Julgeolekupartnerlus vallutab maailma
Kõrvuti liitlassuhetega ning alliansistrateegiaga on postmodernistlikus julgeolekukäsitluses üha enam juttu julgeolekupartnerlusest. Kes on partnerid? Need on riigid, kes ei kuulu otseselt ühe või teise organisatsiooni liikmeskonda, kuid organisatsioon võib arendada nende riikidega ulatuslikku koostööd, mis ei jää teinekord eriti palju alla liitlastega tehtavale.
Liitlassuhete ja koostööpartnerluse põhierinevus seisneb selles, et partnerlus ei too endaga kaasa otseseid kohustusi, tegutsetakse eelkõige ühistest huvidest lähtuvalt.
Euroatlantiline julgeolek ja julgeolekupartnerlus
Viimaste aastate sündmused on näidanud, et julgeolek on palju laiem mõiste, kui oleme seni harjunud. Tänapäeva julgeolek ei tähenda enam ainuüksi sõjalist ega ka poliitilist julgeolekut, väga olulisteks on saanud majanduslik ja sotsiaalne julgeolek, keskkonnajulgeolek, isegi kultuuriline julgeolek. Üleilmastumistendents ei ole jätnud mõjutamata kogu julgeolekukeskkonda. Kaks kõige valulisemat julgeolekuprobleemi tänapäeva maailmas on terrorism ja massihävitusrelvad. Mõlema vastu võitlemine nõuab riikide laiaulatuslikku koostööd. Koostööjulgeoleku seisukohast on ühtemoodi tähtsad nii kriisireguleerimine kui ka konfliktiennetamine. Julgeoleku tagamine tänapäeva maailmas ei saa piirduda enam kitsalt territoriaalse kaitsega, vaid on omandanud palju ulatuslikumad mõõtmed. Seetõttu on tähtsustunud võimalikult laiapõhjaline osalus rahuoperatsioonidel, see nõuab aga osalevate riikide põhjalikku ettevalmistust parema koostöövõimelisuse saavutamiseks, mis on omakorda paljude erinevate kooperatiivse julgeoleku põhimõtetest lähtuvate julgeolekuinitsiatiivide tagatis.
Möödunud kümnendi julgeolekupartnerluse põhisihtrühm oli kahtlemata endised kommunistliku bloki riigid Kesk- ja Ida-Euroopas ning nende taaslõimumine demokraatliku maailmaga. Tänaseks on julgeolekupartnerluse raskuskese kandumas Lähis- ja Kesk-Itta, mille mõju euroatlantilise julgeolekukeskkonna stabiilsusele on arvestatav. Selle aasta 9. juunil Sea Islandil toimunud G-8 tippkohtumisel1 osalesid esmakordselt ka mitmete Lähis-Ida riikide liidrid Afganistanist, Alž eeriast, Bahreinist, Iraagist, Jeemenist, Jordaaniast ja Türgist. Kohtumisel publitseeriti dokument “Progressi ja ühise tuleviku partnerlus laiema Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika regiooniga” (“Partnership for Progress and a Common Future with the Region of the Broader Middle East and North Africa”), mis paneb aluse G-8 riikide partnerlusele regiooni riikidega kolmes põhilises sfääris: poliitilises, sotsiaalkultuurilises ning majanduse valdkonnas. Väga oluline roll jääb loomulikult ka julgeolekukoostööle olemasolevate konfliktide lahendamisel ja kogu piirkonna stabiliseerimisel.
NATO ja julgeolekupartnerlus
NATO on olnud külma sõja järgsel perioodil julgeolekupartnerlusel põhinevate initsiatiivide elluviimisel aktiivne. Koostööjulgeoleku stardipauguks võib lugeda 1991. aastat, mil NATO kõrvale tekkis NATOga
koostööd tegevate riikide institutsioon Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (NACC – North-Atlantic Cooperation Council). NACC põhieesmärgiks oli arendada koostööpartnerlust eeskätt Kesk- ja IdaEuroopa riikidega, kes olid just astunud demokraatlike riikide perre.
1994. aastal astuti koostööpartnerluses samm edasi, pandi alus NATO rahupartnerlusprogrammile (PfP – Partnership for Peace)2. Praegu on rahupartnerlus suhteliselt kirju konglomeraat, hõlmates “vanu” Euroopa riike (Austria, Rootsi, Šveits jt) kõrvuti endiste N. Liidu liiduvabariikidega Taga-Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Arvestades riikide suurt erinevust nii poliitilisel, majanduslikul, kultuurilisel kui ka sõjalisel tasandil, on NATO hakanud rohkem rakendama individuaalseid partnerluse tegevusplaane (IPAP — Individual Partnership action Plan). Resultaadikeskset ja valdkonnapõhist lähenemist partnerluse tegevusplaani mudeli alusel kasutatakse nii terrorismivastases võitluses (PAP-T ehk Partnership Action Plan Against Terrorism) kui ka kaitsereformide läbiviimisel (PAP-DIB ehk Partnership Action Plan on Defence Institution Building). Rahupartnerlusprogrammi üks põhiülesandeid lähitulevikus ongi kaitsereformide edendamine Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikides.
Samal 1994. aastal pandi alus teisele julgeolekukoostöö initsiatiivile Vahemere dialoogile (MD -Mediterranean Dialogue ). 1995. aastal liitusid Vahemere dialoogiprotsessiga Egiptus, Iisrael, Maroko, Mauretaania, Tuneesia, mõnevõrra hiljem Jordaania ning 2002. aastal Alžeeria. Viimasel ajal on Vahemere dialoogi osatähtsus NATO julgeolekupartnerluses oluliselt tõusnud ning koostöövaldkondade areaal pidevalt laienenud.
NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigina tuleb Eestil harjuda sellega, et teinekord tuleb kitsad rahvuslikud huvid asendada institutsionaalsete huvidega.
Olulise verstapostina jääb NATO julgeolekupartnerluse ajalukku 1997. aasta ja Madridi tippkohtumine. NACC asemele loodi Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC – Euro-Atlantic Partnership Council). Tänaseks on EAPCst saanud rahupartnerlusprogrammi institutsionaalne väljund, EAPC tagab poliitilise partnerluse ja PfP praktilise koostöö. 1997. aastal pandi alus eripartnerlussuhetele kahe NATOle olulise riigi Venemaa ja Ukrainaga ja moodustati koostööorganid NATO-Venemaa Alaline Ühendnõukogu (NRC – NATO-Russia Permanent Joint Council) ja NATO-Ukraina Komisjon (NUC -NATO-Ukraine Commission). Kuigi Venemaad käsitletakse argitasandil sageli kui NATO nähtamatut vaenlast, on tegelikkuses Venemaa näol tegemist ühe NATO olulisema koostööpartneriga, kes liitus PfP-programmiga juba 1994. aastal, on nii NACC kui EAPC asutajaliige ning osalenud muu hulgas NATO juhitud rahuoperatsioonidel Balkanil, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Kosovos.
1999. aasta NATO Washingtoni tippkohtumisel astuti julgeolekupartnerluses koostöös edasi kvalitatiivne samm, loodi spetsiaalne liikmesuse tegevusplaan (MAP – Membership Action Plan) riikidele, kes soovisid arendada partnerlussuhted liitlassuheteks. 2004. aastaks andis programm esimesed tulemused: seitse riiki ühines NATOga. Praegu hõlmab MAP kolme riiki (Albaania, Horvaatia, Makedoonia). Regionaalse julgeoleku seisukohalt on oluline Washingtoni kohtumisel alguse saanud Kagu-Euroopa initsiatiiv (SEEI – South East Europe Initiative).3
21. sajand ja teadvustatud asümmeetrilised ohud, eeskätt terrorism, on aktiviseerinud julgeolekupartnerlust Lähis-Idas. 2004. aasta alguses on Ameerika Ühendriigid initsieerinud suurema Lähis-Ida (GME – Greater Middle East) initsiatiivi4, mis oli NATO Istanbuli tippkonverentsiks ameeriklaste ja Suurbritannia eestvõtmisel formuleerunud julgeolekupartnerluse uueks, Istanbuli koostööinitsiatiiviks (ICI – Istanbul Cooperation Initiative).
Kuna NATO on muutumas kollektiivse kaitse organisatsioonist kollektiivse julgeoleku organisatsiooniks, on partnerlus omandanud palju laiema, kui mitte lausa globaalse tähenduse. NATO julgeolekupartnerluses on tekkinud eraldi riikide kategooria, need, kes jäävad väljapoole regionaalseid initsiatiive, nn. triple-nons.5 Sel juhul on kõne all partnerlussuhted riikidega, kes ei ole ei NATO, EAPC/PfP ega Vahemere dialoogi riigid ehk on niisiis kolmekordsed mitte-liikmed, s.t selliste riikidega nagu Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa, Argentina, Hiina, Singapur, Indoneesia, Lõuna-Korea, Mongoolia jt. Mitmed neist riikidest (Araabia Ühendemiraadid, Argentina, Tšiili, Uus-Meremaa) on juba osalenud NATO juhitud rahuoperatsioonidel Balkanil või mujal.
Euroopa Liit ja julgeolekupartnerlus
Sarnaselt NATOga on julgeolekupartnerlusse panustanud Euroopa Liit. Juba Lääne-Euroopa Liit (WEU – Western European Union) integreeris 1994. aastal kümme Kesk- ja Ida-Euroopa riiki kui assotsieerunud julgeolekupartnerid. Institutsionaalsetest huvidest sõltuvalt on Euroopa Liidu lähenemine julgeolekule hoopis laiem kui NATO-l, lähtudes just eespool kirjeldatud laiemast julgeolekumääratlusest.
1995. aasta novembris pandi alus partnerlusele Vahemere riikidega ehk Barcelona protsessile, mis hõlmab muu hulgas ka julgeolekupartnerlust. 1999. aastal initsieeris Euroopa Liit Kagu-Euroopa Stabiilsuspakti, mis sama aasta juunist tegutseb küll OSCE juhtimisel. Sarnaselt USA Lähis-Ida initsiatiivile algatas Taani 2003. aasta juunis Euroopa Liidu raames laiema Lähis-Ida (Wider Middle East) initsiatiivi, mille põhjal arendab Euroopa Liit praegu strateegilist partnerlust Lähis-Ida ja Vahemere regiooni riikidega (Strategic Partnership with the Mediterranean and the Middle-East). Euroopa Liidu suunda laiemale julgeolekukäsitlusele märgib ka osalus rahuoperatsioonil Kongo Demokraatlikus Vabariigis.
Eesti ja julgeolekupartnerlus
Saavutanud liikmestaatuse kahes Euro-Atlandi julgeolekukeskkonna põhiinstitutsioonis NATOs ja Euroopa Liidus, on Eestist saanud riik, kellelt oodatakse nüüd juba aktiivset osalust julgeolekusse panustamisel. Esimesed sammud julgeolekupartnerluse edendamisel on Eesti juba astunud, kusjuures eriti oluliseks tuleb hinnata julgeoleku- ja kaitsekoostööd Gruusiaga. Omades erinevate institutsioonide partnerriigina pikaajalisi kogemusi reformide läbiviimisel ja koostöövõimelisuse arendamisel, võib reformikogemuse edasiandmine osutuda Eesti perspektiivseks panuseks julgeolekupartnerlusse.
NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigina tuleb Eestil harjuda sellega, et teinekord tuleb kitsad rahvuslikud huvid asendada institutsionaalsete huvidega. Liikmelisus ei tähenda ainult õigusi, vaid ka kohustusi. Osana väga suurest julgeolekukooslusest ei saa meie julgeolekukäsitlus sõltuda ainuüksi suhetest lähinaabritega. Samuti on kasulik riikidepõhiselt partnerluselt üle minna valdkonnapõhisele partnerlusele. Selleks tuleb esmajärjekorras välja selgitada valdkonnad, kus Eestil on vajalik kompetents julgeoleku- ja kaitsekoostöö arendamiseks. Väga oluline on ka psühholoogiline taust, sest Euroopa riigina peaksime vabanema transiitriigi seisundist Lääne ja Ida piiril, eriti suhetes endiste N. Liidu liiduvabariikidega. Me ei arenda nendega julgeolekupartnerlust mitte sellepärast, et oleme sellised nagu nemad, vaid et tahame, et nemad oleksid sellised nagu meie ehk siis demokraatlikud, koostöövõimelised ja rahuarmastavad riigid 21. sajandi globaliseeruvas maailmas.
Holger Mölder on Tartu ülikooli politoloogiadoktorant
Viited
- G-8 on kaheksa maailma juhtiva suurriigi (Ameerika Ühendriigid, Itaalia, Jaapan, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Venemaa) konsultatiivkohtumised, mis toimusid 2004. a Ameerika Ühendriikides Georgia osariigi ranniku lähistel Sea Islandil. Protsessile pandi alus 1975. a G-6na; 1976. a liitus Kanada ja 1998. a Venemaa (osales küll poliitilistel küsimustes juba a-st 1994). ↩
- NATO rahupartnerlusprogrammi ja Euro-Atlandi Partnerlusnõukogusse kuuluvad lisaks 27 NATO liikmele veel Albaania, Armeenia, Aserbaidžaan, Austria, Makedoonia Vabariik, Gruusia, Horvaatia, Iirimaa, Kasahstan, Kõrgõztan, Moldova, Rootsi, Soome, S veits, Tadžikistan, Turkmeenia, Ukraina, Usbekistan, Valgevene, Venemaa. ↩
- SEEI hõlmab peale NATO riikide partnerriike Albaaniat, Horvaatiat, Makedooniat ning praeguseks veel rahupartnerlusprogrammiga liitumata Bosniat ja Hertsegoviinat. ↩
- Esimene ametlik vihje initsiatiivi kohta pärineb USA asepresidendi Richard Cheney 2004. a jaanuaris Šveitsis Davosis toimunud maailma majandusfoorumil peetud kõnest. ↩
- Väljend märgib suhteid riikidega, kes jäävad väljapoole seniseid partnerlusinitsiatiive. ↩
Seotud artiklid
NATO tippkohtumine, relvastuskontroll ja KRKK juubeliaasta
Mida on oodata 2024. a NATO tippkohtumiselt? Nele Loorents: Ukraina sõja vallandumine on olnud NATO-le ja liitlassuhetele oluliseks reaalsuskontrolliks. Julgeolekukeskkonna …
Seotud saatused: Ukraina ja Eesti peaksid olema teineteise julgeoleku tagajad
Maksõm Kononenko, Ukraina erakorraline ja täievoliline suursaadik Eestis, andis Diplomaatiale oma esimese intervjuu Eestis ajal, kui Ukraina valmistus 24. augustil 2023 tähistama 32. iseseisvuse taastamise aastapäeva – ja 547 päeva möödumist Venemaa täiemahulise sissetungi algusest.
Madridist edasi: tugevdatud kaitsehoiaku strateegia elluviimine
Kõige raualõhnalise ja külma sõja hõngulise kõrval, millega NATO liitlased teevad täiendavaid ja kiireid kaitseinvesteeringuid, näitas allianss ennast Madridi tippkohtumisel nüüdisaegse organisatsioonina, kes suudab liitlaste huvid kokku tuua ja lisaväärtust pakkuda ka uute tehnoloogiate vallas.
Mart Laar: julgeolekuküsimustes ei jõua paanikaga kuhugi
Diplomaatia palvel kohtus endine ajakirjanik ja Mart Laari nõunik Tiit Pruuli vabariigi aastapäeva eel oma endise ülemuse, peaminister Laariga. „Ühe asja on Putin aga oma käitumisega selgelt saavutanud. Ja see on positiivne – meie julgeolek on märkimisväärselt tõusnud,“ ütleb kahekordne valitsusjuht, kelle sõnul on Venemaaga suheldes tähtis meeles pidada – rahu, ainult rahu.
Kuidas me võidame järgmise sõja?
Just see küsimus võtab kõige paremini kokku Eesti sõjalise kaitse eesmärgi ja ülesande. Küsimuse teravik – sõjaks valmistumine – ei tähenda tingimata, et sõja puhkemine on vältimatu.
Millega peab NATO tegelema Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku jätkuvaks kindlustamiseks?
NATOs käib parajasti uue strateegilise kontseptsiooni koostamine. Septembris alanud protsess vältab enam kui pool aastat ning jõuab lõpule 2022. aasta juunis. Siis toimub järjekordne NATO tippkohtumine, kus on plaanis uus kontseptsioon heaks kiita.