FSB infosõjaspets: Venemaa loob kiiresti oma erasõjaväeüksused

Andrei Manoilo töötas 2000. aastail Venemaa julgeolekuteenistuses FSB infosõdade spetsialistina, kelle peamine eriala oli Lähis-Ida riigid, aga ta on töötanud ka Põhjamaades. Manoilo enda sõnul tegeles ta „infoagressioonile“ vastumeetmete väljatöötamisega. 2003. aastal ilmus talt kolleegidega kahasse monograafia infosõdade kohta. Hiljem tegeles Manoilo FSBs ka värviliste revolutsioonide teemaga. 2012. aastast töötab ta Moskva ülikoolis politoloogiaõppejõuna ning kuulub Venemaal tähtsaimaid riiklikke otsuseid langetava julgeolekunõukogule ekspertnõu andvasse teadusnõukogusse. Vene meedia andmetel nõustab Manoilo ka Venemaa kindralstaapi.

Venemaa sõjateaduste akadeemia (Venemaa presidendi ukaasiga 1994. aastal asutatud ekspertnõukogu, mis koondab endas kõigi Vene jõuametkondade juhtivaid teadlasi ja mida rahastatakse täielikult Venemaa riigieelarvest – JP) iga-aastasest konverentsist on saanud väga oluline suunda näitav sündmus Venemaa militaarmaastikul, kui tuletada meelde 2013. aastal Venemaa kindralstaabi juhi armeekindral Valeri Gerassimovi kuulsat ettekannet, kus ta sõnastas kõik need hübriidsõja põhimõtted, mida Kreml aasta hiljem kasutas algul Krimmis ning siis Ida-Ukrainas. Aasta hiljem arendas Gerassimov samal üritusel oma teese edasi. Nüüdsel, Moskvas veebruaris toimunud konverentsil pühendas Gerassimov palju aega teemale, kuidas värvilised revolutsioonid ohustavad Venemaad. Te olite seal konverentsil samuti üks ettekandjatest. Kui palju Venemaa juhtkond endiselt reaalselt arvestab värvilise revolutsiooni ohuga, kui tõsiselt Kreml seda võtab, eriti kaks aastat pärast Maidani sündmusi?

Gerassimov rääkis põhiliselt värvilistele revolutsioonidele vastuseismisest väljaspool Venemaa piire. Ta vaatles värvilisi revolutsioone kui hübriidsõja elementi. Tema meelest tuleb sellistele riigipöördekatsetele vastu seista, sest kui need toimuvad värviliste revolutsioonide vormis, siis toob see vältimatult kaasa hübriidsõja alguse. Gerassimov läheneb alati sellistele küsimustele väga süsteemselt. Tema esinemist ei kantud üle ja selle täisteksti ei avaldatud, aga seda võin ma öelda, et tema planeerimise skeem oli kolossaalselt detailne. Nagu planeeritakse sõjalist operatsiooni, täpselt nii esitas ta ka oma plaani sellest, kuidas seista vastu värvilistele revolutsioonidele.

Kas ma saan õigesti aru, et ta esitas konkreetse plaani, mille järgi peaks Venemaa tegutsema, kui juhtub järgmine värviline revolutsioon kuskil Venemaa piiride läheduses?

Täpselt nii. (Intervjuu ajal ühel kõrvalteemal rääkides mainib Manoilo muu jutu sees nagu möödaminnes, et Venemaa kindralstaap valmistub praegu tõsiselt värvilise revolutsiooni tõrjumiseks Süürias. – JP)

Aga mis see üldse armeesse, sõjaväesse puutub, kui toimub revolutsioon, isegi kui see on värviline? See pole ju ometi sissetung riiki, mida armee kaitsma peab.

Loogiline küsimus. Kui värvilised revolutsioonid toimuvad riigipöörde tehnoloogia abil, siis see on politsei ja julgeolekuteenistuste rida. Kogu asi on aga selles, et värviliste revolutsioonide läbiviimise tehnoloogias on üks element – hetk, kui see revolutsioon läheb üle aktiivsesse faasi. Tavaliselt annab massiprotestide alguseks signaali mingi intsident: avalik enesepõletamine või presidendivalimiste protestimine. Kui inimesed hakkavad protesteerima stiihiliselt, siis ei kogune kunagi kohe suured meeleavaldused nagu värviliste revolutsioonide puhul, vaid algul inimesed koonduvad väikestesse gruppidesse, mis hakkavad moodustama suuremaid gruppe kuni demonstratsioonideni. See võtab vähemalt kuu aega. Värviliste revolutsioonide puhul aga, nii nagu juhtub intsident, tulevad protestijad kohe selle signaali peale oma aktivistide juhtimisel üle kogu linna tänavatele, ehk et see protestiv elektoraat on juba varakult formeeritud ning ta ootab ainult märguannet.

Oma armee sõdurite eluga mitte riskimine on tüüpiline hübriidsõja taktika. Suurriikide eesmärk on sõdida võõraste kätega. See garanteerib, et nad ei lähe omavahel kokku, muidugi ainult kuni teatud hetkeni.

Enne seda toimub värbamine, ehitatakse üles kogu linna hõlmav protestirakukeste hierarhia, kus igal rakukesel on oma juht, kes ei tunne teiste rakukeste juhte ega liikmeid, vaid ainult oma otsest ülemust. See süsteem on väga sarnane sellele, kuidas on üles ehitatud (Lähis-Idas tegutsev terroriorganisatsioon) Al-Qaeda või kuidas tegutsesid põrandaalused bojeviki’de üksused Põhja-Kaukaasias. Nõuded konspiratsioonile on neil ju sarnased. Selliste võrgustikuna tegutsevate organisatsioonidega on väga raske võidelda, sest hävitades ühe rakukese ei jõua sa teiseni jne.

Oletame, et see on nii, aga mis see ikkagi armeesse puutub? Miks armee peaks värviliste revolutsioonidega võitlema hakkama?

Aga puutub nii, et selliste organisatsioonidega saab võidelda ainult agentuuritöö meetodil, neisse varjatult sulandudes. Sellised töömeetodid on sõjaväeluurel suurepäraselt omandatud. Armeel on see kogemus ning just sellest rääkiski Gerassimov.

Järelikult neil (= sõjaväeluurajatel ehk Venemaal GRU-l) on teadmised, kogemused ja oskused võidelda värviliste revolutsioonide vastu?

Muidugi.

Ühesõnaga on kindral Gerassimov veendunud, et võimalikke värvilisi revolutsioone Venemaa piiride lähedal saab ja tuleb ennetada hübriidsõja meetodil. Mida aga pidas Gerassimov silmas, öeldes et „Venemaa (relvajõudude) peastaap on muutnud oma vaateid kaasaegsele sõjapidamisele“?

Gerassimov rääkis, et tänapäeval toimuvad sõjad hübriidsel moel ning pole võimalik ette kujutada klassikalise sõjajõu kasutamist ilma hübriidsete vahenditeta. Tänapäeval enam põhimõtteliselt ei toimu mittehübriidseid sõdu. Sellised sõjad algavad juba kaua enne seda, kui üldse ametlikult sõda kuulutatakse, ning ka lõppevad alles tükk aega peale rahulepingu allakirjutamist. Ning algavad nad infosõdade, diversiooniaktide, partisanisõdade vormis ja sellest lähtub ka kaasaegne sõjaline planeerimine peastaabi tasemel – sellest rääkiski Gerassimov. See tähendab muu hulgas ka seda, et näiteks sõjaväediplomaadid peavad olema infosõja, avaliku mõjutamise, psühholoogiliste operatsioonide alal väga tugevad spetsialistid. Selles suhtes on Gerassimovil absoluutselt õigus.

Seega vajab tänapäevane armee, ka Venemaa oma, järjest rohkem senises mõttes tsiviilala spetsialiste?

Jah, selliseid spetsialiste, kes on ilma paguniteta.

Ida-Ukrainas on neid „paguniteta spetsialiste“ ilmselt palju tegutsemas.

Seda ma ei tea. Aga paguniteta inimeste osakaal kasvab (Vene) armees väga kiiresti.

Kindral Gerassimovi eestvõttel räägiti sellel üritusel ka väga palju erasõjaväekompaniide kasvavast rollist Venemaa jaoks. Kuidas need peaksid tegutsema koostöös Venemaa relvajõudude ja ka teiste jõuametkondadega? Kas Venemaa on otsustanud võtta suuna sellele, et hakata tulevastes konfliktides väljaspool Venemaa piire kasutama rohkem erasõjaväekompaniisid?

Erasõjaväekompaniid (ESK) ongi suures osas hübriidsõja leiutis. Minu meelest on need lihtsalt palgasõdurluse uus vorm. Venemaa riigiduuma arutab praegu vastavat seadust, mis puudutab ESKde staatust. Ameeriklased kasutavad tänapäevastes sõjalistes konfliktides ESKsid väga laialdaselt, sest nad lahendavad selliseid ülesandeid, millega eri põhjustel ei saa tegelda ei nende välisministeerium ega Pentagon. Selles suhtes on see möödapääsmatu arengusuund. Seda on ka näha Süürias. (Huvitav detail sellega seoses: Vene meedias on palju kirjutatud Venemaa kõige tuntumast, esialgu küll mitteametlikust ESK-üksusest, mida juhib endine ohvitser kutsungiga Wagner. Wagneri üksus on tegutsenud Ida-Ukrainas, aga kõige aktiivsemalt just Süürias. Wagneri üksusest põhjaliku uurimuse kirjutanud Peterburi mõjuka saidi fontanka.ru andmetel peitub Wagneri nime taga 46-aastane Venemaa erivägede erualampolkovnik Dmitri Utkin, kes veel 2013. aastal kuulus Pihkva linna piiril asuva 2. erivägede ehk spetsnazi-brigaadi, olles selle Petseris ehk mõni kilomeeter Eesti piirist paikneva allüksuse komandör. – JP)

Värviliste revolutsioonide puhul aga, nii nagu juhtub intsident, tulevad protestijad kohe selle signaali peale oma aktivistide juhtimisel üle kogu linna tänavatele, ehk et see protestiv elektoraat on juba varakult formeeritud ning ootab ainult märguannet.

Kui riigiduuma võtab seaduse vastu ja lubab ESKsid Venemaa hüvanguks kasutada, siis kuidas see muudab Venemaa strateegiat välismaistes konfliktides? Mis uusi võimalusi see teile avab?

See annab uusi võimalusi osaleda sõjalistes konfliktides just aktiivses faasis ning samal ajal mitte riskida sellega, et seod ennast sõjaliselt riiklikul tasemel. Oma armee sõdurite eluga mitte riskimine on tüüpiline hübriidsõja taktika. Suurriikide eesmärk on sõdida võõraste kätega. See garanteerib, et nad ei lähe omavahel kokku, muidugi ainult kuni teatud hetkeni. Ideaalne tulevikusõda oleks, kus sõdivad kaks ESKd. Juhul muidugi, kui ESKde osas ei muutu rahvusvaheline õigus, kui ei saada aru, et see on tegelikult sirm palgasõdurluse legaliseerimiseks.

Kui vastav seadus vastu võetakse, siis Venemaal luuakse ilmselt ametlikud ESKd väga kiiresti?

Muidugi. Venemaa ja Lääne vahel on kahjuks väga palju pingelisi kohti ja seda varianti kaalutakse, et vajadusel tulevikus sellistel puhkudel ESKsid kasutada. Hübriidsõjas enam ilma ESKdeta ilmselt ei saagi. Hübriidsõja eripära seisneb ju selles, et peamiste vastaste otsene kokkupõrge saab võimalikuks ainult kõige äärmisemal juhul. Hübriidsõja tingimustes maailma liiderriigid kontrollivad üksteise tugevust, potentsiaali, valmisolekut oma huvisid kaitsta reeglina kolmanda maailma väljakutel. Praegu on sellised tüüpilised väljakud Ukraina ja Süüria, aga nad pole ainsad.

Kas Baltimaad võivad ka olla selliseks kohaks?

Baltimaad on selleks liiga väike koht. Ma ei taha kedagi solvata, aga ameeriklased manipuleerivad baltlastega väga osavalt. Kuna Baltimaad on väga väiksed, siis võib neid väga lihtsalt ära hirmutada. See paanika hakkab aga hiljem levima ka suurematesse Euroopa riikidesse. Siis nad muidugi kutsuvad USAd appi ning see võimaldab ameeriklastel Euroopale tingimuseks seada, et tuleb lõpuks ära maksta need kuulsad kaks protsenti (jutt käib kahest protsendist SKTst kaitsekuludeks – JP), nagu te kõik lubasite.

Te rääkisite Venemaa sõjateaduste akadeemia konverentsil ettekandes, et Venemaal peavad olema oma jõud, vahendid ja tehnoloogiaarsenal hübriidsõdadeks. Kas praegu pole see arsenal Venemaal siis tõesti piisav?

Tegelikult on oma arsenal muidugi olemas. Ma pidasin silmas „oma“ selles mõttes, et see ei peaks kordama ameeriklaste vahendeid. Jutt käib asümmeetrilistest vahenditest ameeriklastele ja NATOle. Me peame tegutsema teistmoodi kui ameeriklased, et nad ei saaks meie loogikast aru.

Kas võib öelda, et Venemaal on oma hübriidsõja pidamise mudel ja strateegia?

Võib. Nüüd juba on. Detailselt ma seda avada ei saa, aga võin soovitada teil läbi lugeda Moskva ülikoolis aasta tagasi ilmunud õpik väga lihtsa pealkirjaga „Hübriidsõjad“, mille järgi õpivad meie politoloogid. (190-leheküljelise monograafia autorite kollektiivi juhtis Moskva ülikooli politoloogiaosakonna dekaan Andrei Šutov, kuid autorkonna kõige tuntum liige on poliitikateaduste doktor Venemaa Raudteede endine president Vladimir Jakunin, kes on tuntud oma äärmiselt konservatiivsete vaadete poolest. – JP)

Hübriidsõja oluline teema on mittesõjalised tegevused. Kuivõrd Venemaa välisministeerium on kohanenud hübriidsõja strateegia või isegi taktikaga teie kui FSB endise infosõja spetsialisti hinnangul?

Viimase kahe aasta jooksul on Venemaa diplomaatia teinud järsu arenguhüppe edasi. Seda on kõige paremini näha suhetes USAga, mis on endiselt äärmiselt võimas superriik, mis suudab korraga rakendada heidutuspoliitikat nii Venemaa kui Hiina suhtes. Venemaal pole ligilähedaseltki sellist jõudu. Kuid me oleme ära õppinud asümmeetrilise tegevuse ja see on Venemaa jaoks praegu tugev eelis. USAl on silmnähtavaid raskusi isegi Venemaa tegevuse prognoosimisel, nad lähtuvad endiselt mingitest väga lihtsustatud mudelitest, aga Venemaa tegutseb juba hoopis teistmoodi. Venemaa diplomaatia ja üldse kõik, kes tegelevad välispoliitiliste otsuste vastuvõtmisega, arvestavad väga peenelt USA juhtide psühholoogiat. Venemaa teab väga hästi nende kalduvusi, otsuste vastuvõtmise šabloone erinevates situatsioonides. Me teame juba väga hästi (USA presidendi Barack) Obama ja (USA välisministri John) Kerry käitumist ette isegi enne, kui nad satuvad mingisse situatsiooni, mida nad peavad hakkama lahendama. Ja samas ei tea keegi ette, kuidas käitub (Venemaa president Vladimir) Putin. Lääs üritab Putinit kogu aeg toppida mingisse standardsesse skeemi, prognoosida, kuidas ta võiks käituda, aga ta käitub teisiti. Putini käitumises on skeem, aga see on teistsugune, kui Lääs ette kujutab.

USAl on silmnähtavaid raskusi isegi Venemaa tegevuse prognoosimisel, nad lähtuvad endiselt mingitest väga lihtsustatud mudelitest, aga Venemaa tegutseb juba hoopis teistmoodi. Venemaa diplomaatia, ja üldse kõik, kes tegelevad välispoliitiliste otsuste vastuvõtmisega, arvestavad väga peenelt USA juhtide psühholoogiat.

Milline siis?

Teate, ennustamatu käitumine on ka tegelikult ennustatavuse element. Putini käitumine jääb tegelikult alati loogilisuse piiridesse. Kui tagantjärele analüüsida, kuidas ta käitus, siis näeme seal väga lihtsalt loogikat. Jah, võib öelda küll, et selle sisepoliitilise stiili 2000. aastatest, kus ta langetas tihti pealtnäha väga ootamatuid otsuseid, on ta nüüd üle kandnud ka välispoliitiliste otsuste langetamisele.

Tänastes oludes, kus kõik sõjad on juba hübriidsed, loodavad ameeriklased lihtsalt endiselt liiga palju oma toorele jõule, sellele, et jõu abil on võimalik lahendada ükskõik millised küsimused. Aga see ei ole enam tänapäeva maailmas kõige olulisem. Enam ei ole oluline anda võimas hoop suure hoojooksu pealt, vaid tuleb osata väga peenelt vehelda. Vene diplomaatia üritabki oma lööke anda niimoodi veheldes.

Kas Venemaa välispoliitika on teie meelest ameeriklaste jaoks liiga asümmeetriline ja nad ei suuda sellega kuidagi harjuda?

Jah, ameeriklased ootavad meilt siiamaani sümmeetrilisi vastuseid, ootavad, et me vastame löögile löögiga. Teate, meil on väga vedanud, et meil on välisminister (Sergei) Lavrov. Ta on Gortšakovi tasemel diplomaat ja välispoliitika ametkonna juht Venemaal. (1798. aastal Haapsalus sündinud Aleksandr Gortšakov õppis koos kuulsa Vene poeedi Aleksandr Puškiniga ühes lütseumis ning oli tema sõber. 19. sajandi teisel poolel juhtis Gortšakov 25 aastat Tsaari-Venemaa välisministeeriumit, muutes Venemaa Euroopas väga mõjukaks riigiks. – JP) Lavrov osaleb aktiivselt välispoliitiliste otsuste vastuvõtmisel Venemaal. Ta on loonud välisministeeriumis väga tugeva ajutrusti ja meeskonna.

Kes on Lavrovi meeskonna võtmeisikud välisministeeriumis?

Kõige tähtsam organ Lavrovi ministeeriumis on peasekretariaat, mis töötab välja konkreetseid otsuseid. See on staap, aga ei ole seejuures väga avalik struktuur. (Peasekretariaadi direktorina töötab alates 2014. aasta sügisest muide Pavel Kuznetsov, kes töötas 1999. –2004. aastal Tallinnas Vene saatkonnas nõunikuna. – JP) Seal töötavad kõik väga kogenud diplomaadid, kusjuures peamiselt Lavrovi eakaaslased. Mõned neist olid veel Primakovi nõunikud, kui ta oma lennuki Atlandi kohal ümber pööras. (Kuulus juhtum, kui tollane Venemaa välisminister, välisluure endine juht Jevgeni Primakov lendas 1999. aasta märtsis USAsse visiidile ning käskis lennuki Atlandi ookeani kohal ümber keerata, kui kuulis, et NATO lennukid ründasid ilma Venemaad teavitamata Serbiat. Seda juhtumit peetakse üheks murdekohaks Venemaa suhetes USAga peale külma sõja lõppu. – JP)