Diplomaatia – Diplomaatia.ee

Diplomaatia on Baltimaade suurim välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlev kuukiri, kus rahvusvahelisi suhteid ning maailma päevaprobleeme lahkavad Eesti parimad välispoliitikatundjad ning muu maailma põnevad mõtlejad.

Foto:Robert Reisman

Diplomaatia

Infokonfliktid ja enesekaitse

Jaak Aaviksoo

Infokonfliktid ja enesekaitse

Inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enesemääramise õigus

Kaitseministrina külastasin hiljuti USAd, kus on äsja loodud küberväejuhatus, mida juhib kindral Alexander, kes ühtlasi on ka Rahvusliku Julgeolekuagentuuri juht. Loodud küberkaitse pealikuna pidas ta vajalikuks kinnitada, et konventsionaalse rünnaku tõenäosus NATO liikmesriigile või NATOle tervikuna on eelseisva 5–10 aasta jooksul nullilähedane. Samal ajal oli ta veendunud, et küberkonflikt NATO riigi ja mõne kolmanda riigi vahel on peaaegu 100%-lise tõenäosusega võimalik, ning võib-olla on see sõda juba alanud.

Eelmise aasta 30. detsembril võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu riigikaitse strateegia. See on enam kui 10-leheküljeline dokument, mis laiendab meie senist käsitlust riigikaitsest kui kitsalt sõjalisest kaitsest kuuele valdkonnale, millest üks on ka psühholoogiline kaitse. Psühholoogilise kaitse käsitlemise suhtes oleme tundlikud nii avalikkuses kui ka poliitilises eliidis. Sellel on ilmselt mõistetavad või ka vähemmõistetavad põhjused. Igal juhul usun, et psühholoogiline kaitse moodustab iga eneseteadliku identiteedi olulise osa ja seetõttu on ta vajalik ka Eesti riigi, rahva, kultuuri, ja keele kaitseks.

Rahvuslik või riigi identiteet ja ajalugu

Alustaksin ühest väitest, millest tahaksin lõpuni kinni hoida: mina ja mittemina vastasseis on universaalne ja olemuslik. Tänapäevane käsitlus materiaalse maailma tekkest ei seisne mitte Suures Paugus, mis lõi mitte millestki kõiksuse, vaid pigem pingest kõige ja mitte millegi vahel, ehk between everything and nothing. Just sellest pingest on loodud kõik eksisteeriv. Iga uus asi, mis siia maailma sünnib, sünnib alati ülemineku piiril – mina ja mittemina või tema ja mittetema vahel. See potentsiaali gradient, mida inimühiskonnas sõnastatakse huvide konfliktina, on vajalik igasuguse uue sünniks.

Materiaalsest maailmast tänapäeva inimühiskonnale lähemale tulles on oluline etapp eneseteadlike subjektide teke. Eneseteadlike subjektide ja mõistuse tekke kaudu on tekkinud võime ennast identifitseerida ning projitseerida oma tahet. Enesetunnetusest enam ei piisa, sest see oleks kasutu ilma võimeta otsustada ja seda otsust täide viia. Iga otsuse täideviimine on aga tahte projitseerimine endast väljapoole. See on alati ühepoolne akt ja sellisena oma loomult konfliktne. Mina ja mittemina vaheline pinge ja piir on selle maailma paratamatu koostisosa ja meil tuleb sellega leppida. Samamoodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin – jällegi sõltuvalt ilmavaatest – ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda. Kui keegi selles väites kahtleb, kutsuksin ta ülikooli nõukogu istungile, kus professorid ülikooli raha jagavad.

Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null. Kui suur see mina on ja mis mina sisse veel mahub, sõltub sellest, kuidas me ennast tunneme, kuidas me ennast määratleme, kellena me elame, oleme, töötame jne. Mina sisse mahub kindlasti mina ise, mõnel mahub naine-lapsed ka, mõnel enam mitte. Paljudel mahuvad naabrid ja sõbrad, koduküla rahvas, Rotary Klubi. Mõnel mahuvad oma keele sugulased, oma rahvas või rahvus, teistel jälle oma usukaaslased, kuidas kunagi. Ometigi on see enesemääratlus kõigil kõrgematel tasanditel olemas ja sellisena seisab see enese säilimise ja säilitamise eest nagu meie oma väike mina. Selline mina-määratlus ei ole kunagi tegelikult ratsionaalne, vaid emotsionaalne. Niisugust enesemääratlust seatakse harva küsimärgi alla. Seda tehakse tavaliselt siis, kui hakatakse kahtlema, kui emotsioonid on nõrgaks jäänud.

Eesti riigist ja rahvast, meie ellujäämisest ja meie meie’st ning meie mittemeie’st rääkides usun, et oleme oma eneseteadvuses jõudnud tasemele, kus meil ei ole raskust piiritleda või määratleda oma etnilist identiteeti. Oleme selle iseenesest oskuslikult sõnastanud ka oma põhiseaduse preambulisse. Oleme otsustanud oma peamiseks eemärgiks pidada nüüd, kus on euro taskus, NATO vihmavari pea kohal ja Euroopa Liit koos Schengeni viisaruumiga avatud, pühenduda omaenese ellujäämise eest seismisele. Ometi ei pruugi see lihtsaks kujuneda, kui me ei suuda emotsionaalset enesemäärangut keele, kultuuri ja rahvuse kaudu laiendada tänapäevastele konstruktsioonidele, milleks on riik.

Etnilisest, rahvuslikust enesemääratlusest riiklik-rahvusliku enesemääranguni kasvamine seisab Eesti rahval veel ees.

Riigil on õigus emotsionaalsele enesemääratlusele

Võib-olla on kõige ajaloolisem samm selles osas tehtud „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“, kus meie avatus oli oluliselt suurem, kui hilisemates 20. sajandi pöördelistes sündmustes sellest räägiti. Sellest on iseenesest kahju, sest vabariigi algusaastatel olime me mõneski mõttes võimekamad ja avatumad, kui oleme teinekord täna. Meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata. Sellel riigil on samasugune õigus emotsionaalsele enesemääratlusele – nagu kõigil teistel – ja tal ei lasu kohustust ratsionaalselt tõestada, miks ta seda kogu aeg teeb.

Oleme tasapisi aktsepteerimas arusaama, et inimestel on informatsioonilise enesemääramise õigus. See õigus võiks ja peaks laienema kõigile eneseteadvuslikele subjektidele, mis võivad koosneda paljudest isikutest – perekond, kogukond, küla, klubi, aga kindlasti ka rahvusriik. Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. Ja kindlasti ma ei tahaks seda õigust võtta ainuüksi Eesti riigile ja rahvale, vaid laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõikidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus.

Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. Ja meist oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida.

Mõelge selle peale, miks me oma perekonna pildialbumites leiame pilte küll abiellumistest ja laste sünnist, aga vahel harva, erakordselt perverssetel juhtudel perekonnatülidest või koduvägivallast. Peredele tuleb jätta õigus albumisse oma pilte valida ja selline õigus tuleb jätta ka riigile ja rahvale. Vastasel korral nõutakse meie käest lahtiriietumist, et selle kaudu meie identiteet lõplikult hävitada.

Kuhu suunatakse niisugused identiteedi rünnakud esmajärjekorras? Sellesse, mis on eriliselt oluline, mis moodustab identiteedist kõige olulisema – tuumikossa. Tuumikosa moodustab meie päritolu. See, kes me oleme ning mis on meie sünnipärane loomus. Just sellepärast hoiavad kõik riigid, rahvad ja inimesed kui kõige kallimat vara lugu oma pärinemisest ja sündimisest.

Teisele kohale asetuvad meie sümbolid, need, mis meid iseloomustavad ja mida oleme ise kultuuri ja kogemuse kaudu tõstnud kõige kõrgemaks väärtuseks. Alles kolmandal kohal on see, millised on meie iseloomuomadused. Missugused me oleme – kinnised, lahtised, kurjad, head, valelikud, ausad. Ja neljandal kohal meie tegelikud teod ja vead – need, mida parandada saab.

Informatsioonilise rünnaku esimeseks objektiks, selleks, et saavutada see, mida inglise keeles nimetatakse character assasination, on hävitada tuum, hävitada see geneetiline kood, seada see küsimärgi alla ja selle kaudu hävitada vastupanuvõime – võime projitseerida tahet. Just niimoodi käituvad kõik eneseteadlikud subjektid.

Ainult tõe mõõgaga ennast ei kaitse

Olen kaugel sellest, et kutsuda teid üles kasutama tõde – ning mitte ainult tõde, vaid ka vale ja pettust –, selleks, et ennast määratleda. Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine.

Vahe väärtuste teenimise ja huvide teenimise vahel on alati kvantitatiivne, mis võib muidugi üle minna kvaliteediks, aga oma loomult on see tasakaalupunkti otsimine. Väärtused peegeldavad meie ajaloolist kogemust: lühikasulised vead on ajaloolises kogemuses üldistatud valedeks strateegiateks, kasulised käitumised aga väärtusteks ja põhimõteteks. Seetõttu on päris selge, et pikas perspektiivis on alati kasulik väärtustest kinni pidada.

Korduvalt on räägitud, et sõda on diplomaatia jätkamine teiste vahenditega. Moodne meedia- ja infomaailm on diplomaatiast kineetilise sõjani ülemineku teele asetanud veel informatsioonilise vastasseisu ja infosõjad. Informatsiooniline vastasseis on kogu aeg olemas olnud ja ma ei näe, et sellel oleks kavatsus lähiajal kuidagigi nõrgeneda. Kas see areneb sõjaks, mille strateegiline eesmärk on vaenlase identiteet hävitada, see on küsimus ja väljakutse.

Väljakutse seisneb ka meie oskuses nii iseseisvalt kui ka koos liitlastega tegutseda niimoodi, et loomupäraselt vältimatutest informatsioonilistest vastasseisudest oleks võimalik leida nn win-win lahendusi selle asemel, et lasta end mässida destruktiivsetesse konfliktidesse. Kas ja kuidas me oskame seda teha, see sõltub juba meie küpsusest riigi, rahva, inimestena, kui soovite, ka tsivilisatsioonina, NATOna, ÜROna või kuidas tahate.

Jaga ja arutle...

Diplomaatia – Diplomaatia.ee
Scroll to Content Header