spacer
spacer
Diplomaatia
EST ENG
Otsing:

Mart Nutt

Aafrika - kirevus ühtsuses

Rahu ja õitsengut tänases Aafrikas ei paista. Mitmed probleemid nagu maa kõrbestumine ja vaesumine pigem süvenevad. Ometi peitub Aafrikas tohutu potentsiaal, mis vallandudes kõigutab kogu maailma väga tugevasti.

Maailmajagudest on Aafrika ehk kõige kirevam. Ajaloolises plaanis vähemalt küll, ühendades endas muistsed tsivilisatsioonid ja samas tänaseni traditsioonilisel viisil majandavad loodusrahvad, modernsed kaasaegsed linnad ja keskaegsed islamikeskused Sun Cityst Timbuktuni. Aafrikas kohtab lisaks Aafrikale endale suurtes annustes Aasiat, Ameerikat ja Euroopat. Ja kuigi Aafrika on oletatavasti inimese algkodu, on igast maailmajaost tagasirännanud seal kodu leidnud. Niisiis, Aafrikast kui Mustast Mandrist saame rääkida ikkagi piiratult ja tinglikult. Selline mitmekesisus ei ole sugugi mitte hilise tekkega, vaid ulatub kaugemasse minevikku, kui meie käsutuses olevad allikad näitavad. Euroopa keeltes on Aafrikale nime andnud kitsas Põhja-Aafrika rannikuriba koos asukatega, kes sarnanesid pigem Lõuna-Euroopa ja Lähis-Ida rahvastega kui Saharast lõunasse jäävate asukatega.

Igatahes on Aafrika üks maailma vanimaid tsivilisatsioonikoldeid. Vana-Egiptus kuulub nende keskuste hulka, mida tänane ajalugu tunneb kui riigi, teaduse, arhitektuuri ja palju muu sünnikohta. Ajal, mil Egiptuses õitses vanem riik ehk neljandal aastatuhandel enne Kristust, elasid eurooplased sarnaselt lõunapoolsele Aafrikale.

Kuid Aafrika ei minetanud ühes Egiptuse langusega oma tähtsust. Olles tihedalt seotud Lähis-Ida tsivilisatsioonidega ja Kreekaga, osutades Kartaago ja hellenistliku Egiptuse näol tugevat vastupanu Vana-Rooma laienemisele, sai Aafrika põhja- ja idaosa üheks varasemaks ristiusu tugialaks. Vana koptikristlus on tugev ja elujõuline ka praegu Egiptuses, Etioopias ja Eritreas. Araabia ekspansioon tõi Põhja-Aafrikasse 7. sajandil islami, mis seejärel on pidevalt laienenud järkjärgult lõuna poole. Põhja-Aafrikast kujunes Araabia ekspansiooni tugipunkt ka Euroopa suunal ning mauride poolt juhitud Cordoba kalifaat kaotas oma valdused Pürenee poolsaare lõunatipul alles 15. sajandi lõpul.

Saharast lõuna pool tekkisid mitmed vara-feodaalsed riigid, millest teatakse vähem ja mille pärandit ei osanud eurooplased eriti tähele panna, kui koloniaalpoliitika tõi kaasa kontaktid selle osaga Aafrikast. Neid tsivilisatsioone on põhjalikumalt hakatud uurima 20. sajandil.

Aafrika rahvad, keeled ja usundid

Kultuuriliselt jagatakse Aafrika tavaliselt kahte ossa. Need on Põhja-Aafrika, mis hõlmab ka suurema osa Sahara kõrbest, ja ülejäänud Aafrika, ehk siis Saharast lõuna poole jääv Aafrika. Sageli on seda Aafrika osa kutsutud ka Mustaks Aafrikaks sealse elanikkonna nahavärvi järgi. Ent õigupoolest on Aafrika etnokultuuriline pilt märgatavalt kirjum.

Põhja-Aafrika on kuulunud ülejäänud Aafrikaga ühte tõepoolest üksnes geograafiliselt, aga mida aeg edasi, seda rohkem siiski ka poliitiliselt. Teadaolevalt vanimad põhja-aafriklased kõnelesid hamiidi keeli. Nende elavad järeltulijad on erinevad berberi hõimud, kes asustavad avaraid territooriume Sahara kõrbealal ja moodustavad senini enamuse Maroko ja Mauritaania rahvastikust (millest ka mauride nimi). Hamiidide hulka kuuluvad ka Aafrika sarve asustavad kušiidid - somaalid, gallad jt. Hamiidi keelerühma kuulus ka vanas Egiptuses kõneldud egiptuse keel ja selle järglane kopti keel.

7. sajandil alanud islamiusu ja semiidi keeli kõnelevate araablaste sissetungi ees paljud hamiidi keeled taandusid ja rahvad sulandusid araablaste hulka. Nii on tänapäeval Põhja-Aafrika kõneldavaim keel araabia keel.

Koos araablastega toodi Põhja-Aafrikasse ka teised araabia kultuuri elemendid ja sellest piirkonnast sai osa araabia maailmast. Põhja-Aafrika riigid on seetõttu lähedalt seotud Lähis-Ida maadega (õigupoolest kuuluvadki pigem Lähis-Itta kui Aafrikasse) ja nende poliitiline koostöö on viimase ajani olnud suunatud Lähis-Ida maadele.

Ülejäänud Aafrika aga ei moodusta ühte tervikut. Erilaadne piirkond on Kirde-Aafrika, mis hõlmab tänapäeva Etioopia, Somaalia, Djibouti ja Eritrea territooriumi. Ajalooliselt kuulub ka see piirkond pigem Põhja-Aafrikasse. Vanal ajal olid seal kontaktid Egiptusega (legendaarsed Punti ja Aksumi riigid asusid just seal) ja Egiptuse mõju oli tuntav ka 4.-5. sajandil, mil see piirkond muutus kristlikuks. Ka rahvastiku päritolu on seotud Põhja-Aafrika ja Araabia poolsaarega. Somaalid on tõenäoliselt põlisrahvad või siis väga ammu Aafrikasse Lähis-Idast tagasi rännanud nagu ka berberid; amhaarad (etiooplased), tigred ja tigrinjad aga Araabia poolsaarelt sisserännanud semiidid. Tõsi, nahavärv on neil märgatavalt tumedam kui teistel semiidi ja hamiidi rahvastel, kuid see on märk segunemisest teiste Aafrika rahvastega. Kui Etioopias ja Eritreas on laialdaselt säilinud vana kristlus, siis somaalid ja gallad on valdavalt islamiusulised. Viimane asjaolu on lähendanud neid araabia maadele, eriti poliitiliselt.

Omalaadne piirkond on Madagaskar. Sealne rahvas on rännanud välja hoopiski Lõuna-Aasiast ja kõneleb malai keelega suguluses olevat malagassi keelt. Rahvastik peab end samuti seotuks pigem Lõuna-Aasiaga, kuigi sajandite vältel on nende hulka segunenud ka aafriklasi.

Teistest aafriklastest erinevad nii keeleliselt kui välimuse järgi ka khoisani rahvad - bušmanid ja hotentotid, kes arvukuselt on võrdlemisi väiksed ja elavad Aafrika lõunaosas. Tõenäoliselt on nende näol tegemist Lõuna-Aafrika põliselanikega, kes tõrjuti kõrvale põhjast sisse rännanud bantude poolt.

Suurima osa Saharast lõunasse jäävatest elanikest moodustavad aga mustanahalised aafriklased, kellest suurem osa kõneleb erinevaid bantu keelkonna keeli. Bantu keeled on, ulatudes Kamerunist LAVini ja Keeniast Angolani, võrdlemisi sarnased. Samas elab Lääne-Aafrikas mitmeid rahvaid, kelle keeled on isoleeritud. Eripärane väikesekasvuline rühm - pügmeed - elab Ekvatoriaal-Aafrikas.

Jälje on Aafrika rahvastikku jätnud ka koloniaalaegsed sisserändajad väljastpoolt Aafrikat. Nii elab LAVis, Namiibias ja Zimbabwes ca 5 miljonit Euroopa päritolu aafriklast (põhiliselt afrikaani ja inglise keelt kõnelevad valged, samuti üle paari miljoni eurooplaste ja aafriklaste segunenud järeltulija). Portugali ja prantsuse päritolu sisserändajad on enamasti lahkunud. LAVis ja Ida-Aafrikas elab jätkuvalt India, Hiina ja Malai päritolu rahvast, kes asusid sinna Briti koloniaalvõimu perioodil tööjõuna.

Suurem kui arvuline osa, on eurooplastel olnud kultuuriline mõju. Enamikus Aafrika riikides kasutatakse ametliku keelena koloniaalajal juurdunud Euroopa keeli (mida samas enamik rahvast ei oska). Lääne- ja Kesk-Aafrika on enamasti prantsus- ning Ida- ja Lõuna-Aafrika ingliskeelne. Angola, Mosambiik, Guinea-Bissau ja Cabo Verde on säilitanud portugali ja Ekvatoriaal-Guinea hispaania keele. Kohalike rahvaste keeled domineerivad asjaajamises lisaks Põhja-Aafrikale veel Somaalias ja Etioopias, mitu riiki on kohalikele keeltele andnud ka vormiliselt riigikeele staatuse, mis aga ei ole senini koloniaalajast pärit Euroopa keeli välja tõrjunud. Üheks põhjuseks on keeleline kirevus, mis ei ole võimaldanud jõuda kokkuleppele, millisele kohalikule keelele asjaajamist üles ehitada.

Ka ristiusu on aafriklased võtnud vastu eurooplastest misjonäride kaudu. Nii on kõrvuti animistlike usunditega endistes Inglise valdustes levinud anglikaanlus, Prantsuse, Belgia ja Portugali valdustes katoliiklus ning LAVis ja Namiibias protestantlus (kalvinism, luterlus). Samas kasvab kiiresti islamiusuline rahvastik. Käesoleva aastatuhande alguses olid ca 46% aafriklastest kristlased ja 41% muhamedlased, 11% jagasid hõimuusundeid, mõni protsent oli hindusid ja teisi. Usundite leviku trendi jälgides saavutavad muhamedlased lähikümnenditel Aafrika rahvastikus enamuse.

Kolonialism ja orjakaubandus

Ida-Aafrikas tekkisid esimesed kolooniad juba 7. sajandil ning samal ajal algas ka orjakaubandus. Põhiliselt tegelesid sellega araablased, rajades mitmed orjaturge (näiteks Sansibar ja mitmed Ida-Aafrika linnad), kuid orje veeti ka üle Sahara kõrbe.

Euroopa riikide kolonialism algas 15. sajandil eeskätt portugallaste tugipunktide loomisega ja orjade väljaveoga Ameerika kolooniatesse. Mõnevõrra hiljem lisandusid hispaanlased, hollandlased, inglased ja prantslased. Orjakaubandus kestis 1840. aastateni, mil Briti ja Prantsuse sõjalaevad selle lõpetasid. 19. sajandi kolmandal kümnendil hakati Ameerika Ühendriikidesse toodud orje Aafrika läänerannikule tagasi saatma ning 1847. a rajati nende oma riik Libeeria.

17. sajandi keskel asutasid hollandlased Kapimaale koloonia ja sinna asus ka prantslastest ja sakslastest hugenotte, keda kodumaal taga kiusati. Nendest väljarändajatest kujunesid afrikandrid ehk buuri rahvas.

Aafrikasse asus ka teisi eurooplasi. Alžeeriast tegi Prantsusmaa oma ülemereprovintsi ja püüdis sealset elanikkonda ümber rahvastada. Suured inglaste kolooniad tekkisid Lõuna-Aafrikasse, Keenia kiltmaale (Briti Ida-Aafrikasse) ja Zimbabwesse (Rodeesiasse), Portugali kolooniad Angolasse ja Mosambiiki (Portugali Lääne- ja Ida-Aafrika) ning sakslaste koloonia Namiibiasse (Edela-Aafrika). Peale koloniaalvõimu lõppemist enamik ümberasunutest lahkus Aafrikast (välja arvatud lõunaosa).

Kui varem jäi enamik Aafrikast Euroopa koloniaalvaldustest välja, siis 19. sajandi teisel poolel hõivati ka Aafrika sisealad. Koloniaalvõimust vabaks jäid vaid Libeeria (mis aga oli iseseisvunud koloonia) ja Etioopia (Abessiinia). Itaalial õnnestus Abessiinia ajutiselt okupeerida 1935-1941, mille järel selle keisririigi iseseisvus taastati.

Koloniaalvõim püsis Aafrikas suuremate tõrgeteta Teise maailmasõjani. Vastupanu oli märkimisväärne Põhja-Aafrika kolooniates (Mahdi ülestõus Sudaanis, Maroko Riff). Buuri sõdade tulemusena allutasid britid ka Lõuna-Aafrika buuri vabariigid Transvaali ja Oranje, kuid 1910 anti Lõuna-Aafrika Liidu raamides neile dominiooni staatus. 1922 andsid britid iseseisvuse ka Egiptusele.

Aafrika põhiline iseseisvumine leidis aset siiski 1950. aastatel (n Liibüa 1951, Tuneesia ja Maroko 1956) ja 1960ndal, mil iseseisvus enamik riike. Alžeeriale andis Pariis iseseisvuse raske südamega pärast 8 aastat väldanud laastavat vabadussõda. Portugali kolooniad iseseisvusid pärast autoritaarse režiimi kokkuvarisemist 1974. a järel. Namiibia sai iseseisvuse LAVist aga alles 1990. aastal. Tänapäeval on Aafrikas 53 iseseisvat riiki, Lääne-Sahara on Maroko poolt annekteeritud ja enamik riike ei tunnista teda Maroko osana. Mitmes piirkonnas käib aga iseseisvussõda (nt Lõuna-Sudaanis).

Kolonialismijärgne Aafrika

Iseseisvus ei toonud paraku Aafrika riikidele õitsengut. Muidugi ka siin tuleb eristada Põhja-Aafrika araabia riike teistest. Need elavad võrdlemisi samas rütmis Lähis-Ida maadega ja on mõnevõrra paremal järjel kui ülejäänud Aafrika. Mitmed neist riikidest on suutnud edukalt arendada turismi (Maroko,

Tuneesia, Egiptus), lõhestatud Sudaan vaevleb aga permanentses kodusõjas nii maa lõunaosas kui Darfuris. Islamiäärmuslus on tõsiseks katsumuseks.

Aafrika on jätkuvalt maailma vaeseim kontinent. Majanduse arengut segavad elanike madal haridustase, poliitiline ebastabiilsus, mis avaldub sagedastes hõimukonfliktides, kodusõdades ja riigipööretes. Lisandub korruptsioon ja kõikvõimalik muu kuritegevus ning üha laienev terrorism. Stabiilset demokraatiat ei ole suudetud õieti kuskil Aafrikas luua. Paremas olukorras on Lõuna-Aafrikas asuvad riigid Botswana, Namiibia ja Lõuna-Aafrika Vabariik, mis on ühtlasi ka regiooni jõukamad riigid. Samas nende naabruses asuvas Zimbabwes kehtib jõhker diktatuur.

Iseseisva Aafrika ajalugu sisaldab palju kõikvõimalikke jubedusi, ennekuulmatut vägivalda ja jõhkraid diktaatoreid. Idi Amin Dada, keiser Bokassa ja Macias Nguema nimed panevad veel praegugi inimestel vere tarretama. Hutude ja tutside hõimusõda Rwandas, Libeeria genotsiid ja Sudaani kodusõda, mis on alles hiljutised või kestvad konfliktid, vapustavad jätkuvalt maailma. Selles segases keskkonnas on püüdnud suurt kala püüda nii omaaegne NSV Liit ja tema liitlased nagu Kuuba, tänane Hiina Rahvavabariik, Põhja-Korea kui Venezuela. 1970. aastate keskel õnnestus NSV Liidul kehtestada Portugali koloniaalvõimust vabanenud Angolas ja Mosambiigis ning keisri mõrvanud Etioopias kommunistlikud marionettrežiimid. Kuna Angolas ja Etioopias tehti seda paljuski Kuuba relvade interventsiooniga, hakati nimetama Angolat kohati Kuuba kolooniaks. Tänapäeval on aga omandanud Hiina Rahvavabariik tugeva kontrolli mitmete Aafrika riikide majanduse üle, eriti Ida-Aafrikas. Oma toetuspunkte üritab kinnistada al-Qaeda.

Mis on siis ikkagi põhjuseks, et Aafrika ei saa jalgu alla?

Lihtsaima vastuse saab suvaliselt Aafrika presidendilt, ministrilt, hõimupealikult või suursaadikult: süüdi on kolonialism. Lääs peab selle aafriklastele heastama. Kuna aga võlg on nii suur, siis ei saagi seda heastada ja rikkad riigid, olid nad siis koloniaalvõimud või mitte, peavad lihtsalt kogu aeg maksma. Mõistetavalt presidentidele, ministritele, hõimupealikele ja suursaadikutele, kes teavad, kuhu raha paigutada, mitte aga investeerida seda kuhugi sinna, mida nemad ei kontrolli. Eriti jõhker sekkumine Aafrika riikide siseasjadesse on aga rikaste riikide soov kontrollida, kuidas raha kasutatakse.

Loomulikult pole õige sellist suhtumist üldistada, kuid igal foorumil, kus rikas põhi ja vaene lõuna kokku saavad, selline suhtumine domineerib. Kui vaadata, millises luksuses elavad Aafrika riikide presidendid, ministrid ja suursaadikud mitte ainult oma vaese rahvaga võrreldes, vaid isegi oma Euroopa ametikandjate kõrval, tekib küll sügav kahtlus, kas ikka probleem saab olla koloniaalvõimude röövellikkuses, mis lõppes juba viis aastakümmet tagasi. Paraku pole olukord parem Etioopias ja Libeerias, mis olid kolonialismist vabad.

Põhiprobleem on ikkagi Aafrika ühiskondades endis: hõimusidemetes, korruptsioonis ja ühtse riigi ja kodumaa tunnetuse nõrkuses. Aafrika korruptsiooniga on euroopalike vahenditega peaaegu lootusetu võidelda, sest kohustus oma hõimukaaslast edutada kuulub selle ühiskonna juurde ja seda ei vaadelda kohapeal kui korruptsiooni, vaid kui kohustuse täitmist. Samavõrd, kui teise hõimu esindaja tuleb eemale tõrjuda. Selline protsess on aga pidevate hõimukonfliktide allikaks, mis viib kohati ohjeldamatu arveteklaarimiseni. Selle juurde kuulub ka arusaam, et võimu omajal on õigus kasutada rahvusvaheliselt antavat abi üksnes omaenda hõimukaaslaste huvides ja sellega, kas teised surevad nälga või mitte, pole suurt asja. Sellist arvamust ei jaga mitte ainult Aafrikas kogu elu veetnud eliit, vaid ka Lääne ülikoolides kõrgelt haritud poliitikud ja sõjaväelased.

Kas seda olukorda on võimalik muuta? Ilmselt mitte väljastpoolt. Muutumiseni peab jõudma Aafrika ühiskond ise ja selleks tuleb anda aega. Küll on Lääs käitunud naiivselt ja varustanud hõimupealikke, presidente ja ministreid raha ja relvadega, mida on kasutatud suuremalt jaolt omaenda rahva vastu. Paremini on seda raske ühte lausesse kokku võtta, kui seda tegi Iisraeli president Shimon Peres möödunud aastal ühel konverentsil: „Arenguabi - see tähendab, et võetakse rikaste maade vaestelt ja antakse vaeste maade rikastele." Lääs peab üle saama eneseimetlusest, et nad on loonud kõige parema ühiskonna, teavad kõike kõige paremini ja nüüd tuleb seda kõikjale eksportida. Arenguabi peab kindlasti jätkuma ka tulevikus, kuid see ei pea mitte olema eliidi priiskamise allikas, vaid tegevus, mis võimaldaks mahajäämusest üle saada.

Hirm piirimuutuste ees

Vaieldamatu kolonialismi pärand on Aafrika riikide ebaloogilised (ja ebaõiglased) piirid, mis ühest küljest killustavad ajaloolisi hõimuterritooriume, teisalt aga panevad ühte riiki kokku rahvad, kes ei ole kunagi omavahel klappinud. Ajal, kui Aafrika riigid saavutasid iseseisvuse, tõmmati riigipiirid lihtsalt koloniaalaja administratiivpiire mööda. See oli kõige lihtsam ja sel teel loodeti vältida territoriaalseid konflikte riikide vahel võimalike vaidlusaluste territooriumite pärast. Kuid paraku need konfliktid ja vaidlused sellega just esile kutsuti. Muidugi võib küsida, kas teisel moel oleks piiride tõmbamine üldse osutunud võimalikuks, sest vaidlusalused olid tegelikult kõik piiriäärsed alad, kuid igatahes ei toonud rahu ka koloniaalsete piiride põlistamine. See on võimendanud hõimudevahelist võitlust ülemvõimu pärast, aga samuti tootnud separatismi ja vabadusvõitlust keskvalitsuse diktaadi vastu.

Kolonialismijärgse Aafrika kõige laiaulatuslikumad vabadussõjad on leidnud aset Katangas (Kongo ja Sair), Biafra Vabariigi loomise ja vallutamisega seoses Nigeeria idaosas, Ovimbundu Vabariigi väljakuulutamisega LAVi toel Angola lõunaosas; samuti Lääne-Sahara iseseisvusliikumise POLISARIO võitlus Maroko okupatsiooni vastu, kodusõda Kamerunis ingliskeelse ja prantsuskeelse poole vahel ja iseseisvussõda Lõuna-Sudaani kristlikes ja hõimuusundite piirkondades Hartumi islamistlikust ülemvõimust vabanemise nimel. Aafrika riikide omavahelisi piirikonflikte ei jõua isegi mitte üles lugeda, aga meeldejäävam on siin muidugi Etioopia ja Somaalia sõda Ogadeni kõrbe kuuluvuse pärast 1970. aastate lõpus (kõrbeala kuulub Etioopiale, kuid on valdavalt asustatud islamiusuliste somaalidega).

Omaette peatükk on aafriklaste kodumaade, nn bantustanide rajamine LAVi poolt. Pärast apartheidirežiimi kehtestamist 1948 alustas LAV mustanahalisele enamusele omavalitsuslike kodumaade väljaarendamist nende kärbitud hõimuterritooriumil, et õigustada sel teel kodanikuõiguste puudumist LAVis. Neli loodud kümnest bantustanist kuulutati iseseisvateks riikideks (Bophutatswana, Ciskei, Transkei ja Venda), kuid vaid üksikud riigid tunnustasid nende iseseisvust (Aafrikas ainult Rodeesia ja Malawi). Pärast apartheidirežiimi kokkuvarisemist bantustanid likvideeriti.

Hirm piirikonfliktide ees on pannud Aafrika riigid ka paaniliselt kartma piirimuudatusi ja seepärast on separatistlikele liikumistele võrdlemisi üksmeelselt vastu astutud (muidugi väljaarvatud juhul, kui mõni riik on kas ise konflikti osapool või siis huvitatud konflikti laienemisest). Jõuga läbiviidud piirimuudatused ei ole enamikul juhtudel leidnud tunnustust või siis on neid tunnustanud vaid üksikud riigid. Näiteks 1967-1970 de facto eksisteerinud Biafra Vabariik leidis küll laialdast kaasatundmist ja isegi toetust, kuid mitte üldist tunnustust. Ka Maroko anneksioon Lääne-Saharas on pälvinud üldise hukkamõistu Aafrika Liidus. Ainsaks erandiks on de iure 1993. aastal Eritrea ilmumine maailmakaardile ja seegi oli põhjendatav sellega, et enne Etioopiaga liitmist oli Eritrea näol olnud tegemist eraldiseisva maaga (küll mitte riigiga, vaid Itaalia valdusega), mille eraldiolemine iseseisvuse teel lihtsalt taastati. Ka Sudaani lõunaosa eraldumist ei soovi näha isegi need riigid, kes sellega piirnevad ja lähedase hõimukuuluvuse tõttu seda vabadusvõitlust on toetanud.

Poliitika

Aafrika riikide põhiline rahvusvaheline katusorganisatsioon on Aafrika Liit, kuhu kuuluvad kõik Aafrika riigid peale Maroko (on jäänud kõrvale Lääne-Sahara probleemi pärast). Põhja-Aafrika riigid ja Somaalia kuuluvad ka Araabia Liigasse, endised Briti kolooniad Briti Rahvaste Ühendusse ja mõistetavalt kõik riigid ka ÜROsse. Siiski ei ole Aafrikas teab kui suurt üksmeelt. Varasem orienteerumine Läänele ja Nõukogude blokile, mis Aafrikat lõhestas, on küll ületatud, kuid mängu on tulnud uued tegurid: islamiäärmuslus ja Hiina. Selles dilemmas on mõned Aafrika riigid küll jäägitud Lääne liitlased, kuid jätkuvalt määrab (oskuslikult) suunatud raha riikide poliitilist orientatsiooni. Suuremad ja majanduslikult tugevamad Aafrika riigid nagu Nigeeria, Egiptus ja LAV püüavad domineerida, mis teistele eriti ei meeldi. Tundlik küsimus on suhtumine paariarežiimidesse (Sudaan, Zimbabwe), mis omakorda lõhestab Aafrika riike. Näilise ühtsuse säilitamiseks ei soovita neid väga kritiseerida ja samuti on arvestatavaks teguriks nende suhteliselt suur mõju rahvusvahelisel areenil. Samas kardetakse konfliktide eksporti ning mitmes konfliktis (näiteks Sudaani lõunaosas ja Darfuris) on araabia maad ja Must Aafrika võrdlemisi selgelt erinevatel pooltel.

Rahu ja õitsengut tänases Aafrikas ei paista. Mitmed probleemid nagu maa kõrbestumine ja vaesumine pigem süvenevad. Ometi peitub Aafrikas tohutu potentsiaal, mis vallandudes kõigutab kogu maailma väga tugevasti.

spacer
Diplomaatia nr 134 • Oktoober 2014
Diplomaatia nr 133 • September 2014
Diplomaatia nr 132 • August 2014
Diplomaatia nr 130/131 • Juuni/juuli 2014
spacer 
spacer