Interneti balkaniseerumine

Küberturvalisuse, terrorismivastase võitluse ja tõe kehtestamise loosungite taga paistab rangema interneti reguleerimise tegelik eesmärk – taastada modernsele riigile omane võim ja mõju. Paradoksaalselt peidab sõnavabaduse globaalne infomeri rohkem ohtlikke karisid mitte niivõrd nende riikide jaoks, keda piltlikult surnupealuu tähisega kirjeldada võiks, kui just demokraatia lippude all seilavate riikidele.

Et rääkida ohust, mida internetivabadus demokraatlike riikide jaoks tähendada võib, tuleb kõigepealt vaadata üle modernse riigi üldised tunnused, millele on globaliseerumine esitanud väljakutse. Edasi tuleb heita pilk sõnavabaduse olukorrale internetis ja küsida, kes on juhul, kui internet on vaba valitsuse kontrollist, see, kelle käes on võim internetti kontrollida, ning milliseid ohte see rahvusriikide jaoks tähendab. Ning viimaks ei saa mööda küsimusest, kas rahvusriigi jaoks on ülepea võimalik tagada samal ajal nii sõnavabaduse kui ka vaba interneti kooseksisteerimine.

Jättes kõrvale Kreeka polised ja Rooma res publica, saame rääkida riigi abstraktse mõiste tekkest 14.-15. sajandi Euroopas. Riigiaparaat kujunes välja absolutismiajal 16.–18. sajandil ja rahvusriiklus 19.–20. sajandil. Oluliseks verstapostiks on 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahuleping, mida peetakse modernse riikluse alguseks.

Riigi tunnused said rahvusvahelise õiguse osaks Uruguays 26. detsembril 1933. aastal vastu võetud Montevideo riikide õiguste ja kohustuste konventsiooniga. Selle järgi peaks riik omama järgmisi tunnuseid: 1) alaline elanikkond, 2) määratud territoorium, 3) valitsus ning 4) võime astuda suhetesse teiste riikidega. Kui esimese kolme tunnuse järgi defineeris riigi juba 1900. aastal Saksa-Austria õigusteadlane Georg Jelline, siis neljandat tunnust peetakse sageli üheks valitsuse kohustuseks.

“Me teame ajaloole tagasi vaadates, et modernne riik saavutas oma kõrgaja 20. sajandi keskpaigaks, kuid meil on oluliselt vähem kindlust öelda, kuhu riikide muutumise protsess meid viib. Seda seetõttu, et see protsess on leidnud aset vaid mõne dekaadi jooksul ning on siiani kujunemisjärgus,”¹ kirjutas Taani politoloog Georg Sørensen. Arvamusi, kui palju globaliseerumine on modernseid riike mõjutanud ning kuhu see võib välja viia, on seinast seina – alates nendest, mis kuulutavad juba postmodernsete riikide ajastut kuni näiteks Harvardi ülikooli professori Dani Rodriku arvamuseni, kes leiab, et meie ajastu ühel alusmüüdil, nagu oleks  globaliseeruv maailm rahvusriigi idee kehtetuks muutnud, on – nagu enamikul müütidel – tegelikkusega üsna vähe pistmist.²

Mida enam suureneb interneti tähtsus, seda rohkem tekib ka demokraatlikes riikides kiusatus ennast selle võimalike ohtlike kõrvalmõjude eest kaitsta.

Toetan seisukohta, et üleilmastumise protsessi tulemusena on valitsustele konkureerivad võimukeskused – rahvusvahelised korporatsioonid ning organisatsioonid – vähendanud riigi valitsemisvõimekust, kahandanud iseotsustamise õigust ning vähendanud riigi sidet oma kodanikega. Kuid oluliselt vähem on arutletud selle üle, milline mõju on internetil ja ülemaailmse inforuumi tekkel modernse riigi kontseptsioonile ning mil määral on see seotud globaliseerumise debati teemadega, alates majandusest ja lõpetades riikide suveräänsusega.

Riik kimpus ülemaailmse inforuumiga

Üheks riigi kolmest põhitunnusest on valitsus, mis peab suutma teostada tõhusat kontrolli riigi territooriumi ja elanikkonna üle: agressiooni vastu aitab sõjavägi, siseriiklik kord pannakse paika seadustega, nende täitmist tagavad institutsioonid ning riikliku informatsiooni edastamine kodanikele aitab legitimeerida võimu ja selle otsuseid. 

Modernse riigi kontseptsioon eeldab, et valitsus suudab (vähemalt vajadusel) kontrollida siseriiklikku inforuumi. Autoritaarne režiim, kes ei talu mingit teisitimõtlemist, pretendeerib absoluutse kontrolli hoidmisele inforuumi üle. Sõnavabadust austav demokraatlik riik leiab end aga olukorras, kus võimul on olemas nii võimalus endale sobivate seisukohtade edastamiseks kui ka vajadusest tulenev kiusatus ebaseaduslik või ohtlik informatsioon avalikust inforuumist eemaldada.

Ülemaailmse inforuumi peamiseks veduriks on internet, kuid see on olnud nii vaid viimase viieteistkümne aasta jooksul. Eelmise sajandi teisel poolel olid mõjult võrreldavaiks infokanaleiks (kaabel)televisioon, aga ka trükimeedia ja raadio. Kuidas takistati “ohtliku” ja “vale” informatsiooni levimist nõukogude inimesteni, teame omast käest. Ameerika Hääle raadiolevi segamine ning välismaisele (aja)kirjandusele ligipääsu takistamine ning massiline siseriiklik propaganda olid okupatsioonivõimu olulisemad vahendid elanike vaoshoidmiseks.

Põhja-Eesti elanikud, kes said koduantenniga kinni püüda Soome televisiooni signaali, olid kommunistlikule propagandale oluliselt vähem vastuvõtlikud ning seega juba iseenesest võimule ohtlik element. Kremli õnneks sai “valet” teada vaid käputäis Nõukogude Liidu rahvastikust ning seega seisis nende tõemonopol tugevatel jalgadel. 

Interneti-eelsel ajastul oli siseriikliku inforuumi kontrollimine tehniliselt lihtne, kuid muidugi kulukas. Kuid millised oleksid olnud nomenklatuuri meetmed olukorras, kus interneti teel liikuv “vaenulik propaganda” jõudnuks ka Siberi kolkaküladesse ning nõukogude inimesed liitunuks välismaiste sotsiaalvõrgustikega? Kui Nõukogude Liit ei oleks kokku varisenud, elaksime me täna suure tõenäosusega Hiina Rahvavabariigiga sarnases poolsuletud internetimaailmas.

Sõnavabaduse piiramine

Freedom House’i viimane raport kinnitab, et internetitsensuur on suur ja kasvav väljakutse sõnavabadusele internetis kõikjal maailmas.³ Eraldi analüüsitakse olukorda neljas riigis – Aserbaidžaanis, Birmas, Hiinas ja Iraanis, millest kolm viimast rakendavad kõige kaasaegsemaid vahendeid inforuumi kontrollimiseks.

Infomonopoli ihaldamine on autoritaarsete režiimide üheks tunnuseks, kuid mida enam suureneb interneti tähtsus, seda rohkem tekib ka demokraatlikes riikides kiusatus ennast selle võimalike ohtlike kõrvalmõjude eest kaitsta ning võimaluse korral selle üle kontroll saavutada.

Põhimõte „ühe jaoks terrorist, teise jaoks vabadusvõitleja” kehtib ka vabas inforuumis.

Teataval määral tsenseerivad internetti kõik riigid ja teenusepakkujad ning lõpptarbijatena on meil põhjust olla selle eest tänulikud. Kes meist tahakski saada iga päev oma postkasti viiruseid, spämmikirju ja Trooja hobuseid või mis saaks olla meil selle vastu, kui pahavaraga nakatunud saidid meie veebilehitsejas ei avane.

Kust aga lähevad tsenseerimise piirid? Rahvusvaheliselt on kujunenud kokkulepe takistada ligipääs lapspornot sisaldavatele saitidele, kuid sellega ühine arusaam sellest, kas ja mida võib tsenseerida, suures osas ka lõpeb. Põhimõte „ühe jaoks terrorist, teise jaoks vabadusvõitleja“ kehtib ka vabas inforuumis ning nii kubiseb internet äärmuslaste, isehakanud prohvetite ja vandenõuteoreetikute kirjutistest.

On raske vältida mõtet, et ülemaailmse inforuumi keskmine tase oleks parem ja Eesti maine puhtam, kui seda pidevalt Kremli propagandameistrid või lojaalsed “tõekuulutajad” sopaloopimisega ei mustaks. Ettepanek sellised veebisaidid vähemalt Eesti internetikasutajate ees sulgeda mõlgub mitme Toompea koridorides jalutava inimese peas. Kuid asjal on ka teine pool. Sel hetkel, kui demokraatlikud riigid võtavad endale vabaduse sellist informatsiooni filtreerida, kaotavad nad õiguse heita Hiinale või Iraanile ette vastavalt dalai-laamat või mudžahiide toetavate saitide blokeerimist. Ka nemad põhjendavad vajadust internetis sõnavabadust piirata julgeoleku ning “tõe” kaitsmise vajadusega.

Raha, sõnavabadus ja internet

Naiivne oleks arvata, et interneti- ja sõnavabadust propageerivad ja toetavad riigid teevad seda pelgalt idealismist. Eelmise aasta veebruaris Washingtoni ülikoolis peetud kõnes rõhutas USA riigisekretär Hillary Clinton, et vaba internet soodustab püsivat rahu, arengut ja heaolu kasvu.⁴ Kõlab oluliselt paremini kui väide, et vaba interneti toetamine on USA valitsuse jaoks oluline vahend välis- või majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. 

Tänaseks on ligipääs internetile ligi kahel miljardit inimesel, lisaks on vähemalt sama palju neid, kes digimaailmaga mobiiltelefoni kaudu ühendatud. See on hoomamatult suur turg, kelle pealt interneti- ja mobiiliteenuste pakkujad soovivad kasumit teenida ning on seetõttu valmis valitsuste vaba internetituru algatusi rahaliselt toetama. Olulisemad internetifirmade peakontorid asuvad kõik Ameerika Ühendriikides, seega on antud küsimus otseselt seotud sellega, kui suurt kasumit nad teenivad.

Paratamatult jääb mulje, et internetivabaduse all peetakse silmas mitte informatsiooni- ja sõnavabadust, vaid eelkõige avatud turgu. Kuidas muidu saab olla nii edukas meelelahutustööstuse lobi, mis soovib jätkata traditsioonilise ärimudeliga ka digiajastul hiiglaslike kasumite teenimist.

Eesti valitsusel on õigus, öeldes et ACTA⁵ ei muuda meil juba kehtivaid põhimõtteid. Kuid just see ongi ACTA suurim oht – see kinnistab internetiajastule sobimatud autoriõiguste põhimõtted rahvusvahelise lepinguga ning välistab kogu süsteemi kaasajastamise. Intellektuaalse omandi dotsent Aleksei Kelli kirjutas Postimehes, et tema hinnangul võiks inimene internetist sisu enda tarbeks alla laadida ning et kõik autoriõiguse rikkumised, mis ei lähtu ärilistest kaalutlustest, ei peaks olema kriminaalkorras karistatavad.⁶

Vähe on arutletud selle üle, millist mõju omab internet ja ülemaailmse inforuumi teke modernse riigi kontseptsioonile.

Selleks, et mõista ACTA tegelikku mõju, ei piisa pelgalt lepingu läbilugemisest, ammugi siis seemnete söömisest või fooliummütsikesest. Julgen väita, et püüdes sobitada arhailist copyright’i põhimõtet infoühiskonda, seame ohtu nii interneti- kui ka sõnavabaduse. Seda enam, et sarnasel arvamusel tundub olevat suur osa aktiivsest internetikogukonnast kogu läänemaailmas. See kogukond suutis edukalt peatada SOPA ja PIPA kiire vastuvõtmise⁷, kuid need lahinguvõidud ei tähenda, et needsamad või veelgi ohtlikumad algatused interneti suuremaks kontrollimiseks ei ilmuks taas poliitikute laudadele. Ühendriikides on internetivabaduse valvekoerad leidnud närimiseks uue kondi –  CISPA ehk Cyber Intelligence Sharing and Protection Act –, mille seadusena vastuvõtmine annaks riigile märksa suurema võimaluse jälgida inimeste toimetamist küberruumis.

See, et ärilobist veelgi tugevam surve interneti kontrolli alla saamiseks tuleb riigi julgeoleku eest vastutavatelt struktuuridelt, ei ole üllatav. Kui raha näeb internetis paljunemisvõimalust, siis julgeolekuriski hindajad näevad selles nähtamatu jõuga potentsiaalset vaenlast, mille relvastus ja eesmärgid on teadmata. Sõna- ja internetivabadus on oht, mis ei ole mitte üksnes kontrollimatu, vaid millest tulenevaid riske ei ole isegi võimalik välja arvutada. Nagu kirjutab mõjutustegevuse piire analüüsivas doktoriväitekirjas Arnold Sinisalu: “riikidel on suhteliselt raske veebi suunata või piirata. Takistusi on lihtsam teha mittevabades ja autoritaarsetes riikides.”⁸ Interneti- ja sõnavabadust austavad riigid on mugavaks sihtmärgiks neile, kes soovivad poliitilisi otsustusprotsesse mõjutada, elanikkonda psühholoogiliselt töödelda ja seeläbi ühiskonda destabiliseerida.

Riiklik internet

Idee riikliku interneti loomiseks ei ole midagi uut. Põhja-Korea eeskujul loob Iraan üleriigilist intranetti eesmärgiga kaitsta riigi kodanikke Lääne kultuuri ideoloogia ja mitteislamistliku kultuuri mõjutuste eest. See peaks tulevikus asendama kogu vaba internetti⁹. Iraani informatsiooniministri Reza Taghipouri sõnul käivitub rahvusliku interneti projekti esimene faas 21. mail ning hõlmab endas ka kohalikku otsingumootorit ja e-posti¹⁰. Teisisõnu  tähendab see vähemalt osalist Google’i ja Yahoo teenuste sulgemist.

ACTA kinnistab internetiajastule sobimatud autoriõiguste põhimõtted rahvusvahelise lepinguga ning välistab kogu süsteemi kaasajastamise.

Siseriiklik internet loob suletud inforuumi, kust välja saab vaid valitsuse heakskiidul ning sisse “viisa“ olemasolul. PCMag.com kolumnisti John C. Dvoraki hinnangul on ka USA sellest vaid mõne sammu kaugusel.¹¹ Dvorak ennustab, et mõne aasta jooksul muundub demokraatlike ühiskondade eitav hoiak tehnoloogiate vastu, mida täna kasutatakse opositsiooni mahasurumiseks ja sõnavabaduse piiramiseks ebademokraatlikes riikides, positiivseks ning just suurema kontrolli kehtestamises nähakse uut ning innovaatilist lahendust.

Võib näha tendentse, mis viitavad sellele, et valitsused, kes on kaotanud suure osa kontrollist sõnavabaduse üle ning seeläbi seadnud ohtu julgeoleku, võimu legitiimsuse ning võimaluse konsolideerida rahvast ühise eesmärgi nimel, sooviksid vähemalt osaliselt tagasi modernse riigi kuldaega. Selle üle, kus on sõnavabaduse piirid ning milline info on oluline, ei otsusta täna mitte Merkel-Sarkozy, vaid Google-Facebook. Mitte valitsus, vaid otsingumootori ja sotsiaalvõrgustike omanikud saavad näiteks tagada, et Prantsuse internetitorudes leviks vaid seadustesse raiutud tõde armeenlaste genotsiidist. Samuti on Google’i otsustada, millisel määral tuleb ta vastu Saksa riigi üha sagedasematele taotlustele eemaldada näiteks materjale Google.de otsingumootorist või Youtube’ist või soovile saada infot kasutaja kohta. 2011. aasta esimesel poolaastal pidas Google põhjendatuks ja otsustas täita 86% sisu eemaldamise palvetest ning 66% päringutest kasutajate kohta.

Isegi USA valitsus ei suutnud peatada varastatud diplomaatiliste memode levikut Wikileaksi kaudu. Ka avaliku arvamuse kujunemisel PIPA ja SOPA suhtes pidid Ühendriigid tunnustama, et nad on selle propagandalahingu kaotanud. Maailma avalikkuse arvamusest antud eelnõude kohta kujundas Wikipedia, kes otsustas nende vastu protesteerides 24 tunniks sulgeda oma saidid, täites need sõnumiga “Kujutage ette maailma ilma vaba teabeta”.

Paradoksaalselt on globaliseerumine ning globaalne infovabadus toonud kaasa iseenda vastu suunatud protsessi tugevnemise ning interneti balkaniseerumine on reaalne võimalus. Riigipiiridesse surutud intraneti või vähemalt suurema riikliku kontrolliga interneti ideed on võimalik demokraatlikus maailmas rahvale maha müüa sõnavabaduse kaitsmise ja turvalisuse tagamise loosungite abil. Autoritaarses režiimis pole rahva arvamust vaja aga küsidagi.