogude-järgse ruumi domineeriva jõuna ja vastavalt käituda. Üsna loomulikult toitis see veelgi irredentistlikke meeleolusid ja taotlusi, mida jagasid paljud venelased. Algul oli irredentism kõigest üks marginaalseid poliitilisi ideid, kuid Vladimir Putini teiseks valitsemisperioodiks arenes see hiiglasliku nafta- ja maagaasitulu najal täisväärtuslikuks poliitiliseks kontseptsiooniks, mida ettevaatlikult toetas ka president ise.

Esimese presidendikampaania ajal sõnas Putin: „Neil, kes ei kahetse NSV Liidu kokkuvarisemist, ei ole südant, aga neil, kes soovivad seda tagasi, ei ole pead.” Kurikuulsa 2007. aasta Müncheni kõne ajal tundis ta end juba piisavalt kindlana, et nimetada NSV Liidu kokkuvarisemist „20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks”. Samal ajal käisid täie hooga Venemaa katsed hirmutada kolme Balti riiki ning tuua enda sõiduvette tagasi „dissidentlikud” Nõukogude-järgsed Gruusia ja Ukraina.

Mis oli selle näivalt järelemõtlematu poliitika tõeline eesmärk? Nii palju kui ma mäletan, pidin esimest korda sellele küsimusele vastama 2004. aastal, kohe pärast Ukraina oranži revolutsiooni. Minu toonane vastus oli mõneti ebalev. Tookord oli veel raske uskuda, et Venemaa president võiks pidada NSV Liidu taastamist mõistlikuks valikuks. 2008. aasta augustis, kui Venemaa, olles meisterlikult meelitanud lõksu Gruusia presidendi Mihheil Saakašvili, ründas naaberriiki ja tunnistas kahe sellest lahku löönud vabariigi (Abhaasia ja Lõuna-Osseetia) „iseseisvust”, arvasin, et mul on vastus käes. Nüüd, pärast Krimmi annekteerimist ja Venemaa toetatud separatistide mässu Ida-Ukrainas, olen päris kindel, et president Putin on tõepoolest käsile võtnud NSV Liidu taastamise, ehkki mitte utilitaarse riigi kujul. Ta on piisavalt taibukas mõistma, et näiteks Kesk-Aasia riikide liidendamisega võtaks Venemaa enda õlule märkimisväärse koorma. Pigem hoiab ta neid pooliseseisvatena tingimusel, et nad järgivad Venemaa juhiseid kõigis vähegi olulistes küsimustes. Üldiselt ütleksin ma, et tema tõelised kavatsused vastavad Otto von Bismarcki kuulsale tõdemusele 1850. aastal: „Mina näen Preisimaa au selles, et hoian Preisimaa eelkõige eemal igasugusest häbiväärsest seosest demokraatiaga, et Preisimaa […] ei lubaks, et Saksamaal midagi toimuks ilma Preisimaa heakskiiduta.” Vähemalt minu arvates toetaks president Putin seda avaldust kahel käel.

Esimese presidendikampaania ajal sõnas Putin: „Neil, kes ei kahetse NSV Liidu kokkuvarisemist, ei ole südant, aga neil, kes soovivad seda tagasi, ei ole pead.“ Kurikuulsa 2007. aasta Müncheni kõne ajal tundis ta end juba piisavalt kindlana, et nimetada NSV Liidu kokkuvarisemist „20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks“.

Ilmselgelt seab see Putini Venemaa kokkupõrkekursile tsiviliseeritud riikide kogukonnaga, kursile, mis kaugemale vaadates ähvardab hiiglaslikes mõõtmetes katastroofiga. Aga veel enam määrab see kindlaks režiimi saatuse: see ei saa võita ega muutuda, niisiis langeb see lõpuks, jättes endast maha poliitilise eikellegimaa ja täiesti eksiteele juhitud rahva. Kuid praegusel hetkel tundub režiimi järelemõtlematu poliitika ometi mõneti tulus: miljonid venelased toetavad innukalt presidendi poliitikat Ukraina suhtes, vihkavad Ukraina „neonatside huntat”, ihkavad kõigi ukroppide (ukrop – hiljuti kasutusele tulnud halvustav nimetus ukrainlaste kohta) surma ja peavad reeturiks kõiki neid venemaalasi, kes sellega ei nõustu. Sünge iroonia peitub selles, et nad teevad seda nende nimel, kes surid Natsi-Saksamaaga võideldes.

Lõpetuseks tahaksin aga tähelepanu juhtida, kuidas uhkusega mäletatav suur võit on võimalik muuta vahendiks, millega kiskuda suur rahvas ja riik tagasi minevikku. Ühtlasi muudab just see praeguse „Ukraina kriisi“ tulemuse nii eriliselt oluliseks: kui Ukraina jääb alla Venemaa revanšistlikule poliitikale, kestab Venemaa uitlemine identiteedi otsimisel aina edasi, tuues kaasa uusi kriise, mis ei pruugi sugugi muuta maailma meile kõigile turvalisemaks paigaks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.